Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetega jõudnud ühte sellisesse Lõuna-Ameerika põnevasse, aga vähetuntud piirkonda nagu pantonaadi seal siis kõige suurem märgala kogu meie planeedil ja ta lausa kubiseb kõikvõimalikest troopilistes, elukatest ja teisest küljest inimesi elab seal äärmiselt hõredalt. Vähekene neid inimesi seal siiski on ja eelmine saade oligi pühendatud just nendele inimestele, kes seal läbi aegade on elanud alates esmaasukatest indiaanlastest ja lõpetades nende tänapäeva pantanaali kauboidega, pantarniirodega, nemad siis kasvatavad seal aladel mõnel pool oma veisekarju. Aga nüüd tänases saates hakkan ma juba tutvustama neid loomi, kes seal elavad ja jagan muljeid kohtumistest neljajalgsed ja surelistega. Need olid väga toredad kohtumised seal kuskil poolteist aastat tagasi, aga neid oli seal nii palju, et ühte saates nad mitte kuidagi ära ei mahu. Ja selle saatega teen vähemalt otsa lahti ja kõnelen siis pantonaali kahe paiksetest roomajatest ja lindudest. Sedamoodi madalahäälselt ja võib-olla veidi salapäraselt vilistab üks pantanaali lind ikka iseäralik hääl küll, Eestis niisugust ei kuule. Selle linnu nimi on ka üpris ise Vajalik vilemets Dinamo. Ja meie kuulsime seda lindu päris mitmetel päevadel, kui fantonaalis ringi kolasime. Sest see vile on tugev ja kostab kaugele. Aga seda mets, Dynanud ennast saime me näha väga harva, sest tal on kombeks kõndida mööda maapinda ja peita ennast taimelehtede varju. Välimus on tal ka väga tagasihoidlik, aga selline kehakuju ja suurus on võib-olla võrreldav ühe eestima linnuga, nimelt nurm kanaga. Nur vanal on ka selline madal ja ümar keha ja temagi kõnnib parema meelega maapinnal kui lendab õhus. Aga maapinnal otsib ta siis toitu, igasuguseid seemneid, vilju, putukaid. Ja nüüd enne kui ma nende pantanaali looma kohtumiste juurde jõuan, siis tahaksin viia raadiokuulaja kujutluses sellesse väga omapärasesse olustikku, mis seal pantonaalis on ja kirjeldada neid maastik, kas need linnud ja loomad seal elavad. Ja seda loodust hakkasime seal pantonaalis nägema kohe kui sinna jõudsime. Me tulime sinna auto kahest sellisest Brasiilia linnast nägukuajada põhja poolt tulles, muud võimalust Antanaali jõudmiseks ei olegi, sest sealt läheb ainus tee, mis üldse Antanaali viib. Sellel teel on väga uhke nimi, ta on hästi kuulus. Selle nimi on siis Brasiilias transpantoneira kiirtee. Aga no kiirteest oli seal asi ausalt öeldes üsna kaugel. Tee nägi tegelikkuses välja nagu üks vilets küla, teeilmatee katteta, hästi kitsas, liivane ja tohutult palju sildu. Kusjuures päris mitmed sillad, koolid väga kehvas seisus on, ma ütleksin, täiesti avariilise olukorras siuksed kuulunud pehkinud puusillad. Ja nende puhul oli siis nii, et autojuht Etti saati enne silda auto seisma ja kõndis selle silla üle, kontrollis, et ega me läbi ei vaju ja sõitis seal ka laudu ümber, nii et vähemalt rataste alla jääks sellised, mitte pehkinud lauad. Ja sellepärast see kulgemine seal transpantaneira teel läks kole aeglaselt. Meil oli oma ööbimiskoht Ta vaja sõita mõnikümmend kilomeetrit, aga selle läbimiseks kulus peaaegu pool päeva. Aga sõit läks õnnelikult ja tee peal, siis giid rääkis sellest looduses siin ja näitas meile fotosid, näitas selliseid drooniga tehtud fotosid samadest