Tere õhtust, mina olen Marje Lenk ja ma kutsun teid kuulama keskeprogrammi matkad kodus ja võõrsil. Saadet aitavad sisustada staažikad mägimatkajad. Minu kolleegid, Malle puhtja, Lembit Karinud. Sel ajal, kui teised inimesed töölt koju lähevad, lähete teie üsna sageli metsa. Möödunud nädalal käsitlede pärast tööd Männiku metsas jäite isegi pimeda kätte, nii et pidite taskulampi kasutama. Mis teid männiku metsa viis? Kui kuulasin ilmajaama, siis lubati suurt tormi lund raju sedasama saiti minna otsima. Natukene tekitas asi pettumust, oli küll tuuli, väge poksi lendas, tahtsime saada ekstreemi elamust. Natukene jäi seda väheks. Männiku kandil ei ole just kõige parem kuulsus. Paljud inimesed lausa kardavad sinna minna. Sina mulle elad seal lähedal, sina ei pelga seda kanti. Ei oska peljata seda tõesti, sest tean paljusid, kes sinna mitte mingi hinna eest ei läheks, aga kuna meie oleme sinna sattunud üle 10 aasta tagasi, läksime lihtsalt seiklema, mida soovitan kõigil vahest ette võtta, sõita lihtsalt oma harjunud bussiga lõpp-peatusesse, võtta vaba aega ja lihtsalt võtta kätte ja kõndida mööda teid ja hakata vaatama, sest see võib täiesti uus maailm olla, mis sealt avaneb. Meile avanes selline avarus ja selline suur puhas tühi lootus, et me ei oleks iialgi uskunud, et samas Tallinna külje all selline koht üldse olemas on. Te olete käinud männikul isegi paadiga sõitmas? Nojah, seda nimetatakse mannikugarjääriksin sammust räägitakse kui rakku kõrvest vanas karjääris, nagu eriti järgi ei ole ta moodustanud väga omapärase kõrgete kallastega veekogu, kus on väiksed saarekesed, mida muidugi kasutavad ära kaldapääsukesed suvel, seal on suur sädin peol kajakad tulevad ka teisi rändlinnud, laugud, tuttpütid, sest tal kena koht jah, ja sai üritatud siin väikse seltskonnaga ta ükskord kummipaadiga nagu läbi sõita ja või näitad neid pilte siis paljud ei ütle, et kuskohast on tehtud, on ta tehtud kuskilt lõuna pool või ta on väga omapärane, väga fantastiline maastik, ei tasu karta teda oma nime pärast, noh, seesama keskmine teemised läheb läbi, nimetatakse ka surmateeks, eks rahval on oma jutud ja rahval on oma hirmud. Kui te nüüd viimane kord Männiku metsas käisite, siis te leidsite sealt punalipu. Ojaa keset seda suurt Marvi, järsku avastasime üle metsad, mis asi sealt paistab, arvasime, et nüüd on internatside laager seal kindlasti püsti pandud. Punalipp lehvis, läksime lähemale, ilus, uhke kõrge valgemast masti juures kõik suur plaan, mis selgitas, millal seal õppeväljakul toimuvad õppused, aga me juba mõtlesime, et kas hakatakse kuskilt kohe tulistama, aga mitte ühtegi hingelist kuskil ei olnud ja see ei olnud ainuke Punalik, mis seal lehvis. Seal oli need pärast veel kaks, mida me avastasime ringi kõndides. Sai natuke uuritud kaitseliidus, see pidi olema polügoni lipp, mis pannakse õppustajat välja, mis hoiatab lennukeid. Kas sealkandis võib ära ka eksida? Seal on päris huvitavat metsa sõnul nukest natuke kõrgemat metsa, aga seal on ka istutatud metsa selleni vanad prügimäed, mis on juba metsaga kaetud, aga kui seda kanti tunne, võib täitsa ära eksida, seal. Eestimaa on niivõrd väike, et ühelt poolt tuleb seal raudtee vastu, teiselt poolt tuleb vana Viljandi maantee. Võtame kaugemalt, ühel pool on Tallinna, teiselt poolt tuleb juba haapsalu. Kuuseke sõitsid, kõhutunne, ütleb, kuhu minna. Kes kaugematel matkadel on eksimist ette tulnud? Ega palju eksimise ma ei mäletagi, et oleks olnud. Eks enne matkale minekut on ikka väike ettevalmistus ka tehtud ja uuritud, natuke kaarte ja, ja vaadatud, aga noh, kõige rohkem eksimine seda ei saa katse eksimiseks nimetada Li Su Rumeenias kui mägedes. Kõik märgid näitasid, et tuleb üles minna ja kui läksime üles, siis üleval selgus, et tegelikult oleks tulnud hoopis vastupidiselt alla minna, nii et tuli jällegi vastassuunas ronida. Natukene aega, aga tuleb sul mõni eksimine meelde? Minul küll ei tule praegu. No mina olen nii palju mugavamaks lendused. Martin materjalidel ma ikkagi võtan kaasa TPS-i, sellega mul alati on kindel tunne, kus ma olen ja kuhu ma lähen, jah, soovitaksin, kes omapead ringi kolavad, muretseda endale ka niukene, väikene riistapuu tähendavad alati kaardi peal nähtav, aga eksimist sest võib-olla oli Itaalias me ise ei eksinud, aga meil lihtsalt grupis kadus paari inimeste ära. Tulime mäest alla, hakkas pimedaks minema, et kõigil oli tunne, et nii, nüüd oleme selleks õhtuks kohale, aga see oli paar inimest meil kaduma läinud. Kõik lõppes ilusti, käisime otsimas, aga nad täitsid ise lähima asula ülesse ja võtsid sealt meiega ühendust. Üldiselt suuremat eksimist. Vahest juhtub niimoodi, et käigu niukene, judin läbi, vaatad, et kus ma nüüd olen, kuhu ma lähen, aga hea soovitus on kuhugi minna võtta aeg-ajalt vaata korraks ikkagi selja taha, sest tagasi tulles pilt on teine, kui ette vaadates. Kas Eestimaa põnevamad matkarajad on teil läbi käidud? Kindlasti mitte Eestimaal on nii palju kohti veel, kuhu tahaks minna lõpmata palju, kas see siin Tallinna ümbruseski ega väga palju kohti käimata? Ega seda ei saa vist kunagi öeldud, et ükski moega ükski kohtun täielikult läbi käidud suurem unistus oleks võib-olla kõige praegu Karula rahvus part põhjalikumalt läbi. See aasta sai soomaale tehtud tiir peale enam-vähem. Ütleme Pakri saared, Pakri poolsaared, selle kohta võib öelda, et see on enam-vähem nii halb käe alt läbi käidud samaga siin kõrvemaa kohta. Muidu poleks käimist seal Petseri Piusa kandis, Saaremaal