Tere õhtust, mina olen Jan Berkovitš Key Tiitseeemmopi ja täna ei ole metalli, on kuigi tahaks, nii-öelda, on hoopis saade lemmikplaadi lemmikbändist, minu puhul on asi üsna lihtne, minu lemmikbänd on olnud juba viimased 35 aastat. Tan nimega Metallica ja just metallikast, täna siis räägimegi põhiliselt räägin Metallica ütleme sellisest esimesest kümnekonnast aastast, mis mulle endale nagu eriti hingelähedane on. Jaa, jaa. Luban teile ühte asja, et ei mägilane ühtegi sellist otsest albumi versiooni, vaid selliseid demosid live-versioone erinevaid teid, kui ütleme selliseid natukese oks kuulsamaid lugusid, kui Metallica kohta üldse sellist asja öelda saab, aga esimene lugu oli meil siis hitler, lits tegu looga, mis üldse siis kõige esimene Metallica salvestis ja kõlasta sedakorda ühelt väga ägedalt kogumikplaadilt nimega Metal mässakar, mille pani kokku keegi härrasmees nimega Prins, lõigel, kellest hiljem sai metal pleidi bosse üks maailma mõjukamaid mätta plaadifirmasid. Aga noor Lars Ulrich oli siis rääkinud välja sellel tulevasel kogumikul ühe sloti loo jaoks sellisel kujul. Tal ei olnud veel bändigi koos ja peale seda, kui ta oli kokku leppinud, panid alles ajakirja või ajalehte ressayclar kuulutuse, et otsib samade vaadetega kaasmuusikuid ja vastajate hulgas olid kaks kidrameest. Nendest üks oli mustanahaline loid grand, kes siin pilli, kes siin ka pilli mängis ja teine oli keegi jamset filt. Aga edasine on ajalugu. Ja see juhtus kõik umbes täpselt, et 40 aastat tagasi, ehk siis aastal 1981, et see aasta on üldse Metallica jaoks selline päris mitut. Me olulise juubeliaasta 40 aastat nii-öelda bändi algusest. 35 aastat noh, võib-olla kõige olulisemast plaadist nähtavalt pabets ja et 30 aastat juba siis kommertseduk kõige kommertsodokumas plaadist mustas plaadist, millega me tänases saates ka lõpetame või seal musta plaadi ajajärguga. Aga läheme edasi siis nüüd nende esimese täispika mängiva materjaliga kylle mool plaat, mis siis 83. aastal ilmus, aga me kuulame siis Prantsusmaal live'is umbes samal ajal salvestatud lugu, monstrum, press. Tristan raadio kahe suvine uus saatesari lemmikbändisaade, kus siis kordamööda raadio, kahe saatejuhid teile oma lemmikbändist räägivad, mul on au seda sarja alustada, MINA, OLEN, Janberkovitšiia lemmikbänd, millest mina teile räägin, on Metallica veel korra tagasi tulles selle esimese loo juurde hitta, Laitse salvestati tõesti siis koosseisus Larsulgeks trummidel Churchill kitarril ja bassil vokaalil ja loit kreem, et siis mustanahaline Jamaica mees kitarril, kes väidetavalt oli neist sel hetkel pika puuga kõige parema pillimänguoskusega. Loit grand küll üsna varsti bändist lahkus, passi tuli mängima randme, kauni ja kitarri Teeemmastein ja paar aastat hiljem salvestati, kui see kogumikplaat mättan, massacre anti uuesti välja, siis bänd salvestas selle loo uuesti nii öelda siis selle, selle aja aktuaalsed koosseisuga, seal on veel üks lahe vigur, nimelt bändi nimi on kirjutatud kahet teega, ehk siis Metallica selline väike taipu. Aga jah, 90 83. aastal ilmus siis kyll mool. Ja edasine võib öelda, on siis ajalukku. Elleys, nad alustasid ja liikusid edasi, sealt siis oma selleaegse bassimehe Cliff Burtoni nõudmisel San Franciscosse kes keeldus nendega Los Angeleses koos nii-öelda elamuste musitseerimas. Aga San Francisco tollal oligi ilmselt märgatavalt meeldivam koht, kui, kui lei oma tantsutrupi ja, ja juukselakist poisanite ja mõtliku rüüdega. Igal juhul bänd sai kõvasti tuult tiibadesse ja sellist väga tugevat underground tagasisidet juba selle killa mooliga, aga veel rohkem sai ta seda siis aasta hiljem ilmunud. Tänaseks noh, igast asendist trash metal klassikaks muutunud Raidve laiting nimelise plaadiga, mis ilmus siis 1984 ja selle avarada on siiamaani üks minu aegadel lemmikuid