paikadest, kus me parajasti läbi sõitsime. Ja seal fotodel olid maastikud, mida ei olnud mingil kombel võimalik seostada nende maastike, ka kus me praegu ringi sõitsime, seal oli siis põhimõtteliselt, niiet nii see tee, kui kõik sillad olid vee all, ümberringi laiusid, meeletud vee väljas ja muud mitte midagi. Ja need fotod olid tehtud üsna hiljuti pool aastat tagasi, siis kõige kõrgema veeseisu ajal. Ja kui meie nüüd siin olime, see oli oktoobrikuu, siis oli täpselt vastupidine veeseis. Vett oli parajasti kõige vähem ja see tee, mida mööda me sõitsime, oli purukuiv ja enamik jõgedest, millest me üle sõitsime, olid täiesti ilma. Aga nii see sind pantanaalis just käib ikka ühest äärmusest teise. Ja kui mõelda, et need puusillad peavad igal aastal olema kuude kaupa vee all, siis pole ime, et nad üsna kiiresti mädanema lähevad. No kui nüüd mõni mõtleb võib-olla, et miks selle tee nimi oli kiirtee, et see on ju naljanumber, et sealt liigutakse nii aeglaselt. Siis noh, minu maailma kogemus ütleb küll seda, et võtame asju iga kohaliku mõõdupuuga. Kui ei ole ühtegi teist teed, mida mööda on võimalik autoga sõita siis päris kindlasti jala liikudes või paadiga mööda jõgesid minnes käib see liikumine mitu korda aeglasemalt. Järelikult see on kõige kiirem tee, järelikult võitja nimi ka olla siis ju kiirtee. Aga nüüd see loodus, mida me seal mõlemal pool teed, nägime, milline see välja nägi. Mitte mingisuguseid muid teid ja ei, mitte mingeid ehitisi ega maju ega hooneid polnud mitte kusagil. Aga ümberringi laiusid, noh, ma ütleksin, sellised võsamaastikud. Enamasti oli see võsa madal, koosnes lehtpuudest, need olid niisugused kidurate kõverad vaevalt võib-olla kuue meetri kõrgused. Mõnikord olid need võsad ka kõrgemad, siis olid nad võib-olla nii 15 meetri kõrgused, et andsid ikka teha, kui, et metsa mõõdu välja. Aga Eesti metsadega võrreldes ikkagi sellised kehvad ja viletsad. Ja siis mõnikord jälle, kui oli autoaknast näha hästi suuri lagedaid alasid, need olid kaetud kidur rohuga. Ja nüüd meie kiit kõneles, et kõik need kolm põhilist maastikku kannavad sind Pantone olis omaette nimesid. See kõige kõrgem võsa mets, selle nimi on Matto krosso. Mees tähendab tegelikult tõlkes suurt võsa ja selle madalama võsa kohta. Selle kohta öeldakse lihtsalt mata. Ja siis on veel need lagedat rohumaad, neid nimetatakse Campodeks. Ja meie giid rääkis ka seda, kõik see loodus meie ümber on siin kujundatud pooleldi looduse ja pooleldi inimese mõjul sest mingil ajal aastas liiguvad siin ikkagi läbi veisekarjad. Neid ei ole palju, nad tulevad siia harva, aga nad ikka mõjutavad seda looduse ilmet, et ma hakkasin mõtlema Eestimaa peale, meil öeldakse ju selliste kohta poollooduslikud elu kooslused, ehk siis need lamminiidud ja rannaniidud ja puisniidud ja muud. Ja tõepoolest nad meenutasidki võib-olla mingeid Läänemaa või saarte maastikke. Ja näiteks need puisniidumoodi alad olid siin patonaalis täitsa kenad umbes nagu pargid siukse rohuga ja üksikute hästi laiuvate võradega puudega. Aga muidugi need taimeliigid ja loomaliigid ja need looduse rütmid siin olid täiesti teistsugused. Aga kui nüüd kõnelda nendest kahepaiksete stroomajateste lindudest, keda me seal pantanaalis nägime siis ma alustaksingi õieti nendest, kellele me sattusime seal esimesel