Täna on päev kui kullatükk, aga mina käisin Peipsi peal  kalal eile, kui tuiskas, mis kole. Miks ma küll nii loll olen? Aga mitte, seda ei tahtnud ma osooni alustuseks küsida,  vaid midagi hoopis suurejoonelisemat. Mis on maailm? Kui ei oskaks, siis ka vastaks. Paraku ei hakka minust targemategi meeste aju natuke  maailmale peale, vaatame nii tarka raamatut nagu Eesti entsüklopeedia. Maahoki, maahärra, maailma aeg, maailma arstid tuumasõja vastu. Märksõna maailm siin ei ole. Universum on, on kosmos, on planeet maa,  maailma pole. Järeldus. Me elame maailmas, kuid meil pole halli aimugi,  mis paik see selline on. Kui filosoofiatest tuhnida, siis mingeid selgitusi me  maailma jaoks muidugi leiame. Aga tähelepanuväärne on, et neissegi on kätketud seletamatus. Kui soovite, siis jumal. Mulle mekib kõige enam heegelikäsitlus, mille kohaselt  maailm kogu tegelikkus on absolutse vaimu,  absoluutse idee võõrandumine. Sõna võõrandumine pole siin sellist kehva maitset,  nagu näiteks siis, kui me räägime sellest,  et inimsugu on võõrandunud loodusest. On küll. Kogu inimsoo ajalugu on tema loodusest võõrandumise ajalugu  veel enamgi, ilma selle võõrandumiseta ei olekski inimsugu tekkinud. Loosungid edasi või tagasi loodusesse. On küll armsad, aga täiesti teostamatud,  sest seda, mis on siia ilma kord juba sündinud,  enam ema kotta tagasi ei pane. Hing aga ihkab ehedat türksed, seda päris päris päris  karvast ja sulelist. Vaid kiviviske kaugusel Meenikunno rabast Võrumaal asub  jaaniraotu talu. Otsekui vastukaaluks õues laiutavatele valgetele hangedele  leiab sellest alust hulga eksootilisi ja värvikirevaid,  linde ning loomi. Aga miks on talu valinud kasvatamiseks näiteks faasanid,  jaanalinnud ja eeslid, kui tavapäraselt peetakse meil sigu  ja lehmi? Peremees ütleb, et kõik sai alguse hobist. Kes kogub marke, kes korke, eks ole, tähendab,  minu hobi on see linnukasvatus ja võib-olla noh,  kuna me nüüd siin viimastel aastatel ka avalikkusele avatud,  et, et pisut pisut siis arendada, arendada meie meie,  Eesti noori, siis noh, seda loodus haridust ja,  ja, ja. Seda edendada. Eelnevalt elas Valeri pere ka Tartu korteris ent maale  kolides oli põnevam hakata pidama mitte tavalisi munakanu,  vaid hoopis teistsuguseid linde ning loomi. Esimeste asukateks jaaniraudtul olid sinikael pardid. No neid toa puurilinde ja kalu ja, ja kõike,  ma olen ikka läbi elu olen pidanud, et julgen enam-vähem väita,  et, et vähe on selliseid tegelasi meie nendes lemmikloomapoodides,  kes minul läbi aegade kodus ei ole olnud,  et meil on erinevaid nimetusi noh, nii liigid kui tõud kokku  kuskil 80 ringis ja isendite arvu. Noh, ma ei arvesta nüüd neid tibusid ja vutte,  eks ole, et, et selliseid vaatamisväärsusi on,  on kuskil 300 ringis. Kollektsiooni täiendamiseks teeb talu tõhusat koostööd  sarnaste kasvatajatega Euroopas ning samuti suhelda se  tihedalt Tallinna ja Riia loomaaiaga. Aga mille alusel valik käib, keda lindudest loomadest parki võtta,  keda jätta? Hankida võimalik on peaaegu et kõiki, mina olen eelnevalt  ikka kõva kodutöö teinud, et ma suudaks sellele linnule  loomale pakkuda temale vajalikud tingimused. Toidurajatsiooni ja ütlen, ütlen lausa, et,  et need, kes meil siin siin kollektsiooni tänasel päeval on  tunnevad ennast päris hästi. See tähendab, et, et linnud-loomad paljunevad võib-olla  mõned mõned liigid rohkem, kui me nagu ise tahaksime. Noh, see näitab seda, et nad on oma eluga siin jaaniraotu  väga