Tere kõigile. Mina olen teadlane, minu nimi on Randel Kreitzberg ja mina olen kalauurija. Räägin sissejuhatuseks, teil võib olla ühe loo, et kust minu suur Kalade armastus pihta hakkas? See oli siis, kui mina olin kuueaastane ja läksin isaga esimest korda Pärnu jõele kalale. Tavalise, sellise korkkõnega konks oli seal otsas ja konksu otsa panime ussi ja ja püüdsime ja minu esimene kala joogalik, kes nokaliku näinud, see on sihuke pisikene kala, viis sentimeetrit pikk ogad küljes ka, nii nagu nimest tuleb. Ja ma olin äärmiselt pettunud, kui isa mulle ütles, et ma pean selle kala tagasi viskama, et see ei kõlba süüa. Suur kala ju ikkagi viis sentimeetrist ja puha. Õnneks järgmine kala oli juba söödav. Järgmine kala, mis ma välja püüdsin, oli ahven see ahven, ta oli muidugi suurem, kadunud juba seitse sentimeetrit ja, ja sellele ahvenale järgnesid viidikad ja lõpuks viisime terve kottide selliseid väikeseid kalu naabri kassile. Ma olin täiesti kindel, et mina suudan kalasid, püüdes oma peret toita ja sealt tekkis mul nende kalade vastu sihuke huvi ja, ja oli selline esimene niisugune käega katsutav selline nagu kogemused. Et need kalad on ju erinevad, see ogalik oli mul peos, tal olid ogad, kõik harali torkis, Ahven, Ahven natukene torkis, aga ahvenal torkis seljauim, täitsa erinevad kalad, et ühesugused pisikesed, aga, aga erinevad. Ja siis ma läksin ülikooli ja hakkasin kalu uurima ja nüüd ma uurin ja tegelen nende kaladega igapäevaselt. Sõidan teaduslaevaga suure mere peal, püüame igasuguseid kalasid, seal lausa haisid, teinekord, mis on natukene teist tüüpi kaladega igasuguseid ogalisi ja mürgiseid söödavaid ja mittesöödavaid. Ma toon teile ühe näite oma igapäevasest tööst. Näiteks on meil tööjuures akvaariumid, akvaariumites ujuvad needsamad kalad ringi ja me oleme teinud selle akvaariumi selliseks, et akvaariumi ühest otsast voolab vesi sisse, teisest otsast voolab vesi välja ja siis need kalad ujuvad seal. Ja siis mina saan panna seda vett üha kiiremini ja kiiremini voolama või siis aeglasemalt ja vaatan, et millal need kalad ära väsivad. Et see on nagu selline jooksulint või, või nagu hiir jookseb ratas, siis minu kalad ujuvad seal akvaariumis ja vaatan, et kes kiiremini ujuda jõuab. Kui nad ära väsivad, siis vesi, kannab nad sinna akvaariumi taha otsa ära. Ja ma olen avastanud näiteks igasuguste uuringute käigus, et näiteks linna tahad, ei uju nii kiiresti kui maa kalad, need maakalad, kes elavad nii-öelda linnast väljas, seal, nõnda puhtamas jões puhtamaid järves, linna kalad siis on need kalad, kes elavad siin linnatiigis või, või natukene sellises reostunud vees ja nad võib-olla ei ole niivõrd hea tervise juures, et ma ei tea, kas see laste puhul ka samamoodi kehtib, et maalapsed natukene paremini jooksevad kui linnalapsed. Kalade puhul see niimoodi täitsa on. Kalad hingavad suht samamoodi nagu inimesedki. Et kui meie käime mööda maad ja hingame seda isiku, mis on õhu sees nii-öelda lahustunud ja see käib meie kopsudest läbi ja läbi kopsude tuleb verre, siis kalad ujuvad vees ja nemad hingavad seda hapnikku, mis on vee sees lahustunud ja see tuleb nende lõpuste vahele ja lõbustest tuleb verre. Nii et kaladel lõpused, mis on väga sarnased meie kopsudele ja see õhk, mis seal väikeste mullidena seal vee sees on, see lihtsalt imendub lupsti läbi lõpuste seina, seinad on hästi õhukesed, läheb kalade verre ja ongi tal see vajalik hapnik käes. Mis te arvate, kas kalad puu otsa ronida aga saavad? Kes ütles ja et see on täitsa õige vastus on sellised kalad, nimi on muda hüpikud, kes elavad India ookeanis seal sellistes troopilistes soojades meredes ja seal on selline asi nagu tõus ja mõõn ja madalat mere kaldad jäävad ilma veeta iga päev siis sellistes Murastes lompides need muda hüpikud seal ringi uitavad ja nendel on natukene uimed, on rohkem lihases niimoodi musklis kui tavalisel kalal, arvatakse, et need uimed on sellised, et et vanasti, siis kui pärast kõige esimesi