Saates kirjutamata memuaare kuuleme täna kaasmaalasi rääkimas elu riskantsemaid ettevõtmisest. Nad kõik räägivad põgenemisest. 14. juunil 1941 suruti 10000 Eesti elanikku loomavagunitesse ja saadeti üle piiri Siberi suunas. Kas nende hulgast leidus inimesi, kes kavatsesid põgeneda? Jõudsime 19. juuni hommikul teist poole kanuuga linna Pathnino raudteejaama. Seal tehti uksed valla ja käsutati kõik rongist maha. Viidi meid üle raudteede, oli mingisugune kesaväli, paigutati meid kõiki sinna Vöödi neli vaia nurkadesse umbes 60 korda 60 meetrit. Maa-ala märgistati ära ja Öeldi, et sellest ruudust väljaminek. On keelatud. Ja esimesed Vene keele sõnad sai seal selgeks õpitud, et kui sellest ruudust peaks keegi välja minema, siis ütles siis valvurid, streljat puudu. Ja seal ööbisime siis selle välja peal ja saime kokku siis esimest korda omavahel, et näha, kes selles Esselonis olid. Meid oli umbes 1000 inimest. Nii oleme omavahel hiljem arvanud, täpset arvu ma ei tea, kui palju seal. Ja, ja leidsime siis seal väga palju tuttavaid. Ja ööbisime kuidagi viis ära. Järgmisel hommikul rivistati meid sadandete kaupa ülesse. Igale niisugusele sajan, konnale määrati siis üks ülemus. Sattusin niisugusesse sadatkonda, kus oli endine teedeminister, Nikolai viitak oli siis meie sajakonna ülem või nagu öeldi, šotlik. Ja panime kõik oma kaasolnud kohvrid kõik hunnikusse sinnasamasse ruudu sisse. Sinna jäeti midagi viis või kuus vanemat meest valvuriteks juure ja öeldi, et need tuuakse hiljem järele. Ja hakkasime jalgsi astuma. Pulsi juures minek ei olnud mitte teed, ta päid, oli lihtsalt läbi külade kõige otsemat teed, tulid mõned väikesed jõed vastu, aga sealt läksime poolme kohtadest läbi ja jõudsime siis mingisugused nagu vana mõisa sissesõidualleele välja, mis olid põlispuudega mõlemalt poolt äärest tulid raamistatult. Seal nägime, et eemal on kaevunud sõdurid. Antennid on püsti, et nähtavasti mingisugune sideväeosa on seal. Ja arvasime kogu aeg, et on käimas Venemaal mingi suured suured manöövrid. Sest kogu selle öö, kui me olime pööning, raudteejaamas läksid sealt umbes iga poole tunni või 40 minuti ümber. Läks ära lääne poole raudteeešelon, mis oli, kõik olid sõjavägedes, olid, mis olid lahingutehnikaga, Mistrali elavjõuga, mis olid igasugused sõjavarustusega, läks kogu aeg läände ja läände ja üldine arvamine, et kas tõesti on mingisugune viirus, suured manöövrid on Venemaal käsil. Siis selle mõisa sissesõidutee juures, järsku hakati nõil, valvur Kund hakkas käratsema tulistama õhku ja esialgu ei saanud aru, et kes meist oskas siis noortest inimestest vene keelt selle. Aga siis siis teised vanemad ütles, täitke magasite maha. Ja nägin, kui üks. No ta oli juba aastates mees, üks üks, üks vist üks koma aastat 60 hüppas rivist välja ja pani jooksu. Siis ohvitseri, kes juhatas seda põlvkonda, jooksis talle järele sammu maa pealt, tulistas talle kuuli kuklasse ja laisele maha. Ja kusagilt toodi hobune vankriga, laip visati sinna pääle ja, ja toodi meiega voos edasi. Küüditamine küüditajad küüditatud. Kas meie eestlased ei kasuta liiga leebet sõnu toime pandud kuriteost rääkides? Läänemaailm tuletab meile meelde holokausti kuid sealtpoolt vaataja pilk ei ulatu puhenwaldist Mauthausinist tah aust miskipärast ida poole. Sageli paraku. Venemaa Taišeti laagrikogemusest, räägib tallinlane Eduard Tamm. Eestiaegne Ratsarügemendi ohvitser, kelle osavõtt Eesti kaitselahingutest 1944 tõlgendati Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunali otsuses kodumaa reetmiseks. Ja mina mõtlesin, et 25 aastat küll ei pea vastavaid seal tööd teha ja siis terveks jääda ja