võiks ju veel natuke ringi rohkem käia. No ütleme niimoodi, et jämedat rajad on sisse tõmmatud, aga nihukest veel sorkimist oleks veel palju teha. Millal te esimest korda välismaale matkama läksite? Üheksa või 10 aastat tagasi oli esimene selline retk, mis oli nagu organiseeritud matkaretk. Nii et bussi ja lennukireisid Euroopa linnadesse ei huvitanud teid enam. Loodus tõmbas rohkem. Selline seisust oligi, et enam ei tahtnud nagu mööda linnasid käia. Nüüd hakkas huvi pakkuma, et missis loodus pakub, et mismoodi on looduses annate oma jõuga hakkama saada. Et üks asi on lennata kohale ja elada hotellis kõigi mugavustega, aga kuidas saada hakkama ilma selleta, et minna nii, et sul on seljakott seljas ja kõik sõltub sinust endast, siis tuli otsima hakata, et kes selliseid hetki noh, päris kahekesi minna ka nagu esialgu natuke kõhedavõitu, et kogemust nagu selles suhtes välismaal ei olnud. Aga siis õnneks sattus meie teele Tallinna matkaklubi. Sa ei võetud ühendust, seal küsiti mehi, kes numbrid ka niimoodi, et oled sa üldse jala käinud või oled sa ainult unistaja. Aga läks siis asi nii kaugele, et sai siis Tallinna matkaklubiga ennast kirja pandud Rootsis, eks areki mägimatkaks. Ei teadnud ju tegelikult varustusest ega, mida kaasa võtta. Lasuur, matkakott kaasas, ostsin 60 liitrise, teised umbes küsis, et no kulla mees, kus su seljakott siis on neil kõigil ikka 100 120 kilu seilas. Aga noh, eks ta nii algas ja nüüd on nii, nagu on juba ühte teist teatud komandode teist õpetada. Elu viib edasi. Kas enne mägedesse minekut pidite siin proovimatliku tegemas? Ikka jah, nii see tavaliselt käib, et niisuguseid uustulnukad pannakse natukene nagu proovile kodumaises tingimuses, et kuidas nad nüüd telgis hakkama saavad ja kuidas nad teistega sobivad ja kas nad üldse oskavad süüa teha ja mismoodi see kõik välja kukub? Meiegi käisime, see oli nüüd väga hea, et kedagi päris ära hirmutatud ka varustuse suhtes, ega keegi ei ütle, et sul peab olema niisugune niisugune seljakott või teistsugused nõud või missugused jalanõud väga niimoodi kenasti suhtuti, öeldi, et igasuguse asjaga saab hakkama, peab olema hea tahtmine tulla, tegutseda ja varustus. Ja hiljem ongi meie varustus täienenud. Alguses hakkasime peale sellega, mis olemas oli. Meie inimesed käivad tavaliselt Rootsi linnades, eriti suuremates linnades, matkamas käiakse sealkandis üldiselt harva. No Rootsist minu meelest võib-olla sellepärast ka, et see kõige esimene niisugune suurem matkamine oli, on väga eredaid muljeid ja just sellepärast, et sattus meile see matkapiirkond, selline, kus ei ole ühtegi laudrada ühtegi niisugust märki inimestest üldse mitte ühtegi suitsu nii-öelda kus läheb täiesti nii, et ainult üks suur sild oli seal, kus tuli hästi lai jõgi, kus sai üle silla mindud, aga jäänud kärestiku, tulised jõed tuli kõik jalgsi ületada ja praktiliselt ei olnud seal näha, ei kompvekipaberit otsa, ei mitte mingit märkigi inimesest. Nii et selline ääretult tore tunne oli, et ma olen siin esimene, et see on nüüd selline maa, mille ma olen avastanud ja siin mitte kedagi peale minu üldse ei ole, ainult põdrasarved, sammal, koskede kohin ja pidev tuul vis kõrvades undas. Väga hea näide oli see paar rebane ei ole inimest näinud, ta ei tea inimest karta, ta tuleb, vaatas suurte silmadega, püüab sulle midagi, aga ära näpata, oligi probleem, et ühel võttis tossud, pane jooksud, hulga tegemist, et kätte saada, hirmutad, ähvardad teda, ajad ära, täida teiselt poolt kivinukk, vaatab sulle armsa lõugu otsa ja vaatab, kas seal sul veel midagi pihta panna, nii et tal ei ole seda inimese hirmu. Kuidas te kätte saite siis selle tossu? Eks Me karjusime, jooksime paljajalu järgi, talle loopisime kividega, siis ta vaatas, et natuke liiga raske asi peab maha jätma selle tossu kätte, aga noh, seda tegi meie konservivarudele natuke seal. Hirmu ja hästi oli kuulda, et ühed mustad sokid dishommikuks minema. Midagi ikka sai. Nii et seljakoti tuleb mõned asjad topelt panna, kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Ikka peab olema jah, igaks juhuks, kuigi neid võib olla vaja, ei lähegi, aga, aga elu on näidanud, et ikka mingi väike tagavara peab olema. Mis on need kõige olulisemad asjad, mis tuleb seljakotti panna? Kõik oleneb muidugi, kui pikaks minnakse, milline matkun, kindlasti vastavad siis piirkonnale, kas on soe, magamiskott on külm, magamiskott tuleb võtta. Alus, lähed mägedesse, kividavaks, soovitan, pehmem alus. Kindlasti on vaja sokid. Väga hea, kui oleks veel spetsiaalselt need spordisokid, mis sul hingavad, huvitab topeltjalanõud, kui see päev otseselt matkasaapaga käinud, et õhtule tõlkivad midagi kergemat, panud jalga, riided, paati jagatakse pikemal matkal ära, toit võrdselt inimeste vahel, kuid produktid, kui kutt leib, süüa me teeme enamusel juhuldanud triimuste peol siis on gaasiballoonid. Ja kui keegi tahab midagi, kes on endale nii jõu varuks, või õhturõõmuks, siis kes võtab ise suitsuvorsti kaasa või küpsist või ja vastavalt piirkonnale kujun lõuna pool mägedes tihti kõige raskem on kaasa tassida siiski joogivesi, sest seda on vaja nii joomiseks kui söögitegemiseks. Niisugune piirkond oli rumeenia, kus jõed olid väga saastatud, seal me olime sunnitud tassima vett kaasa ja see on üks raskem asi, mida kaasa tassida. Matkal jagatakse teistes gruppidesse ja iga grupp teeb ise süüa. Jah, umbes 12 liikmelisest kujunevad sellised seltskonnad, kes siis on juba jaotatud enne reisile minekut ära, kelle käes on