Arktikas neutroobikaalsel. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadetega liikumas seal troopilises Lõuna-Ameerikas kas ja jõudnud sellisesse põnevasse Lootuse oaasi nagu pantonaal. See on maailma kõige suurem märgala ja igal aastal ujutatakse seal üle neli korda suurem maa-ala, kui on kogu meie armas Eestimaa. Inimesi elab seal sellepärast väga hõredalt, et, et seal ei ole kerge elada, aga loomadele on see tõeline paradiis. Ja mõningaid tantonaali loomi sai juba eelmises saates tutvustatud. Need olid siis mõned kahepaiksed ja roomajad ja linnud. Aga täna ma siis jätkan nende loomade tutvustamisega seal ja võtan seekord vaatluse alla. Imetajad, keda me seal pantanalis oma silmaga nägime. Mida sellisest veidrast Kraunemisest arvata? Seda häält teeb üks pantanali väga isevärki imetajaliik. Tema nimeks on valge-kuusvöölane. No üldiselt Lõuna-Ameerikas vöölase liik, et on mitmeid ja nad ei tee tavaliselt üldse häält, on täiesti tummad. Ja õieti need häälitsused on saanud sellelt kuusväelased kätte üks ameeriklane, kelle nimeks on su furman ja ta kirjutab seal oma salvestuse juures kommentaaris, et selle hääle saamiseks kasutas ta teatavad trikki. Nimelt keeras ta kuus vööluse selja peale. Ja see vöölane on üldiselt nii kohmakas elukas, et ta peab tükk aega siplema ja vaeva nägema, enne kui ta jälle kõhuli saab. No peaaegu nagu ütleme kilpkonn. Ja see hääl, mis sind kuuldus, oli kuus võõrlase, ütleme hädakisa. Aga võib öelda ka, et vihakisa kas ta on vihane või, või hädas, sellest on nüüd raske vahet teha. Aga sellelt videolt, kus see heli pärit on, on näha, et see-kuusvöölane tegelikult väga paanikas ei olnud. Keeras ennast kõhuli ja vuttis kiiresti minema. Ja see salvestaja kirjutabki oma kommentaarsed mina temale ja kuidagi viga ei teinud füüsiliselt ega psüühiliselt. No ma ei tea, omamoodi, võib-olla selline kaval trikk lihtsalt koodas kuus meelast häälitsema saada. Aga ma mõtlen, et mina ise küll ei oleks seda teinud juba kas või sellepärast, et see on ka ohtlik. Nimelt selleks, et teda selle peale pöörata, peab ta ju kõigepealt kätte saama. Ja kui sa ta kinni püüad, siis see valge-kuusvöölane On võrdlemisi agressiivne, ta laseb igal võimalusel käiku oma pikad küüned ja teravad hambad ja kui ta viga teeb, siis need haavad on sügavad ja paranevad väga vaevaliselt. Veel lisaks lihtsalt kogu see vöölase välimus mõjub selliselt, et ära parem mind kätte võtta. Ta on väga-väga veider. Noh, kes võib-olla on näinud võib-olla kusagil filmis või kusagil raamatus ta näeb välja nagu mingisugune ulmefilmitegelane üleni soomustega kaetud ja need soomuste read paiknevad tal keha pealt selliste vöödena risti kehaga. Ja nüüd sellel valgel kuus väelasel on neid vöösid kuus tükki, selle järgi ta oma nime ongi saanud. Ja neid soomuseid ei ole tal mitte ainult seljal ja kõhul vaid ka kaelal ja koonul kohe täitsa ninaotsani välja. Ja tal on ka päris pikk ja jäme saba ja seegi on üleni soomustatud, täitsa nagu mingi soomusmasin ja liigub niimoodi hästi maadligi ja pikkust on tal päris parasjagu pool meetrit. Ja mis tema juures veel rohkem Birutavalt mõjub, on see, et, et need soomused on kaetud harjastega, sellised hõredad, jäigad harjased, valget värvi, igal juhul niisugune kahtlane tunne sellist endale kätte võtta. Ja selle valge kuusväelase nimes see valge tähendab just seda, et tema harjased on siis just valget värvi teiste pöörlaste Vannad teist värvi. Ja meie juhtusime nüüd seda vöölase liiki nägema ühel hommikuretkel. Me olime mingisugusel teel seal kitsal teel ja tee