kavatsesin ikkagi kasutada igat võimalust, et sealt kuidagi ikkagi põgeneda saaks. Suve jooksul oli meil laagris kaks nihukest juhust, kus püüti ka põgeneda. Esimene juhus oli 10 aasta mehel, kes käis metsatööl ja ükskord avastati, et ta enam tööd tagasi tulnud. Valvurid lugesid üle üks mees puudu. Nii et tema oli kavatsenud siis metsast jalga lasta. Kuid varsti saadi kätte mõne tunni pärast. Ja kui oli õhtune loendus, kui seal laagri vangid kõik olid üles rivistatud, siis toodid teda sinna riivi. Ta oli koerte poeta kistud aluspükste väel kõik kui verine, nii et oli näha, et laastud meelega koeral kiskuda need tuikus jalgade peal. Ja peale seda viidil tassis meie hulgast sealt ära ka pandi isolaatorisse ja ja kuu pärast teda enam ei näinud. See oli üks juhus ja teine juhus oli meie oma brigaadist. Seal, kus me mullad, tööd tegime, seal oli vaja Molda kärutada ja seal oli üks Moskva arst Vinogradov. Tema siis kavatses sel moel sealt põgeneda. Et kuidas seda Molda kärutas, sealt seda tuli teha seal ühte kraavi mööda ja seal oli kõrge rohi kasvanud ja tema jättis selle kärus sinnapaika ja roomas mööda seda kraavi rohtude varjus sellest tsoonist välja. Ja kui oli see üle luge, iga tunni järgi võeti jälle mehed paigale ja loeti selle üle, kas iga tund iga tunni järel jah, loeti üle, kas on alles või on ja siis avastati, et üks mees on puudu, otsekohe jälle alarmeeriti, meid ka enam tööle jäetud, viidi kohe laagrisse. Hakati siis taga ajama, koerad kohe aukusid seal ja püssid paukuma, mõtlesid ja siis õhtuks kassaadiga. Ta oli kah samuti lastud koerte poolt niimoodi istuda. Ja siis oli ka verine ja, ja temaga oli sama lugu, et teda enam pärast ei läinud. Need olid suve jooksul kaks juhust. Nii et see oli nagu teiste hirmutamiseks ja hoiatuseks, et kui keegi kavatseb põgeneda, siis see läbi ei lähe. See muidugi pandi natuke mõtlema. Aga ega sellepärast veel ma ei tahtnud kavatsusest loobuda. Ja kavatsus tuli täide viia seal ju seal, kui on vähegi võimalust muidugi riskida tuli. Kuid ikkagi mõte oli, et saab, mis saab, kas jääd elama või sure ära, teist võimalust ei ole. Ja siis oligi niisugune võimalus juba sügise poole. See oli juba septembrikuu. Ükskord oli seal läheduses mingi soone avarii, kus vagun läks rööbastelt välja ja seda vagunit saadeti üles upitama ühte teist brigaadi, kes oli niukse töökal, kus tuli liikuda mööda raudteed ja labidatega liiva puistata või loopida sinna liiplite vahele seolitskele liikuv brigaad ja seal olid ainult 10 aastamäed. Aga need 10 aasta mehed saadeti sinna avariipaika ja meie brigaad saeti nende asemele. Selle raudtee peale. Seal oli soolane kala, kalasupp keedetud ja siis sõime seda kalavalvurid, seid kah sedasama kala. Peale seda asusime kohe jälle tööle ja tekkis janu nimele tekkis janu, kui ka valvuritel oli ka jalu, et soolane kala söödud. Ja nüüd kui me asusime selle raudteeliini peale tööle, siis mul oli kokku lepitud kahe mehega, üks oli ukrainlane ja teine oli Valgevene valgevenelane, üks majandusteaduse ülikooli õppejõud ja Teine oli Ukraina ratsaväeleitnant. Nendega oli mul vahepeal niisugune kokkulepe olemas, et kui võimalus on, siis katsume, nemad olid sellega nõus, aga muidu teisi kedagi võid usalda, mina olen üks ainuke eestlane sellises brigaadis. Ja brigaad oli kolmekümneliikmeline ja selles brigaadis oli 22 rahvust ja mina ainuke eestlane. Mina mõtlesin niimoodi, et olin juba nagunii ette valmistatud selleks, seepärast ma sain kodus pakki jama, varusin jahu umbes 600 grammi selle puhvaika voodri vahele ja siis umbes 500 grammi suhkrut ka voodri vahele peidetud niimoodi, et kui katsudes niimoodi ei