priimus, kes tassib potti ja kulpi ja ja toit jagatakse ka kõikide vahel võrdselt ta ära ja siis on toimkonnad. Õhtusöök tuleb kõigepealt teha, siis samatoimkond teeb ka hommikul söögi ja järgmise lõuna ja siis annab jälle üle oma toimkonna, nii et kõik saavad järjest süüa teha. Toidudikteerib see põrsa kanda jaksad ja üldjuhul toiduks on igavesed helbepudrud kaerahelberiisihelbed, kartulihelbepudrud siis muidugi tatart ja mis kiiresti valmib priimusedaljate energiat läheks vähem kerget tassida, siis võetakse kaasa. Mingid konservid. Ja toit oli tsooni, esimest korda jäi meelde, sa rääkis, oli seesama riisihelbe pudru ja sinna sisse panna kaks protis ja see oli väga hea asi ja siis keele alla. Millegipärast praegu siin tagasi olles ma seda nagu kuidagi ei taha, ilmselt selleks aednike mäestiku lõhna leiba muidugi leida pahaks seda asjale pallita, siis on kuivikud tuled tagasi tulnud kaugelt värske leiva lõhna, selleks on vaja käia, et sa oskad hinnata. Mägedest alla tulles oli ühe korra niimoodi laagriplatsis. Buss ootas, tehti seal hapukapsasuppi, ma võin öelda, et see oli peaaegu üks kolm kilomeetrit tõmmatud ninakas, kuskilt tuleb hapukapsa lõhn seal midagi fantastilist. Sina, Lembit, oled suur tugev mees, kas sa saad matkal kõhu alati täis? Kõhkleval parasjagu täis, kui see natuke liiga, siis sa muutud laisaks, ei jaksa ronida. Aga kõik need pudrud on üldjuhul küllaltki toitvad. Ei lase maitseelamusega seon harjub ära. Et ega nälga ei ole küll keegi tundnud. Ma ikka teele enne teisi. Kuid saabudes ma olen viimane. Ma ootan oleniga oma reisi, et olla pärast pisut liivane et olla pärast pisut liivane. Ja kuidagi on ikka läinud nii et satun sinna, kus olen juba käinud. Kus ikka jälle kohtan midagi, mida olen juba puutunud või näinud, mida olen juba puudunud. Näinud nüüd jälle läksin, nägin sipelgate rivi, kus kõver puu on lookas rajanud. Ja kohe teadsin, varsti tuleb kivi. See oli hea, sest puhkust oli vaja. See oli ja puhkus oli vaja. Jõudsin kivi juurde, võtsin Kiviliste. Või siis õigemini olin kivil süles. Äkki meenus kunagi ma vist ei saanud ise selle kivi otsa üles. Ei saanud ise selle kivi otsa üles. Isa tõstis mind ei hakka siis, kas ma pelgan? Kartsin väga, aga ütlesin, et ei. Ja siis klammerdusin isa sooja selga, et võiks lihtsamini jätkuda reis. Et võiks lihtsamini jätkuda. Merereis. Ma ikka lähen teisi, kui saabudes, ma olen viimane. Ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liivane. Tõusin kivilt, läksin teele, nägin katus, kuulsin, teised olid jõudnud pärale. Ja kui keegi oleks küsinud, teadsin vastust. Oma saabumise silmasärale. Kui te Rootsist tagasi tulite, kuidas siis tunne oli? Lähme uuesti või, või mõtleme veel? Ei, kindlasti oli tunne, et lähme uuesti, kuigi see oli väga raske ja see oli väga uus ja huvitav. Aga minul ei tulnud küll hetkekski tunnet, et ma ei taha minna. Pigem hakkasime juba varsti mõtlema, et kuhu järgmisena. See matkad joon tavaliselt sõnu tükk ütleme kasinat rootslasega, näiteks siinsamas oli. Itaalias võisid niuksed raskemad kohad, kus on täiesti sulutseid 40 kilogrammi seljakott, seilas, ronid, sajab veel vihma. Lumelörtsi on torm. Tihtipeale kuuled teise ja isegi endale tegime. Olin siia vaja tulla, maksavad ise kõva raha, näed vaeva, nüüd piinlased, milleks mul seda vaja on. Aga tegelikult piisab mäe otsast, allatulekutes tekib jälle niisugune keha sisse. Õudselt istunud ei tea, millal see järgmine kordades ka ära oodata, tahaks uuesti minna. See on nagu matkaja, pisike, oled selle sisse saanud, ega see ei ole enam ravida. Rumeenia matka peatada üheks omapärasemaks matkaks. See aeg oli Rumeenias, nüüd oli, oh, see oli neil oma raha ja see on üks kord, kus ma võisin siis öelda, et ma olin miljonär, sai ära vahetatud 36 euroraha ja mul oli mingisugune 2,6 miljonit ühikut taskus. Ma tundsin ennast tõsiselt, hästi. Sinnamaani kuma poodi läksin, hakkasin vaatama, et kus seesama leivapäts maksab seal kuskil 10000. Ühikud võtab pudeli õlut, see maksab 25000 ühikut. Siis läks asi natukene keerulisemaks ja kui siin mingeid linnakeses oli väljas seal üks automaatpesumasin akna peal sai neid komakohtasid eraldatud. Ma ei osanud öelda, kuidas seda summat nimetatakse, see oli ka nii suur number. Aga rumeenia ta oli jah, niisugune omapärane. Kõik kohad olid lambaid täis. Mäest alla tulles otsisime kohta, kus on lehmade ja lammaste poolt maha jäänud puhas pind, kuhu telki üles panna. Noh, võib öelda, et pärast sai veel kaks aastat telgi põhja haritud tavaliselt väga must ja räpane, tulime restorani väljast külma käest, et lähme Soone sooja suppi. Lähme, oleme soojas seal juua, supp, selle temperatuur oli kuskil 15. Ja restoranis oli vaevalt viis kraadi sooja. Sõime selle külma suppi ära, läksime ruttu kõndima, seal võtab külm varbad ära ja muidugi väga niisugune masendav oli see, et restoran oli nagu nimetama restoraniks mäe külje peal ja kõik see aastatepikkune, kas see ülejääk, mis jääb niukses toitlustuskohast, selle kõik alla orgu loobitud tuul keerutas, võib öelda tõesti tonnide viisi seda kilekotti seda materjali ringi, et see oli väga masendav selles suhtes? Karudel ja huntidel oli seal tegemist. Ja ilmselt hundid saavad oma suurde kätte ja karu siis ei kohanud. Aga teid hirmutati küll pisut. Ütleme niimoodi nagu naljaga pooleks muidugi, aga aga hirmutamine tuli tõesti sellest, et me kohtusime seal väga uudishimulikke lehmasid metsas. Õieti mitte metsast seal enam metsa ei olnud, see oli niisugune