päeval, kui sõitsime mööda seda transpantaneira teed. Ja üks kahepaikne võib-olla, kes kõige rohkem meelde jäi, oli üks päris pirakas kilpkonn. No ikka täitsa selline käevarre pikkune. Suurelt kilbiga ja eriti huvitavad olid ta jalad, need olid punasekirjud, kael oli ka punasekirju eesti keeles sellel kilpkonnaliigil veel nime ei ole, aga inglise keeles on ta nimeks punajalg-kilpkonn ikka nendesamade punaste jalgade pärast. Vaata ühte sellist tegelast me siis autoga aeglaselt sõites nägimegi tee ääres luhal. Teadsime siis auto kinni, läksime temaga tutvust tegema. Ega me väga ligi ei läinud, ei tahtnud teda ära hirmutada. Vaatasime nii viie meetri pealt. Algul ta tõmbas küll korraks peakilbi Varioga, siis sirutas jälle pea välja ja poseeris meile kenasti. Nii et saime ka ilusaid pilte. Järgmistel päevadel nägime neid punajalg-kilpkonni veel mitmel korral ja neist järgmistest ma räägiksin ühest, mis oli vist kõige elamuslikum. See oli üks niisugune kilpkonn, kes oli äärmiselt meelekindel. Ja kui nii pool naljaga öelda, siis sundis meid isegi põgenema. Ja see oli siis niisugune juhtum, et me sõitsime parajasti autoga pikkamisi hästi kitsal ja viletsa liivateel. Ja see kilpkonn tuli mööda sama teed meile vastu. Ta oli ikkagi nii suur ja nii värviline, et hakkas kaugelt silma ja oli selge, et tee on nii kitsas, et me mingi valemiga temast mööda sõita ei saa. Noh, siis jätsime auto seisma ja läksime lihtsalt jala kilpkonnale vastu. Jagasime temast pilte tegema ja kilpkonn ei teinud seal siis üldse välja, tuli otse lähemale keset teed ja siis ma mõtlesin, et saan kõige paremaid pilte niimoodi. Ta heidan siia liiva teele kõhuli maha ja pildista teda niimoodi pooleldi alt üles ja viskasin sinna maha ja saingi toredaid pilte, sest alt ülesvaates paistis soomuskilbiga elukas nagu väikene tank, kellel on all neli punast sammas jalga. Ja läbi objektiivi vaadates kasvas ta aina suuremaks ja suuremaks, nii et vaata, et lõpuks oli taevakõrgune. Aga siis mingil hetkel ta siiski jäi seisma ja paistis, et hakkas tõsiselt järele mõtlema ja põrnitseb. Et kes imelik elukas seal maas on ja et kas ta võib kuidagi ohtlik olla. Ja isegi kilp kon lõi korraks kohkuma, sest ta pööras nina teeserva, poolakas sinnapoole minema, aga siis sai oma nõrkusest üle tooli keset teed tagasi hakkas jälle otse minu suunas tulema. Ta oli juba nii lähedal, et ma ei saanud seda enam üldse pilti teha, polnud mõtet seal enam passida, tõusen siis püsti, läksin autosse tagasi ja kilpkonn tuli siis juba otse autole peale. Ja nüüd me mõtlesime, et mida teha, et no väga lihtne oleks muidugi minna võtuse, kilpkonn lihtsalt kätte, tõstada kuskile tee äärde võsasse oleks jaksanud seda teha küll. Aga looduse inimese jaoks ei ole see alati kõige parem valik. Sest siin on looduskaitseala ja looduskaitsealal on ikkagi see reegel, et loomadel on inimese ees eesõigus. Ja nii me siis otsustasime hoopis niimoodi, et pöörasime auto ümber ja läksime ära ja andsime kilpkonnale täieliku loobumisvõidu. Aga kui nüüd mõelda mitte kahepaiksete, vaid nende roomajate peale seal pantanaalis, keda me esimesel päeval juba nägime, siis nende seast, ma ütleksin, oli kõige meeldejäävam üks päris pirakas sisalik. Ta seisis seal tee ääres näoga kesktee suunas ja oli täiesti liikumatu, noh, nagu