saa aru, et see oli igaks juhuks. Ja siis muidugi tikud oli kajal niuksed asjad peidetud ära, kuhu tuletikke peita saab. Mul oli see mütsi all voodivoodri vahel ja niimoodi lihtsalt tikud mütsi voodri vahel voodri vahel ja püksi kotikud mittekarbiga niimoodi, et väävlit ja kõik, need jäid terveks. Ja siis oli niimoodi ettevahelisus olemas ja nüüd, kui me asusime tööle selle raudteele siis ütlesin nendele kahele kaasas, et me liigume kõigi ees. Liigume, nagu liigume edasi tööd, seda ja, ja teised brigaadi liikmed ka seal, kahe-kolme panijaid meie järel, nii et see oli niukene ahelik, niukene pikalt niimoodi seal mööda raudteed laiali ja siis üks tonni Messaaessist teisele poole sinna ja see, kes meie ees oli, seal läks katelokkidega. Ja see oli niukene, lihtsalt juhus, et et meie eest läks valvur ära. Ja nüüd ma ütlesin meestele, nüüd on paras aeg, viskasime labidad ja panime jooksu mööda seda raudteeliini seal umbes 50 kuuskümmeetrideestigi raudteekäänaku käänaku tagant. Ja nüüd see valvur nägi küll see teine, aga kaugemal kaugemal avaramalt nägi, aga tema otsekohe tuld avada ei saanud sealt teised mehed olid meie vahel vangid, teised vangid. Ja siis, kui meie jooksime, siis tema jooksis seda mäekallakut mööda ülesse haavasse alles siis ja tule, kui meie olime juba seal käänud, aga seal hakkas juba võsa, et kuulsime õlgu, kuulid vingusid ja me jooksime niimoodi laiali, igaüks ise khati, mitte päris kõrvuti koos, et tabamine oleks väiksem, oli tal vintpüssiautomaat pädevale automaatselt masina. Ja siis kadusime niimoodi metsa sisse. Eesmärk oli mul niimoodi, et seal oli vahemaa, ma arvestasin umbes 300 kilomeetrit selle magistraalraudteeni, mis läheb lõuna pool ka lihtsalt Irkutskis läbi ess ladivostockile oli plaan jõuda välja selle raudteeni, need vahepeal nagu ürgmetsseal mingisugust elamuid ei ole. Kaarti teil ju ei olnud, arvatavasti kaarti ei olnud käepärast, aga seda ma seal juba eelnevalt varem ma sain seda uurida. Asuga, Baikali järve ümbrus ja ja kõik niimoodi. Ja laagrit rajoon, seal, laager laagri kõrval, jah, laagrid, hoidke aga laagri toidu vassida piki seda raudteed. Aga siis vahepeal niukene ürgmets asustamata ala, selle peale läksin välja niimoodi, et sealt sealt on võimalik. Aga kui kavatsed sealt seda raudtee lähedal, liinibson laager laagri küljes kinni, sealt ei oleks. Kui kaugele läinud te võtsite suuna läbi metsasuuna lõunasse, sealt kohe läbi metsa. Alguses siis kui see, kas hirmus paugutamine ja, ja koera haukumine, siis sel ajal, kui see avastati, siis otsekohe pandi ümber ka laagrid ka kõik seisma ja kõik need valvemeeskonnad, kõik rakendati kohe meie tagaajamisi otsimise. No me jõudsime niimoodi, et ma sain ainult selle. Valgevenelasega said metsas kokku, aga see, kolmas mees, see ukrainlane, tema kaldus nii palju suunast kõrvale, et me temaga ei kohtunud. Ja hiljem sain teada, et tänases põgenemis oli maha lastud. Aga me saime kokku, siis läksime kahekesi, läksime niimoodi õiges suunas, siis hakkas juba videvikuks minema. Poole jõudsime oja äärde välja ja see oli ka õnneks, et saime siis seda oja mööda mööda seda põhja liikuda õige palju maad edasi, et jälgi kaotada, et koertega muidugi saavad jäljed tee siis oleme varsti käes. Nii et see võib olla päästised koertega meile järgi ei jõudnud. Ja siis pöörasime sealt vaestis selle edasi mägedesse, seal mägine rajoon, metsaga kaetud ja siis juba pimedas saime nii palju liikuda, et kui juba läks päris hämaraks või pimedaks, et enam ei näinud, siis jäime peatuma, seal olid suuremad puud olid ja siis koera haukumist enam ei olnud kuulda ja, ja püssipaugutamist ka ei olnud