mäekülg, hästi ilus rohuna ja seal hakkasime süüa tegema, siis tulid need lehmad väga uudistama ja hakkasid meie toidutegemist segama, aga õnneks ilmus sinna ka üks kohalik noormees, kes selgus, sest et oli lehmade omanik siis temaga inglise keelt püüdes rääkida, selguski seal, et et seal on väga palju karusid nähtud koha peal ja kui me siis uurisime, et mismoodi nende karudega siis hakkama saab, kui nad tulevad, siis tema ainukene nõuanne meile oli, et karjuge hästi kõvasti, siis ma saadan oma koerad teile appi. Aga kuna kogu seltskond kuulis seda juttu, siis järgmiseks hommikuks, mis oli üsna vihmane, selgus, et suur osa seltskonnast oli maganudki, matkakepp kaenlas või õieti mitte maganud, sellepärast et kõik ootasid, millal need lubatud karud välja ilmuvad. Aga õnneks tõesti neid karusid ei tulnud. Aga et need karud ja hundid seal tõesti liikusid, seda me saime ka aru, kui me uurisime, miks seal kohalikudelt koertel on selline huvitav puidust niukene, imelik krae kaela pandud ja siis kohalikud karjusid, seletasid, et see on kvartali selleks, et hundid ei saaks koerale kõri kallale karata. Aga ühel osal meie matkagrupist oli ka väga ebameeldiv kogemus nende koertega, need koerad olid neid rünnanud, meie igatahes ei, ei kohanud selliseid koeri, räägime küll, aga nad olid väga rahumeelsed ja kusjuures need karjused, kes seal lammastega kogu aeg tegelesid Need väga omapäraselt nende koertega suhtlesid, neil oli vähemalt viis, kuus erinevat vilemoodust, mida nad siis vilistasid ja koerad kohe momentaanselt liikusid siis vastavalt sellele, millele ma ei tea, kas nad tõesti teadsid, mis on parem ja vasak ja otse aga, aga mingi lühikese vile peale koerad hakkasid kohe osavalt tegutsema. Räägime me seda sellepärast, et seal sadade viisi lambad läksid kuskilt üle kuru, siis meil ei tasunud liikuma hakata, mitte nende lammastega kokku põrgata, lausa istusime vaikselt ja vaatasime ja see oli tõesti omapärane vaatepilt, kuidas nad sealt järsku mäekülge mööda alla tulid ja siis sealt hüpates järgmise kalju peale jälle edasi läksid. Lambaid kohtasite ka selle suvemägimatkal Jah, see viimase reisilambad on pärit Montenegros. Lammastest rääkida, et needsamad trummid kindlasti need olid nihukesed, pisikesed, võib-olla väiksemad. Kui meie suur hundi kuuergi, valged lambad, must laik ümber silmade, siis vastupidi, Montenegros olid niuksed, jõulised, kõverate sarvedega lambad sellisel kujul nimetatakse kitsaks. Aga siis, kui lambad ja mõnuga mägi sort ilmselt mis suutis väga edukalt minna piki mäekülge üles hüpata kivilt kivile, kus inimesel oleks vist tegemist olnud, selleks olegi need koerad, kes oskavad seda asja seal juhendada. Ja te elasite mägedes lausa lammaste kõrval. Ja see oli jälle üks väga tore kogemus ja väga põnev, sellepärast et me rändasime sinna kõigepealt juba neli tundi vöö pisut üle, vahepeal tegime peatusi ja teadsime juba ette, et see on ainukene koht seal mägedes, kus on üldse vett ja jõudsime kohale ja seal oli niisugune väikene kauss, võib teda ka nimetada mäe nagu tippude vahel, kuhu mahtus panna ainult kaheksa telki. Niiet alguses, kui me sinna minema hakkasime, siis palutigi, et leppige nüüd kokku, kes kellega veel ühte telki läheb, sest kahtekümmend kahte telki ei saa sinna panna, sest pole nii palju ruumi. Lambaid oli seal jah, rohkem kui kui inimesi tunduvalt ja lambad kasutasid täpselt sedasama ainukest allikat, mis seal oli ja näiteks sealt parkimisplatsi pealt Trect tooma minna kulus pool tundi, et ronida mööda mäekülge alla allika juurde ja teine pool tundi jälle selle veega siis üles, kuidas see vesi oli? Vesi on ikka hea, isegi kui ta sealt allikast on võetud, mis natukene sogane tundub. Aga kuna oli kindel see, et see on ainukene vesi ja seda tuli lihtsalt läbi keeta. Aga muidugi, kui seal see 300 lammast oli ka üle käinud, siis see savi ja niisugune tegi ta natuke häguseks, siis tuli lihtsalt pisut oodata. Sadestub sinna põhja. Me igal hommikul muidugi ei näinud, kuidas nad sealt just sinna mägedesse tema nüüd läksid need suured lamba karja taga. Tagasitulek oli selles suhtes tore, et nagu õhtul hämarduma hakkas. Nii, meie vaatame, mis nüüd toimuma hakkab, et perenaine läheb seal meie lähedal oli nagu kõrgem koht, kuna meie nagu kausi sees olime suur binokkel käes ja hakka uurima neid mägesid seal ja siis hakkab järsku väga valjusti nagu laulma ja siis järsku vaatame, ta suunab ju vägesid, et peremees oli läinud siis tema, kuna ma ise järgi siis sinna lammastele järgi, siis õhtul hakkasidki need lambad tulemusi, oli omamoodi, väga tore vaatepilt. Kuidas need lambad siis igast suunast, kus nad siis tulid, suurem grupp tuligi koos, aga mõned üksikud olid läinud kuskile eraldi ka ja siis terve see vägi jälle suunati siis ilusti nendesse kahte aedikusse, mis, mis seal meie lähedal olid. Ja mägede vahel ilmselt see mees, kuulisime kassi, mis juhtnöörid see naine seal andis? Nemad elasid sealsamas, niisugune puidust, väga lihtne. Telk oli nagu kokku pandud, võib öelda, seal oli kaks väga tore hobune ka, temal oli selline puidust telki elamiseks. Aga kaks koera, kes seal olid, need elasid küll täiesti ketis ja meie ei saanud aru, miks neid vabalt ei lastud seal lammastega tegeleda, sest nemad olid väga lühikese keti otsas, seal suured koerad. Minul õnnestus nende elamises sees, ta on niisugune Kolmnurkne elamine muldpõrandaga väga lihtsalt naarits sees praktilised tööriistad. Ja siis on need inimesed elasid ja tegid seal nõndanimetatud