Täna kuulame folgialbumi saates Kätlin Jaago uut albumit soolo. Ja äsja kõlas sellelt esimene lugu Torupilli Jussi polka. Ja stuudios on ka külas torupilli ja muudegi pillide mängija Kätlin Jaago. Mina olen Liina Vainumetsa. Kätlin sa tegutsed mitmes Eesti ansamblis nagu Roodoro ja kätelauludega, udupasun ja vägilased ning nagu kuulsime mõni saade tagasi meelika Hainsalu käest, siis näiteks vägilastes oled ka üks tegelikult nende seadete genereerijatest. Räägi natukene oma muusikuteest, et kuidas muusika sind leidis ja kuidas sina leidsid torupilli. Muusikutee ma ei tea, kas ma päris muusika veel olen iseenesest, aga nagu kõigil siis sai alguse muusikakoolist. Võib-olla eksootilisem oleks öelda, et mu vanaisa juba mängis ja vanavanaisa mängis juba toru vilja, aga kahjuks nii ei ole, vanaisa mängis akordioni ja laulis väga mõnusasti, aga aga akordionimängija minust ei saanud. Et siis alustasin muusikakoolis klaverit ja natuke mängisin plokkflööt. Ja siis nagu tüüpiline selline teismeline, siis muusika Kornenule õpetatud ja pärast seda jäi väike tühimik. Oh, see muusika oli raske, see klaver ja see klassikaline muusika nii õudne ja kõik on selline, et ei tea, ei tea. Et nagu peale muusikakooli lõpu otseselt muusikuks saamise plaane või muusikaga edasi tegelemise plaan ei olnud aga peale keskkooli lõppu, kui otsustada, et mis edasi saab, siis kuna mul, ma olen üsna laisk, et ma ei hakanud otsima mingisuguseid moodsaid erialasid majandus- või tookord vist turism oli väga oluline ja nii edasi, siis lohisesin oma mugavas positsioonis edasi ja katsusin seda muusikaliini siis otsida, et järsku kuskil saab midagi, et et see nagu mõnes mõttes kontserditel mulle meeldis käia, muusikuid kuulata ja see maailm mulle meeldis, kuigi muusikakoolist võib-olla see nii väga positiivne mulje tookord ei jäänud. Ja siis kuna ma sain sisse, tegelikult ma sain sisse muusikaõpetajaks, pissib edasi Viljandisse, kultuuriakadeemiasse sain, jäin joonealuseks. Et siin aga sisse ei saanud, siis aga kuna ema ütles ikka, et kuule, et sealt Viljandis saab ikka kõrghariduse ja maksame selle esimese poolaasta seal ära, et siis sa saad nagu joone peale, et minega sinna. Ja siis, kuna ma juba ennem ütlesin, et üsna laisk olin, siis ma tegin nii nagu ema käskis nagu korralik tüdruk ja siis alustasin Viljandis siis seda pärimusmuusika mängimise uurimise ja katsetamise teed, et ja seal läks üsna hoogsalt see algul kohe käima, eks see oli vaja natuke ennast tõestada ka seal koolis, et kui sa oled joonealune, et kuidas sinna joone peale saada, kuidas sa saad ikkagist teistega sama võrdseks. Minu probleem oli see, et ma ei osanud ühtegi traditsioonilist pill, et klaveriga aastat selle sisse pärimusmuusikasse, aga kuna seal oli, olid minu erialases viiulimängija lõõtsamängija kandlemängija, seal oli veel kaks kandlemängijat, et siis klaveritüdruk nagu jäeti kõrvale. Ja siis ma hakkasin seal pilli mängima ja kuna minu onu flöödimängija Tarvi Jaago siis tema kuidagi oli mulle ammu-ammu juba eeskujuks, tahaks flööti ka mängida, siis hakkasin seal flöödi Neeme Underi käe all siis käsi vahepeal Norras õppisin parmupilli ja siis nüüd ma olen kõike