Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Parandamine koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Pere. Me oleme nüüd oma rännusarjaga jõudnud Lõuna-Ameerika südamesse ja oleme seal parajasti ringi liikumas Lõuna-Brasiilias pantanaalis. Eelmises saates alustasin ma nende pantonaali imetajate tutvustamist ja rääkisin mitut liiki loomadest, keda me seal kohtasime. Aga nüüd tänase saate, tahan ma pühendada pantanaali kõige legendaarsemaid loomale ja selleks on kiskja nimega jaaguar. Õieti oligi see jaaguar põhjuseks, miks me Eestist sinna pantanaali otsustasime minna, sest selle niimoodi, et päris hulk aega varem saatis sealt üks kohapealne reisikorraldaja meile niisuguse info, et pantanaal on parim paik jaaguari nägemiseks kogu planeedil. No see tundus küll natukene siukse reklaami maigulisena ja üle paisutatuna, aga teistpidi oli jälle niimoodi, et ma olin ju Lõuna-Ameerikas loodusretkedel käinud päris palju kordi. Aga jaaguari polnud ma mitte kunagi varem näinud. Ja siis mulle tundus, et miks mitte proovida, äkki seekord näen seda salapärast looma? Noh, ja me läksimegi siis sinna pationaali, nägime seal väga palju muud huvitavat. Aga tõesti nägime ära ka jaaguari ja mitte ühe korra, vaid mitmel korral. Ja vot, kuidas need meie jaaguari kohtumised sa täpselt välja kukkusid ja kes jaaguar üle pea on sellest saade, nüüd tuleb. Niimoodi see meie saate peategelane siin ennast tutvustas natukene nagu mörises ja jorises või nii ja hääle järgi otsustades ei olnud Ta väga kurjas meeleolus kuigi andis niimoodi kergelt märku, et ma olen ikka üks vägev ja suur kiskja. Jaa, olge minuga ettevaatlikud. Ja kui ma nüüd mõtlen kõigi nende maailma suurte kaslaste peale siis tema on ju nende hulgas väga uhkel, kolmandal kohal. Et noh, kõige suurem lõvi Aafrikas ja peaaegu sama suur ka seal Aasias elav tiiger ja nüüd kolmas ongise Lõuna-Ameerika jaaguar ja no Lõuna-Ameerikas temaga võrdse suurusega kaslast ei ole järgmine kaslane seal Lõuna-Ameerikas on puuma. Ja ega sellel Puumal nüüd Jaagoriga väga palju vahet ei ole, aga siiski jaaguar on temast suurem. Ja kui nüüd niimoodi hästi laialt mõelda, et kus kohas seal Lõuna-Ameerikasse seda jaaguari näha saaks, siis teoreetiliselt peaaegu kogu Lõuna-Ameerikas teda kusagil leidub ja mitte ainult Lõuna-Ameerikas, vaid ka näiteks Kesk-Ameerikas ja isegi Põhja-Ameerika lõunaosas põhiliselt seal Mehhikos. Aga niimoodi on selle Jaagoriga ainult teoreetiliselt, praktikas on teda üliraske looduses leida. Ja nüüd üks peamine põhjus, miks teda seal Lõuna-Ameerikas nii harva leidub, on see, et neid elupaiku, kus ta elab, on jäänud praeguseks ajaks seal väga väheseks. Teine põhjus, miks inimene üliharva jaaguari kohtab, on see, et jaaguar on väga inimpelglik Enamikes Lõuna-Ameerikas ja hoidub inimesest nii kaugele, kui ta saatsest paljudes paikades on teda alati jahitud ja temale mitmel muul moel kurja tehtud. Ja siis veel see kolmas põhjus, miks jaaguari inimsilm vähe näeb, on see, et paljudes Lõuna-Ameerika osades liigub ta ainult öösiti siis hämaras, siis ta peab jahti, aga päeval magab siis lihtsalt kusagil peidus. Ja need minu enda kogemused neil Lõuna-Ameerika reisidel selle Jaaguariga on sellised, et väga paljudel reisidel on mulle räägitud umbes niisugust juttu, et ja et meie kandis ja kaare on olemas. Ja on siis jutustatud ka igasuguseid põnevaid lugusid nendest Jaagooridest, need on hästi värvikad ja väga meelde jäänud. Aga jaa, jaaguari ennast ei ole õnnestunud mitte kordagi