rahul. Talvisel ajal pladistavad veelinnud ringi kahel tiigil  ja silma hakkab nii parte, mandariin, varte kui  ka hanesid. Siin nüüd see pere Väidetavalt maailma suurimad hanelised. Kanada lagled esmakordselt nad sealt looduslikult kodumaalt  Skandinaaviasse toodi, siis 1929. Tänase päeva seisuga on ta siis kõige arukamalt pesitsev  veelind seal, et, et lausa seal kohalikele põllumeestele  probleemiks ja nuhtluseks. Eestis esmakordselt tähelda 1968 tänase päeva seisuga ütleme,  elab aga pesitsust ei ole täheldatud sellele valgeposs  laglega noh, teadaolevalt ütleme niimoodi,  et, et usklikel inimestel on paastu ajal liha söömine keelatud,  eks ole. Aga kuna see valge põsklagle siis looduses toitub  koorik loomadest, siis inimene on jälle enda kasuks sellise  jutujupi välja mõelnud, et tema ei olegi liha,  tema on hoopis kala, eksole ja, ja et seda seda kannatab  nagu süüa isegi paastuajal. Veelindude juures siirdume lennuvõimetute lindude juurde  ja pean tunnistama, et Janalinnud lumes on väga koomiline vaatepilt. Palun näed maha kukus. Ja nandul selle pesitsuse koha pealt on veel selline huvitav asi,  et, et noh, lennuvõimetut, lindude pesa,  see on selline tagasihoidlik lohk maa peal. Aga see pidavat olema nüüd looduses kriteeriumiks,  et kas emaslind selle poisiga siis paarub  ja kas ta sinna muneb ja haudeperioodi vältel isaslind  siis osad munad toksib katki. Nendest katkistest munadest muidugi tibu ei tule,  aga, aga need koorunud tibud saavad siis sealt oma esimese kõhutäie. Ja looduses on loendatud ühe isaslinnul üle 100 tibu. See puhtfüüsiliselt on võimatu, et ta ise need välja haudub,  aga sellele on üsna nagu lihtne seletada. Et kui nandu siis oma tibukarjaga seal Lõuna-Ameerikas ringi  kõnnib ja teist isa tibudega kohtab, siis tulemuseks pidavat  olema siis noh, peaaegu et sajaprotsendiliselt kaklus  ja kakluse eesmärk on teisele isale tuupi teha  ja tibud endale saada. Need on nüüd Hollandi kääbuskitsed ja nendel on see hea omadus,  et noh, kui paljudel endal kogemust on, aga muidu need  kitsad sokud tükivad nagu haisema üsna kõvasti. Et sellel tõu tõul on nüüd see eelis ja omapära,  et, et nemad ei haise. Maailma kõige väiksem lambatõug, suesooni lammas. Et neid Eestimaal on juba üksjagu palju Eestimaal ka areneb asi. Tean, siin kasvatajad, kellel see emu oli  siis tigedaks läinud, et et kui janalind oma  selle suure võimsa jalaga lööb ainult ette  siis emu pidi pidi olema niimoodi, et noh,  et, et niisugune jaki anna pluss liiga võrdne. Jaaniraudtee talus elavad ka meil populaarseks saanud šoti mägiveised,  kes jagavad heina kahe eesliga. Nende uhkete loomade juurest läheme vaatame väärikaid linde. Nimelt on linnupargis palju erinevaid faasaneid. Kas tegu on peremehe lemmikutega? Vist küll jah, need on nagu, nagu enda prioriteetide kirjas  ja ja faasaneid on meil kuskil 15 15 erinevat liiki. Faasanitega on paraku nõnda, et looduses neil väga hästi ei lähe. Oma osa mängib siin kaasa inimese ahnus ja erandiks pole  ka kuning. Faasan, kes väljanägemise poolest igati oma nime õigustab. Selle linnusuled kõlbavad siis ju? Ehtimiseks ja kaunistamiseks võtame kasvõi see sonero samba karneval,  eks ole. Noh, mulle väga meeldivad ilusad ilusad naisterahvad,  aga, aga kui ma vaatan, millega nad ehti nad ennast on. Nii et siis sedapidi ei meeldi mulle see,  et miks mitte ja, ja selle ühe preiliproua ehtimiseks,  uskuge mind ei ole mitte ühe ega 10 linnusulgi kasutatud,  seal on ikka sadu