kuulda, siis tegime peatuse, aga siis oli ohtlik jälle, seal on need igasugused metsloomi liikus, seal võis nende kätte sattuda siis ööseks ronisime siis hästi suur laiaarvuline puu otsa, need seal Raijad oksad hoidis. Kükitasin seal see pime aeg ära ja kui hakkas koitma hommiku varrakut juba siis sai õiget suunda pidada, siis hakkasime edasi liikuma, jälle pugesime läbitehniku ja mööda seda metsa. Ja siis ikka kõrgemale mägedesse. Ja muidugi oli arvestatud toiduga, et kaks lusikatäit jahu, üks Luisikatest suhkrut, see oli päeva toit. Muud toitu ei olnud. Harukordne juhus päästis punase terrori esimesel aastal Eerik Heine NKVD piinakambritest et teistkordselt langeda sõjavangina samade käte pärast Tartu lahinguid 1944. Järgnevad mälestused niinimetatud ohvitseride laagrist Moskva lähistel. Ja neid kutsuti komandot uurivat, kisti pagunid maha anti nii-öelda kõva keretäis kõigile seal terve see vaht, kuna see oli seal koos püssipärade ja nende puhastusvarrastega saime nii, et kuulutati isamaa reeturiteks ja saadeti üles söekaevandusse kiisima. Kiisla laager, surmalaager, see oli tõesti surmalaager, kui me sinna sinna jõudsime, need neli lätlast ja mina ja leedulane siis laagri komandant võttis meid vastu, see ütles sõna saanud teod selleks siia toodud meieni kontidel kommunismuse üles ehitame, selles mõttes nii-öelda tegelikult sest seal suri iga iga nädal nii-öelda kümmekond inimest ja, ja restorani juurde neid isamaa reetureid ja nii edasi. Zemljankades olid need barakid pooleldi maa alla ehitatud ja seal oli tõesti omapärane miljööd, mida ma eluilmas ei unustanud ära. Ja seal ma vaatasin mõlemat leedusega, kutsusin teda napiks. Vaatasin, et kui ma siia jään ja siis ma suren niikuinii kolme, nelja kuu pärast, jalad hakkas see umbes kuu aja möödumisel, et jalad hakkasid juba kergelt baitsetama. Alatoitluse leib oli kahjuliku, otsid pihku ja pigist, siis vesi jooksis lihtsalt pooleldi tainasse. Aga siis ma mõtlesin, et kui ma siia, siis ma suren niikuinii. Aga kui ma püüan põgeneda, siis on vähemalt kaks võimalust. Ma pääsen või mind lastakse maha vähemalt sõduri surm. Ja nii oligi, hakkasin ette valmistama ja ootasin neid suuri suuri Venemaa põhjaosade tormid, puurijad, et see on sellised tugevad. Et kui ta tormad lund ei näe, sinna ette ka kätte ei näe siin mu ees. Ja see tuligi veebruari lõpus, märtsi algul, kolm päeva ja teisel päeval ma ütlesin õppidelt, kuule nüüd ma lähen. Ja see poiss, leedulane ehkki ta oli see juba peaaegu üle põlvede paistes, aitas mind traataiast läbi, andis ved oma viimase Leivapaika andis mulle kaasa ja Jätsime jumalaga tema iseloomust tagasi ja mina läksin edasi. Eemaldumas kolme kilomeetri kauguselt läks raudtee, mis, kus need rongid liikusid, aga nüüd see seis ka täiesti, kus, kuhu see viis lõunasse lõunasse tähendab Molotovi kanti, praegune Perm, kuidas nad kutsuvad seda, rongid ei liikunud? Täis tuisanud ja siis teisipäev, ma sain välja kolm, kolm kilomeetrit eemal, seal oli siis seal on raudteejahis. Ma läksin, siis kaebasid Need nii-öelda ühte range ja jäin ootama, kuni see torm vaibub. Ja paari päeva siis oligi nii, et oli vaiksem ja siis need lumesahad veduritega, tähendab, need hakkasid liikuma ja raudteed puhastama ja. Ema siis seal sõin, mis mulle kaasa külmunud, kartulid paar tükki ja paar nii väikest tüki leiba ja. Ja siis sahad töötasid seal puhas, tekkis niuksed, täitsa nagu, nagu peaaegu nagu tunnelist lumevallid. Ja siis öösi ootasin, rongid hakkasid liikuma Sõe vedama, paar päeva leidnud. Ja siis ma niukse valli otsas, siis hüppasin sõelongi, pugesin, surusin end sisse ja ja, ja hakkasin selle lõuna