Tänases saates räägime jänestist jah, küürikutest stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Väga tihti öeldakse ka küüliku kohta jänes, nii et taheti tehta. Jah, ega me neil vahet ei tee, küll tegelikult see, kes meil kodus elab ja kes on kas siis lemmikloomana või puuriloomana, kuidas ta kellelegi on siis need on tegelikult aretatud ja küülikust mets, küülikust ja see mets, küülik on praegusel hetkel Euroopas õige, mitmes kohas veel päris arvukas kusjuures tema, need looduslikud elupaigad, mis jäävad sinna Hispaania mägedesse nendel aladel, seal on ta ohustatud ja ära kaduv liik, aga samas on ta kuidagi kodutu Nad inimesega linnades ma mäletan oma esimest käiku Saksa demokraatlikku vabariiki ja siis Berliinis, kui see Berliini seal oli veel alles. Brandenburgi väravate ees oli hiiglasuur muruplats. Muruplats oli paksult küülikuid täis, sest noh, neid keegi puutunud saksa demokraatliku vabariigi piirivalve seal väravate juures hoidis inimesi kaugel. Et ole hea julge olla ja neid oli terve see haljasalal paksult paksult täis ja väga imelik oli vaadata keset linnasid siukseid väikseid loomakesi ringi, hüplema rahulikult söömas, Berliinis üldse, küülikuid on päris palju ja tundub, et Lääne-Euroopa linnades on neid tekkinud erinevatel põhjustel palju, osale sellepärast, et ilmselt need metsikud küülikud on kolinud linna elama. Osa ka sellepärast, et, et nii nagu nüüd on juhtunud Helsingis, et inimesed on tõstnud õue, siis need kodus peetud küülikud, oma lemmikloomad või siis toiduloomad nad puurist lahti pääsenud, kes seda teab. Igatahes Helsingi kesklinn on täpselt samamoodi küülikuid täis nüüd ja käivad vaidlused, et mis nende, eks need peale hakata. Praegu näiteks kui te lähete õhtul Helsingi ooperisse, siis võite tee ääres rahulikult näha rohtu näksivad küülikuid seal ooperis ja ümber või siis Helsingi botaanikaaed on nendeks ilusas hädas, mis seal kesklinnas on. Öeldakse, et kits kerneks, küülik Kärneriks ei ole sugugi parem variant, et ta sööb väga palju neid taimi ära ja Helsingi botaanikaaiataimede eest hoolitsevad, et inimesed on hirmus kurjad, küülikute peale nõuavad linnavalitsuselt, et nendega tuleks lõpp teha, aga aga kuidas sa nendega teed siia lõppu, ega neid kätte ei saa ja keset linna püssi paugutada ei ole võimalik. Ja nad on levinud juba päris kaugele, et Helsingi ümber on need suured ringteed, ütleme see kolmas ringtee on nagu nende leviku piiriksid, sinnani nad juba välja läinud ja vandaja ja EXPO ala ja seal igal pool võib juba küülikuid kohata. Meie parkides neid veel ei ole. Vist ei ole praegu veel, aga ei ole sugugi välistatud, et juba kusagil linnades võivad ka meil küülikud tegutsema hakata, sellepärast et noh, ma arvan, et meil on sama lugu nagu seal Helsingis, et mingil hetkel kellelegil on saanud villand sellest lemmikust omasta, siis tõstetakse tema õue ja siis lastakse tal omaette elada ja suvel ei ole seal häda, aga praegused sihuksed, lumised talved, tegelikult ilmselt seda küülikute populatsiooni siiski ka Helsingis küllalt oluliselt mõjutavad. Paks lumi ja kõva külm neile sugugi ei meeldi, et nad on ikkagi lõunapoolse levikuga liigid looduses, nad elavad seal Euroopa kesk- ja lõunaosas, mõtlesin põhjaosas, aga kui on jälle pehmemad talved, siis võivad küülikud meil hakata ka paljunema, kui need siia loodesse on lahti lastud. Kuidas eristada küülikut jänesest? Välimuselt on nad päris sarnased, küüliku kõrvad on, on lühemad ja, ja kui me ei saa seda looduses teha, aga ütleme, kui me saaksime neid kõrvu painutada, siis jänesekõrvad, lähed seal nina ees kokku, niimoodi. Küüliku kõrvad ulatuvad vaevalt nina nii, aga noh, kui sa teda vilksamisi seal metsas näed, et või lagendiku peal, siis on raske kõrvade järgi midagi ütelda. Ja, ja kõige olulisem erinevus on nende paljunemises paljunevad erinevalt. Kui jänesepojad sünnivad, siis need on karvased ja silmadega ja on valmis kohe ringi toimetama, iseseisvat elu elama. Küülik kaevab paljunemiseks urud ja ta elab siis urgudes ja sinna ta sülitab, paljad ja pimedad pojad, nii nagu roti pojadki on. Ja siis neid ta toidab tasapisi, kusjuures mitte väga sagedasti, nii nagu jäneski. Ja, ja siis need kasvavad karv tuleb selg alles neil nädala pooleteise pärast, et küllalt pikaajaliselt hakkavad nad kasvama ja arenema. Ja see ongi nagu selline kõige suurem pahe küüliku-jänese vahele, nende paljunemine erinev. Ühel sünnivad