näha. Mõned näited Amazonas äärsetes metsades olen ma käinud paaril-kolmel korral ja seal on see tüüpiline jutt kohalikelt umbes niisugune, et mina ise see, kes räägib, et mina seda jaaguari ei ole näinud. Aga mul on mitu head tuttavat, kes on temaga kohtunud ja siis, kui me oleme ise ringi liikunud ja otsinud ja oleme tühjade kätega pidanud sealt ära minema siis öeldakse ja et neid jaaguar on ju tõesti arvaja. Kahju küll, aga teil ei vedanud. Ja ma mäletan ka, et Venezuelas seal loodusreisil oli niimoodi, et meile näidati ühe koha peal isegi ühte puud saali jõe ääres hästi suur kahara võraga. Ja meile öeldi, et vot selle puuokstel meeldib Jaagoridel üsna sageli pikutada. Ja siis me käisime tõesti igal päeval seal vaatama, seal luuramas, et äkki näeme jaaguari. Aga ei näinud tühjagi. Ja kõigi nende kogemuste peale lõpuks hakkasin ma leppima vaikselt selle mõttega. Ega seda jaaguari Lõuna-Ameerikas ei olegi võimalik looduses näha, et Aafrikas olen küll lõvi ära näinud ja Indias tiigri, aga José jaaguar ikka nägemata jääb, et ta on nii palju haruldasem kui need üsna haruldased. Lõvi ja tiiger. Aga nüüd enne fantanaali, kui sai valmistatud selleks reisiks, siis hakkas uus lootus tärkama ja see tuli sellepärast et noh, lisaks selle reisikorraldaja sellisele kutsuvale infole lugesin ma päris hoolega neid reisiblogisid, mis pantonaali kandist olid sealsed rändajad kirjutanud ja üles pannud Interneti ja seal oli väga sageli kirjeldusi, et nad tõesti kohtusid selle Jaaguariga ja oli ka fotosid ja kooride kohta. Ja see kõik andis suuremat lootust, kui mitte kunagi varem. Ja siis, kui me juba jõudsime sinna pantonaali oma metsalaagrisse seal läks lootus veelgi, mitu kraadi suuremaks. Sest kohe, kui kohale jõudsime, tegime esimesel õhtul sellise paadi kena paatidega seal neid jaaguar otsitaksegi. Ja see meie giid, kes meiega kaasas oli, rääkis selliseid väga usutavaid lugusid, et jaaguari on võimalik kohata, ta ise oli ka niisugune väga mõjuv isiksus. Tugev noor hakkaja mees, pooleldi indiaani verd, ütles, et tema emapoolne suguvõsa on pärit Guatodest ja nendel retkedel me ka tabasime, et tal oli tõesti seda indiaanlase vaistu väga tihti oskas meid viia kohtadesse, kus nägi jälle mõnda huvitavat elukat. Ja ta oli ka väga hea lindude ja loomade tund ja selles mõttes, et oskas öelda nende teaduslikke nimesid ja üsna mitmekülgselt anda ka selliseid loodusteaduslikke seletusi nende lindude ja loomade kohta ja siis kohe kui me paati istusime, sõitma hakkasime, läheks loomulikult jutt Jaagoride peale. Ma küsisin otse tema käest, et et kuidas selle asjaga ikka on, et kas tõesti on nii, et siin saab jaaguari näha kergemini kui mujal Lõuna-Ameerikas ja tema ütles täiesti selgesti jah. Nii see on. Ja siis ka seletas, et miks üks näiteks põhjendus oli see, et et siin liiguvad jaaguari dringi üsna tihti päevasel ajal ja et neile meeldib kõndida mööda jõgede kaldaid ja seal ei ole tihti puid ees. Ja siis Ta on väga lihtne neid seal märgata. Aga teine tähtis asi, miks on suurem tõenäosus kohata, tasin pantonaalis neid jaaguar on see, et nende asustustihedus on täiesti teaduslike uurimuste järgi suurem kui mujal Lõuna-Ameerikas. Ja noh, selle põhjuseks on jällegi väga selge looduslik põhjus. Nimelt sepantanaal koosneb ju sellistest madaliku tasandiku, metsadest, järvedest, jõgedest, soodest, need on siin lõputul hulgal ja see on kõige parem elupaik, mis üldse Jaagoril võiks olla. Ja siis on muidugi ka veel see asi, et sind fantonaalis on väga vähe