poole sõitma. Sel ajal kindlasti juba häirivai lõppenud ei otsinud, arvan kindlasti võib-olla huntide kätte saanud ja ära murtud juba ja võib-olla mõtlesin lihtsalt tormi ajal kusagil lume alla mattunud laagritsoonis, et seal sellist purjetaja Roy tähendab inimesi laagris koguni kaduma, külmusid ära ja alles kevadel saadi kätte. Ja siis sõitsin seal juba peaaegu pool ööd seal ja lõpuks oli nii, et külm hakkas niivõrd liiga tegema. Ajasin end sealt söehulgast välja ja sellega olin ma kindlasti paarkümmend kilo rohkem, olin juba eemal, säält. Hüppasin maha kusagil mäe kallaku peal ja hakkasin jala minema ja siis sain jaamadesse seal juba väiksed jaamad ja ühes jaamas ma varastasin umbes meetrised oli kannud, mis vagunisaatjad Vuniad telgede õlitamiseks kasutavad ja siis mängisin see vagunisaatjad ja õlikannuga kuva ise ma niisama must kui terve elanikkond sel ajal katkenud. Puhvaika vatipüksid ja veidi närakad jalase Need riietuse poolest suurt vahet ei olnud, suurt vahet ei olnud tõesti. Ja siis vaest läksin viltu sinna alla Moskva poole, siis sundida tagasi ja siis lõpuks sain õige tee kätte läbi Kiirovi ja edasi nendest nendest jaamadest, vahest tuli hüpata rongi pealt maha, kui hoida neid kontrollis, aga see selle terve Venemaa oli liikvel üle terve Venemaa otsib paremaid paiku, kus saaks suutäie rohkem süüa ja saad nüüd kotipoisid. Mina samuti, nii umbes samasugune, seal hüppasite alati koos õlikannuga oja, seda ma seda ma ei jätnud seda jätnud, see, see oli mul nägu, nagu passiks kohe Baspordiks. See siis rääkis, kuidas tema oli põgenenud ülevalt Vorkutaasia Norrilskisse seal. Et nende meetod oli niimoodi, et võtavad noore süütu poisi, kes sfääris midagi tea võtta meelitavad kaasendaga põgenema ja Ta nii toiduks, kui seal tundras või selles toit otsa saab, siis on tema, viiakse teda ja seda mitu korda teinud. Ise maalib, katsusin temast lahti saada, kui vähegi võimalik, aga lõpuks läksime seal oma omavahel tellija. Ta oli ka nii-öelda gei homoseksuaal ja teebki seal riisi ligi. Ja siis hakkasin juba Leningradi ligidal jõudma ja vahepeal midagi häda ei anna häbeneda. Ma varastasin ja, ja jaamades ja, ja üksikutes nendes taludesse, mis need talusid taluneks ei saa nimetada, aga lihtsalt pütidest ja. Et endal elu sees hoida ja ja ka lõpuks Leningradi lähistele jõudsin juba siis või koguni kolm päeva juba täitsa söömata. Ja siis varastasin ühest Magazinist, tähendab leivamagasimis autost leivapätsi, seal siin varastasin kaks pätsi kaenlasse ja panin jooksu nii palju hästi või halvasti, mowskini kukkusin Medici otsesel. Edasi juhtus nii, et järgmised traataia tagant viidi 800 eestlasest sõjavangi tööle Eestisse ning nende hulgas ka Eerik Heine. Tallinnas asunud laagris viis saatus teda kokku sõjaaegse relvavenna Endel uude Külliga. Olime sõjavangiseisuses valve all ja see kestis kuni augustikuuni umbes sellisena 46. Tähendab üle poole aasta. Ja siis hakkas tööle filter tuli mingi julgeolekuärigrupp sinnades, hakkas siis puistama ja kahtlusaluseid välja sorteerima. Ja oli ette näha, et ma võin sattuda sinna kahtlusaluste hulka, et ma ei teadnud seda, kas ei ole keegi juhuslikult ära tundnud. Sest mind tundsid paljudki, keda võib-olla mina ei tundnud. Ja meie hulgas oli igalt poolt ja igasuguseid inimesi. Muide, selles laagris ma sattusin Kaku Hunter Storm, Heinega, Eerik Heine ka, kes oli minu endine koolivend, kes oli andnud ka Venemaa vangilaagrites, kust vahepeal põgenenud ja sattunud Leningradi lähistel uuesti vangilaagrisse ja sealt samuti ära toodud. Täna saabus jaanuari esimestel päevadel puutusime tihti kaku, ma töötasin saeveskis väljaspool