mingisugune raidkuju päris suur noh nii meetri pikkune ja õige imelikku värvi nisugune musta tausta peal tihedalt valged täpid. Ja kui ma mõtlesin nende sisalikke, pealegi ta mujal maailmas olen näinud, siis esimese hooga tuli mõte, et äkki seal mõni varaani liigsest varanid on ka suured ja tihti sellised valgelaigulised. Aga ta ei saanud olla sellepärast Lõuna-Ameerikas fraane olemas ei ole. Ja tegelikult oli ta kehaga teise kujuga eriti pea. Tema pea oli selline jäme ja massiivne, ma ütleksin, täitsa selline muuldoki pea ja siis meie giid ütles selle sisaliku tegelikku nime, ta ütles selle ladina keeles, aga ma sain oma nutitelefoniga internetist järgi vaadata, et mis ta nimi siis eesti keeles on ja eesti keeles oli ta nimi, siis te kuu niisugune veider nimi? No te kuu ei ole inimesele mitte kuidagi ohtlik, ta sööb igasuguseid taimi ja väikseid loomi. Aga kui me mõtleme nende teiste fantanaali roomajate peale, siis nägime mitmel päeval ka madusid. Ja üks nendest oli ka anakonda, aga mitte see hiidanakonda, see legendaarne madu, kellest õudusfilme tehakse, vaid tema nimi oli kollane, anakonda nime saanud, siis selle järgi keha põhivärvus on kollakas. Aga ta ei kasva nii suureks nagu hiidanakonda kõigest mõne meetri pikkuseks volakaks ja niisugust tüüpiline nägin siis, kui sõitsime paadiga ühe vertikaalse jõekalda juures ja seal ta roomas siis ühest urust parajasti teise. Aga see kollane anakonda oli alles lapseohtu NATOle, vaat selline, võib-olla meetri pikkune. Aga üks teine madu oli juba üsna palju suurem. Ja see juhtus siis niimoodi, et me sõitsime paadiga ühes sellises kohas, kus jõe ääres olid suured puud ja osa nendest olid jõe kohale kaldu ja vot selle ühe kaldus puutüve sees oli õõnsus sealt küünitas ennast välja, eks päris pirakas madu ja see õõnsus ja madu asusid otse meie paadi kohal. Nii et kui nüüd kujutlesid, et ta võtab kätte ja tulebki sealt välja ja kukutab ennast paati siis võib alata päris terav seiklus. Aga ega tema on niisugust plaane ei olnud, ta lihtsalt vaatas sealt õõnsustest välja. Pea oli tal kollast värvi, keha oli tume, kui pikk ta oli, seda oli võimatu arvata, sest enamik aasta oli seal peidus. Aga selle maoliiginimi oli siis Kohveri nastik, Kohveri siis selle teadlase nime järgi ja mastiksi Zetan lastikute sugulane. Ja meie giid pakkus, et see seal meie pea kohal võib-olla nii paari meetri pikkune ja et miks ta õenduses on siis sellepärast, et seal võib olla linnupesa, kus on pojad sees. Mürginese Kohveri nastik ei ole. Aga giid ütles, et ta võib olla inimesele kaunis ohtlik sest on üsna agressiivse loomuga ja tema teab päris mitut juhtumit. Kool sõnastik on lausa inimesi rünnanud. Noh, need madusid oli veel, aga need olid väiksemad, kõigist ei jõua rääkida. Aga kui mõelda nüüd, et milline Rooma ja oli see kõige sagedasem ja kõige tavalisem seal pantonaalis, keda me nägime iga päev siis selleks oli üks kaimaniliik, tema nimeks oli lai koon. Cayman. Cayman on sellised krokodilli moodi loomad enamasti väiksemad kui need Niiluse krokodillid. Aga need lai koon kaimanid, keda me nägime, olid ikkagi sellised umbes täiskasvanud inimesele pikkused. Ja neid oli seal tõesti lausa karjade kaupa, mõnikord vedelised rannal liival, mõnikord tukkusid vees nii et ainult peanupp ja punnsilmad välja