nägijad ja liikuvad pojad kohe ja karvased ja teisel on paljad ja abitud pojakesed. Paljudel loomadel muutub talvel kasuka värv kas ka jänesed ja küülikud näevad talvel teistsugused välja? Küüliku kasuku värve, juhet, tema on ikka selline pruunikas, ta võib-olla veidi niukse hallikamatooni minna, aga üldiselt andekas pruunikashall ja jänestega on ka lugu selline, et tegelikult meil on kaks liiki jäneseid siin Eestis üks on siis valge mees ja teine on halljänes ja noh, küllalt raske ära arvata, et kumb siis talvel valgeks läheb, kas valge või halljänes. Et valgejänes on siis, kes talvel läheb valgeks, aga halljänes tema siis on sihuke hallika karvaga aasta ringi, nii nagu küülik ja tegelikult selliseid värvivahetajaid jäneseid. Ta on suhteliselt vähe maailmas üldse. Kui niimoodi siukest klassikalist ilusat näidet tuua, siis kõige klassikalisem sellise kasukavahetaja jänes on Arktika jänes, kes elab seal Ameerika põhjaosas ja siis Gröönimaa aladel. Ja tema on siis niisugune ideaalne, tema karv läheb ka hästi paksuks ja tihedaks ja on tõesti sihuke ilus valge karva pallikene mustade tüüp silmadega ja kuna ta on ka natuke suurem kui meie valgejänes, siis ta on väga efektne. Nii et läheb jah, valgeks ainult valge jänesega ja halljänes ja teised jäneseküülikuliigid valgeks ei lähe. Viimasel ajal on mõned uurijad tähele pannud, et halljänesed kipuvad paarituma nende valge jänestega ja on täheldatud, et mõned halljänesed on juba hakanud ka selliseks Walkeks minema. Ma ei tea, kas Eestis selliseid asju on, aga Eestis põhja poolt on selliseid fakte täheldatud, et mõned halljänesed talve ajal enam ei ole. Need on just need hübriidid, et nemad ei ole enam mitte täitsa sellised hallid, vaid on suhteliselt hallikas valkjad, tunduvalt heledamad, kui siis päris halljänesed, aga mitte nii valged nagu valgejänesed. Määrdunud hallid kasukad on neil seljas ja võib-olla, et mingil hetkel hakkavad need halljänesed valgeks minema. Mine sa tea, nii et selliseid asju tuleb ette. Kui halljänes liigub põhiliselt niitudel ja põldudel siis valgejänes eelistab elada metsas. Jah, tema ei taha nagu siia lageda peale tulla, välja arvatud siis, kui vaja talvel süüa otsida, siis ta tuleb lageda peale välja ka. Aga suvel kipub ta ikkagi seal metsas sees olema ja suvel on ta sihuke pruunikas ja miks tema seal metsas eelistab demon laenud paiga aladel just seal metsas toime tulnud ja tema toitumine on siis ka natukene teistsugune kui näiteks sellel halljänesel tema sööb meelsamini kui, kui halljänes sihukest puit tulnud kraami. Ja näiteks talvel, kui suursugune raske lumi murrab maha mände, siis tema sööb hea meelega seda noort männikoort kõrgemate ladvaokste pealt ja see talle päris hästi maitseb ja see on hästi toitaineterikas näljaaegadel näiteks inimesed ka sellest samast leiba teinud ja nii et seal niuke väärtuslik toit iseenesest, aga muidu tema haavakoort ja haavaoksi ja see, mis süüa kõlbab seal koore juures on tegelikult see niineosa ja siis noh, ütleme puidu seest ta suudab seedida säsi orase puitu ennastama seedida ei suuda. Aga tal ei ole aega seda nüüd seal vaadata, arutada seda koort ümbert ära, vaat seda ma söön ja seda ei sööda, ahmib siis endale kõik sisse, mis ta saab üle, endal tuleb, tuleb sealt tagant välja, kusjuures jänestel on väga kummaline toitumisviis nii halljänesel kui kui ka valge jänesega. Sööb oma väljaheidet. Sööb väljaheidet, jah, ja, ja, ja tegelikult see on nii, et nagu seedib siis toitu kaks korda. Sest need värsked pabulad, mida ta siis sööb, need saavad pimesoole, tal on hästi suur pimesool saavad sealt pimesoolest siis juurde baktereid ja seal on ka vitamiine ja seal on ka valku kaineid, siis kui ta nüüd uuesti sööb, siis need lähevad organismi tagasi, ta suudab sellest toidust siis välja võtta kõik, mis võtta annab, sest need päris pabulad jänesel niuksed kuivad ja ümmargused ta söömise ajal kogu aeg jätab neid pabulaid sinna maha, nii et ta on nagu niisugune masin, kus kogu aeg istud sisse tagant välja, et hästi palju ja tee peale, siis kui ta liigub, siis seal jäävad ka need pabulad maha, aga näiteks sinna kohta, kus temaga magama läheb, sinna ta kunagi need pabulad jätta, et magamiskohad on tal puhtad. Et väga kummaline, söögilaua ääres on tal siis käimla, aga magamiskoht on, on puhas, noh, see aga oma loogiline seletus. Sellepärast, et siis, kui ta sööb seda valvas, ta jälgib ümbrust ja