ääres, võib-olla nii 50 meetri kaugusel meist oli ta seal metsa all ja võrdlemisi liikumatult. Ja meie giid, kes meiega kaasas oli, oli väga imestunud olnud. Et me teda näeme päise päeva ajal. Sest valge-kuusvöölane on ikkagi tegelikult ööloom. Ja meie kiitsis püüdis ka oletada, et miks ta nüüd siis päise päeva ajal väljas on. Ja ta arvas, et see on ilmast, sest oli sadanud juba eilsest saadik ja ka võrdlemisi jahe kusagil võib-olla 16 kraadi oli õhutemperatuur. Tropica jaoks on väga külm ilm hea ja seal siis ilmselt arvas giid oli siis niimoodi, et see vihm ujutas võib-olla tema Maaluse uru üle ja ta tuli sellepärast välja ja siis askeldas seal ringi ja ootas, millal ilm väheke soojemaks läheb ja jalad kiiremini liiguvad. Ja mida ta seal tegi, oli nii, et, et ta nagu oli paigaldest liikumatult ja siis korraga nagu sööstis hästi kiiresti kas pool meetrit või isegi meetri edasi ja siis hakkas nende ma küünistega seal ringi tuustima ja oma kärsataolise ninaga maad Sunkima läks, ta otsis süüa. Kuusvelase toiduks on erinevad taimed ja juuri, et ja ka väikesed loomad, keda ta iganes Te saab ja tema eriliseks maiuseks on muide loomakorjused. Nii et kui kusagil on suurem looma korjus, siis võib need kuusväelase sinna ümber koguneda kohe terve kari. Aga nüüd, kui me teda niimoodi sealt eemalt jälgisime binokliga, siis oli ka näha tema jalad, need olid niuksed võrdlemisi jämedad, kaetud hästi paksude soomustega ja need küünised hoolit tõesti aukartust äratavad, seal varvaste otsas sellised suured raudkonksud. Ja siis meie giid rääkis seda, et, et ta suudab nende küünistega, kui häda käes on ja tõesti on vaja tegutseda tohutult välettalt ja kiiresti. Nii et kui näiteks märkab, et oht on lähedal, siis kaevub maa alla vähem kui poole minutiga. Nii et tõesti huvitav, ma ei olnud Lõuna-Ameerikas käies varem mitte kunagi saanud kuus last nii pikalt jälgida. Ja sealsamas nendel maismaaretkedel seal pantonaalis oli veel üks väga kummaline imetaja, kellest ma tahaksin kindlasti rääkida. Tema nimi oli Ta manduva ehk väike sipelgaõgija. No ma olin näinud ükskord küll seal Lõuna-Ameerikas, ühel Venetsueela reisil päris põhjalikult suurt sipelgaõgijad. Tema on ka üks väga kummaline elukas, hästi suur, ligikaudu kaks meetrit pikk, koos sabaga. Ja ees on tal selline pikk toru moodi nina nagu õieli lont ja taga hiiglapikk ja karvane saba nagu hästi vägev tolmuhari. Ja see ta manduva oli ka päris veidra välimusega. Ta oli näha seal võsas võib-olla nii paarikümne sammu kaugusel meist ja ta käis seal edasi-tagasi, otsis sipelgate ja termiitide pesil. Sest sipelgad ja termiidid on peaaegu tema ainsaks toiduks ja ta sööb neid siis niimoodi, et kui pesa leiab, siis lammutab selle kõigepealt laiali ja torkab oma pika ja jäiga koonu sinna sisse ja hakkab sealt siis keelega neid välja longitsema. Keel on sellel sipelgaõgija ka väga veider, hästi peenikene nagu pael, kaetud paksu kleepuva süljega. Nii et need termiidid või sipelgad jäävad sinna külge nagu kärbsepaberile ja näitas siis tõmbab lups ja lups suhu ja muudkui Kukistab alla. Ja see ta mando, keda meie nägime temaga siis surkis aga maad ja otsis neid maa-aluseid sipelgapesi meita tähele ei pannud, tal on sellised hästi pisikesed silmad. Ta näeb hästi kehvasti. Aga suuruselt oli ta võib-olla selline meetrine. Ja koon oli tal umbes samasugune nagu sellel suur-sipelgaõgija lastigi kitsas ja pikk. Saba oli teistsugune, saba oli peaaegu ilma karvadeta, aga tohutult jäme, nii et meenutas kuidagi nagu känguru saba. Ja ma olin lugenud, et see väike sipelgaõgija