laagritsooni. Ma olin meistrina ametis ja mul oli nagu vaba liikumine ilmaga Vaita. Ja siis mina pidingi nagu meie ühisel otsusel organiseerima põgenemisvõimaluse. Sest Heine oli samuti, oli juba ära tuntud oma endiste kaaslaste poolt, kes mõned kohe olid suure näoga teda tervitanud kui oma endist komandöri. Ja noh, ega siis meil ei jäänud muud üle, kui augusti keskel otsustasime laagrist lahkuda. Ma olin leidnud sideme oma sugulastega. Meil olid ostetud piletid ja sõitsime rongiga küll ilma igasuguse dokumendita, aga mingi risk pidi ikka olema. Vahepeal suutsime relvastuda. Meil olid mõlemal püstolid. Kuidas see kõik võimalik on? Esiteks, kas laager ei olnud traataia sees? Laager oli traataia sees, aga saeveski oli väljaspool relvakauplusi, Tallinnas ei olnud sellel relvad, muretseti meile meie vahepeatuspunktis, mis asus ka koplis ja saime mõlemad püstoli ja osteti piletid, tol ajal liikus tohutult kotipoisse, rongid olid täis, neid rippus igal pool küll treppidel, küll oli neid katusel. Ja noh, muidugi mingi kontrollimine seal võimalik ei olnudki, anime, julgesime sõita. Ta sõitsime rakke jaamani. Jaa, rakest läksime mõned kilomeetrid edasi jala, see oli mulle tuttav kant. Mul oli seal sugulasi. Ja sealkandis siis varjasime. Olime kahekesi algul koos ma olen teatavasti sündinud Tamsalus või õigemini Tamsalu lähistel Uudekülas sellest ka perekonnanimi, perekonnanimi kuna Uudegeleid olidki põhilised selle küla rajajad vist aga seal hilisemad nimed algavad ka kõik Uudega olid uude metsad uude valdid uude lepad. Ja ka need olid muide nagu sugulased ja põiki kuidagi. Nii et see küla on ilmselt juba vist 1700 või ütleme, 18. sajandi algupoole ilmselt rajab. Ja siis me liikusime taas seal, kuna Uudeküllide suguvõsa võrdlemisi laialdane ja ka seal oli toetajaid ja varjumisvõimalusi. Ja tutvusime varsti veel kolmanda kaaslasega, kes on jalamees ranniste. Ja kolmekesi koos liikusime ringi, tol ajal ei olnud mõeldav otseselt metsas asuda selle pärast vähemalt sealkandis olid juba metsad põhjalikult läbi puistata. Metsavendade laagrid, kui sellised oli likvideeritud, oli välja üksikuid gruppe ja üksikuid punkreid. Ja hiljem tuli kogeda ühes üks selline punker oli meie ühe asukoha lähistel, kuhu me just jõudsime ja võib-olla oleksime sama grupiga ühinenud või püüdnud ühineda, kuid paar päeva meie sinnajõudmise järel see grupp likvideeriti. NKVD eriüksuse rünnata. Meil õnnestus hankida endale dokumendid. Erik ainel oli võrdlemisi hea käsi, ta lõikas tina lollist välja vastavas tambi millega sai assil pildi märgistada nende vastavate tähtede ja vastava kujuga pitsati jäljend iga mida oli vaja. Teiseks veel vajalik templijäljend pandi peale mujalt võetud mujalt dokumendilt võetud jäljendiga sooja muna abil. Ja kui sattus kätte originaaldokument, siis oli lihtne pilt vahetada ja elada vale nime all ja nii see asi meil toimus. Saate algupoolelt tuttav Eduard Tamm, eestiaegne Ratsarügemendi ohvitser, kel puudus soov jätta 25 aastat elust või koguni elu Taišeti laagrisse jõudis põgenedes kaugele. Siiski katkes tema kodutee enne Moskvat Tšernoreidžens jaamas. Nüüd oleks oluline jälgida, millise taktika välistabatu ülekuulamisel. Selleks, et mind mitte sinna tagasi saada, siis on kas surmalaps peksavad nii, et enam ei mäleta. Siis tuli mõelda välja uus elulugu, siis küsisin kõigepealt, kustkohast ma sündinud olen. Ma ütlesin Kaukaasias, ma teadsin, eestlasi elab seal Kaukaasias võite siis selle. Mul oli see meelesõjaväes, 47. aastal käisin. Kui ma alpinistide laagris olin, siis Kaukaasia Ast tagasi tulles siis ruumist, siis käisin seal. Neid külastamas oli