inimesi, noh varasemates saadetes sellest on räägitud, et seal on mõnel pool need veise karjatajad, farmerid, aga neid on suhteliselt väga. Ja veel üks oluline asi, pantonaalis on Jaagoridele väga rohkesti sobivat toitu. Ja üleüldse pidin olema niimoodi, et kuna siinne jaaguar on kogenud, et kui keegi sõidab paadiga mööda jõge, no need on siis tegelikult turistirühmad. Et siis need paadis sõitvad inimesed ei ole kordagi olnud Jaagoridele ohuks ja sellepärast nad ka ei karda eriti inimest. Ja tegelikult sellel esimesel õhtusel sõidul oli niimoodi, et me ühtegi jaaguari näinud nägime küll igasugu muid huvitavaid loomi ja Lindaga jaaguari näinud aga ometi oli selline kindel tunne tõesti siin pantanaalis, ühel päeval me neid jaaguari näeme. Ning kuuldus nüüd juba hoopis teistsuguseid jaaguari hääli kui seal saate alguses. Ja niimoodi häälitseb ema jaaguar ja need on ema jaaguari armuhüüded, need on siis mõeldud isa jaaguari kõrvadele. Meie ise just selliseid hääli ei kuulnud, sest me olime seal oktoobrikuus, sel ajal olid juba Jaagoride pulmad lõppenud. Ja ema Jaagaarid ootasid juba beebisid. Aga poeginud veel ei olnud. Aga valisin selle hääle välja sellepärast, et need esimesed Jaagorit, keda me seal päriselt oma silmaga nägime, olid just ema, Jaaguarid. Ja esimesega nendest kohtusime me kohe järgmisel hommikul ja tõusime hästi vara kell kuus, noh, nagu see ikka käib loodusretkedel, kui tahad, et loomi näha ja sõitsime mõnda aegamööda jõge. Ja siis järsku näitas meie giid seal jõe ääres paremale kaldale. Et vaadake, seal on Jaagur, algul ei näinud mitte midagi. Aga hoolega vaatasime tõesti vaikselt nagu vari liikus seal puude vahel, see suur kiskja ja Kõnaalid, sellised varjud ja, ja päikenisest kontrastid ja tema enda selline värvus sulandus nii täiuslikult selle metsaga kokku, et tõesti oli raske märgata, aga olime näinud. Ja need juba läks niimoodi, et sõitsime siis seal keset jõge niimoodi. Vaatasime ta teeb ja ta mõnda aega kõndis ja siis seal päris jõe ääres kõrge kalda peal oli üks hästi suur mahakukkunud tüvi ja sisse jaaguar viskas ennast sinna lihtsalt pikali ja siis meie giid sõidutas paadiga meid sinna juurde nii lähedale, nagu ta oma kogemuste järgi teadsid, võib minna. Aga see oli ikka päris ausalt öeldes, hirmutavalt lähedal. No see oli võib-olla nii 20 meetrit paadist. Ja kui mõelda, et nüüd see jaaguar oli seal üleval kalda peal meist palju kõrgemal. Ja et ta on nii võimas kiskja, et mis siis saab, kui tal järsku tuleb pähe selline tuju? Ründaks neid inimesi, kui ta sealt ülevalt kalda pealt hüppab ta nii kiiresti kohal, et me ei saa veel arugi. Ja seda me küll teadsime, et sellel giidil mitte mingit püssiga muut relva kaasas ei olnud, see pole siin pantanalis kombeks. Ja no võib-olla kitsa ka aru, et mõni kardab natukene ja siis rahustaseta patonaalise ei ole siiamaani mitte ühtegi juhtumit. Kohus, jaaguar oleks rünnanud mõnda turisti. Et noh, ta on küll rünnanud mõnikord neid farmerite veiseid või muid koduloomi aga ühtegi inimest mitte kunagi ta pantonaalis murdnud ei ole. No muidugi rahustas inimesi ja siis me lihtsalt olime kangesti elevil vaikselt, et mis ta nüüd seal teed. Ja tema ausalt öeldes oli üpriski unise moega meister praktiliselt üldse välja ei teinud. Oli lihtsalt niimoodi seal pikali, mõnikord vajusid silmad kinni, pea vajus alla, niimoodi käppade peale ja jäi lihtsalt tukkuma. Siis mingi mõne minuti pärast tegi silmad lahti korral nagu vaatas niisuguse ükskõikse pilguga meie poole, siis vaatasin