lambajuustusai käte-jalgadega selgeks tehtud, sooviksime osta, tuldi muidugi rõõmsalt vastu ja ta oli, ütleme, võrreldes Rumeenia kitsejuustuga tulid täitsa ja rumeenia oma ikka lõhnas väga pahasti. Aga tema oli värske, võib öelda ta rohkem ilma maitsta, natuke tuli nagu läbi lambakarva niukest lõhna, aga sinna natuke soola panid teada, see oli väga hea ja mulle isegi täitsa maitsev, see on meie grupp postist ikka seda nii palju, kui nad suutsid seal seda teha, ostsime selle ära, aga pärast tekkisid niuksed probleeme, kuna ta oli ikka niivõrd toorjuust ja noh, ma olen natukene, hakkas asi seedimise peale. Algul sai küll kahtlustatud seda kahtlast allikat, kus 350 lammast jõi ja meie jäime sedasama. Aga ei, see oli ilmselt see juust oli meie organismile natuke võõras, vastuvõtmatud. Kas teil on tohter ka matkal kaasas? Ja no kas nüüd päris paberitega tohtisid alati kaasas on, kuigi vahel juhtub ka nii, et on täiesti professionaal aga alati jagatakse ära ülesanded, kellelgi on kindlasti kaasas medikamendid, lihtsamad sidemed ja plaastrid ja, ja ka kõhulahtisuse puhul aitavad rohud, nii et ikka keegi on ette valmistunud reisile alati selleks, et, et abi anda, kui vaja, läheb. No jalahädad on matkalõhed, hullemad hädad. Noh, eks endalgi vahest olnud ikka panna põlvele side peale, kui annab tunda eriti allatulekul, et kui põlved saavad suurekoormused nüüd on juba paras aeg side peale tõmmata, aga ühel reisikaaslasel jah küll juhtus nii, et põlved läksid nii hullusti läbi, et et tuligi tema varustust teiste vahel ära jagada, et ta jaksaks alla tulla ja tuli ka mäe külje peal teha ööbimine, et lihtsalt me jõudnud ühe päevaga alla, sest kõige kummalisem oli, ma ei ole seda ennem kohanud, võibolla kellelgi teisel on ka nii juhtunud, aga tema ei saanud tulla nii-öelda nägu ees, vaid tuli selg ees, nii oli tal kergem tulla mäest alla. Lembit, sina astusid meres siili peale. Siiliga juhtus jah, selline asi, et viimase matkaga Vahemere ääres sai ujuma mindud ja nagu ei ole siin Eestis harjunud, et sa pead midagi kartma, niisugust väga ohtlikku esion, ilus, paistab läbi liiv ja panin ühe korra jalad maha, niuke tunned, nagu sattusin nõelapadja peale vaatanud ette minu ümber oma kümmekond siili, siis mul tuli hoiatus meelde, hõiskas Insiilid. Ja siis meie ujumiskaaslased üks selle peale ehmatas, pani kaks jalga maha ja sai veel topeltsiilid. Et see on siis tutvus siiridega ja pärast vaatatud rannas müüakse igal poole nõndanimetatud siili sussid. Eks me olime praktiliselt peaaegu ainukesed, kes tõesti käisime nii paljajalu ujumas. See tuleb meelde jätta, et lõunamerre ei tohi minna paljajalu, minul läks asi lihtsalt huma, astusin kanda, neid sai siis õhtu pärast pikkalonkamist sai nõelaga kalla mindud, tuleb lihtsalt välja urgitseda ta nihukesed nagu ogadega, ega ta välja tõmmata ei saa ta puruks. 40 jupikaupa niuksed, mustad täpid on sul sees ja annavad tunda vaikselt. Millised on teie jaoks kõige hullemad on olnud? Ja võib-olla Itaalia siiski. Jah, Itaalias sai piki jõesängi ronitud üles, seal juba ka võtsime ka nööride Karapinid appi, muidu nagu ei olnud seda toetuspinda. No kõige toredam oli see, kui me rändasime seal natukene omapead ja järsku vaatame seltskonnaga, et Lembit millegipärast kõhuli maas ja meie siis läksime hästi aeglaselt lähedale, mõtlesime, et mis juhtus ja siis ka siin on niimoodi rõhulisele serva peale leidsime, siis me nägime niisugust negatiivse kaldega kaljut ja seal all sügaval oli niisugune kaljumisenegi täiesti lossi moodi välja, aga no sellist vaadet ma ei ole ka näinud, sest see oli tõesti niisugune nii järsk, ilus, ilus roheline väli ja järsku kadus kõik ära. Kuna see ootamatus on nii suur, et üks samm veel ja siis ei olnudki enam astuda. Esimene reaktsioon, mats kõhuli maha, vaatad, kuhu sattus. Itaalias oli ju see ka, kui pärast ühest mäest allatulekut läksime, nagu teiselt poolt hakkasime üles minema, oli vaba aega ja, ja järsku, kui sealt hakkasime alla tulema juba täiesti väsinult, siis meist mööda lippas, nii kui tiivad oleks seljas olnud üks noor ema ja temal oli laps selga pandud rihmadega või millegagi ja niisugune väikene kilemajakene oli laps rahulikult magas ja see ema lendas niiviisi väga sujuvalt ühe kivi pealt teise peale ja meie räime ja puhimed seal liikuda, me naersime ju, ta käis sõbrannal külas ja tuli sealt, et tal oli nii harjunud rada, et laps üles kai, ärganud selle peale, aga Itaalias me räägime üldse palju, kuidas need lapsi mägedesse viidi, seal oli tohutult rahvas rändas, sattusime seal, oleme augustis ja seal on ka puhkuste aeg, mägedes ei ole nii palav, selle ja perekondade viisi olid seal olid nad nööriga üksteise küljest sedasi vahest ja vahel hoidjat kukil ja kõigil olid matkasaapad ja kepid ja igal pool nii nagu suur rahvamatk kõik rahaseni mägedes. Jah, ka õnneks mägedes on siiski oma matkarajad, rahvas käib muidugi pailu, olenevalt piirkondadest võib ka kohati käia kussi kohta päeva jooksul, ühtegi inimest on kõik, kuhu sa satud ja niuke juhus. Aga Itaalias muidugi oli ka järjekordsel, kui oli ronimine seal mäe tipus, kuskil, kus oli kettidega või köitega. Kui meie istusime kohvikus ja nautisime ilusat päikest ja punast veini, siis teised osa seisid järjekorras, et ronida seal kõrge härja peal. Aga seal oli tõesti nii, et oodati, et teineteisest mööda saaks. See on üldse nõudeid, kuulsan mägedes ripub kuhugi piirkonda minnakse, teed, jõuad sinna mägedesse igalt poolt erineva tasandiga siis tippkisub kitsaks, tipule pääseb mingi kitsaharja pidi või on kuskil mingisugune abiredel pandud. Ja noh, kuna juba inimene seal tipu juures on kaunis väsinud seeläbipääsu 2000 kitsas, siis tahes-tahtmata seal tekib järjekord, et kes saab selle redeliga peale või saab selle üle kitsa harjakse minna. See tipp on ikkagi see eesmärk, kuhu saada siis seal on niisugune tihedam liikumine. Kui kõrged on need mäed, kus te olete käinud? 