toimetab seal ja ja vaatab, kes liigub, kus sa magad, siis enam nii valvas olla ei saa. Aga see magama on neil jänestel ka selline, et ega nad igas kohas ei maga. Enne kui nad magama tulevad, teevad nad sellised haagid, nagu me kõik oleme kuulnud, jänesed teevad selliseid jänesehaake. Vaata, need haagid on siis sellised jänes liigub otse mingit rada pidi edasi, siis järsku tuleb täpselt sama rada pidi tagasi. Ja siis kusagil mingi kas kivi juures või künka juures põõsa juures teeb ootamatult, hüppab kõrvale. Siis ta võib teha jälle sellise otsesuunas mineku, tuleb oma jälgi pidi tagasi, teeb jälle siukse hüppe kuhugi kõrvale ja, ja see on selleks, et siis see, kes teda jälitada võiks jälgi pidi. Et see satuks tema jälje peale, mis viib sinna magamisaseme juurde. Ja magamisasemeks need jänesed, eriti valgejänesed, kaeva tihtipeale lume sisse. Kas siis tunneli poisis sihukse augu, kuhu nad sisse poevad, need tunnelid võivad olla vahel kusagil meeter-poolteist pikad ja tegelikult on nii, et need lõunapoolsed, jänesed, noh, need, kes Eestis elavad näiteks Lõuna-Soomes. Nemad neid tunneb ja neid võib-olla nii hirmsast ei kaeba, nemad devale lohukesed aga, aga just seal põhja pool, kus lume paksus on hästi suur, seal on siis täheldatud neid ka tunneleid kaevamas ja, ja ei ole üldse selge, et miks nad neid tunneleid teevad, et kas need on selleks, et oleks hea põgeneda näiteks õhurünnakut, peestlasest, jäneseid söövad kassikakud ja kanakullid ja kotkad ja jänes on üks väga nõutud toit loomariigis, teda söövad väga paljud tegelased, rebased ja kährikud, hundid ja keegi naljatamisi jänese roll ökosüsteemis on muuta see rohi või siis need taimed loomadele suupäraseks lihaks. Et muud rolli tal nagu ei olegi. Loomulikult on tal oma roll siin palju keerulisem, kui me oskame arvata. Aga see tunne kaitseks õhurünnakute eest, et siis kui seal näiteks kas siis kassikakku ja kanakull ründab, et siis ta läheb sinna, see sisse, teda ei saada sealt kätte, aga muidu ta magab, kuid mitte seal tunneli lõpus kusagil või keskel, vaid tema kapsal tunneli suu peal. Ta ikka jälgib kogu aeg, kes tuleb ja, ja, ja miks tuleb. Ja see ilmselt ei ole ka niisugune kaitse või soojuse hoidmise tunnel, nii nagu näiteks on väikeste püüdel või kannalisteris lähevad lume sisse. Temal ikka vist on see jah, kaitseks nende õhurünnakute eest ja on üks näide ka maailmas olemas, kus siis kanakull ründas jänest valgejänest, kes seal tunnelis oli, jänes oli siis pugenud tunnelisse päris lõpuni välja. Aga see kanakull ei jätnud teda rahule, vaidleks talle sinna tunnelisse järgi ja seal tunneli lõpus tappisikese jänes ära ja, ja sõid aga poolenisti ära. Nii et see tunnel ka nende õhurünnakute vastu ilmselt ei aita väga hästi. See on natuke müstiline, miks ta neid tunneleid teeb, aga selliseid tunnelite kaevu ja seal ma siis ka magab. Näiteks mõningatel küülikutel on täheldatud sellist asja, et neil on väga huvitav sihuke koobaste paiknemise süsteem, eriti need, kes elavad sellistes piirkondades, kus on pehme pinnas, kuhu võimalik koopaid juba urge kaevata. Ja seal nemad siis teevad niimoodi, et need koopad on jagatud väga selgelt ühes koopas elab emane, siis seal kõrval saab elada isana siis seal kõrval jällegi emane on nagu mustrilised paigutatud ja siis kui näiteks noh, kas isa või ema ära süüakse, siis sinna koopasse naaber laseb elama ainult samast soost tegelase, kes seal enne elasid, näiteks kui emane on alles jäänud isane hukka saanud, siis see emane ei lase sinna mingil juhul elama teist emast. Küll aga laseb ta sinna rahulikult teise isase jälle sisse kolida. Selline kummaline koobaste muster on välja kujunenud mõningatel sellistel küülikupopulatsiooni triks elavad aladel, kus on, on pehme pinnas. Talvel paksu lumega on paljudel loomadel raske liikuda aga jänesel pole probleemi, tal oleks nagu räätsatall. See on jälle sellel valgejänesel, temal lähevad tagajalgade varbad laiali, läheb siis need karvad moodustada veel nagu täiendava padja seal varvaste vahel, nii et ta saab päris hästi seal lume peal kõndida. Ega ta ei kõnni, tegelikult ta ta hüppab, kui jänese jälgi vaadata, siis kui ole jänest iialgi näinud, siis ei oska nagu arvata, mis loom see on, seda on päris müstiline kohe vaadata, jänes teeb hüppeid ja siis hüppel tal maanduvad kõigepealt lume peale tagajalad ja siis paneb ta tagajalgade taha maha niimoodi üksteise järgi esijalad ja