natuke ringi, jälle vajus pea all lasega unel hea maitsta. Aga põnev oli ikkagi sellepärast, et nii lähedalt looduses jaaguari jälgida, see on ju võimalus väga üksikasjalikult vaadata, et milline ta välja näeb. Ja minule ta meenutas kohe ühte sellist kaslased, kelle nimeks on leopard. Need leopard olin ma passinud seal aafrika käikudel mõnedel kordadel. Ja see jaaguari ja leopardi kasukamuster, nad on ikka tõesti üllatavalt sarnased, nii et esimese hooga nagu ei saa arugi. Leopardimuster peaks olema kuulajale tuttav, selliseid kangadki on olemas, mille nimeks on leopardimuster, tegelikult on see leopardi kasukas siis selline, et heledal põhjal on tumedad laigud, mis on ka seest täiesti mustad. Ja kui ma nüüd neid Jaagori laike niimoodi hästi hoolega vaatasin, siis oli seal üks väga väikene, aga täiesti selge vahe. Nimelt jaaguari, need laigud olid niisugused, Need olid nagu tumedad rõngad, aga seest olid nad hoopiski heledad. Vahel oli seal sees mõned üksikud mustad täpid, aga tõesti sellised mustad rõngad. Nii et on ikka täitsa selge vahe sees, kui oskad vaadata. Ja siis, kui veel niimoodi mõtlesin ja vaatasin mõttes võrdlesin, siis tegelikult oli seal ka teisi niisugusi, pisikesi nüansse, näiteks, et kindlasti jaaguari pea on selline robustse ja suurem ja saba on tal jällegi kindlasti palju lühem kui leopardid. Ja no üleüldse jaaguar on ikkagi suurem kui leopard. Kahtlemata. Aga see Jaagord lihtsalt tukkus seal edasi ja ja vahel noh, natuke ka liigutas, näiteks, lõi sabaga niimoodi hästi, kõvasti maksti vastu maad. Ma ei tea, võib-olla mõni kärbes või sääsk teda seal ärritas või või siis mõnikord lihtsalt tüdines sellest ühes asendis pikutamisest, pööras ennast selja peale ja sirutas niimoodi ringutades kõiki, käppasid taeva poole. Aga püsti ta ei tõusnud kordagi. Ja kui tund aega olime teda seal niimoodi vahtinud, siis mõned seltskonnast juba hakkasid kergelt tüdinema, et, et kas me ei võiks edasi minna, et siin ümberringi on nii palju huvitavat ja põnevat, et äkki näeme midagi hoopis põnevamat või näeme näiteks mõnda teist ja koori veel. Ja noh, siis meie giid ütles, et olgu peale, sõidame edasi sõitsimegi ja ja siis sellel päeval noh, oli igasugu asju, nendest ma ei räägigi seal looduses, aga aga tõsi oli, et me nägime samal päeval veel ka teist Jaagorinuse, teine jaaguar. Teda Me nägime küll suhteliselt vähe, sest ta liikus seal niisuguses võsas jõe ääres. Aeg-ajalt vilksatas ta kehaselt põõsaste vahelt ja üsna varsti keerastaga hoopis jõe äärest ära kadus metsa. Aga ikkagi, kui õhtul tagasi tulime, siis oli uhke mõelda, et kaks jaaguari päevas, see on ikka väga kõva sõna. Aga siis järgmisel hommikupoolikul saime jälle Jaaguariga kokku ja see oli hoopis teistsugune kohtumine seal siis niimoodi, et lühidalt kokku võttes, et sellel hommikul saime me jalutada koos Jaagaariga peaaegu terve tunni. Ja noh, kuidas see tegelikult oli, see oli niimoodi, et me lihtsate läksime ühte kohta, kus jaaguar tegi jõe ääres oma hommikust jalutuskäiku ja sinna me sattusime küll nüüd sellepärast, et meie giid oskas arvata, et sinna tasub minna, sest ta on seal kohanud varasemal ajal hommikusel ajal just ühte ja sama jaaguari, kellel on kombeks niimoodi jõe ääres pikalt kõndida. Ja see oli siis niimoodi, et ta kõndis seal kalda ääres mõõdetud sammul, noh, me olime edasi ikka parajal kaugusel ka ja mis ta üldse välja ei teinud. Ja meie siis püsisime lihtsalt sama tempoga seal paadis tema kõrval ja vaatasime siis kogu aeg hoolega, et mida