seda teinud, mis mulle ette on tulnud ja nüüd ma olen nagu siiamaani sellega jõudnud kus ma olen tegutsenud, et ma ei ole nagu ise väga otsinud, et selles mõttes, et kõik on kuidagi kätte juhtunud. Ma saan aru, et ikkagi Viljandi kultuuriakadeemia iseenesest on väga suunavat rolli mänginud, sinu elus on mul õigus. Jah, kindlasti, ja veel on pärimusmuusika festivali ma keskkooli ajal käisin, et see on ka, mis pärimusmuusika juurde võib-olla tõi, et ja koolis meil oli, tookord oli, folgiklubi oli, korraldasin, kutsusime igasugu esinejaid ja siis olime pärimusmuusika fännid kuidagi folgifännid ja siis see jäi südamesse, siis sealt Viljandis sai see kõik ise teokstegemine. Mainisid ka, et oled Norras õppinud. Ma tean, et sa oled seal aasta olnud, et kuidas ei ole pärimusmuusikatudengile. Norra paistab. Noorele inimesele üleüldse niimoodi ära käia, kuskil välismaal on kõigile ikkagist väga hea. Sellepärast et siis sa näed, kui tagasi tuled, et kuidas Eesti olu ikka on ja saad nagu võrrelda ja sa ei ole siin oma supi sees, sa saad korra välja astuda ja kõrvalt vaadata. Nii ka see pärimusmuusika sära käimine teises traditsioonis on väga-väga suur asi, et sa saad seal oma spetsiifilistes valdkondades võrrelda, et kuidas Eestis on, kuidas Norras on ja pluss hästi positiivne ongi see, et Norras on need traditsioonid on kuidagi säilinud põlvest põlve siiamaani. Et kui meil on vahepeal katkenud ja see pärimusmuusika on muutunud nõukogude ajal, ta muutus vahepeal lavamuusikaks ja teistmoodi kui vanasti külaühiskonnas. Ja siis, kui sa näed norrased, seda lava pärimusmuusikat või seda kapellindus nagu otseselt ei ole olnud ja see külamuusika on sinna Maarja arenenud nagu tänapäeval, on need seda, et hästi palju võrdlusmomente tuua. Pluss veel see, et kui meie Viljandis tahame hästi palju astuda seda küla olukorda, et seda päris päris pärimusmuusikat meie jaoks päris pärimusmuusika, ma ei tea, mis seal tegelikult päris pärimusmuusika on, aga aga meie jaoks siis me saame hästi palju, oleme saanud impulsi just Põhjamaadest, kus on see olukord päriselt olnud, et kuidas siis neid lugusid uuesti taastada, kuidas neid taasesitada, et neid uuesti üles võtta, kui me jätame vahele selle väikese nõukogude perioodi. Räägiks siis, kuidas sa neid pillid endale leidsid, millega nüüd sind kõige rohkem nähakse, näiteks, kuidas see torupilli leidsid endale? Torupilliga oli nii, et vaata, oligi tookord see keskkooli ajal ega leia Pärnu muusikafestivali, käisime sihuke pärimusmuusika, läks hästi korda ja siis ühese eurolaulusaates oli, kus Hanna-Liina võsa ja keegi veel olid kuulsad ja narrid või mingi selline laul oli, kus Tseele Roose mängis torupilli. Ja siis ma mõtlesin, ohhoo, väga lahe pill ja naine mängib, et miks ma ei võiks ka proovida, mida või kuidagi sealt jäi see meelde, kuigi väga selline, vaid labane koht, kust nagu torupilli vaimustusse sattuda, et Eurovisiooni lauluvõistlusel, aga siis sead ei meelde ja siis ma läksin pärimusmuusika laagrisse ja siis torupilli. Proovisin torupilli nagu kätte sain, siis oli niisugune tunne, et see on minu pill ja seda ma tahan mängida ja siis muudkui mängisin, mängisin alguses hästi