siis sealt ta jälle tõstab need esikäpad üles, teeb selle tagajalgadele hüppe ja maandub jälle niimoodi see liikuma. Meil on endal päris omapärane ja kui kui me oleme jänest näiteks söönud, siis me nagu teame ka, et jänese tagajala ümbert on midagi süüa esikäppade ümbert ja ja rinnalihaseid, nii nagu kanal, näiteks kanal, on need rinnalihased hästi tugevad või lindudel rinnalihased siis jänesel seal nagu pole üldse midagi süüa, et kogu see söögi kraam on tal seljalihaste poole koondunud ja siis tagajalgade poole, et eespool pole nagu talle eriti midagi liikumisest tingitud jänes võiks ju tegelikult liikudega känguru moodi toetuda ainult tagajalgadele. Tegelikult on asi käpad sama nõrgad nagu känguru. Känguru natuke nõrgemad, aga see liikumisviis jälle näiteks metsas ei ole väga otstarbekas oleks jänes nädala elanik, siis seal võiks ta niimoodi tagajalgade peal jalutada, külje tagumiste jalgade peal, ainult hüpata, aga metsas, kui oksad on hästi madalal, siis võid pea kogu aeg ära lüüa seal, sellepärast on temal siis kujunenud selline teistsugune liikumise viis. Aga on need küülikud, kellele meeldib lausa puude ja põõsaste otsas tegutseda. Jah, mõned soo küülikud on sellised, kes võivad ronida puu otsa ja sealt siis endale toitu otsida, aga meie jänesed seda ei tee. Jänesed võivad küll puu talvel ära koorida väga kõrgelt, aga seda tänu sellele, et see puuosa lume all ja nemad seisavad siis tänu oma nendele laiadele käppadele kenasti seal hange peal jäi ära otsest puukeskusest koort ära. Aga oksinad võtad ikka nii kaugele, kui nad küünitab puu otsa, jänes meil ei roni. Nii et nad ainult küünitavad sinna üles, aga jah, need sooküülikud seal Ameerikas, kes elavad nemad, siis ronivad ka põõsaste otsa ja söövad sealt põõsast otstes ka siis toitu ja, ja sooküülikud on väga kummalised tegelased, nii nagu nimigi ütleb, nad elavad soistel aladel ja nemad ei pelga vett. No tegelikult ega meie jänes ka, kui ikka vaja on, siis ta läheb. Ta ujub näiteks vaenlase eest ära, aga noh, ta läheb väga harva vett, et, et kui on võimalik, seda ei lähe ikka vett. Aga need sooküülikud näiteks nende esimene reaktsioon on ikka see, kui vaenlane tuleb seda hüpet. Ta ujub kohe-kohe kaugemale ja ujuki eest ära. Selles mõttes on ta selline pool veel ise eluviisiga v loomaks mööda nimetada ei saa aga aga siiski pool vee eluviisiga loomakene on tema ja ja selles mõttes teistest jänesest jälle küülikutest erinev. Jänesed on küll rahumeelsed loomadega, aeg-ajalt tuleb ka neil ette omavahelisi arveteklaarimisega. Kevadeti me oleme näinud neid märtsi jäneseid ilmselt kõik kuju natukene metsas või, või loodusliigume, kui nad seal meeletult ringi jooksevad, esialgu jääb niisugune mulje täitsa sihitult, aga tegelikult nad taplevad siis selle võimaluse eest paarituda emastega ja siis võetakse kasutusele küll esikäpad, Nad boksivad nii nagu kängurud, kes seda teevad ja lüüakse ka tagajalgadega ja, ja näiteks kui jänes siis saab emase kätte. Et ma nagu see turniiri võitja läheb paaritumasidega, see emasest jänest ei kohtle kada väga õrnalt ei tee pai silitega nühinymuda õrnalt koonu vastu teda, vaid võtab hammastega turjast kinni, vahel hammustab isegi tüki välja sealt karvatuust suus. Kuidas siis selle paaritumise lõpetab, nii et ta on? Noh, mitte väga pehmekäeline. Ta on suhteliselt kõva kõvakäeline tegelane, aga selliseid konflikte kusnud jänesed 11 Pureksid ja, ja kõri läbi näriksid selliseid asju või et ei tule. Aga näiteks siis, kui jänes satub hätta kasvõi jahimehe kätte, siis ta võib küll ennast kaitsta ja kaitsmiseks on tal siis õige mitmesugust huvitavat viisi. Kõigepealt on tema kaitsmise viise, et ta siis, kui ta satub näiteks võrguga, on kinni püütud või siis kastis ja keegi võtma hakkab, siis ta teeb sellist hädakisa. See sõna otseses mõttes lõikab luust ja lihast läbi. Ja see kisa siis on selline, mis siis paneb nagu ka ilmselt selle vaenlase mõtlema, et mis, mis nüüd toimub ja on arvatud, et näiteks kisa siis, kui mõni noor rebane või noor hunt või keegi on ta kätte saanud, jänesele kisa lahti laseb, et ilmselt see rebane või hunt natukene ehmatab, jätab ta siis rahule ja inimene ka, kui ta niimoodi on kinni võtnud, siis see kisa ehmatab ja tihtipeale niimoodi lähevad käed automaatselt lahti jänesel võimalus plehku panna. Üks viis kuidas ta ennast kaitseb sellise huvitava kisaga. Teine viis on see, et ta hakkab jalgadega