ta teeb ja oli selge, et see põhiline põhjus, miks ta seal nüüd siis niimoodi kõndis, oli ikkagi see, et hommikul oleks vaja midagi mõnusat hamba alla saada. Seda ta sealt otsis ja siis meie giid seletas, et et mida ta sealt siis loodab leida? Et igasuguseid elukaid väiksematest näiteks kilpkonni. Et see on huvitav, et ükski teine kiskja seal Lõuna-Ameerikas ei suuda kilpkonna seda võimsat pontserit purustada, seal on ju hästi paks ja tugev. Aga jaaguar jaksab sellepärast, et tal on palju tugevamad lõualihased kui teistel. Lõuna Ameerika kiskjatel ja vahetevahel Gibkoni seal jõe ääres tõesti on liiva peal ennast päikse käes soojendamas seekord ei olnud ja see oligi selline liivane kallas, nii et kogu aeg oli jaaguar väga hästi näha ja temast sai teha nii pilte kui videosid ja nii edasi. Aga siis jällegi meie giid ütles, et ka näiteks Cayman võib-olla jaaguari saagiks, kuigi Cayman on ju samuti kiskja ja ta on jaanuarist palju suurem, teinekord aga Jaagorsatast jaagu. Ja siis selle kaimaniga pidi tal olema niisugune trikk, et mõnikord need kaimani tulevad siis ka sinna kaldale, jällegi päikesega Eedeebeesitama kaotavad tähelepanu ja siis jaaguar püüab neile läheneda tagantpoolt ja siis, kui on hästi lähedale saanud, siis teeb niisuguse hästi pika pähe ja kargab kaimanil kähku turja ja siis ühe niisuguse hästi jõulise hammustusega hammustab läbi kaimani kaelalülid. Mis tähendab seda. Cayman jääb nagu halvatuks, ta ei saa mitte midagi enam teha, ta liikumatu ja on täiesti ohutu selle jaaguari jaoks. Ja veel selle kiideti väga tihti on ka näiteks Jaagoril saagiksin jõe ääres hirved, hirveliik tean mitmeid üldse hirvi palju ja hommikul käivad nad teinekord siin jõe ääres joomas. Aga siis veel see kõige olulisem lootus on Jaagoridel jõe ääres kapibarat. No need kapibarad on ju ka niisugused väga uskumatud elukad siis, ma olin neid Lõuna-Ameerikas varem näinud Venetsueelast päris palju ja siin oli neid ka palju, kui me jõe Pealt sõitsime. Nad on siis sellised pooleldi veeloomad ja nad on ju maailma kõige suuremad närilised, kasvult ikka täitsa keskmise koera mõõtu, aga keha poolest näevad välja umbes nagu hiiglakasvulised merisead ja nemad ise söövad siis neid veetaimi põhiliselt. Ja kuna siin on wet, paljusin patonaalissis, Nikopi Paarasid on ka palju ja need pidid olema selle jaaguari, siis kõige tähtsamaks saak loomaksin pantanaalis. Aga nüüd sellel jaaguari hommikusel jahiretkel läkski tegelikult niimoodi, et ta mitte mingit saaki ei saanud. Ja meie kiiderlased siin võis olla ka see põhjus, et jaaguari viitsinud keriti jahti pidada, sest tal oli kõht nii täis, et siis nagu ei tulegi seda õiget jahi tungi peale. Aga noh, meie olime ikkagi väga rahul jalutada koos jaaguari ikka hommikusel ajal peaaegu tund aega looduses. Sõjani. Niimoodi imelikult häälitseb nüüd see kapibaara, see, kellest me siin juba rääkisime ja see on tegelikult kapi parahoiatushüüd, umbes nii, et olge valvel, oht on lähedal, no siis kas kiskja või mõni muu oht. Ja see alarmi hääl on selline, et see enamasti panebki kapibarat kohe liivarannast vee poole plagama. Ja nüüd siin saate lõpupoolel ma räägingi ühe niisuguse juhtumi, kui me nägime seda jaaguari, kapi, parajahti oma silmaga. Ja õieti oli seekord siis niisugune, et oli käes meie pantanaali viimane päev. Ja meie giidil oli siis selle viimase jaaguari retke kohta üks selline väga põnev plaan varuks. Nimelt ta ütles, et siinkandis on ühes hästi kauges nurgas nähtud, kuidas kaks jaaguari üheskoos kõnnivad