palju ja siis niisugune hästi hästi mõnus oli. Ja siis see maailm on nii suur ka, et mõtled küll, et toru pil tegelikult ta ei ole nagu Kromaatiline pill, esiteks siis tal ei ole väga suurt ulatust, et sa ei saa kõiki lugusid üldse mängida. Aga kui sa hakkad seda seda uurima, et mis Eestis on kunagi on 16 17 jäänud, on pidu, kus torupillimäng ei oleks mänginud, järelikult on tarbinud väga vägev pill on, siis sa hakkad mõtlema, et kes neid kunagisi mänginud, mis mehed, kus miks nad on mänginud siis lähede arhiivi, kuulad neid salvestusi, mis kunagi on lindistatud, nendel mängijatel sa oled järjest lugusid, siis sa saad mingid traditsioonilisel nipp drillereid ja see nagu nagu upud sinna maailma ära, aga samas see nii kuidagi mõnus supp, kus sa siis veedad oma aega ja see on natuke friikluse, selline äärmuslik, aga see võib olla köidabki ja see mulle meeldibki seal olla mõnus ja seal kõike teha on väga, väga tore. Ja see album, mida me täna kuulame, seal on ka põhilised lood, on torupillilood nagu ma sain aru, siit jutust tuli ka ju välja, et vanasti mängisid torupilli ainult mehed Veli vanasti naisega, kes mängisid. Ei, üldse pillimäng oli naistele keelatud, naised laulsid, pesi pesu ja kasvatasid lapsi. Et pillimängijad olid ikka mehed ja näiteks isegi kui mina võtsin veel pilli kätte enne mind veel seee roose, kui mängis torupilli, siis olid folkloristid, vanemad härrasmehed olid küll nagu et no kuule, mida te siin teete ja siis, kui mina hakkasin mängima, siis samamoodi natuke suhtuti eelarvamusega, eks tänapäeval on ka osad mehed, kes, Naistetorupillimäng, see noh, kas see on nüüd tõeline torupillimäng ikkagist. Aga kui mängid hästi pilli ja oled nagu seal sees, siis võib-olla see nii oluline ei olegi enam tänapäeval. Ja kui me läksime, eks kord, Sandraga läksime Ing Itaaliasse läksime torupillifestivalile siis seal on täitsa nii, et ainult külades vanamehed mängivad ja nende pojad ja seal on see traditsioon elus ja see naine mängib torupilli seal väga-väga-väga halvasti, see ei tule kõne allagi. Ja siis lennujaamas läksin maha ja siis festivali parandaja, ta teadis küll, et nagu naised tulevad, ta ei mõelnud üldse, kui vana tulevad ette, mingid vanad naised tulevad mängivate aru küll, et väga äge siis vaata, vaata, sa oled mingid noored tüdrukud ka, et kes nagu teavad, mida nad üldse teevad. Ja siis pärast rääkis, et ta oli väga üllatunud, väga šokis, et noored tüdrukud mängivad torupilli ja siis aga kui ta kuulis, siis ta tema sai nagu sellest asjast aru, et jah, et ikka võib ja et kui tuleb välja ja miks mitte aga näiteks ühel kontserdil küla kontserdi, seal ei tahetud meid isegi esinema. Lasteaed seal nii traditsioonide rikkumine, et naised tulevad lavale ja torupillidega ei sobi hästi. Et sellega on omad nüansid ja mis ma teadlane too naine olen. Kusjuures Eestis on ju veel, on, sa nimetasid Sandra sillamaad ja, ja Tseelia Rooset, et Leanne Barbo ju mängib ka torupilli ja ma ei tea, äkki on veel neid. Ja praegu on Viljandi kultuuriakadeemias on torupilliõpilased kõik tüdrukud. Et noh, nüüd ei ole see nii, kõik asjad on natuke nagu naiste kätega läinud siin ühiskonnas, et ju see siis torupillimäng