tagajalgadega põtkima. Tagajalgade varvaste otsas on päris teravad, küünised võib päris tugevasti kraapida, noh nii nagu mina ükskord tegin, läksin lihtsalt palja ülakehaga, hakkasin küülikud rabama, et nad võtan kaenlasse, viin viin teise kohta ja siis ta tõmbas mulliga linna peal päris siukse pika triibu, mis ikka mitu nädalat paranes. Nii et selliseid asju tuleb, tuleb ette, et jänes on loom, kes nurka aetuna muutub kiskjaks noh, sõna otseses mõttes ja muidugi ja need sambad, et kui ta ikkagi hambad näppu lööb, need hambad on ta väga teravad ja pikad ja nagu ta nendega näiteks sihukseid sõrmejämeduse oksa naksti pooleks lõikab, siis ega see sõrm palju tugevam ei ole kuseoks. Niiet jänkule näpu suhu torgata ilmselt pole ka väga mõtekas, see võib lõppeda kurbade tagajärgedega, ta ei ole nii abitu loomake nagu esialgu tundub, aga tegelikult ta on ikkagi jällegi suhteliselt väike. Ja kiskjatel kestena jahivad, kes teda söövad? Noh, neil on veel võimsamad relvad ja lõpptulemusena ikkagi jänes on see kaotaja pool ja roll on selline, et teda ikka süüakse tema eriti kedagi söörise. Miks jänesel nii pikad kõrvad on? Nii nagu muinasjutus hunt ütles, et, et ma sind hästi kuuleksid ja jänes kuuleb suurepäraselt, ta kõrvad liiguvad ju tegelikult nagu lokaatorid seal pea küljest, nad võivad liikuda igas suunas jänesepea, tegelikult on ta väga hästi painduv jänesed, keerata pead sadakaheksakümmend kraadi. Noh, meie sihukest trikki teha ei saa, aga tema võib rahulikult selja pealt näiteks seljakarvu siluda keelega ja nakitseda sealt parasiite välja. Nii et, et see, see pea paindub tal hästi ja need kõrvad on tal jah, sellepärast hästi kuuleks, sest kõrvapind on hästi suur ja kuulmine on tal väga terav. Nii et ta kuuleb paremini, kui ta näeb. Ja muidugi ka nägemine on tal tal hea, sest jänes silmad hästi suured, suures osas jänesed ikkagi tegutsevad hämarikus. Ega nad päeval suurt ringi ei lippa, päeval nad püüavad kusagil vaikselt magada, aga öösel nad siis tegutsevad öösel silmadest on vähem abi kui kuulmisest, nii et nad reageerivad iga krõpsu peale. Ja haistmine on neil ka päris hea. Nad haistavad ka päris kenasti. Need meeled on neil tegelikult väga hästi arenenud, nii nagu enamikul nendel loomadel, keda süüakse, nemad peavad olema valvsad ja jälgima see söja väga lähedale ei pääseks. Ootamatult. Nendel jänestel, kes elavad kõrbealadel, on õige pikad kõrvad. Noh, eriti kuulus on sellepoolse California jänes, kes elab siis Ameerika läänerannikul. Et temal on siis kõrvad hästi suured, erakordselt suured ja, ja seal on hästi palju veresooni. Ja kuna tegemist on aladega, kus siis suvel on temperatuur väga kõrge siis need kõrvad on tegelikult nii nagu elevantidelgi siuksed, termoregulatsiooni elemendid, ehk nad jahutavad seda jänest, nad ei lase sel jänesel üle kuumeneda seal nendel tasandikel, kus tema siis ringi lippab. Ja see on üldse selline kummaline jänes, tegelikult California jänesed, ta on suhteliselt suurekoguga vaatamata sellele kõrvadel sellised hiiglaslikud on. Ja tema tegi eriti kuulsaks ju Walt Disney, tema oma filmides kasutas teda näitlejana. California jänes jookseb jänesest kõige kiiremini, tema pikaajaline jooksukiirus võib olla peaaegu 60 kilomeetrit tunnis juba autogagi kõrbemaastikul annab sellise kiirusega sõita ja meie jänesed arvatakse ka, et liiguvad päris kiiresti, nad kihutavad neli, 50 kilomeetrit tunnis. Selles mõttes me oleme kõik seda, kes autoga sõidame, oleme näinud, kuigi viimasel ajal vaat mina ei ole jäneseid enam nii palju tee peal kohanud, kui varasematel aastatel tunduvad jänestega mingisugune sihuke arvukuse mõõn praegusel hetkel meil Eestimaal vähemalt neid tundub olevat vähem kui need. Mõni aeg tagasi oli jänestega kipubki olema, nii et neil on nagu siuksed kümneaastased arvukuse, tsükleid, et arvukus nagu tõuseb iga 10 aasta jooksul maksimumi ja siis erinevatel põhjustel langeb ja, ja siis noh, on klassikalised kooliõpikutes välja toodud näited selle kohta, et jänes arvukus mõjutab kiskjate arvukust kas siis ilvese arvukust või siis hundi arvukust või kelle tahes, kes teda siis parajasti söövad, tekivad sellised tõusvad ja langevad kõverad, et kõigepealt tõuseb jäneste arvukus, siis tasapisi tõuseb kiski arvukus, siis jäneste arvukus langeb ja siis veidi hiljem langeb kiskjate arvukus niimoodi jälle hakkab see see toimuma. Tsükli pikkus on jah, 10 aastat. Miks see just 10 