3000 juures on säh käidud, kõik on muidugi jah, niukene väga suhteline. Siinsamas võid sõita ju autoga ka kolme, kolme ja poole nelja juurde, aga kõik on ikkagi selles kinni, et kui järsk see tõus on, kui madalad sa peale hakkad? Siin samastama kohe Tuuccial uuesti neid Itaaliast, et läksime mitu tundi kogu aeg pidime mäkke minema ka tunduvaid teele kogu aeg alla vaatasime, et see enam jäädi. Tõota sellega muidugi on, kaotasime kõvasti kõrgust. Ja siis ülejäänud päev oli siis tõesti nihuke, tõused ninast veri välja, istu teeotsa sähid, lähed jälle 100 meetrit. Vähid täisvarustusega. Et kõik on ikkagi selles kinni, et milline on see teerada, mida pidi sa tõused, kui kõrgelt sa hakkad tõusma? Milline on ilmastikutingimus? Sa võid ära väsitada ennast ka ühe kilomeetrise tõusuga seal madalast või siis jõuad sinna kolme ja poole peale, et ei ole eriti midagi, kui mitu meetrit seal tõuseb ühe tunni jooksul kõik sellest kinni. Üleval läheb õhk hõredamaks. Ütleme juba kolme kilomeetri peale tekib harjumus, öeldakse, inimene säilitab oma kõrguse taju nelja aasta jooksul. Et kui sa käisid ühel aastal käisid seal kolme peale ära, siis järgmine aastal on sinul nagu see kolm on see piir, millest üles poolakat õnnetamas rõhu muutust tavaliselt ongi kõige raskem päevamatki matkal on seega esimene päev, siis inimene nagu saab selle teise hingamise kätte ja kohaneb sele rõhuga, sest ega sa öeldakse, rõhuvahe tegi juba kahe kilomeetri kõrgusel. Tekib just sellest, et sa lähed mäest üles, esimesel päeval. Sa mõtled, sa käis, jaksad, hing on kinni, Hähid aga juba teine päev, lähed rõõmuga Haltides esimene päev. Rabelesin hirmsasti, hing oli kinni, ei saa edasi. Neljandal-viiendal, seitsmendal päeval, siis on jõudu, küll siis läheks, ei tea kuhu. Kuidas mägimatkaja päev siis välja näeb? Buss toob teid mäe jalamile ja sealt läheb siis matk lahti. Igal reisil on täiesti erinevalt, aga praktiliselt ongi nii, et jah, nagu Rootsis oli meil ka baaslaagris see buss, seal tuli registreerida, et te lähete, sest kuna see oli selline inimtühi koht täiesti, siis seal pidi olema teada, millal ka tagasi planeerime jõuda. Aga teistes kohtades on nii, kuidas kuskil oleneb sellest, kas saab mägedes ööbida, kas on lubatud telkida mägedes? Rumeenias tohtis Itaalias näiteks ei tohtinud Itaalias, me olime alati kämpingus ja kämpingus, hakkasime minema mäkke, tulime tagasi. Kui oli sealt veel mõni matkarada, siis läksime jälle järgmisel päeval hommikul jälle kiire hommikusöök võrdlemisi varakult, nii nagu see käib ja mägedesse. Ja kui oli võimalik olla kuni õhtuni välja või ööbida, siis vastavalt sellele võtad kaasa omale löögid ja telgid ja värgid. Kui ei, siis Itaalias oli selles suhtes, et ei olnud varustust vaja kaasa võtta, võib-olla ainult lõunasöök. Mägedes ronimisega on oluline see, et pimeda kätte ei tohi jääda. Pimedas ei tohi muidugi jääda jah, selles suhtes oli jälle Rootsis väga tore, kuna polaarpäev, siis võis praktiliselt öö läbi seal rännata ja kõndida ja vaadata, mis toimub ümberringi ja sama oli Soomes seal Haldi kandis ka seal oli nii, et meil üks seltskonnast ei saanud üldse enam aru. Kell kolm öösel läks kalale, tal tuli, tunned, valge on, et võiks nagu kalale minna. Sest üldse ei saanud aru, millal magama minna või millal üles tõusta. Käisime lihtsalt nii, kuidas jaksasin, unustasime kella ära, hakkasime käima öösel kella kahest, käisime hommikul kella 10-ni, siis magasime, kas on mingit vahet ei olnud, vahe oli lihtsalt selles, kus nukka pead, sul päike paistis, lõunarajoonides on see, et just eriti mägedes ta läheb nii järsult pimedaks, et vaata õhtul kella kaheksa ajal päike juba suures kõrges. Mis mõtet hakata telki üles panema, aga saad vaevalt EELK ülessegi ongi pilkane pimedus käes, et tõesti peab kella järgi orienteeruma ja pimedus tuleb sealt, kus sa tead isegi oodatust nagu päikesemäe nuka ta läheb, nii ta kadunud ongi. Täis pimedus, see toidu tegemine jääb pimedasse, noh, igaühel oma otsmikul lambid, latern, kaasas, õhtune toit, viimane, see siis käib niuke suht pimedas, oleme koos ja räägime, mis keegi päeval tegija. Seltskond on sellistel matkadel väga tähtis, on teil hea seltskond? Võib öelda, et meil on väga hea seltskond välja kujundama põhi kaader, kes käib alati kõigi matkadel kaasas. Eesti on nii väike riik, et tõesti, nende matkaklubide vahele on see matkad seltskond mingil määral ära jagatud. Tuleb keegi uus, tuleb välja, et kas ta on Harju matkaklubis, Pärnu matkab klubist. Et päris nagu võõrad on väga üksikud, kes tulevad ja õnneks, kes on tulnud, need on väga hästi kohanenud. Lembit sinul matkad alati kaasas ka pildistamiseks vajalik tehnika. Sa oled ju suud pildistaja. Kas see pildistamine niukseks hobiks, et vastavalt võimalustele ja ütleme, matkamise kõrval teine haigus, et alati sa näed asja kahte viisi, üks on nii üldpilte teine sa mõtled, kuidas ta võiks jääda siis selle pildi peale. Aga matkale puudus on see, et kuna seal seljakotis on see iga gramm on hirmus selle peale, et sa ei võta tervet hambapastad kaasat laseb pool