võibki mõnikord istuda niimoodi kahel jalal ja siis sabale toetudes maas. Noh, täpselt niimoodi nagu känguru. Ja selle manduva värv oli ka huvitav. See oli siis niisugune, et tema kael ja pea ja jalad olid täiesti helekollased, aga keskosa oli mustalaiguline, nii et see värvide kombinatsioon meenutas mulle kuidagi pandat ja oli vägagi efektne. Ja nüüd, sel ajal, kui ta seal askeldas, siis meie seda ei näinud, et ta poots oleks roninud. Aga ma teadsin, et ta on väga osav ronija, erinevalt suur sipelgamängijast, kes üldse puu otsa ei lähe ja ta mandoa läheb üles nagu ahv. Ja kui ta seal okste vahel ringi turnib, siis kasutab oma pikka saba samamoodi nagu ahvid. Et haagib selle kuskile oksa külge ja kasutab seda nii-öelda viienda jalana. Ja mida ta sealt puu otsast otsib? Teadagi ikka sipelgate jätermiitide pesi kest, troopikas on termiitide pesad üsna tihti puude otsas ja näevad välja niisugused nagu suured mustad kerad, umbes nagu kõrvitsad. Ja näita sealt, siis otsib ja lammutab ja maiustab sealt siis nende termiitidega. Ja see puu otsas olemine pidi sellele ta mandoale nii kangesti meeldima, et vahel ta käib ka põõnamas seal puu otsas, sätib ennast mugavalt okste vahele viskab pikali ja laseb unel hea maitsta. Eks sellel puu otsas magame, seal on ka see eelis, et see on ohutum kui maapinnasest. Enamik Lõuna-Ameerika kiskjaid puu otsa ronida ei. Milline fantonaali elukas küll selliseid ähvardavaid müürged tekitada oskab? No võiks võib-olla arvata, et mõni verejanuline kiskja aga tegelikult ei ole üldse kiskja. On hoopis üks ahv ja selle ahvi mürgamist olen ma Lõuna-Ameerika reisidel päris palju kuulnud ja tihti ajab see mind täitsa vihale, sest nad hakkavad seal kooris mörgama enne koitu ja nii tugevalt, et uni on läinud. Ja nüüd on siis need. Müra ahvi isased annavad siis teada, et siin on minut territoorium ja teised ärgu oma nina sinna topi kooseline omaniku kisa. Ja need müraphickeda ma nüüd Lõuna-Ameerikas varem olid näinud, nad olid kõik olnud niisugused võrdlemisi suurekasvulised ja pruuni värvi. Aga nüüd siin pantanalis kohtasin esimest korda hoopis teist värvi möire ahve ja see juhtus niimoodi, et me olime ühel paadisõidul jõe peal, jõe ääres olid kasvamas kõrged jämedad puud ja ühe eriti vägeva võraga puu otsas käis mingi rabin, sõitsime paadiga sinna alla, hakkasime binokliga uurima ja siis nägingi, sealt ilmub nähtavale täiesti süsimust ahv. Ja me jäime siis sinna edasi passima, et kes need teised seal siis abistavad. Ja siis pikapeale saime selgeks, et seal tegelikult väikene müra, ahvide pere ja igaüks on nagu ise värvi, mõned on helekollased, mõned ele hallid, mõned täiesti valged. Sellist värvimüra ahve polnud veel kunagi näinud. Aga nüüd siis kõige suurem, see mustavärviline, see oli siis tegelikult Müraahvide pereisa nimeks ongi neil must möire ahv. Aga need lapsed ja naised olid siis hoopiski teist värvi ja meie giid seletas, see ongi niisugune liik, keda mujal Lõuna-Ameerikas ei näe. Elab ainult pantonaalis ja selle lähistel. Ja oli huvitav vaadata, kuidas nad tegutsesid, muud ahvid olid enamasti peidus. Aga see isa aeg-ajalt tuli mõne oksa peale meie kohale ja sättis ennast hästi niimoodi väljakutsuvas poosis ja põrnitses meid üksisilmi. See oli kahtlemata tema pereisa kohustused. Ta pidi välja näitama, et tema kaitseb oma peret kindlalt ja ärgu me kavatse kugi seda peret tülitada. Ja kui see suur must isane niimoodi profiili pööras, siis oli hästi näha, aga see suur lõualott tal seal kurgu all see on just see, et kui nüüd müra mürgama hakkab siis