passid ja zooloogid on uurinud seda pantonaali kaimanite populatsiooni ja öelnud niimoodi, et fantonaalis ühtekokku elab 10 miljonit lai koon kaimanit. See on ju tohutu hulk ja soologide ütlevad ka, et võrreldes kõigi muude maailma mis tahes krokodilli helistega on see kõige suurem asustustihedus kogu maailmas siin pantonaalis. No meile nad kuidagi ohtlikud küll ei tundunud, paadiga sõitsime siis lihtsalt tukkusid seal paadi kõrval vees üldse ei liigutanud nagu mingid rondid, jahti peavad nad öösiti kütivad siis erinevaid veeloomi, kellest jõud üle käib. Aga ühel korral oli siis nii, et juhtusime nägema ka ühte küttivat kaimanit ja see oli siis niimoodi meie paadist vaid paari meetri kaugusel. Üks Cayman püüdis Sagasid segada, on päris suured prisked kalad, need seal pationaalis palju. Ja ta siis lihtsalt krahmas mõne sega, kes Ta oli liiga lähedale tulnud oma lõugade vahele. Lihtsalt jälgisime, kuidas see sealt kõik toimub. Aga kuna see oli nii lähedal, siis ausalt öeldes elamus oli umbes selline, nagu vaataks laiekraan kinos mingit õudusfilmi. Kõigepealt, kui ta oli selle sega kinni krahmanud, siis ajas ta oma laiad lõuad pärani ja pildus seda sega seal oma pikkade hammaste vahel, senikaua kuni see sega sattus täpselt risti ta sinna lõugade vahele. Ja siis hakkas hakklihamasin tööle, lõuad käisid muudkui kinni ja lahti ja ta lihtsalt tükeldas seda säga ja neelas siis tükke alla. Aga kuna see kõik oli nii lähedal, need üksikasjad olid siinsamas, oli segi elamus, kuidas kuulsid oma kõrvadega selle vaese segaluude raginat ja nägid selgesti, kuidas kaimani lõugadest nõrgus vete, selliseid punaseid vere niresid? Nojah, nagu õudusfilm mõnedele ju meeldivadki õudusfilmid, maitse asi. Aga kui võtta nii sihukese loodusteadusliku pilguga, siis oli pantonaali argipäev. Kui üks loom on loodud kiskjaks, siis kuidagi sedaviisi tooma, kõhtu täitma peab. Aga ometi, kui see kõik toimus siinsamas su silmade ees, siis asi kuidagi hea meel, et ise oled ikka nii suur ja Cayman on nii väike, et ta ei saa mind kuidagi segamini ajada selle sägaga, keda ta seal parajasti järab. Kui kujutaksite ette, et TEMA kodus metsast kostaks niisugusi hääli mida te siis arvaksite? Igatahes meil seal pantonaalis selles metsa kämpingus, mille nimeks oli jaaguari metsa kämping, just niimoodi oligi, et hommikul kostis metsa tagant niisugusi väga müstilisi helisid, noh, ma ei osanud muud arvata, see peab olema mingi troopiline lind, aga kuna giid oli ju meil sealsamas paigas ööbimas, siis küsisin tema käest. Ja tema, kes kohe hääle järgi ära linnu, ladinakeelse nime ja siis juba nutitelefoniga üle interneti sain ka tema eestikeelse nime kätte. Eesti keeles oli selle linnu nimi siis pale, hukku, üpris väheütlev nimi, arusaamatu sellele, kes ei ole asjatundja. Aga mulle tuli nagu läbi udu meelde, et neid Hukosid olin ma kohanud üks kord siis kui olin Venezuelas. Ja need olid siuksed, päris suured linnud. Ja meelde ja ega see, et Aleksander Humboldt, noh, see legendaarne, esimene Lõuna Ameerika põhjalik uurija, tema nimetas oma raamatus neid Hokozyd, mets kuniteks ja kirjutab ka, et nad hea meelega seal ekspeditsioonil küttisid igal võimalusel neid mets, kalkuneid, sest nende liha maitses sama hästi kui kodukalkuniliha. Aga jah, need olid ilmselt siis