välja, et järsku saab poolega hakkama, siis valid ka seda tehnikat, mida sa kaasa võtad, see ei võta, ja eks see muidugi seab oma piirangud, aga on püütud iga matkas ka saada mingisugune pildimaterjali kokku, neid on nüüd siin aastate jooksul kogunenud plaatide peale terve sahtlitäis. Aga eks elu läheb edasi, isegi Arenat võtad sa teed pildimaterjali, mis on neli aastat vana. Vaatad jah, ei tea, kes selle küll valmis teiegi, aga siin on see viga ja seal on see teine viga. Aga eks ikka mälestus seda enam, kui sa oled ise seal käinud ja see pildistamine on, ei saa tast ümbradega mööda korda külge hakanud ja teeme edasi. Mina näiteks ei saaks sellega hakkama, sest minul on tegemist iseenda seljakotiga aga veel, et leida aega ja mitte maha jääda grupist aparaadiga, see peab päris osav olema, et seal kõike näha ja tihti ka läbi bussiakna nii kitsas tee on, et pildistamise peatust teha ei saa, siis tuleb läbi bussiakna. Mõtlesin selle peale, mis oli niisugune vapustavalt ilus. Seal oli ju veel väga algeline tehnika, seal oli vist aparaat sul kaasas ka. Aga igatahes palju pilte sellest pole jäänud. Aga kui meelde tuletada, mismoodi seal näiteks tulid sinna orgu, kus me olime laagris, põdrad lausa sadade viisi, nagu oleks seest saanud pilti teha, selleks olnud ka vapustav, täitsa. Mulle tundub, et loodus pildistad sa meelsamini kui inimesi. Pilte, ma olen teinud juba mõnikümmend aastat siin vanasti sai tehtud mustvalgelt, seal sai tehtud igast sündmusest pilte ja siis olid pikka tööd selles fotole kooris spetsiifilise lõhnaga näpud kollased. Aga nüüd ma inimestest loobunud ja olen läinud looduse peale. Ja see bussiakna pildistamise kohta ma lisaksin veel nii palju, et kas ta oleks õige asi, ei ole, saab polaroidfiltriga saab seal midagi valida. Aga kui 20-st pildist ühe välja valida, see on ka suur saavutus ja vaevaliselt digitehnika lubab teha seda valikud. Aga loodus on see, mis näitab, kus olid ja mida sa nägid. Inimesed saad igalt poolt, pilistan loomulikult, kui oled kuskil, ütleme, eksootilised maal on seda maad iseloomustavad inimgrupid. Seda kindlasti pildistan, ta kuulub looduselt ühte, ta on selle üks osa, sellest ei saa muidugi loobuda, aga tavaüritsi? Ei, see ei ole minu. Pikkadel mägimatkadel olles õnnestub teil ka linnades käia. Sest vaheldust peab ka olema ja tahaks nagu näha, mis seal muud ka ümber toimub, peale selle, et põhieesmärk on muidugi mäed ja loodus aga linnad on omaette jälle väga tore vaatamisväärsus ja väga tore vaheldus ka. Omapärane asi oli Serbias jõudsime Serbiasse õhtu kuskil natuke või paari seitse läbi, mõni minut ja panime siis Doonau auto kämpi oma laagri üles. Lähim linnak oli kuskil paar kilomeetrit, et võib-olla buss, vile, Lähme vaatame siis öises linnas tehakse kämpi omanike ja ütles nii, nüüd korjame kõik passid kokku ja mina kirjutan teid ööseks sisse. Muidu keegi linna peale läheb, miilits võtab kinni ja võib pokri panna. Korjasime passid kokku ja hakati siis meid sisse toksima, ant, ajutised dokumendid seal välja. Olime juba peaaegu kolm tundi oodanud. Grupi juht läheb küsib, et kas hakkab lõpule saama astuda, teatas, et ja need, kellel oli juba kuskil üheteistkümneid paiku. Meil on peaaegu pooled on juba valmis. Siis toksis ühene puuga slaavi klaviatuuri peal meie nimesid kokku, mis olid ilmselt päris võimatut. Meil sai siis selgeks, et see juhtum ilmselt ei lähe mitte kuskile, panime oma pudrupaja tulele ja siis mainisime, et ole nüüd hea mees, et hakkame välja, kirutame, Me tahame ummiku ära minna. Ja tõesti, müstiliselt toredad olid need linnad seal pimedas, kuigi me nägime neid nii põgusalt ainult. Aga juba see minek sinna vanalinna, mis on täiesti valge, mis on ainult restoran restoranis kinni. Tänavu on ka täiesti valge, kivi on lihvitud nende sadade tuhandetega käijate poolt läikivaks nagu klaas, kõnnid mööda klaasi ja vaatad valgeid maju. Kuskil on katedraal täiesti valgustatud, avatud, sa võid öösel sinna sisse astuda, seal istuvad inimesed, kes seal palvetab, kes istub niisama, kes vaatab ringi. Nii kui sealt välja astud, jälle kutsutakse sind kuskile restorani rahvariides teenindaja kummardab ja kutsub ühte kohta, kui sealt keeldud, siis jälle teise kohta kuskil jälle mängib muusika. Väga tore, mingit siseõued, idamaised nagu ainult oled raamatutest lugenud, purskkaevud ja kaunid daamid seal kuskil taga, kõik seal niimoodi läbi läbi võre akna nii-öelda sinna lähedale nagu me ei läinud kuhugi ja siis tulevad meelde veel need linnad, kus on osa, on alles varemetes kus on täiesti pommitamise jäljed veel sealsamas, nagu keegi pöör sellele üldse tähelepanu, see ongi kummaline elu käib, kõrval on täiesti korralikud restoranid, hobused, inimesed on kenasti riides, liiguvad ja siis järsku niisugune tohutu suur Kümnekorruseline maja täiesti varemetes seisab, siis lähed edasi, kuskil on vaja jälle kuuliaukudest puretud, nii et seal tunne selle sellist sõja sõjalähedust või, või kõike seda, mida sa oled lugenud ajakirjandusest, kuulnud raadiost, et see on tõesti olemas maal sõites ka samamoodi üks maja on uhkelt üles ehitatud ja kõrval kõik teised on täiesti varemetes, siis hakkavad ka mõtlema, et huvitav, kes sinna nüüd tagasi on tulnud, et seal oli ju see, et naaber andis naabri üles, naaber lõi naabri maha ja kes sai, see põgenes ja tükk aega seisid need majad kõik tühjalt, seal seda, see on tõesti näha seda omaette elamus. Eriti hakkas silmuse Mozdari linn et enamus majad on kuuliauke täis, katused sees. Kõik