ja jahti peavad. Ja et sinna on nii pikk maa, et kui me sinna läheme, siis me mitte midagi muud teha ei saa, kui ainult sõidame sinna, vaatame, kas me kas meil veab või ei vea ja siis tuleme tagasi. Aga et see on ikka väga erakordne variant, et Jaagorid käsi, et sellist asja praktiliselt ei olegi olemas, sest need Jaagarid on ikka täielikud üksik lased, nad veedavad kogu oma elu üksinda. No mingid väiksed erandid on näiteks siis, kui on Jaagoridel käes pulmaaeg siis ema ja isa seal mingi nädala kese veedavad koos siis lähevad kohe laiali ja enam omavahel ei suhtle. Ja siis muidugi ka see aeg, kui see ema saab lapsed ja siis kasvatab neid pisikesi jaaguari poegi mõnda aega, siis on nad ka koos nose ema ja lapsed seal praktiliselt kõige rohkem aasta ja siis on need lapsed jälle on juba nii suured, et tema jätab nad omapead, peavad ise hakkama saama ja üksinda edasi elama. Ja et nüüd siin on niisugune variant, et kaks ja kaari elavadki koos ja peavad koos jahti ja see on üks suur looduse mõistatus, zooloogid on isegi käinud uurimas neid kahte ja koori, et mis värk see on? Nad on selgitanud, et need on siis õieti kaks venda, pesakonnast nad on juba saanud täiskasvanuks, aga laiali ei lähe, miks ei lähe? See ongi jäänud Soloogidel täiesti mõistatuseks. Aga noh, see plaan, et järsku näeme kahte iga koori korraga, see tundus meile muidugi väga peibutav ja me olime silmapilk nõus ja sõitsimegi sinna ja ja see oli tõesti pikk sõit kuskile kaugetesse nurkadesse, kus me veel kunagi polnud käinud ja seal oli nii, et need jõelabürindi meie jaoks olid juba täitsa sassis, neid oli nii palju suuremaid väiksemaid jõgesid ja siis me läksime niimoodi, et läksime aina väiksemate harujõgede peale ja lõpuks olid need nii kitsad need jõed. Et seal oli juba paadiga väga vaevaline liikuda, nad olid tihti umbe kasvanud veetaimedest ja siis juhtus see, et paadimootor tõrkus, suri välja, sest sõukruvi oli enda ümber kerinud veetaimi, siis tuli iga kord jälle sõukruvi välja tõsta, puhastada ja siis oli täielik vaikus, mootor ei töötanud ja vot ühel sellisel vaikusehetkel, kui seda sõukruvi puhastati, siis hakkas taimestikus koorduma, mingit väga kahtlast sulinat ja raginat mitte midagi näha ei olnud. Aga seal see tihe pilliroopadrik niimoodi liikus ja paindusele täitsa selge. Mingid suured loomad peavad seal olema, siis jäime lihtsalt ootele ja ilmusidki välja. Need kaks jaaguari venda täiesti täisealise mõõtu, enam-vähem ühte nägu ja siis nad hakkasid ka mööda kallast minema lihtsalt. Ja meie saime siis paadi käima ja siis sõitsime nende sabas, et jälgida, mis nad nüüd seal siis kõik teevad ja oli kohe täitsa selge, et nemad olid parajas tee jahiretkel ja nad olid rohkem väljas kui see eelmine jaaguar, keda me olime seal rannas pikalt vaadelnud. Ja näiteks üks huvitav asi oli avastada, Jaagaarid on ka kalastajad. Tõesti imelik, see kalapüük käis jaaguari siis niimoodi, et ta seisis madalas vees täiesti liikumatult tükk aega ja siis korraga tegi sellise hästi järsu ja kiire hüppeniat esilendas igasse kaarde laiali ja nad ei saanud kedagi kätte ja siis jälle paigal nagu raidkuju ja passi puut kala. Ja siis meie giid ütles, et need on need sägad, need pantanaali sägad, keda nad seal püüavad, need on suured kalad ja neid on fantanalis aga palju ja et jaaguari pidid neid väga sageli ka siiski kätte saama ja ja see on nende tähtis toit, et aga noh, sellel korral, kui meie neid jälgisime, siis neil nende kaladega üldse ei näkanud. Ja lõpuks nad läksid