Siga ja linnuke. Siga külitas aedikus kõige porisema koha peal. Ilm oli soe, seal kõht täis, külje all pehme pori, uus lobi oodata. Saying veel, Taad külitas ja mõnulis. Siis kuulis Lend, laulab, laulab ja laulab. Siga tegi silma lahti. Linnukesel kõrgel kõrgel sääreladvas, hüppab sinna, hüppab tänna, oksalt oksale, vaatab hüvale, vaatab kurale, muutkui, laulab. Äkki kukkus taevast alla, kull kukkus otselinnule, vale, haaras laulja küünte vahele ja viis minema. Polnud lindu, polnud laulu. Siga pani silma kinni ja mõtles. Paras talle. Kes käskis jalg kõrgel, keksid Akeksida, Jaagi saada, olnud vait ja vaga kenasti Roo sees peidus. Tuli perenaine ja valas molli täissiga, ajas end püsti. Lorristas ja Matsutas. Röhitsev lõpetuseks ja viskas uuesti külili. Haa mees, manus. Kõht punnis, pori, pehme, ilm, soe, uus lovi oodata. Külitas ja mõnules. Siis kuulis, lind laulab, laulab ja laulab, siga tegi silma lahti. Jälle linnuke seal kõrgel saarel advask eksib, sinnagi, eksib tänna, vaatab, hüva, vaatab koralle ja muudkui laulab. Tuli kull kukkus lauljale pea, linnuke põikas kõrvale. Kulliküüned kampasid tühja, linnuke kaotas, pea, sööstis üles, sööstis alla, põgenes põllule, tuises toa poole. Viimaks laskus puhkama, istus otse seaaediku servale, võdistas saba, kohendas sulgi ning pistis laulma. Nagu poleks kulli olnudki. Koole, Shina, mörisessiga, missa, vaat töökid sinna kullisilma alla üks keksi ja pandi juba nahka. Eesto vagusi, ära sirista. Muidu jääme elupäevi nappima, üks linnuke vaates aedikusse, mõtles natuke, siristas viisikese ja ütles. Ma tahan kõrgele olla. Sealt näeb kaugele sigaraates. Loll lükkalloy, teed oma elu murelikuks. No kellele seda tarvis? Hinnuke laskis loo laulu, see oligi ta vastus, kellele tarvis, sir, sir. Mul endal pole endal Circir, too sinised Mäedo järvede silmado lillede aasa, tool, latvade tuul. Sigalaskist silma kinni. See jutt oli igav, see jutt oli pururumal. Hapetav veel loll avaporisessiga pööras teise külje ja ägises mõnuga. Linnuke oli juba kõrgel kõrgel saare ladvas, hüppas siia, hüppas sinna. Vaatas mägede, sina, vaatas järvede silmi laulis ja laulis latvade tuulest Haasade lilledest ohust ja surmadest. Kõrgel laulmise rõõmust. Hiir kass ja koer. Jaajaa, näe, hiir hüüdis kas ja hakkas hiirt taga ajama. Kas hüüdis koer ja kass kassi taga ajama. Nii nad jooksid sinna-tänna ühest Murgus sisse, teisest välja, hiire kannul, kass, kassi kannul koer. Seal nägi hiir kirstu. Vanaema riidekirstu, see tuuldus seina najal kaas lahti. Iierr lipsas kirstu Talle järele, koer kargas kassile perra. Kirst lõi kõikuma, siis kais kõmm. Kõva kõmm. Kaas oli kinni kukkunud. Hiir, kass ja koer istusid lõksus. Pimedasse kindlas lõksus. Vihavaenu ununes. Mis nüüd saab? Ja loom ja vingus, kas ei, siit pääse? Jõudsus koer siia. Me kondid kodunevad. Vihavaen ununes, aga sõprus süvenes, kas ütles. Ja kallid kaaslased, peame üheskoos nõu. Koer tõendas. O kolm pead on ikka kolm pea. IRL kinnitas, ei saa jõuga, siis saad nõuga. Mõtlesid, mõtlesid asjata, mõtlesid. Hüva nõu ei leidnud, keegi uurisid kirstu asjata uurisid, kaas ei liikunud. Kirstulauad olid kõvasti kinni. Aastas kas näo näo, näo alises koer. Aga hiir krõbistas juba kuskil ja hõiskas. Ma närin kirstu nurka augu, sealt pääseme välje. Kas sa jaksad? Hüüdsid kass ja koer? Külma jaksan. Lärin või kolm ööd ja kolm päeva. Kinnita siir, kutsun sugulased appi väljast närima, siis läheb rutem. Tee seda tubli kiirtee, seda püüdsid kasse koer koorise. Kas lisas mjaa, mina pühin puru käpaga, eemaleetse sind ei segaks ja koer lisas. Mina lakun su käpad üle, et need valusaks ei jääks. Hiir hakkas usinasti tööle, ärrisjonäris, vahepeal Bjuuksus kutsus sugu klaasi. Varsti need tulidki. Nüüd näriti kirstu nurka, seest ja väljast, nääriti jänäriti seest ja väljast. Juba paistis valgusjao Elagueer. Hüüdis kass. Elagu hiir ja kass. Hüüdis koer iiri hüüdnud midagi, temal polnud aega tema närisionäris. Juba oleks siir läbi augu mahtunud. Aga tal ei tulnud seda pähegi. Kas ei mahu koer ei mahu ja tuleb närida veel närida. Tema siitpoolt sugulased sealtpoolt. Kas oli auk päratu suur, nii suur, et kas mahtus läbi nii, suured koer mahtus läbi. Kallid kaaslased, olge head, ütles hiir. Kass puges läbi augu, koer puges läbi haugu, hiir ise vudiskaa läbi augu. Päike paistis, linnud laulsid, kummelit lõhnasid. Nad olid jälle vabad. Kass ringutas, selg küürus. Koer raputas, arvad siledaks? Hiir ei jõudnud midagi teha, sest kass hüüdis. Ja mäehiir ja kargas hiirt taga ajama, koeroidis, oo, näe, kass. Ja kargas kassi taga ajama. Ja ongi tänased jutud kuulatud need hea sõber ja kenasti magama, sest kui oled hästi välja puhanud, siis tuleb homme kindlasti väga tore päev. Head und. Me ei. Kindlasti.