pale, Hocode paar, kes seal metsas olid. Ja oli ainult aja küsimus, kui ma järgmistel päevadel neid kohtan ja oligi nii, et järgmisel päeval nad kõndisid sealtsamast maja eest üle tee. Enne läks isalind, siis läks, emalind olid tõesti suured linnud, kalkunist võib-olla siiski väiksemad ja sellised saledamad ja pika sabaga. Aga mis oli huvitav nende juures, et isaslind ja emaslind olid täiesti erinevat värvi. Isaslinnutoon oli must ja peas oli tal selline tumehari. Ja emaslind oli selja poolet, musta-valge vöödiline ja kõhupoolelt hoopis kollane. Ja eks nad otsisid seal metsa all siis lihtsalt endale toitu. Ja üsna tõenäoliselt oli sellel paaril ka sealsamas metsas oma pesa asub puu otsas, aga on tavaliselt okste ja lehtede vahel nii hästi ära peidetud, et maapinnalt vaadates ei ole seda võimalik avastada. Kui nüüd rääkida nendest suurtest lindudest, noh nii nagu seesama pale Hokko siis selliseid suuri linde nägime pantonaalis ikka ka päris palju ja võib-olla need kõige-kõigemad, need kõige suuremad, näiteks Olisse Nandu, kes on siis umbes samasugune suur lennuvõimetu lind nagu Aafrikas on jaanalind. Või siis maailma kõige suurem toonekurg, kelle nimi on Pugal toonekurg? Ta on ikka kasvalt vähemalt kaks korda suurem kui see meie toonekurg. Aga võib-olla kõige huvitavama elamuse pakkusid ikkagi neist suurtest lindudest ühed maailma kõige suuremad papagoid, kes elasid otse meie kämpingu kõrval. Ja need olid siis saatsint, sinihaarad, seal oli siis emas ja isaslind ja neid käisin ma seal passimas iga päev. Nad olid nii uhked ja ilusad. Ja tegelikult ongi nii, et Nende looduslik levila asubki ainult peamiselt pantanaali ümbruses ja siis veel üksikutes pisikestes kohtades Lõuna-Ameerikas. Looduses on nad peaaegu välja suuremas ja inimestele pigem tuttavad kusagilt televiisorist või, või loomaaiast. Aga nad on tõesti kenad, sellised üleni säravalt sinist värvi ainult silmade ümber on kollane sõõr. Ja nad käisid vahepeal ka sealt oma puudetukast kusagil kaugematel lendudel. Aga igal juhul nii tunni või paari pärast olid tagasi ja alati tulid sellise suure kisaga. Lärmasid ikka jube kõvasti, umbes nagu mingisuguseid väga suured varesed. Ilu seal see just ei olnud, aga, aga andis juba kaugelt märku, et nüüd me tuleme. Ja siis nad maandusid sinna metsatukka ja väga tihti istusid siis oksale kahekesi kõrvuti ja hakkasid siis kohe üksteisest hoolitsema, et korrastasid üksteise sulgi või siis panid oma suured ja kõverad nakat niimoodi kujust NAGU musitades. Ja siis tegid nad seal puude peal ka igasugu muid trikke, näiteks ronisid nokka ja küünistega jaanist kinni hoides mööda liaani üles ja alla, nii nagu madrused purjelaeva köite peal. Ja mõnikord oli ka tore vaadata, et kuidas nad sõid, et üks võttis mingi kõva vilja oma pikkade küüniste vahele ja tõstis selle siis oma jämeda ja kõvera noka juurde, noh nii nagu inimene tõstab kahvliga toitu suhu ja siis vajutasin nagu kruustangidega oma selle tohutu suure nokaga. Enamasti sai ka kõige kõvema pähkli puruks vajutatud. Nii et nad pakkusid iga päev mingeid uusi trikke ja neid vaadates ei hakanud mitte kunagi igav. Siin kuuldus veel üks iseäralik troopilise linnuvile jällegi üpriski eksootiline ja sellist häält teeb seal pandanaalis nisugune lind nagu porgand, turg peal, imelik nimi, aga