ka nii läheb. Kuulame nüüd järgmiseks torupilli jussi, labajalavalss. Kes see torupilli juss üldse oli? Johan Maker, pärit Hiiumaalt ja kui mina hakkasin Torupilli õppima, see oli siis nüüd juba umbes 13 aastat tagasi siis uurima, siis neid materjalidest oli hästi palju seda lugu, neid lugusid, oo torupilli, just see oli vägev mängumees, et seal oli nagu torupillikuningas Eestis isegi ja kui ta kuskile läks kontserdi ja siis tulid terve külarahvas teda kuulama ja isegi vanad inimesed, kes muidu välja ei käingi, tulid vaatama seda torupilli jussi, nii vägev mees. Ja kui ta näiteks Soomes käis mängimas, siis sild tahtis katki minna, et nii palju rahvast tulija. Aga siis tollel ajal ei olnud veel teada, räägiti küll, et väge mängumees ja vägevalt mängis ja tore, tore, tore. Aga et mis lugusid ta mängis, sellepärast et arhiivisalvestused nagu teadaolevalt kuskil olid vaharulli peal, aga neid ei leitud ülesse. Siis nüüd siin viis-kuus aastat tagasi juhtus selline olukord, kus Rootsi arhiiv vajas mingisuguseid igatahes mingi vaharulli pealt mingeid salvestusi. Ja siis juhuslikult tuli välja ka see, et seal oli torupilli jussi lood peal ja kuna neil oli see tehnika, et nad said selle vaharulli ümber võtta, siis nad said Geselt need torupillilood kätte. Nii et sellel hetkel oli nagu oo päris lood päris, mis torupilli juss kunagi mängis salvestusele lindile, et siis need on päriselt olemas ja siis siis no muidugi kaevasin nendesse pikaks ajaks ja sealt olen ka palju inspiratsiooni saanud lugude otsimisele leidmisel ja ja tõesti, väga hea mängija ja väga lahedate kaunistustega mängib ja väga huvitav just see on see, et Ta mängib nagu vanemat muusikat, rohkem, kõik vana muidugi torupillimuusikaga, kui neid omavahel võrrelda, siis torupilli jussi lugudes on rohkem seda vanemat repertuaari ja seal on tegelikult selliste varieerimist ja isemõtlemist ja motiividega mängimist rohkem, mis on mind hästi palju köitnud. Ja siis ma lähen sinna seda maailma natuke ka. Uurinud ja mänginud, teinud kuulame siis legendaarse Torupilli jussi labajalavalssi. Stuudiokülaline Kätlin Jaago tutvusta natukene veel võib-olla mõnda lugusid plaadi pealt, mille nimeks on soolo. Võib-olla ma räägin üldiselt, miks sooloplaat üldse sai tekkima. Et kuna mängin paljudes ansamblites seal vägilased Roodora, siis paljusid neid torupilli, jussi, lugusid ja Juhan barba sarvelugusid ja neid ma olen ansamblitele seadnud, ei võtnud ja mänginud. Aga tegelikult on pärimusmuusikasse üksinda mängimise traditsioon oluline. Vanasti mängitud koos pill, esiteks pillid ei läinud kokku, lood olid erinevad ja siis kui üksinda mängida, saad rohkem mängelda nende motiividega ja variatsioonidega, et sa saad vabamalt teha. Muusikat ongi nii, et mängida ansamblis neid lugusid, aga samas tahaks nagu hoopis teistmoodi teha vahepeal oma mingeid nüansse juurde panna ka ansamblimängus, sa pead ikka koos mängima, et seal nagu teemaga sa ei saa, Veiderdada eraldi veel. Ja siis tekkiski idee, et needsamad lood, mis neid lugusid mängin, ruudurus ja vägilased, et siis neid lugusid kuidas neid üksi ikkagist esitada oleks, et siis sellepärast, et sa sai plaadile