Metallica. Repertuaarist, et mitte öelda üldse, ma arvan, mu top 10 loo lemmikloo hulgas, et seal siis avarada loomulikult FIFA ja UEFA ja sedakorda kuulame siis jällegi ka hoolivust, ballaadiumist salvestatud live versiooni. Uskuge mind, aastal 1984 oli see muusika ikkagi ülimalt ekstreemne, äärmuslik ja, ja tige, kuigi täna võib ta tunduda mõnedele selline noh, selline tavaline klassikaline hevi metal, siis tegelikult taustus, süsteem tol ajal oli hoopis teistsugune hevi metal läks, loeti ka Jerniti ja, ja reospid, väganit ja muid selliseid asju, et ja Rainbow oli ikka väga tige bänd. Ehk siis aeg oli teine, muusika oli teine ja Metallica tuli näiliselt nagu eikuskilt ja tegi väga tigedat muusikat, siis tegelikult see eikuskilt. Ta on ikkagi tegelikult tuvastatav. Nimelt oli Metallica alguses päris tubli karda ja noh, siiamaani meeldib neile klaverit mängida nii laivis kui ka aeg-ajalt siin annavad Välja kaverte plaate suisa ja, ja on isegi neile omistatud tiitlit kui maailma kõige paremad kaverbändi. Aga üks bänd siis, keda nad ilmselt 1000 kõige rohkem kaardanud on ja mis siis Metallica nii-öelda muusikalise suuna mõjutamisel võib-olla kõige olulisemat rolli mängis, on inglise, New Wave of British hevi metali bänd Taimunud heed kes siis nii-öelda selles New Wave pidi sõimetalis kõnes oli ilmselt üks selliseid tihedamaid ja kiiremaid. Metallica keeras sellel asjal veel vindi paar otsa, lisas sinna pungi, rappasust ja energiat ja trash metal oligi sündinud. Aga selle tõestuseks siin kuulama sellelt samalt Hollywood balloydiumi kontserdil. Lugu nimega ämmaiival sellesama Taimo teedi originaallugu, mille ilmselgelt on Metallica märgatavalt kuulsamaks mänginud, kui see bänd ise kunagi seda suutnud oleks. Selliselt järsku lõppes meil siis toimonseedi originaallugu mentaalid käsitluses ajamiival lihtsalt neile, kes siin ootavad Rahva oma kaitset, siis suveperioodil härrased puhkavad ja nende asemel on aja võtnud üle raadio kahe saatejuhid, kes räägivad oma lemmikbändidest. Sedakorda olen selleks mina, Janberkovitšekkei Tiitseeemmop. Räägin metallikaste, lasen Metallica lugusid ja lasen lugusid just selliseid et nii-öelda numbriplaatidelt vaid Livesid demosid ioneemit. Ühe sellise demoni olemegi jõudnud aasta arvuni 85 oleme jõudnud, kui Metallica kirjutas oma läbilöögialbumit mästroPapets ja kuulame, milliselt kõlas 85. aastal esimene Teik loost nimega pataljoni. Selliselt kõlas 85. aastal demoversioon lühike demoversioon tatsiorist. Aga kuidas plaat juba live'is kõlas? Aasta jagu hiljem, kui plaat väljas oli kuulama, nüüd kohe see on siis plaadil lõbulugude korporetit. Laiversioonis. 1986. aastal, kui maestrot vabadusi ilmus, oli Metallica saanud ikkagi juba võib öelda institutsioon usas küll veel tuuritati Ozzy Osbournei bändis soojendajaks, aga need laivid nägid ikkagi päris sellised äraspidised välja, et mitte tossi bänd kuidagi vähem rahvast oleks üles kütnud, aga, aga see, mida Metallica oma sentides tegi, see ikkagi võttis seal osi meestel natuke põlve nõrgaks. Aasta teine pool möödus juba Herlinud tuuri ka Euroopas, kus allikad soojendasid, soojendasid vanad kamraadid New Yorgist, Anthrax. Aga selle tuuri tuuril juhtus üks, üks väga-väga valus alus asi. Nimelt Rootsis peale kontserti ühest veniust teise sõites buss sattus musta jää otsa, läks ümber ja bassimees clip on, lahkus meie hulgast jäädavalt. Mees, keda, noh, tagantjärgi on nimetatud ilmselt üheks aegade olulisemaks bassimeheks. Suisa basskitarri, Jimi Hendrix ja kõik nii edasi. Mooli tegu ääretult musikaalse ja oma pilli tõesti revolutsiooniliselt mängiva mehega. Ja kes teab, kes teab, missugune see bänd oleks olnud, kui Clif oleks elus või, või mis, mis muusikat ta ise täna teeks. Aga noh, sellisele küsimusele loomulikult me vastuseid ei saa küllaga. Kuulame