siis jälle mäda seda randa edasi ja vot siis oligi kaks juhtumit, kui nad üritasid kätte saada kapibarasid ja see esimene oli siis niimoodi, et seal oli üsna paks mets ja meie sealt paadist nägime väga hästi, et kuidas liiguvad need kaks Jaagori ja kus kapibara asub kapi paraoli siis seal nagu hästi veepiiril, hästi suur loom täiesti üksinda. Ja ilmselt ta lihtsalt kuivatas oma kasukat, oli veest välja tulnud, nägi välja, noh, nagu umbes üksildane, märg, kurb koer. Ja siis need vaikselt tulid need jaaguari vennad talle lähemale. Ja siis väga viimasel hetkel, kui nad olid tõesti lähedal siis korraga kapibara märkas neid, ta ei teinud seda hukkumist, nagu siin oli enne kuuldavaid, täiesti vaikides viskus vett, aitäh. Et see veehääl oli kõige tugevam hääl, mis kostis. Ja siis ta hakkas nii kiiresti kaldast eemale ujuma, kui ta vähegi jaksas. Ja oli tohutus kabuhirmus Te pääsete Jaagorid lõugade vahelt. Aga jaaguari tegelikult teda üldse jälitama ei hakanud, passisid niisama kaldal, mis läinud, see läinud kapibara oli nii paanikas. Ta jälgis ainult need Jaago rõõmu selja taga ja ei pannud üldse tähele täpselt meie paadi poole ja meil oli päris nalja, olime vait, et mis nüüd saab siis, et tulebki sinna paati juurde, võib-olla hüppab kopaatiat Jaagoride eest peitu pugeda. Aga siis ta viimasel hetkel enne paadiga kokku põrkamist ikkagi märkas meid ja siis tabas teda juba Huus paanikahoog, niiet ta sukeldus vee alla ja kadus sinna täiesti ära. Sogane vesi, sa ei näe ka, kuhu ta läheb, aga eks ta ujus hästi kaugele vee all kuskile mujale. Ja jällegi olid jaaguari ilma saagita, aga siis mõne aja pärast oli niimoodi, et juba oli üks kapibarade salk seal jõe ääres ja need olid siis kaks täiskasvanud looma ja kaks kappi vaara poega. Ja nemad ka olid seal õndsas rahulolus. Ilmselt tukkusid tähelepanu, täiesti kadunud, päris paks mets ümberringi ja nad ei märganud üldse. Jaaguarid lähenevad ja ma arvan, et nad oleksid ühe kapibaraselt kätte saanud ja nende jahirikkus ära üks lind. See lind oli siis seal kusagil nende kapibarade ja, ja kooride vahel. Ja tema nägi esimesena, et kiskja tuleb ja tõusis hirmsa kisaga sealt puu otsast lendu ja siis oli kapibaradel muidugi kohe uni läinud, hakkasid ümber vaatama üks nägigi ja kaare ja vot siis tulid tema kõrist needsamad hääled, hoiatavad hääled ja selle peale terve see kapibarade pere pani Padinal vett aitäh. Ja üks jaaguar isegi läks neile vete natukene järgi, aga sai kohe aru, et ta ei suuda nii kiiresti ujuda kui kapibarad. Ja jättis nad siis sinnapaika. Ja vot sellel hetkel, kui me olime selle jahiga ära näinud, siis korraga vaatasime, et oi, et päike on nii madalal, et kohe laskub metsa taha. Tuleb pime troopikaööga, meil on nii pikk sõit kodu poole, et me ei saa siin enam kauem olla ja läksime nii kiiresti, kui saime siis sinna oma metsalaagrisse tagasi. Aga mingis mõttes oli see ikkagi väga tore finaal nendele meie pantanaali jaaguariretkedele, kus saime siis viimasel korral näha sellist imeasja, kuidas kaks Jaaguri koos liiguvad ja Need kaks kapibara haugatust on ka meie saate lõpusignaaliks sellele saatele, kus sai siis Muljeid sellest Lõuna-Ameerika kõige võimsamas kiskja skeda looduses ülimat raskelt näha. Aga keda pantanaalis nägime me väga mitmel korral. Ja nüüd järgmine saade, see on juba siis niisugune, et me läheme hoopiski teise kanti seal Lõuna-Ameerika südames ja läheme sellisesse riiki, mille nimeks on para. Kuu hai. Tule kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