no vähemalt porgand on eestlasele arusaadav ja see porgand on talle seal nime, sest sellepärast et tema sulgedes on põhiline värv selline porgandi kurans toon. Nii et ta paistab hästi kaugele silma. Ja kui ma tahtsin tast pilti jällegi teha, siis ei olnud üldse lihtne, sest ta oli vägagi arg ja lendas alati eemale. Nii et teleobjektiiviga oli hulk aega jantimist enne kudest korraliku pildi sain. Aga kui nüüd mõelda üldse nende kõige värvilisemad pantonaali lindude peale, keda me nägime siis noh, kahtlemata ühed nendest olid niisugused, keda nimetatakse kuningkalurit, eks nemad on siis meie jäälinnu suurekasvulised sugulased, tohutult värvilised. Või siis sellised linnud, kes kah väga meelde jäid. Nemad kuulusid siis ühte niisuguse lindude sugukonda nagu ta ungarlased. Ja need olid siis sellised pisikesed varblasesuurused. Aga kui suudate ette kujutada, et Varblastele on pähe valatud punast verd vaat siis umbes sellised nad nägid välja ja tihtipeale olid nad suurte suurte rühmadena seal kusagil väga huvitav vaatepilt ja üks eriliselt pilkupüüdev lind oli veel niisugune, kelle nimeks Ammasoonia jära nakk. Nimi, jääranokk ei kõla just väga ilusti, aga lind oli väga ilus. Isegi raske kirjeldada kõiki neid värve, mis ta sulestikus oli. Pea oli seal siis must, rinnaesine, sinine, kõhualune, punane selg roheline, aga pikk, saba oli Alt eredat musta ja valgetriibuline. Aga kui ma nüüd ikkagi mõtlen selle kõige suurema värvielamuse peale, mis ma üldse patanaali lindudelt sain siis oli see, eks selline kord, kui sai jälgitud tukka, neid, kelle nimeks on Ecuadori tukal. Tuukanid on sellised linnud, kellel on alati hästi suur ja jäme Nokian. Ecuadori nimi seal sees viitab muidugi sellele, et ta elab mitte ainult Brasiilias, vaid ka Ecuadoris, mujal Lõuna-Ameerikas. Ja peab ütlema, et ookeanid on üldse väga tihti päris värvilised. Aga noh, need Ecuadori Tuukanid ületasid neid kõiki. Ja nad korraldasid meile tõelise värvide tulevärgi. Ja see oli siis üks niisugune juhtum, et me olime parajasti ööbimiseks kämpingus. Ja sellises kämpingus, kus hommikul siis peremees pani lindudele üles erinevaid hõrgutisi, et neid siis sinna ligi meelitada ja et siis me saaksime neid eemalt pildistada. Ja vot sinna siis tulidki need Equadori Tuukanid ja neid oli lausa terve suur rühm. Tavaliselt ookeanid ei liigu rühmadena, aga see liik siis liigub. Ja nüüd Equadori Tuukanid on ka ühekaupa juba väga värviküllased juba tema nokk on siis kolmevärviline, seal on nii kollast, oranži-musta tooni ja seljapoolelt on see Equadori tukkan sugune musta ja punasekirju kõhupoolelt jällegi kollase ja punasekirju. Ja ta on ka päris suur noh, niisugune käevarre pikkune. Ja kui te nüüd mõtlete, et selliseid värvideküllaseid, linde ja päris suuri on su ees terve hulk ja nad kogu aeg liiguvad, hüppavad õhku, lendavad no siis võite võib-olla natukene ette kujutada, mis tunne see oli, neid seal vaadates, vähemalt minul võttis küll silmade ees virvendama ja pea ringi käima. Aga need selle porgand, Turt peali lauluga saab tänane saade otsa saade pantonaali kaebaiksetest roomajatest, lindudest, keda me oma silmaga nägime. Aga järgmises saates räägiksin neist kõige huvitavamatest kohtumistest pantonaali, imetajatele. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