aastat on, ei osata tänapäeval veel ära. Et millest see kümneaastane tsükkel tuleb ja miks see arvukus nii kõigub? Noh, arvatakse, et see arukuse kõikumise põhjuseks on tegelikult taimed, taimed mingi aja vältel, kui neid liiga palju jänesed söövad, siis tekitavad jänestel kahjulikke ühendeid ja nende kahjulike ühendite mõjul jäneste arvukus hakkab langema ja jänesed surevad ja siis kiskjate arvukus on tõusnud, kiskjad omakorda veel suruvad seda jäneste arvukust alla, siis jäneste arvukus läheb hästi madalaks. Taimed rahunevad Se kahjulikku ainet, tootmine väheneb, jänesed saavad jälle paremini süüa. Jälle hakkab see arvukus tõusnud. See on nagu üks seletus, mis on antud sellele jäneste arvukuse kõikumisele. Kas see on päris nii või mitte, et seda veel raske öelda? Vahel öeldakse mõne inimese kohta, et tal on silmad punased nagu jänesel. Aga tegelikult on punased silmad üksnes albiino külili. Albiino loomadel kõikidel on silmad punased, sellepärast veresooned, mis seal on, need paistavad hästi läbi, meil on pigment ja see pigment silmas, siis varjab need veresooned ära, aga neil seda pigmenti ei ole ja sellepärast siis on näha, et veresooned sealt ja näha, need punased silmad, nagu me vaatame valget rotti, valget hiirt, temal on ka punased silmad ja ja väga paljudel teistel albiinoloomadel on, on silmad punased, aga tegelikult need metsas elavad jänesed ka valgejänesest, kuda talvel valgel temal ei ole punased silmad, tema albiino temana ainult karva vahet ja temal siis on silmad mustad. Tumepruunid tegelikult, et selliseid punaseid silmi looduslikel jänestel tegelikult ei ole ka metsikutele küülikutel tegelikult ei ole. Et küülikud on ikkagi tumedate silmadega ja küülikutel on neid tõugusid hästi palju, me kõik ju teame, et küülikud võivad olla mõned, kes on sihuksed, tillukesed kassipojast veidi suuremad kääbusküülikud, keda siis viimastel aegadel on hästi populaarne kodudes pidada. Ja siis on ka hiiglaslikud lihaküülikud, kes võivad kasvada kuni 10 kilo raskuseks ja on tõesti juba keskmise koera mõõtudega ja sinna vahepeale jääb neid igasuguseid. On lont, kõrvalisi küülikud, kelle kõrvad ei ole mitte püsti, vaid ripuvad pea kõrval niimoodi kenasti alla, nagu koertel. Need on teatud kõik on aretatud ja tegelikult küülikut kodudes on peetud vanadest aegadest peale, et vanad roomlased juba pidasid küülikuid ja hiljem siis küülikute pidamine, aretamine oli kloostrite pädevuses. Kloostrid tegelesid küülikute kasvatamise, küülikute aretamisega ja väga paljud küülikud. Õud on tegelikult erinevates kloostrites siis välja aretatud erinevatel otstarvetel. Juba roomlased olid küülikutega väga hädas, neid oli nii palju, et nende hävitamine käis üle jõu. Sellepärast, et et küülikutel ja, ja kõikidel jänestel on erakordselt suur võime paljuneda, et aasta jooksul meie oludes võib-olla võib-olla umbes kolm pesakonda, aga lõuna poolt seal, kus ei ole siukest talvist perioodi, siis nad paljunevad aastaringselt, et iga paari kuu tagant ja, ja noh, näiteks küülikuema loomad on võimelised paljunema hakkab juba kolme kuu vanuselt. Kujutage nüüd ette, kui need sünnib seal kusagil viis kuni seitse aga noh, mõned saavad hukka ka, aga ikkagi päris palju jääb alles. Ja näed, juba natukese aja pärast hakkavad ise paljunema, siis nende pojad jälle paljunema, et noh, see nuhtlus võib tegelikult muutuda päris suureks. Ja tegelikult küülikud on ju veetud üle maailma laiali. Jah, ja lemmikloomana ja näiteks Austraalias tuulikute populatsioon, see sai alguse suhteliselt väikesest arvust küülikutest, ma ei mäleta, kas see number oli 12 või, või 14 või 16 umbes mingi selline suurusjärk oli. Ja nüüd on austraallased Küllikutega püsti hädas, et nad ei suuda nendega kuidagi toime tulla, miski asi neile. Välja arvatud muidugi see, et jah, küülikutel on haigusi, on jänesekatk ja, ja siis on veel mõned viirushaigused, mis siis neid niidavad ja mõned viirushaigused on sellised, et nende, see suremus on peaaegu 100 protsent seal kusagil 99 protsendi lähedal ja haigused niidavad küll ja muudavad siis küülikute populatsiooni väiksemaks, aga, aga pakun nende haigustega nii et et alati on selles populatsioonis mingisugune hulk tegelasi, kes muutunud väga kiiresti haigusele vastupidavaks. Ja kui siis nemad poegima hakkavad, siis nende pojad enam haigusele vastuvõtlikud ei ole ja tasapisi jälle see arvukus taastub, nii et seal Austraaliasse, kus