ta puhub selle lõual lutipunni ja kui siis häälepaelad tööle hakkavad, siis see kurgualune toimib tal noh, justkui kõla kodase võimendab häält ja selle tõttu müra, ahvide kisa kostab lausa kilomeetrite kaugusele, aga noh, praegu oli juba päiksetõusuaeg möödas. Ja see õhupaun ilmendast niisama kortsus ja tühjana tal seal lõua all. Ja õieti sellel samal paadiretkel, kus me nägime seda musta Meyrahvi, kohtusime me veel ühe väga erilise elukaga, keda ma olin juba ammu tahtnud näha, aga mitte kunagi ei olnud kohanud. Saan siis Lõuna-Ameerika kõige suurem imetaja võiks öelda lausa, et Lõuna Ameerika ikooniline loom ja tema nimeks on siis tapiir. Täpsemini see, keda me nüüd kohtasime, oli just selline liik nagu tasandiku tapiire, see ongi kõikide, stab piiriliikidest kõige suurem ja sattusime talle peale siis niimoodi, et sõitsime paadiga mööda jõge ja siis nägime kaugel eemal nagu kalda ääres ühte hästi jämedat ja tumedat tüve ronti. Aga see tüveront liigutas ennast aeg-ajalt kergelt ja siis oli selge, et see peab olema mingi loom. Esimese hooga mõtlesin, et järsku on mõni Cayman mingi suurekasvuline Cayman. Aga binokliga vaadates oli selge, et ta ei saa olla sellepärast, et kaimani on selja peal sellised Köbrud sakid. Aga selle eluka selg oli täiesti sile. Ja kui me siis veel natuke lähemale saime, siis ajasse loom ennast püsti tõusis neljale jalale. Ja enam ei olnud küll kahtlust, et see on tapiir. Kuidas ta välja näeb? Vestluse jaoks võiks võib-olla võrrelda metsseaga umbes nagu mets ja keha aga väga palju suurem, kasvult ikka täitsa selline ponisuurune. Aga samal ajal üsna paks ja priske, ütleme siis nagu ülekaaluline poni ja tumedat värvi ja pealael ja turjal oli ta niisugune huvitav lakk. Hästi madal püstine, just nagu töötud ja täiesti musta värvi. Ja kõige imelikum oli seal ta piiri juures tema nina, see nägi välja, noh, ütleme nagu lühikene ja temp elevandi lont. Ja õieti kasutabki tapiir, seda oma igapäevases elus, umbes nagu elevant lonti. Näiteks tõmbab selle ka puude ja postide otsast lahti lehti või siis rebib vee alt välja mahlaseid veetaimi. Ja üldse meeldib tal vee ääres olla, sest seal veest leiab toitu. Ja samas saab metsa pageda kui tarvis. Aga ega me väga pikalt teda vahtida ei saanud. Ühel hetkel ta mõtles, et, et nüüd mulle aitab ja ronis üllatavalt osavalt paindlikult kaldale ja kadus täiesti käratult puude vahele ära täitsa haihtus nagu mingi viirastus. Nii et mõne hetke pärast juba hakkas tunduma, et ei tea, kas ma üldse nägingi seda piiri või, või mitte, aitäh. Aga õnneks jõudsin klõpsida temast mõned pildid ja need olid siis ikkagi kindlaks asitõendiks, et olime tõesti näinud Lõuna-Ameerika kõige suuremat maismaa looma, kelle pikkuseks on oma kaks meetrit ja kes võib kaaluda tublisti üle 200 kilo. Selliseid imelikke hääli lasevad kuuldavale Ühed, imetajad, keda pantonaalis on päris palju. Ja need hääled on väga vaheldusrikkad ja mulle olid nad varasematest Lõuna-Ameerika reisidest tuttavad, nii et minu jaoks on selge, et need hiidsaarmad siis kõigi maailma saarmaliikide seas kõige kogukamad keha pikkus täiesti võrreldav inimese omaga. Ja öeldakse, et need Hits Arnold on ka kõigist maailma saarmaliikidest kõige lärmakam Ad. Nii et siin helilõigus kostis ainult väike osa sellest, mida nad teha suudavad. Näiteks mõnikord vilistavad pikalt ja vaheldusrikkam kat nagu mingid meloodiad või siis lasevad kuuldavale nihukesi rooksusid nagu mingid konnad või võivad ka pikalt nuruda nagu kassid. Nii et nad on teistsugused kui need meie kodumaised saarmad, kas