kalu siis esimesed loomad esimesed kalad maismaale tulid, siis nad tulid täpselt samasuguste liha selliste uimedega muda, hüpikud ka, roomavad ringi oma liha selliste uimedega sealsele madala lombi ja muda sees ja nad püüavad putukaid söövad putukaid. Ja mõnikord nad turnivad lausa madalamate puutüvede õhu juurde, et peale putukaid paremini kätte saada. Ja osadel kaladel on isegi algelised kopsud nagu inimestel, et isegi kui nad kuivale satuvad, siis nad saavad hingata, enamus kalad muidugi ei saa, enamus kalad hingavad ainult vee all, aga jahmuda hüpikut käivad kuival maal ka ja ronivad täitsa puu otsa. Teine kala, kes Küti putukaid on kütt, kala, kütt, kala elab ühes maailma suurimas jões Amazonase jões. Sellel jõel on hästi palju selliseid väikseid kõrvalharusid ja väikseid lisajõgesid kusse, kütt, kala elab ja tema on jube hea sülita. Tema läheb sinna veepinna lähedale, sülitab veejoa niimoodi sealt õhku mõne sellise putuka pihta, kes on vee kohal kaardunud oksa peal või, või mõne rohuvarre peal sülitab selle putuka sealt rohu või oksa pealt vette ja siis laps saab hästi kiiresti ta kinni ja neelab alla. Kütt kala. Ja kui ma mõtlen selliste põnevate asjade peale, et kuidas need kalad oma eludega hakkama saavad, siis igasuguseid vahvaid kohastumusi. Sellised omadused, mis aitavad neil hakkama saada mingisuguses kindlas kohas, näiteks kõrge mäe otsas või sügaval meres selleks et seal hakkama saada. Seal peavad olema mingisugused mainekas pikad jalad või lühikesed jalad või kõveralt jalad, täpselt sellised asjad, mis selles piirkonnas on vaja. Selliseid kohastumisen, jube ägedaid nendel kaladel. Ja sellepärast ma mõtlesin kaasa kusjuures ühe punase õhupalli. Sest see on ka kaladega seotud. Kes on lugenud sellist toredat raamatut nagu karupoeg Puhh? Karupoeg Puhhi raamatus on selline tegelane ainult notsu otse ütles, et mitte keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on vähemalt üks punane õhupall. Ma tõin selle punase õhupalli siia. Mul on äärmiselt hea meel õhupalliga siin praegu mässata, aga see õhupall sümboliseerib hoopis kala ujupõit. Selleks, et kalad vee sees saaksid võimalikult hästi üles-alla ujuda. Nendel selline Punase õhupalli moodi nagu õhupall, kõhus ja kalad suhtlevad omavahel ja teevad häält vee all. Ja nad kasutavad sedasama Õhupõit või ujupõit selle hääle tegemiseks. Et see õhupall on selline krudisev niimoodi tugevalt õhku täis. Siia trummeldan. Siis see heli levib jube hästi läbi v sest vees levib heli mitu korda paremini kui õhus. Ja näiteks vaalad. Nemad on loomad, kes elavad vees, nad jällegi kalad. Nemad saavad suhelda kümnete kilomeetrite kaugusele just nimelt igasuguste helide ja häälte abil. Et kui see, see pisikene õhupall nende kõhus on, siis nendel on seal samuti spetsiaalsed lihased. Minu sõrmi liigutavad lihased. Ja siis need lihased trummeldavad vastu sellist hästi tugevalt pingul olevat pisikest õhupalli ujupõit. Vot niimoodi nad suhtlevad omavahel. Kalad suhtlevad omavahel sellepärast, et anda edasi sedasama olulist infot nagu meiegi teeme. Et kui me eksime ära, me tahame teada, kus meie eeman. Me tahame kuulata, et kas kuskilt on ema häält kuulda või kas kuskilt on õe või venna häält kuulda. Ja kaladel on samuti näiteks trummeldamine on hästi spetsiifiline ja nad tunnevad 11 ära trummeldamise järgi. Sauttinud hoiatavad 11 sellest, kui on kiskja näiteks väiksed särjed omavahel tuleb nurga tagant tuleb suur haug, tahab neid särgesid ära süüa. Siis hoiatatakse ka 11, aga peamiselt kasutatakse seda trummeldamist selleks, et see nii-öelda parv koos püsiks ja osataks olla kodus, minna koju nii-öelda selles ühes järves või jões, kus nad elavad ja et tehtaks vahet omadel ja teistel, sest igaühe hääl on natukene erinev. Ja kui mõelda veel vee all elamise peale, siis ega silmadest nagu meil kaladel oli väga palju kasu pole veel hägune, seal on pime. Meie kõnnime kodust kooli või kodust lasteaeda, siis me vaatame ümberringi, kus majad, kus