neid. Kõrvukfaasanitel on nüüd see omapära, et kui seal eelnevates aedikutes,  eks ole, kuked, kanad on üsna kardinaalselt erinevad,  kuked värvikirevad ja kanad tagasihoidlikud,  siis kõlvufaasanitel, nagu siin näha on,  on nad üsna sarnased, et, et kana on nüüd kaalult pisut  kergem ja kukkedel on siis kanalistele omased kannused,  mida kanadel ei ole. Soojas laudas ootab meid ees aga terve hulk kirevaid  ja läbi isegi häält tegevaid võõramaalinde. Kuidas aga läks nii, et algsest hobist sai pere jaoks  ettevõtmine ning otsustati rajada linnupark? Sellega oli üsna selline huvitav lugu. Et aastaarvu enam ei mäleta, aga, aga järsku ühel suvisel  päeval oli sinovi peal üks auto. Ja, ja kaks noort inimest tulid välja, küsisid,  et, et kas siin on zoo. Me proua ga vaatasime rumalate nägudega. Neid noori ja, ja, ja kust te võtate, et,  et siin üldse mingi soov peaks olema ja selle küsimise peale  inimesed võtsid autos just värske regio atlase,  kus meie talu koha peal oligi zoo. Ja noh, tegelikult ütleme sealt, siis hakkas see mõtlemine intensiivistuma,  et, et ka avalikkusele Näidata. Kuna peremehel on juba aastatepikkune lindude pidamise kogemus,  siis aeg-ajalt toimib jaaniraudtu ka hospitalina. Siia tuuakse ravile need kodumaised linnud,  kes on haiget saanud. Rehabiliteerime ja ravime ja need Eesti loodusest pärit  linnud on nagu reeglina sedapidi meie juurde jõudnud. Aga, aga me teeme tavaliselt kõik selleks,  et nad loodusesse tagasi taasasustada, aga vahepeal see küll  ei õnnestu ja et siis nad peavad, peavad siin meie juures. Elama ja olema. Valjult kaagutavate kanaliste kõrval aga vaatab vastu üks  kitsemoodi loom kellel on nii kihvad kui sarved. Mis loomaga on tegu? See on nüüd Aasiast pärit pisikene hirv,  kelle praeguseks kodumaaks on küll Aasia võõrliigina jälle  Suurbritannias täiesti populatsioonid olemas. Aga iidsetel aegadel arheoloogid väidavad,  et väljakaevamiste käigus on leitud nende luid,  et, et omal ajal austa tõsta ka Euroopat  ja noh, üks see iidsuse tunnuseks pidigi olema need kihvad. Ja kuigi sellel loomal on ka sarved olemas,  siis noh, tema võitlemised on ainult selle soo jätkamise  eesmärgil selles kontekstis siis ta pidigi neid hoopis neid  kihku kasutama, et sarved on teisejärgulised. Kui tavaliselt kipub muntjaki hirm olema looduses tagaaetava  rollis siis on pelgus neile sisse jäänud  ka tavalistes loomaaedades. Jaaniraudtees elab miku, aga uudistab võõraid huviga,  nagu enamus teisigi selle talu vahvaid kirevaid  ja eksootilisi asukaid. Mina. Randade loomade kalade puuaed ja teraviljade kasvatamine on  inimsoo jaoks väga vana tegevus kuid ikkagi üsna uus. Kui võrrelda seda jahipidamise kalastamise  või korilusega. Kütid ja kalamehed, oleme me aegade algusest,  olime juba enne, kui inimesest saigi inimene. Sellest ajast on meie sees saagipüüdmise  ja tabamise tung. Mõni inimene ütleb küll, et tema sees jahimeest küll ei ole  kuid tavaliselt on siis jahimees temas muutunud,  kas sportlaseks, poliitikuks, kunstnikuks,  karjeristiks kellekski, kellel on vaja midagi elus saavutada,  kätte saada. Osa meist On kalamehed, jahimehed või korilased  ka praegu, kui selleks puudub otsene vajadus. See on lihtsalt üks viis kogeda loodust ja kogu maailma. Nii lihtne see asi ka aga ei ole, et võtad aga püssi  ja lähed metsa jahile. Kui sa muidugi just salakütt pole Lähiajal Riigikokku jõudev totaalse muutumise läbi teinud  uus jahiseadus on juba praeguseks huvitatute seas