mängitud. Võib-olla see neljasugune tsited, peeninzoradleid pilli, et siin on nüüd ainuke lugu, mis on selline lauluga lugu. Aga see lugu on mind saatnud algusest saadik, kui ma Viljandisse õppima aastased. Et kui ma sisseastumiskatsetele läksin, siis ennem seda ma käisin pärimusmuusika laagris, kus ma pidin õppima ühe laulu, mis, mida ma sisseastumiskatsetel laula, siis oli see laul, mis mulle hakkas meeldima tuule kann veel õpetas kooli ajal ka seda väga palju siinsele esitasin, laulsin, ega ma suur lauluinimene iseenesest ei ole, et ma olen, rohkem, meeldib mängida pilli. Aga siis kuna see laul on selline natuke tähtis, laulsin ma, mõtlesin ka siin seda mängida plaadi peale ja mõtlesin just nii, et kuidas oleks mängida ja laulda samal ajal, et tegelikult see salvestus on tehtud nii, et ma laulan ära ja siis mängin seal juurde. Pluss sinna juurde veel pandud üks torupilli hääl, aga see laulmise ajal ma ei ole nagu eraldi laulnud, et ma nagu tormiga koos olnud. Et mõtlesin, kuidas seda on võimalik ja kuigi näiteks traditsioonis sellist asja ei ole, et torupilli koos laulda. Seepärast, et torupilli see hoolikansoos ei saa vahepeal puhataja laulda. Ja siis ma ei mäletanud Andre stuudios salvesin, puhusin hästi täis ja ruttu laulsin rea ära ja siis puhusin jälle juurde, et see oli selline huvitav, et see laul siis on mulle tähtis mõnes mõttes. Näidendi libeli kõrve näidmil. Kaval Kädi Laikann, Kädi laikann. Oma minu lood maalneda meelega oma meelega läkooma. Sinna me edasi viima läksin lammelanud, nii maailmarekord vöörinima, ema rikku pöörima. Jalgne talu vee lähedal talumehele. Kauni Cavelil kate Lauri tabelil. Tõnn, ole meile huvitavaid, ole meile me, neid tuleb hoomedeile, mene eid põleb hoovedeile. Tänavalmineere kedagi tänavat, roolile, käpale. Ja lae kati käpalandi. Võib-olla parmupillilugudest nii palju, et see parmupilli teema kui torupill on minu jaoks olnud kuidagi tähtis Pill, võib-olla algusest peale parmupill on pärast seda, kui ma Norrast tagasi tulin, on leidnud kuidagi sellise, võib-olla esikoha, et praegu ka ma tegelen ühe eesti parmupilli nagu ajaloo tutvustamise väljaandega. Et kuma norra läksin, siis oli Eestis mängisin küll palun pill ja saab selle hääle saab kätte, aga kuidas meloodia ikkagist tekib, et see on päris suur küsimärk oli. Ja siis läksin Norras ja Norras on parun Bei traditsioon täiesti elus jälle, et see on vanadelt mängijatelt kuni siiamaani levinud ja siis läksin parmupillitundi ja siis õpetaja näitas, et õpime, selle loo hakkas mängima ja siis ma ütlesin kuule. Või ei oska mängida, et ma ise ju meloodiatki kätte nii ja siis ta oli imestunud tegelikult, et ma ju mängib. Ma arvan küll, aga ma ei oska meloodiat tekitada. Ja siis ta seal selgitas meloodia tekitamise võimaluse, mis on hästi loogiline ja hästi selge ja sellega saab meloodiat mängida ja sellest saab väga lihtsalt aru, niiet see parmupill ei ole iseenesest nii müstiline, kui tundub, et nüüd meloodiat, kuidas ikkagist tekib, sa ei näe, kuidas sõrmed liiguvad. Kuidas keelt tõmbab, nagu teiste pillide puhul, et see kõik tekib siin kurgus, aga see on loogiline süsteem siin sees. Siis Norrast tagasi tulles ma