haigustega püütud võidelda, siis tasapisi selles arvukus mingil hetkel tõusma hakanud. Seal see võõrliikide viimine teise kohta, et kui seal looduslikke vaenlasi ei ole, siis keegi, kes seda uut liiki nagu ohjaks või raamides hoiaks, siis on, on väga keeruline seda seda tegelast seal majandada ja ja inimene oma jahipidamisega ei suuda iialgi seda looduse tasakaalupaigas hoida. Mõningate liikide puhul, jah, mõned on küll suudetud välja küttida, aga just selliste väikeste riikide puhul see küttimine ei aita suurt mitte midagi. Jänes peetakse üldiselt araks loomaks ja mõne inimese kohta öeldakse, et ta on arg nagu jänes. Aga tegelikult jänes ei olegi ju nii arg loom. Pigem võiks öelda, et on ettevaatlik. Sa pead olema ettevaatlik, kui kogu aeg on mingisugused hambad sind jahtimas ülevalt ja, ja külje pealt, selja tagant ja eest, et sul peavad ole silmad ja kõrvad kogu aeg valvel, et oma nahka päästa. Loomulikult, kui ta kuuleb, mingit krõpsuda, paneb punuma, aga samas näiteks ma arvan, et kõik on vähemalt korra elus kogenud niisugust asja, et jalutad rahulikult metsateele järsku kusagilt praktiliselt meetri kauguselt hüppab jänes üles ja paneb siis punuma. Ta on kannatlikult oodanud, kui te olete tulnud viimase kriitilise piirini ja alles siis ta põgeneb, ta on kusagil maas lamanud ja tihtipeale ilmselt Me käime jänesest metsas, mööda. Me neid ei näe, aga nemad meid küll näevad ja süda küll väriseb, aga nad siiski on seal paiga peal, sest on ohutum olla paigas kus sind keegi näe, kui nii, et sa uisapäisa ringi tormama hakkab. Ja tegelikult noh Ma ei tea, kas me julgesime olla näiteks kui hunt tuleb nii kaua nähtamatult. Ta tuleb meile kahe-kolme meetri kaugusel, alles siis me paneme punuma. Ma arvan, et me ise ei ole sugugi nii julged hundiga kohtudes. Jänese argus on minu meelest natukene sihuke suhteline mõiste ja minu meelest jänes on päris julge, loov ja see julgus tegelikult. Talle ära sellepärast, et kui ikkagi see kiskja lähebki vastu mööda, ta ei haista teda nii hästi oma jäljed ära peitnud, me enne rääkisime nendest haakidest ja siksak-idest, mis ta teeb siis on tal ohutum seal paigas olla ja, ja ega jänes ei lõhna hästi või ei lõhna üldse peaaegu tema lõhna kiskja ei tunne, et vahel on räägitud sellisest asjast nagu jänesekäpa, higi, käpajälje, lõhk, tegelikult jänesekäpal ei ole suurt mingit lõhna ja, ja näiteks kui kiskja teda taga ajab, siis, siis ta ei aja sugugi mitte käpa lõhna, vaid tegelikult ta ajab teda taga niimoodi et ta tunneb ära jänese väljahingatavas tõhust. Õhku jäänud lõhnajäljed ajab neid lõhnajälgi mööda taga ja väga paljud uurijad on selgeks teinud, et et näiteks kui jänest sõber või rebane taga ajab siis jänes võib teha näiteks kaks, 30 meetrit jooksu, selliseid, kus ta ei hinga, hoiab hinge kinni ja siis kaob see lõhnajälgi ära. Ja ilmselt jahimehed teavad, et mõningatel juhtudel koer ajab jänese jälgi. Need lähevad edasi ja koer nagu oleks kaotanud jälje, mingit lõhnajälge ei ole. Ja see on just see hetk siis, kui jänes on hinge kinni hoidnud. Ja, ja ta on siis juhtunud niimoodi mõni aeg paar-kolm sekundit edasi, hing kinni ja siis hakkab jälle hingama, aga see on just see piisav vahemaa, mis kaotas koeral rebasel hundil selle lõhnajälje ära. Aga jänesed, kui nad tahavad lõhna jätta, siis neil on lõhnane näärmed olemas, küll aga neid lõhna jälginud, jätad oma suguvendadele ja need suguvennad siis tunnevad lõhna ära, nii et jänesel on põskede peal, võisin pea külgedel, on olemas lõhnanäärmed, siis ta hõõrub käppadega põski ja siis jäävad need käpa külge küll jäljed, ja need on siis mõeldud tegelikult nendel teistel lisastele ja, ja, ja ka emastele, kes siis tema ümber toimetavad just paaritumise ajal. Jänese süda lööb väga kiiresti, peaaegu nagu hiirel. Kõikidel pisikestel elukatel lööb ju see süda väga kiiresti, sellepärast et kui keha on suhteliselt väike ja süda ka seal suhteliselt väike ja intensiivsed tegutsed ja see liikumine jänesel on väga intensiivne. Kujutage ette, kui te jookseks teise paarsada meetrit kiirusega 40 kilomeetrit tunnis, see võtab ikka võhmale küll süda hakkab päris tugevasti, jänes teeb siukseid liikumisi päris palju, nii et ta süda peab intensiivselt lööma selleks, et seda kogu. Et siis verega hästi varustada ja teistel pisikestel olenditel on ju tegelikult seda samamoodi hästi kiirelt. Mida väiksem olend, seda kiiremini lööb. Nii et noh, näiteks