Olen Ursula Ratasepp ja loen loo, otsustasime kogu perega haigeks jääda. Loo autor on Helena Koch. Kõik sai alguse ühel pühapäeva õhtul, kui olime Lennaga nädalavahetusest nii väsinud, et ei tahtnud koolimineku peale mõeldagi. Kui ema meie tuppa tuli, küsisin emmelt. Kas me võime palun homme koju jääda? No mis jutt see nüüd on, homme on koolipäev? Vastas ta. Ma tea, nagu viimased nädalad on olnud lihtsalt nii väsitavad kool ja trenn, muusikakool ja siis veel see matemaatikaolümpiaad. Moydia Meylangist koolistress. Vaatasin linna poole tänugutes kahte mu kullakesed, Te ju teate, kui oluline on koolis käia. Aga see pimedus ja need pikad koolipäevad on tõesti väga väsitanud. Tean seda omast käest. Jäägesis pealegi homme koju ja puhake end välja. No mis ma teen teiega vastasema. Aga emme kõige ise ka nii väsinud oled, kas sa siis saaks äkki meiega koos koju jääda, sealjuures öelda, et me oleme kõik haiged? Hüüdis Lenna rõõmsalt. Lapsukesed, nii need asjad ei käi. Ärge nüüd olge nii kurvad. No las ma mõtlen veidi. Teate, mis, küllap saab keegi mind asendada ja üks tervisepäevi tee tõesti kellelegi liiga mõtles ta järsku ümber. Esimees sind ka, kas ta saab meiega koos haigeks jääda, eks? No vaatame, mis ta sellest arvab. Naeris ema. Kui isa töölt koju jõudis, selgus, et tal pidi nagunii järgmine päev vaba olema. Aga olgu-olgu? Muidugi, ma olen nõus teiega koos haige olema. Oleme siis koos üks bakteritest ja Patšillidest pakatav pere, muheles ta ning ajas meid kõiki naerma. Esmaspäev oli tõsiselt lahe tähe. Magasime kaua. Hommikusöögiks tegi ema pannkooke, siis vaatasime koos multikaid ja hiljem mängisime Lennaga Xbox'i. Eriti meeldis mulle. Me tohtisime siiani nii palju mandariine kui süda lustis. Õhtul enne magamajäämist üritasime Lennaga vanemaid uuesti pinnida, et veel ühe päeva koju võiksime jääda ka enne. Me ei ole ju veel ikka päris terved, meil on koolistress. Kauplesime. Lenna Luukas nüüd aitab. Me just rääkisime sellest. Meil oli täna koos väga tore päev, aga meil kõigil on siiski omad kohustused, mida tuleb täita. Kui teil on liiga palju ülesandeid, siis me peame koos teie hobid üle vaatama, aga koolis tuleb ikka käia. Sõnas ema kindlalt. Ja lapsed oleme tänase päeva eest tänulikud ja ärme riku seda õhtut meie kõigi jaoks ära. Homme on juba teisipäev ja nädalavahetus pole enam kaugel. Lises isa ning kustutas magamistoas tule. Järgmisel hommikul magasime kogu perega sisse. Ema ärkas esimesena üles ja sööstis meie tutta. Kuulsin läbi une, kuidas Lenna emale kurtis. Emme, kõht võlutud, kus ma võin täna koju jääda? Lenna, me ju rääkisime sellest eile, mul ei ole selleks aega ja nüüd riidesse. Pahandas ema. Lenna nägi minu meelest küll hädine välja, kuid pani siiski sõnakuulelikult riidesse. Mul endal oli ka tegelikult kuidagi imelik olla, kuid kuna oli kiire, ei hakanud sellest numbrit tegema. Lootsin, et päeva peale läheb enesetunne paremaks. Lõuna ajal hakkas mul kõht järjest kõvemini valutama ja oleksin tahtnud oksendada. Õpetaja tuulema, helistas emale ja jäime teda koos Lennaga koridoris ootama. Õe kõhuvalu oli koolis hullemaks läinud ja Taali isegi matemaatika tunnis pinalisse oksendanud. Ema tuli meile varsti järele ja viis meid koju. Kullakesed, miks te siis kohe hommikul ei öelnud, et teil on paha olla? Marss voodisse, ma teen teile kummeliteed toormaste korteris ringi. Kui me Lennaga mõlemad magama olime jäänud, läks ema tagasi tööle. Õhtul, kui vanemad koju jõudsid, kihutasid mõlemad korraga esimese asjana vetsu. Selgus, et tervel meie perel oli kõhugripp ning me pidime mitmeks päevaks koju jääma. Saime küll koos kodus olla, kui kõigil oli enesetunne nii vilets, et me ei suutnud mitte midagi teha. Kõht valutas ja tormasime ainult kordamööda vetsu. Alles kolmandal päeval suutsime veidi asja üle naerda. Pühapäeval ei suutnud lennata uut koolinädalat ära oodata. Olime nii kaua nelja seina vahel olnud, kibelesime välja. Soovidega tuleb ikka ettevaatlik olla.