on meile tuttavat puud, kus on tänavanimed või sildid. Kalad niimoodi teha isakalad lisaks sellele, et nad trummeldavad häält, teevad seal vee all natuke nuusutavad ja üks suurimaid mõistatusi, mida teadlased veel niimoodi katki hammustada pole suutnud, kalade puhul on see, et kuidas nad leiavad üles selle koha, kus nad sündisid ja arvatakse, et nad teevad seda just lõhna abil. Vaat siia tuleb mängu nüüd lõhekala, järgmine kala, lõhekala, kes elab meil Eestis, ka nemad sünnivad jõgedes, näiteks mõtleme Kunda jõe peale Põhja-Eestis. Noor lõhekala sünnib, kasvab selliseks teismeliseks, saab piisavalt suureks, tugevaks, laskub piki jõge suurde merre sest ainult suured ja tugevad kalad saavad suures meres hakkama. Elad seal meres pikka aega ja ühel hetkel otsustab, et on aeg tulla oma sünnihetke tagasi järglasi andma, paarituma sellepärast, et noh, muidu kalu meil ei oleks, uusi loomasid kuskil ei tekiks, kui järglasi lisaks anda. Ja siis seal sadade ja mõnikord isegi tuhandete kilomeetri kauguselt leiate ülesse sellesama sünnijõe, kus tema elu kunagi alguse sai. Ja keegi ei tea, et kas lõhn, mille järgi ta oma selle sünni üles leiab, et kas see tuli nüüd puu juurikatest, tuli see sellest seal jõe põhjas olevast kruusast või kui ta sündis, äkki ta ise kuidagi märgistas selle jõe ja kogu selle tee sinna kodujõkke enda jaoks ära, nii nagu koerad jalutavad mööda tänavat, tõstavad jalga, pissivad puude ja postide peale äkki kalad teevad samamoodi. Mõnikord ma mõtlen, et huvitav, et kuidas nad seda teevad mis lõhn see on, mille järgi nad selle sünnijõe üles leiavad. Aga teadlased on pannud kaladele külge selliseid igasuguseid märgiseid, selliseid väikseid klambrikesed, värvilised, kus on mingi number peal ja mõnikord lausa raadiosaatjat kaladel küljes ja on teada saanud, et tõepoolest isegi sadade tuhandete kilomeetri kauguselt leiavad üles. See paneb mõtlema. Aga nüüd oleme me jõudnud sinnamaani, kus te saate teada, kes minu lemmikalaan minu lemmikala on Hamlet, kala. Kui päris aus olla, siis temal eestikeelset nime ei olegi Hamlet siis on ta inglise keeles. Ja eestlased ei tea sellest kalast eriti midagi Eestis täielaga. Ta elab Kariibi merel Mehhiko lahe ääres. Ta on selline korallriffide kala väike ja kirjuvärviline, mõnikord peetakse neid akvaariumites ka. Ja miks ta just vahva on see et iga kord, kui inimesed kasutavad sellist väljendit nagu külm nagu kala. Ma ei tea, kas te olete kuulnud sellist väljendit, et külm nagu kala siis tuleb mul just see Hamlet kala meelde ja ma ütleks, et tema niux kirglikumatest, kaladest, kellega mina olen kohtunud või, või keda mina tean. Nagu ma rääkisin kalade armastusest natukene, et selleks, et kalad meie veekogudest jõest ja meredest otsa ei saaks, selleks peavad nad paarituma järglasi andma. Hamlet kalade, seda ilusatel päikese loengulistel õhtutel merel Hamlet kala on veel eriline, sellepärast et neil ei ole sugusid, neil ei ole emasid-isasid, on lihtsalt Hamlet kala ja siis nad kordamööda otsustavad, et ühel õhtul on üks emane, teine isane, järgmine õhtu jälle vastupidi ja mõnikord isegi mitu korda sama õhtu jooksul. Ja siis nad paarituvad seal päikseloojangul meres, kallistavad 11 tantsivad, välistavad uimedega ja lausa häälitsevad kuuldavalt. Nad on äärmiselt kirglikud kalad ja lõpuks sünnib suur hulk väikeseid armsaid kala maimusid, kellest sünnivad järgmised Hamlet. Kalade põlvkonnad ja ükse Hamlet. Kalade paar elab koos hästi-hästi palju aastaid, peaaegu et terve oma elu ja et see on minu lemmikala, äärmiselt vahva, kirglik, häälitseb ja tantsiv korallmerede kala. Minule kalad meeldivad, mulle meeldivad kassid, koerad ja oravapojad, meeldivad ka. Aga minu arust on kalad vahvad. Mulle kalad meeldivad. Kaladest kõneles zooloog ja mereteadlane Randel Kreitzberg. Laste ööülikool valmis koostöös rohelise kooli programmiga. Loeng on salvestatud Tartu loodusmajas. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Laste ööülikool 2021.