mul meeles, need sünnikoht oli teada ja siis selle nime ütlesin vale nime. Selle kolhoosi esimehe nimi oli mul meeles, ütlesid selle perekonna nimel, temal oli poigasid, kae seal jahimeeles veel ja Blowitz proovid seal ja ja siis küsiti minu käest veel, et, et kus ma okupatsiooni ajal töötasin. No siis tuli mõte, löötasin, et Pihkvas töötasin raudtee teenistuses pilku asja. Aga siis küsiti, et kus ma nüüd olen ja kuidas ma sinna sattusin. Siis mul oli meeles või 49. lülise küüditamine. Olin Eestist pärit ja, ja siis ment saadeti küüditamisi ras asumisele kaugesse itta. Pandi kõik kirja ja, aga kuidas missise sain? Mõõtsin teavatelt, kui me selle eželoniga sõitsime, siis Krasnojarskisse tulin vahepeal maha ja eks seal on, sõitis ära ja ja ma ei oska küll muidu kõik vale. Nojah, siis lihtsalt oli vaja aega võita, aga see oli väga tõepärane legend, nojah, tuli lihtsalt kiiresti mõtelda selle peale. Nojah, ja siis anti seal süüa, muidugi hakati juba nüüd ravima, nagu jalad olid paistes ja haavad olid, paised olid küljes juba ja siis niukene nälginud kolime vanni täitsa kurnatud ja siis viidi sealt sellest söönoreetses, kas sellest eeluurimise kambrist saadeti Krasnojarski, et me nagu ümberrasu ja et siis saadetakse meid sinna Krasnojarski vanglasse, kus on ka teisi ümberasujate mujastest, siis teevad kindlaks kuu kohta, mind on määratud, siis saadavad sinna nujah, siis saadetigi sinna Krasnojarski vanglasse. Seal sa juba arstiabis, seal anti vitamiine isegi ja põetati. Siis sai juba need vangi toitu korralikud, hakkasin kosuma vähehaaval. Ja seal siis hakkas sisse uurimine uuesti peale. Siis kui nad said esimese Telegrami, said teada, et teeks sinna kaugedasi, sellenimelist ei ole saadetud. See tuli esimehel, Telegram kõige tõsis. Nad elavad maal, kus midagi ühte ma ütlesin, et no võib-olla on pabereid kaduma läinud, võib-olla kohalikud võimud võib-olla juuriasti, saatke veel. Nojah, aga siis jäid sellega rahule, seekord. Assis tuli jälle teine Telegram tuli lihtsalt Kaukaasias. Et sellenimelist isikut seal ei ole sündinud. Siis Ma ütlesin jah. No võib-olla, et seal ametiisikud jälle ei ole kooriv seda asja põhjalikult. Et saatke veel nujah, Levad, siis jäid jälle uskuma ja et saada veel. Aga kui siis tuli Telegram sealt Pihkvast sellenimelist isikut politsei raudteest, siis hakkasid juba kahtlema. No ma ütlesin midagi, et nad ei ole siis kindlaks teinud ja niimoodi. Ja siis läks aega juba, see on juba juba mitu kuud juba seal olen selles konsultandiga, tervist seal ja, ja igasugust vange, kes olid need põhilised, olid seal, oli ka ümberasujate, mõned lätlased, leedulased olid seal eestlasi trehvanud seal. Aga siis olid seal kohalike soli niuke vargapoiss oli ka seal. Kui üks oli niukene juhus, et üks vargapoiss sealt kohalik seadlejate edasi süüdistatud ühe ülikonna varguses ja tema ütles niimoodi, et tema oli ostnud selle ülikonnaga, mitte varastanud, aga tegelikult ta oli varastanud ja hakkas mulle rääkima. Seda asja tegi mulle ettepaneku, et kui mina seda omaks, et tema on minu käest ostnud selle ülikonna sealt turult, et mina nagu oleks varastanud, temale müünud, et siis temast saab vabaks ja hakkab mulle pakke tooma. Et siis saab kosutada. Nojah, no mina olin alguses nõus, et ükskõik, kas siis mul aega on ja et aja võitmiseks ja kas siis paha oma peale ma võin võtta küll, sest sest süütegu ei ole nii suur nagu tegelikult. Ise ma olin seal nagu ümber asuja. Ja siis mind kutsuti välja jälle selles asjus, siis tehti seda uurimist ja, ja protokollija siis kogu aeg oli siis need uurimismaterjalid paisusid nii paksuks, suurt kaust oli seal tegelikult