kolibrid ja teised väikesed linnud, tihased näiteks nende süda läheb eriti kiiresti saab ta hiirtel ja karihiirtel ja kõikidel teistel ja, ja ilmselt selline kiiret töötab, süda ei lase jänestel väga vanaks elada, jäneste keskmine eluiga on seal neli-viis aastat. On vangistuses mõned jänesed, elanud natuke üle 10 aasta, 10 12 aastat aga ikkagi kiiresti töötav organism kuluka kiiremini ja see vanadus saabub kiiremini ja loom sureb kiiremini. Oma jutu alguses natukene rääkisime ka Arktika jänesest seal sihuke kummaline jänes, jänese tavastan, sihuksed, üksikult elavad tegelased siis taktika jänese talvisel ajal, siis kui on toiduga pahasti ja on vaja nagu toitu sõna otseses mõttes jagada, et et ellu jääda, siis nemad kogunevad väikesteks salkadeks. Paar-kolmkümmend loomaga on nähtud ka, isegi sellised loomingust on salgas või karjas jänesekari. Väga kummaline asi karjas, siis kuni 300 looma. Ja see arktika jänes on ka selline, kes toidu suhtes ei ole eriti peps. Tema ei pirtsuta, tema sööb kõike, mis süüa kõlbab ja näiteks talvisel ajal on nähtud, et vot need jänesegrupid või karjad või kuidas neid siis nimetada, et nemad on söönud ka väikesi närilisi hiiri näiteks ja on söönud ka, kui on mõni korjus olnud, on söönud ka lihasele külmunud korjuse küljest lähevad vajadusel Üllega lihatoidud, eks. No see ei ole nüüd reegel, see on pigem erand, aga, aga siiski jah, selliseid asju on ette tulnud. Käsitöö võib olla väga erinevat värvi, enamasti on sihukesed pruunikad, aga on üks Kagu-Aasias elav liik, kes on Pödiline, musta, pruuni vöödiline vööd, küülik ja tegelikult looduses selliseid triibulisi vorme ja vöödilisi vorme rohkem ei esine, kui ainult see üks tilluke vööd küülik, seal Kagu-Aasias. Aga jänest suhteliselt lähedased sugulased on ühed tegelased, keda kutsutakse viiksjäneseks viiksjänesest, eks sellepärast, et nemad vilistavad. Niisugune omapärane viiksumine, see häälitsus, Nad elavad siis Aasias ja, ja ka Ameerikas mägistel aladel. Nad ei meenuta jänest eriti palju üldkujult võtad, aga jänesest erinevalt ei ole neil pikad kõrvad, vaid väikesed ümmargused kõrvakesed. Ja nad on ka kõik suhteliselt väikesed loomad, paari-kolmekümne sentimeetri pikkused. Aga nendel on üks kummaline komme, mida nagu teistel loomadel ei ole täheldatud nimed. Nemad koguvad endale talvevarusid ja teevad heina sõna otseses mõttes. Mõned liigid näiteks teevad seda heina niiviisi, et nad lõikavad siis rohukõrred maha, panevad kuumade kivide peale, kuivatavad seal ilusti ära ja siis panevad kivide alla need heinad tagavaraks. Mõni teine liik on jälle selline, kes siis teeb heinakuhjad temani väga ei kuivata, aga ta siiski ajab selle kuhja siis sinna kuhugi puu või kivi najale püsti. Seal ühes kuhjas võib-olla viis-kuus kilo heina. Nii et ta on sihuke heinakuhjade meister ja mõningad liigid teevad neid väiksema kuhjakesi. Viiksjänesed on ka väga omapärased tegelased, jänesega kaugelt sugulased, aga siiski piisavalt lähedasemalt kui näiteks rotid või hiired või teised närilised. Alguses süstemaatika, panidki jänesed näriliste hulka, sest neil on sellised pikad hambad nagu rottidel ja hiirtel. Aga siis, kui lähemalt uurida, siis selgub, et jänestel on neid lõikehambaid mitte kaks tükki, vaid koguni neli tükki. Need kaks väiksemat on seal esimeste hammaste taga ja neid ei ole hästi nähagi ja miks neid üldse vaja on. Neist suurt abi ka söömisel ei ole. Ja need hambad kasvavad maaeluaeg nii nagu närilistelgi viiks jänestel. Hambad on, on natukene teistsuguse ehitusega kui, kui päris jänestel, nii et sellepärast nad on jälestest, siis erinevus alamsugukonnast. Tegelikult on jänes ikka üks väga tore ja armas loom. On ta on ka selles mõttes tore loom, et teda me siiski veel näeme, metskitse kõrval võib olla sageduselt teine loom, keda me praegu näeme. Ma arvan, et iga inimese süda läheb päris soojaks siis, kui kuidas jänes näeb, sest ta on armas ja, ja kena loomakene ja ja ta ei tee meile ka kahju oluliselt. Muidugi õunaaiapidajad võivad minuga praegu üpris eri meelt olla, aga, aga mul endal ka väike õunaaed ja ja ma olen suutnud need kahjud siiski üle elada, erilise närvi vapustuseta, mis ta teinud on, nii et tore, et meie kõrval elab ja, ja toimetab ja, ja meil on temast rõõmu ja loodab, et meil temale ka on midagi sellist anda, mis temale rõõmud. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid Georg aher ja Marje Lenk.