mõtlesin, et no no et see süsteem, et huvitav, et ma nüüd mängin küll Norra parmupillilugusid ja kõik on väga tore. Aga et kas Eestis ka niimoodi mängitud selle süsteemiga siis läksin Eesti rahvaluule arhiiv siia, Tartusse võtsin kõik need lindistused, salvestused, mis seal olid ja neid oli üks üle 40 loo ja hakkasin kuulama sedasama süsteemid jäävad tegelikult Eesti traditsioonilised, palun pillimängijaid ka. Et seal on muidugi erinevat moodi, mängivad mälestused. Kuid ligi paarkümmend lugu on sellised, mis on täiesti sama süsteemiga samamoodi meloodia, võid panna nooti ilusti, kõik on kuulda, pulgad labajalavalsid. Ja siis sellest ajast peale, muidugi sattusin vaimustusse sellest eesti parmupillimaailmast üleüldse. Ja olen nüüd, ma ei tea, mitu aastat juba Ma arvan, mingi seitse-kaheksa aastat vähemalt olen tegelenud sellega, et otsinud neid lugusid nooti pannud, analüüsinud, siis ajalugu, uurinud mängijatest, uurinud pilte, lugusid ja siis tahangi vormistada selle üheks parmupilli selliseks eesti parvu piraamat noodikogu, õpetus, materjal. Janika Oras aitab mul seda teha ja et see on nagu. No sinna maailma. Ma olen kuidagi ära mattunud, nüüd viimasel ajal ka seal on parmupilliõpilasi ka, ikka on jah, et seal Viljandi kultuuriakadeemias on, parmupill on sugulaspill siis seda saab, seal õpetatud on ja siis ka augus posti õpistas, Viljandis on, saab parmupilli õppida ja detsembris tuleb üks baroveli kursus, kus on Juhan suitsuga, õpetame koos ja siis siin on juba registreerunud vaid niipalju, et kurss pandi lukku. Et vaata, ta on nagu tore väike vill, mida saab kaasas kanda ja mis on tegelikult mängida võimalik. Siis ongi nii, et ma lugesin ka neid vanu kirjeldused, polkad ja labajalavalsid parmupilli peale mängitud tantsuks, kuidas see võimalik on, siis tegelikult tuleb välja, et ongi võimalik, ongi päris äge ja siis selle plaadi peal on ka, panin siis mõned labajalavalsid disVillem, Ilumäe omad ja polkat Priidu Maritovi ja Peeter Wikmani, et need on siis õpitud nende traditsiooniliste lintide järgi. Ja muidugi on jälle see ka, et nendes lugudes või üldse siin plaadi peal ma olen ikka see ei ole nii, et võtan selle loo ja katsun täpselt järgi mängida nagu koopiat teha, vaid pigem see on üks selline allikmaterjal, millega ma mänglencis edasi, et kuidagi see, mis sõrmedes nende lugude inspiratsioonist tuleb, siis. Neid variante on siin ka juures, et kõik ei ole nii täpselt kopeeritud otseselt. Mis siis veel on võib-olla üks torupilliga seotud, et need pulmalood siin on, Pakri saarelt on üks, kaks kolm lugu kokku pandud, et Pakri saare peal oli ka väga suur torupillitraditsioon ja jälle on kirjutatud, et seal mängis palju torupillimängijad ja see oli natuke teistmoodi kui siin mandrile. Ja siis, mis vägevad torupillimängijad olid ja kuidas mängiti ja siis sealt ma olen saanud ka päris mõnusa repertuaari veel kohates vanu Pakri lõõtsa mängijaid, et kui Pakrilased pidid minema Rootsi siis nüüd nad elavad seal, seal on ka tantsurühm ja need lõõtsamängijad, kes kunagi on torupilli mängijaid kuulnud, isegi et siis ma olen neid torupillilugusid mänginud ja siis käinud seal nende lõõtsamängijate juures koos