on nagu Šveitsi juust läbi puuritud ja inimesed elavad. Käisime seal samas ühes kohas ja selle komoti momente, niisugune väikene kohvik oli avatud küsima, kas süüa, süüa ei ole, aga õlut võite saada. Mõtlesin, et võtame, teeme väiksed õlled, aga no siis kohviku omanik, kuid see võttis ruttu kätte, siis kutsuski otsast teise kohvikupidaja, sealt toodi ruttu kiiresti autoga meile siis soojad burgerid. Täitsa maitsev oli, noh, et püütakse siiski turistile väga vastu tulla ja ilmselt asi areneb, paraneb seal on, tehakse uusi parke, kordan näha, mis on veel sõjast laastatud. Igal pool on Maasneid kaitses ott, mis on puruks lastud, kõik teeääred on neid täis. Te olite sel suvel ka Albaanias? See aasta sai jah, Albaanias teha läbisõit, jõudsime Albaaniasse. Rannalinnakesse ta väga omapärane maa on üldse Albaania. Kas või alustades sellest, et piiripunktis küsitakse meie käest, et kas te ikka saate ilma viisata sisse ja see on küll. No see on siis tore, et teeme nii, et igaüks annab 30 eurot ja olge hea, sõitke sisse. See oli esimene omapärane kokkusattumus Salhanjaga. Aga riigist esimene moment oli see, et esimest korda nagu tundsime kõhedust, et suvalisse kohta telk üles panna. Seal oli väga palju kerjuseid, kes sulle nagu peale tungisid, võtsid kätest-jalgadest kinni. Anna raha, püüavad sind suudelda, väga paelu, jalutud inimesi, sest suhteliselt tundus ta natuke nagu kõhe ja seal oligi, et võtsime endale telkimiskohaks ühe hotelli aia. Seal oli muidugi asi korras, sest tegelikult on kaks maailma, kus on siis minu rätid, õhtu käib see palvus suurde valjuhääldi kõvasti, siis on see ärimaailm, tänavakaubandus, ääretu vaesus ja siinsamas on ka siis sõidad uhked mersud ringi, kõik on kroomitud, kõik särab, sätendav on kolmekordne peegelmaja, kus kõik seinad kaetud peeglitega kupliga kullaga kõrval meie mõiste järgi tõesti hästi viletsad puukuurid, kus inimesed elavad, sees on kitsed, paljad jõmpsikad, sead, jooksed ringi, kaks ääretud vastandid on kogu aeg koos. Te käite isegi talvel matkamas? Ja oleme käinud, jagavatsime jälle minna, sellepärast et niivõrd mõnusad magamiskotid miinuskraadidega sobivad, on meil olemas ja miks mitte proovida, sest ükskord me juba proovisime Otepääl väikese munamäe juurest turismitalu juures telkida ka miinus 25 kraadiga ja mitte midagi hullu selles ei ole. Kaks ööd oli telk üleval kasvatatud vanavõtetelt ümber, telli kuhjad lund, siis nagu tuul puhub vähem ja teiseks, seest muidugi härma. Aga kõige tülikam tööli pärast telgi kokkupanek, see oli nii kõva nagu plekktahvlid, murrad nende kanti ja siis katsed seljakotti toppida, aga ei, terveks jäänud. Oleks ma usun, et mägimatkajad kõige väsitavamad mõjuvad lõppkokkuvõttes inimesele rahustavalt kindlasti. Üldse kogu niukene vaba, ürgne loodus väga rahustab väga väga selline kogemus, mida igalühel võiks soovitada, et lihtsalt minna, jalutada, vaadata, kuulata, sest me oleme siin linnas kõige selle lärmi ja müra sees. Ja me ei oska enam ei kuulata vaadata. Ja me ei taipa vahendit üldse võiks minna, mina soovitaks kasvõi tõesti sõita number viis bussiga viimasesse peatusesse minna kõndima, aga et see midagi, midagi erilist ja kes sinna kord läinud ja kes nende lummusesse on jäänud, vaevalt et see enam kunagi sellest lahti saab. Mina ütleksin, mägimatkateed rahustab juba sellepärast, et kui sa kurat näinud päev otsa vaeva, sa oled saanud seda mäekülge pidi üles, vaatad alla orgu, suur lai jõgi, millest sa kuidagi üle saanud, see on niisugune nagu pastakaga tõmmatud triip, sa tunnetad, kui pisike sa oled nagu sipelgas, oled suure kivi otsa roninud. Kogu maailmaruumis, sa oled olematult väike ja sinu probleemid, missugust maha jäid? Need on ilmselt veel väiksemad, mitte kellegile korda, et sa tunned ennast vabana ja noh, minul on niimoodi, et kui ma jõuan Eestis piisavalt kaugele 1000 kilomeetrit, siis kõik need maised mured, need juba jäävad kuskile siia maha, need on kuskilt esialgu lihtsalt. Sa pead saama hakkama iseendaga, sa mõtled, mis sul tuleb, kuidas sul läheb, mida sa näed kõik seda muud infot, nii mõeldud see tavalise igapäevase stressi ja selle sa jätad kuskile kaugele maha. Ei tulegi meelde, enne kui tagasi oled. Elan linnas, maa ja kardinad on seal akna ees. See on saladus, mis toimub minu tubades. Kuid kui kardin veidi liigub eal on õues tugev tuul. Ma tunnen oma voodist, kuidas metsas murdub puutunne, kuidas metsas. Võimukardin liigub, tunnen, kuidas merel möllab torm. Kuidas kapten otsib pimedusest, kus all tuletorn, mattun, näen oma voodist, kuidas laine randa ta kõik, mis laevatekil lahtine. Sel lainetesse kaob kõik missa enesega. Võimukardin liigub, tunnen, kuidas rännumees on teel ta hõlma tõmbab koomale joostesse soojade tapeti toonud ei ole saabaste seailmades, kui mille tohter ta peata olla, mopi hipsilmadest pettunud ei ole, ilmades. Võimukardin liigub, tunne on õues tugev tuul vaid korraks pilveaugust näitab Malgust kuu see ainus hetk, kuid tüdruk oma armastatut näed ja otsustab, et olgu nii, las täna on see päev. Otsustab, et täna on see päev. Ei keegi teada saab, kus kõnnin, tubades. Ma enda jaoks korda aega tubades ei keegi teada, saab kuist, vahin lakema ja kardaan, muu ankrutrossid katkevad. Makardamerkmoonikuna trossid, katkevad Akardaanet, muu ankrutrossid katkevad. Aga kardan, et pihu ankrutrosside katkevad. Ma kardan, et muu ankrutrossid katkevad. Kuulsite keskeprogrammi matkad kodus ja võõrsil. Stuudios olid Malle Puht, Lembit Karindia, Marje Lenk.