või selle poolest, et meie kodumaine saarmas eelistab elada omaette. Aga need, Lõuna-Ameerika hiidsaarmad liiguvad alati kampadena koos. Ja peab ütlema, et seal pantonaalis me nägime neid hiid saarmaid enam-vähem igal päeval ja esimest korda siis, kui esimesel päeval olime kohale jõudnud ja läksime oma esimesele paadiretkele. Nad olid seal sellises vaikses jõekäärus ja juba eemalt nende imelikud häälte järgi meenaad avastasime paadimees lülitas mootori välja, lasi paadil vaikselt sinna jõekääru triivida. Ega nad vist eriti välja ei teinud, nii et mõned olid kuskil 15 meetri peal, mõned isegi lähemal. Ja see vesi seal jõekäärus oli täiesti paigal, nii et ta oli hästi vaikne. Kostis ainult Neid saarlaste hääli ja siis seda v sulinat. Ja see saarlaste kamp oli seal tohutult vilgas kogu aeg Nad kihutasid edasi-tagasi, vahel kadusid vee alla, siis jälle välja. Vahepeal ronisid ka ühe suure jämeda puurondi peale, mis seal jõekäärus vedelas. Me vaatasime neid hästi pikalt, see oli nii põnev. Kuidas nad välja nägid? Nad olid tõesti suurekasvulised, üleni halli värvi, karv oli neil hästi tihe ja madal nagu lüüs. Ja nende rinna ees hakkas silma niisugune suur kollane laik. See laik ulatus välja kurgu alt kuni poole rinnani ja oli sellise korrapäratu ja sakilise kujuga. Ja meie giid seletas, et igal Saaremaal on see laik veidikene ise kujuga. Nii et saarlaste seltskonnas toimib see laik just nagu, ütleme noh, visiitkaart või, või nimesilt. Et näiteks kui kaks sarnast kokku saavad, siis kõigepealt nad tõusevad vastastikku poolest saadik veest välja näitavad oma rinnamärki, lasevad teisel ka silmitseda ja selle järgi siis saavad aru, et kas me oleme varem tuttavad või näeme esimest korda. Aga mispärast nad seal nüüd niimoodi vahetpidamata Ta ringi mulistasid ja sukeldusid. Põhjus oli muidugi see, et nad olid püüdmas kala. Ilmselt siin jõekäärus oli kala siis rohkem kui mujal, kalad on sarnaste peamine toit. Ja kui nad seal niimoodi tegutsesid, siis oli päris huvitav vaadata, mismoodi see kala püüdmine, söömine neil käis, võtsin siis vaatluse alla ühe nendest sarnastest Atsin, kuidas ta toimib. No põhiline tegevus oli tal see, et ta siis alailma sukeldus vee alla, kadus mitmeks sekundiks ja siis ilmus välja täiesti ootamatus kohas, kusagil eemal, ilmselt vee all tegi mingi kiire platsis neid kalu ja üsna varsti vähemalt viie minuti pärast ilmus ta siis välja, saak hambus. Need kalad, keda ta leidis, olid peamiselt sägad, niisugust suurekasvulised, kalad praktiliselt poolemeetrised, kala purakat. Ja kui ta oli seal kätte saanud, siis ta läks sinna vees lamava tüve rondi juurde ja toetas nagu kehaga selle vastu. Ja siis sirutas ennast pooleldi veest välja ja disselle säga puraka endale esijäsemete vahele, täpselt nii nagu inimene võtab pihkude vahele mingi asja. Ja siis olid näha tema varbad, need olid hästi pikad, peenikesed ja nende vahel olid hästi laiad ujulestad ja siis iga varba otsas oli ka niisugune terav kollast värviküüs. Ja siis ta lihtsalt hoidis seda niimoodi omal seal esikäppade vahel ja muudkui haukas selle kala küljest. Suuri tükke alustas millegipärast enamasti alati pea poolelt. Ja iga kord, kui ta siis oma suu lahti tegi, et uut ampsu võtta siis oli näha ka, et see suukoobas oli niisugune punane ja suur ja seal Valendast valgeid säravaid kiskjahambaid. Ja see, kuidas ta seda kala sõi. See oli niisugune väga eriline vaatepilt, sest ta tegi seda hirmsa kiirusega tohutu aplalt. Ja niisuguse hooga, et see säga luustik ainult ragises hammaste all. Raevuka hooga tegi seda