mänginud. Ja siis see on kahjuks ei ole neid torupillimängijad lindistatud, et see on nagu uue traditsiooni taaselustamine selles mõttes nagu noodi järgi, aga samas on need lõõtsamehed ja siis see on väga tore olnud ka, et kuidas, kuidas see ikkagist vanasti torupillikülas, et proovida uuesti konstrueerida selle. Et sellepärast on siin näiteks sees ka üks lõõtsamängija. Eks arhiivi salvestuselt Robert Engren. Et need lood on tegelikult nagu lõõtsa järgi taasesitatud ja avastatud. Siis võib-olla veel see Jakokinstrumi labajalavalsid, viimane on, et see, ma loodan, et see oleks hea materjal rahvatantsijatele. Et kui labajalavalsi õpituba oleme teinud, Silver Sepp on praegu hästi sellest labajalavalsid vaimustuse, et kuidas tegelikult vanasti, kuidas teda jälle tantsite, sa hakkad nagu mõtlema, et kui sa mõtled muusikasse, kus on hästi motiivil, sa saad varieerida siis, et kas mittetantsus ei või ka sellesamamoodi motiiviline ja varieeruv, et siis silver ja õpetanud hästi palju ja rääkinud oma tantsutubades, et kuidas labajalavalsi saab tegelikult vabalt tantsida, et sul ei ole hea olema, skeemid ees ei pea nagu tegema neli takti ühte asja teist ja kolmandat, vaid pigem saad teha omal vabal valikul mida tahes Labele sammuga. Ja siis need Gilstrumi labajalavalsid on ka nii, et mängisin hästi pikalt, et kui on mõni rahvatantsurühm, kes tahaks labajalavalssi proovida tantsida just omamoodi lihtsalt siis see on võib-olla hea, mille võib makilt käima panna, kui just pillimeest võtta ei ole. Ja võib-olla veel. Siin on kaks vilelugu ja selle pika vilega see on pikk vile, mida mängin ja, või ülemheli vile. Ja selle pilliga on selline. Natuke kurioosumeid teda tegelikult Eesti traditsioonis, me ei tea, kas seda on mängitud või ei ole, et. Teadlaste jaoks on tähtis see, et see pill on kas see pill on alles või seda muusikat on kuulda või on kuskil kirjutatud, et selline selline pill kahjuks Pikavile kohta ei ole neid andmeid. On küll mingisugune pikk vile või otsa, vile on olnud, aga selle kirjelduse järgi, mis seal kirjeldad seal nagu hästi ei üht ühtise, kuigi võib-olla see süsteem on natuke sama, et ülemhelide peale mängitud. Aga ei tea, kas seda nüüd just Eestis on mängitud, samas oli nende karjapillidega vanasti nii, et neid öeldi isegi ühe päeva pill, et kui sa teed pajukoores pillisse võis järgmine päev olla ju katki kuivanud ja kuna seda pikka vilet on igal pool Põhjamaades mängitud ja Ungaris ja siis me ei saa olla kindlad, et siin Eestis seda ei ole mängitud fakti, kel ei ole, aga samas ei saa olla ka võimatu, võib-olla on kuskil karjapoiss teinud, kunagi mänginud ja siis nagu ära kuivanud, siis on katki siis teadlased vastu ei ole seda kätte saanud. Et selles mõttes nagu päris pill ei ole traditsioon ja küll, aga ta on nii mõnusa kõlaga ja tal on nii ülemhelide rida, on kuidagi nii naturaalne, nii looduslikke siis seda mängides ka tekib selline kuidagi fluidum, niuke, mõnus, teistmoodi. Lõppevast folgi albumis kuulasime Kätlin Jaago albumit soolo ja stuudios oli külas ka Kätlin Jaago ise, kes tutvustas seda plaati ja rääkis oma muusikuteest. Aitäh kuulamast. Järgmine folgialbum on eetris nädala pärast.