igasugust. Neid ka töötavad uurijad, neid vahetati ka järjest seal niimoodi ja ja siis aegunud juba, läks juba nii palju edasi ja siis mina hakkasin kahtlema kahetsusele ülikonna asjus ka nüüd, nii ta rääkis küll, seletas mulle, kust kohast ta varrastamisest räägiks. Et seal seal barakis seni missugune uks seal ja kust kapis ülikond rippus ja kust ma võtsin, et uurija jääks uskuma. Aga noh, nii kaugele see asi ei läinud, et uurijad võib-olla said ise ka aru, et see on ka bluff. Ja siis lõpuks oli juba mitu kuud mööda ja mõtlesin nüüd niimoodi, et asi on nüüd nii kaugele. Et võib-olla nad saavad arhiivist nagunii teada, kes moore, sellepärast, et peale minu seda arreteerimist peale kohtuotsust siis ju pildistati mind eest ja tagant ja külje pealt igalt poolt näpujäljed, et need, need arhiivis andmed on olemas, nad uurivad nagunii välja, lõppude lõpuks jällegi te olite tagaotsitav taga otsida on nagunii üleliidulist taga otsida, sest sellepärast oligi vaja nüüd natuke ennetada seda vea ära, keda siis on karistus kergem. Ja siis ma tegin sellele uurijale, oli juba see juurdlusosakonna ülem, ise tuli üks majas nägijaid teistest asja, ei ole midagi välja juurijate Nad ise sellega asja tegelema, muidu oli mõistlik mees midagi ähvardada ega niimoodi rääkis. Ja siis ma ütlesin niimoodi. Kui te tahate teada saada täpselt, kes ma olen ja kus ma olen tulnud, siis mul on teile kaks tingimust, kui te neid täidate, siis räägin kõik ära ütlema. Alus mõtles hävitises, hea küll. Tal oli hea meel ja külm, räägi ära, et siis tema saab nagu sellega ka teeneid, tema uuris välja seda ja andis oma ausõna. Et ma ei saada sinna, kus sa oled tulnud, mis teie tingimused olid ja siis minu tingimustel niimoodi kõige pata, andke mulle üks korralik ohvitseri lõuna, sama, mida te ise sööte. Ja teine tingimus, et andke ausõna, et mind sinna tagasi saadeta, kust ma olin tulnud ja ta ütles, et oli täiesti nõus sellega ja siis ma hakkasin talle jutustama ja täiene söögid kõik valmis, aks sööma lauas seal kõik ja siis ma rääkisin, devas, kuulas ja imestas, et kuidas mul on läinud korda sealt põgeneda ja kes ma olen ja ja siis oligi niimoodi, et mõne päeva pärast tulid sealt sellest Taišeti selle laagritesse, pea valitsust seal hulise ja kus oli keskust, sealt tulid siis kaks meest oli öösse, NKVD ohvitser oli ja siis üks oli allohvitser ja koer oli ka kaasas ja ja siis käerauad käed raudu ja siis koeraga Gazasse, siis sõitsime sinna kasseti sele, ütles selle upravleenie ülemise kõige kõrgem ülemus seal tahtis näha, et kes see mees kulges härra põgenes. Ja siis viidi mind selle juures sinna, pandi istuma sinna noh, üks kõrgem sõjaväelaseks oli polkovniku või kindralfirma hästi ei mäleta. Ja ütles niimoodi, et väga suur kahju olete teinud Nõukogude liidule, et need oleks tund maha lasta. Aga siis, et oled nii palju, ütleme, vaeva näinud, siis teatame teid elus olgugi, et läks maksma iga päev, kui üleliiduline tagaotsitav vähemalt 5000 rubla, kuidas läheb, et minus ja tagaotsimine kõik pealegi laagrites töö seisis, vähemalt seisis seal mitu-mitu kuud seal kõiki neid ümberkaudu laagrid, need, need suur kahju oli. Nojah, eks me võime selle kahju nüüd maha arvata sellest, mis Venemaa Eestile võlgu on. Ja selle arvelt küll. Vot nii palju aega kui olin vabama vennanaa peale elama mind kurvate kevade ja lõbudes loobuma. Et jaa. Tunni. Kalli kodumaa ja vaba hoituudiga Lohor kõrgel trikoloor ja kale, mis saab, avad? Nagu. Teadsin langema mu isa ausalt võitluses või relvata. Eile hommikul puhub tuul. Ta tohib, ta kutsub meid. Aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla, tahame.