sellelt Stockholmi kontserdilt fännisalvestust, mis jäi Clifi kõige viimaseks, the thing that Sundby. Sind, et sul on bi täpselt seda võib-olla ka selle kohta, mis juhtus klipiga. Aga tegu siis Stockholmi kontserdifännisalvestusega, mis siis on kommentaaliku poolt tänaseks ametlikult välja antud austusavaldusena klipiotonile. Aga peale klipp pööttoni lahkumist võeti bändi Jesnjuusted bändist nimega flotsemadžetsam, kes muideks järgmise aasta alguses Tallinnasse küll ilma ilma nõustati ta loomulikult, aga esimest korda selline tore factaga meeldinud sihukese selliseid metal'i teemalisi ürituste teateid, neid viimasel ajal pole väga palju teha seda võrra suurem. Hea meel on, et järgmise nädala lõpus toimub Sveta baaris üks väga hull üritusse nimelt tuumjoogas pidin maailmas väga selline kuum sõna olema, kus siis tuumatallerjoogat tehakse ja selle raames tuleb kohale ei keegi muu kui ja legendaarne Seputurra trummar Igor kavale eraisiklikult seda siin rahvale tegema. Aga pöördume tagasi Metallica juurde. 88. aastal, siis esimene ilmus esimene plaat ilma klik toetanyt Ta Jastes bürool. Plaat, kus passi sound oli peaaegu maha keeratud paljude fännide jaoks oli tegu väga aeglase nagu mitte enam trash metal plaadiga sellise proge-metal plaadiga. Ka minu jaoks alguses oli tegu tükk aega, et selle plaadiga ära harjuda, aga kui see plõks ära käis, siis peab. Peab ütlema, et tegu, tegu on tänaseni minu absoluutse lemmikplaadiga. Mulle meeldib see sound, mulle meeldib sonkraiting. Mulle meeldib kõik selle plaadi juures. Ma usun kindlasti, et oleks võinud kuidagi paremini salvestada, aga mulle meeldib ta sellisena, nagu ta on. Kuulame live salvestusena arvestroof soru nimelist lugu. Aastast 1989. Kui Metallica esines sätlisse ja see salvestis oli üks osa, siis. 93. aastal ilmunud boksist nimega lapsid pension vöötše. Alguses küll ainult VHS-il ja see tundus ikkagi olevat maailma kõige parem kontsertsalvestis üldse, aga kullake, veenduge ise seal siis arvestab Sorosi Atlist 1989. Ei ole loomulikult tegu metaljoniga, vaid on tegu saatega. Lemmik bändisaade, mul on au, seda saatesarja siin raadio kahes alustada. Metallikast räägib see saade loomulikult ja meie kuulasime harvestroof show'd 89. aasta sätli kontserdilt. Aga aga läheme edasi siis selle tšauhh rooliaegse kraamiga, sedakorda ajev pihulderi demoversiooniga lugu, mis mulle ilmselt selle plaadi pealt kõige rohkem meeldib. Kuna tegu mu lemmikplaadiga ja sealt kõige meeldivam lugu, siis ilmselt võib julgelt öelda, et muu aegade lemmiklugu number üks. Ka oleme oma saatega ja Metallica nii-öelda ajalooga jõudnud 90.-te alguses, kui Metallica otsustas lõpetada koostöö oma pikaajalise produtsendi Fleming Rasmusseni kaja võtta punti mees nimega Bob rock ja sündis selline asi nagu musta armu või siis plaat, mis kandis lihtsalt nime Metallica ja mis on tänaseks müünud, ma ei tea enam mitukümmend miljonit koopiat. Plaati ostetakse siiamaani rohkem kui suuremat osa värskelt ilmunud Metal plaate nädalas, nii et midagi selles plaadis on. Mulle algusesse plaat nii väga ei meeldinud. Tänaseks ma olen selle plaadiga rahu teinud, tegu on minu meelest ühe absoluutselt suurepärase raskerokiplaadiga väga hästi soundi väga ja, ja nii edasi ja nii edasi, väga hea, song reiting. Kuulame lugu nime ka saatvat suu ja sellest siis demoversiooni. Ja siis juba räägime natuke edasi. Saate lõpp läheneb kohutava kiirusega, seetõttu seda lugu lõpuni kuulata ei saa. Üritame nii palju kui võimalik mängida järgmist lugu, mis jääb saate viimaseks. Sedakorda siis jällegi kaver. Kaver Queeni loostongolcraisi, mida Metallica päris üksjagu esitas. Just 90.-te alguses. Tänan teid kuulamast, oli väga mõnus teha saadet oma lemmikbändist. Bänd oli Metallica, mina olin Janberkovitšeka itši mopp ja kuulmiseni raadioeetris.