aga väga harva sõida selle kala lõpuni ära. Enamasti sõi umbes poole ja siis lasi lihtsalt selle jäägi vette libiseda ja kohe sukeldus vette, et hakata jälle järgmist püüdma. Nii et see tõesti nende liikuvus ja aplus ja energia. See oli midagi sellist, mis jäi vägagi meelde. Ja järgmistel päevadel me nägime neid seal mitmel teisel moelgi tegutsemas ja nendest kordadest ma räägiksin just sellest kõige kummalisem vast, millele meie peale juhtusime. Ja seal nad tegutsesid siis mitte vees vaid sellisel liivasel kaldanõlval. Ja seal kaldanõlval oli neid koos tublisti üle poole tosina ja nad sebisid seal tohutu hooga ringi, liiv aina tuiskas. No mida nad seal tegid näiteks kraapisid, kumma liiva sisse lohke püherdasid, seal natukene lebasid paar sekundit ja siis kargasid püsti ja hakkasid jälle ringi sebima. Ja mõned jällegi jooksid kogu aeg sellest põhikohast üles sinna kaldapealsele, seal oli niisugune noh, põõsastik ja kadusid sinna põõsaste vahele ära minutiks või nii siis selle välja tuli sinna oma kamba juurde tagasi ja see, mis oli väga huvitav, oli see, et nad tegutsesid väga kooskõlastatult ja üksmeelset vahel näiteks lamasid seal liiva peal tihedasti üksteisega koos. Vahel ronisid lausa üksteise kukile, tegid selliseid külakuhjasid. Aga kõike seda tegid nad küll vilkalt, aga äärmiselt sõbralikult lustides või nagu mängides ja mitte mingit vaenutsemist selle kamba sees näha ei olnud. Ja siis kogu see tegevus tundus täiesti arusaamatu. Meie loodusgiid suurte kogemustega oskas selle meile lahti seletada ja ta ütles, et siin me läheme kitsa armaste piiride märgistamise rituaali. Nimelt on igal sellisel Hi-sarnaste jõugul olemas oma kindel jõelõik, mida ta peab enda omaks ja kuhu ta teisi seltskondi ei lase. Ja siis nad märgistavad seal kalda peal kindlates kohtades oma piire niisuguste kõrgete excementide kuhjadena ja seda siis need saarmad, seal olidki põõsastikku kordamööda tegemas käinudki ja see piirimärkide kontroll ja värskendamine käib neil hiits armastel iga päev, kõik piiripostid käiakse üle ja kui kusagil on märgata, et mõni piirimärk on rikutud siis tähendab see sama hästi kui sõja kuulutamist, see tähendab üks teine sarnaste jõuk on tunginud nende maadele tahaksid kalu püüda ja see ei tähenda muud, kui asutakse seda seltskonda otsima ja hakatakse selle teise jõuguga vihaselt taplema. Niisugustes võitlustes võib vabalt juhtuda, et mõni saarmas kaotab ka elu. Ja see tundus mulle kuidagi eriti imelik, et need saarmad, kes olid seal minu ees, kuigi kiskjad olid niivõrd harmooniliselt omavahel ja sõbralikud. Aga kui ta näeb ligikaaslast, kes ei kuulu kampa siis võidakse ta vabalt tappa. Aga nüüd, nende hiidsarnaste imelike häälitsuste saatel saab meie tänane saade otsa saade imetajatest, keda me seal Lõuna-Ameerika pantonaali märgalal nägime. Kellest minu meelest need kõige üllatuslikumad olidki need viimased, kellest sai räägitud, et hiidsaarmad ma olin neid hiid saarmaid küll Lõuna-Ameerika loodus reistel siin-seal kohanud, aga väga vilksamisi ja kuulnud enamasti nende hääli, aga nii pikalt jälgida nende toiminguid ja tegevusi nagu Simpantonaalis ei olnud mul kunagi õnnestunud. Aga millest tuleb see järgmine saade, selle tahan ma pühendada tervenisti Lõuna-Ameerika kõige vägevamale keskele. See kiskja on jaaguar ja pantonaali peetakse kogu Lõuna-Ameerikas parimaks paigaks, et Jaagaaridega tutvust teha. Ja selles järgmises saates ma siis kõnelegi, mismoodi need jaaguari kohtumised meil seal pandanaalis toimusid. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