paksu verd  ja segadust tekitanud. Just jahimehed ja maaomanikud on need osapooled,  keda uus seadus kõige otsesemalt mõjutab. Kõrvalvaatajale võib lausa jääda mulje, et soovitud koostöö  arendamise asemel hoopis vastupidise tulemuseni jõutakse. Uue jahiseadusega tahetakse taastada maaomanike  põhiseaduslikud õigused oma maad kasutada,  käsutada ja sellel toimuvat kontrollida. Üks nendest ongi jahiõigus, nii nagu see oli  ka eelmise sajandi alguse Eesti vabariigis. Tänane situatsioon on, on nüüd sellise olukorra  või püüd seda olukorda taastada selliselt ikkagi maaomanik  tegelikult ka saaks oma jahipidamisõigust realiseerida. Kirjutada ette, kuidas tema maa peal jahti peetakse  ja kui ta ise on jahimees, siis anda tal võimalus  ka ise seda jahti seal korraldada. Diskussiooni koht on ikkagi selles, et maaomanikul peaks  tekkima õigus olemasolevatele jahimeestele ühte teist rohkem  ette kirjutada hakata rääkima ulukikahjustustest ja,  ja kui ta jahimeestega ühist keelt ei leia  või kokkuleppeid saavutada, siis tegelikult maaomanikel on,  on võimalus ka jahipiirkonna kasutaja välja vahetada. Kuna uus seaduseelnõu võimaldab nii riigil kui eramaade  omanikel jahipidamise õiguse eest tasu nõuda on jahipidamise  kulude suurendamine ajanud jahimehed taga jalgadele. Kui ta maaomaniku keskseks see seadus muutub,  siis palun väga, siis oleme jõudnud tagasi. Mitusada aastat kestnud mõisa aega kus keegi suur maaomanik  määras ja käskis. Kohalik talupoeg ei võinud jahti pidada nüüd uue seaduse  järgi võib juhtuda nii, et ta ei jõua enam jahti pidada. Nüüd võib juhtuda äkki nii. Et maaomanikud annavad selle maa hoopis kellelegi teisele  seltsile rendile jahirentnikule ja nii võib juhtuda,  et põhjamees hakkab kusagile Petseris Petseri mees,  aga Harjumaal võib olla põtra laskmas käima  nii nagu. Nagu see kunagi esimese vabariigi ajal oli. Ma arvan, et suurel enamusel Eestimaast jäävad samad  jahirentnikud ja suhted aina paranevad, aga kindlasti on  kuskil paarkümmend protsenti võib-olla selliseid piirkondi,  kus jahimehed on häbematult käitunud maaomanikega  ja seal võivad maaomanikud saada kokku, kui oma sellise,  ütleme vajaliku hulga hääli ja hakata nõudma  siis jahirenti väljavahetamist. Uue rentniku otsimine võib juhtuda just,  ma arvan, et üks konkreetne põhjus on metsakahjustused. Kui neid metsakahjustusi ikkagi on jätkuvalt ja,  ja nendest ei saada jagu, siis võib juhtuda,  et maaomanikud ei, ei kannata seda välja  ja saadakse nagu taas oma rivi sirgeks. Teine põhjus, mis, mis võib ka põhjustada,  kui näiteks jahi jahipidamise käigus tehakse igasuguseid rajatisi. Torne söödakohti lõhutakse teid ja nii edasi  ja kui siis selles suhtes ei jõuta kokkuleppele,  kuidas seda maaomanikule kuuluvat maad jahimajanduslikult kasutatakse,  siis võivad ka tulla üles küsimused jahipiirkonna vahetamiseks. Teine põhiline jahimeeste kartus seisneb selles,  et maaomaniku metsamajanduslike või põllumajanduslike huvide  tõttu loomadele enam metsas kohta pole. Kas tõesti on tekkimas olukord, mil ainsa seadusliku  meetmena kasutatakse ulukikahjustuste reguleerimiseks  loomade mahalaskmist? Hiljaaegu helistas mulle inimene ja ütles,  et miks te sigu ära ei tapa, et kõik kartulid on üles võetud  juurvilja ja aedvilja enam akna all, aga maha panna ei saa. Laske ometi need sead maha ja inimene ei saanudki sellest aru,  et meil kehtivad seadused, meil on jahiseadused,  meil on kord, mille alusel me üldse võime metsa minna  ja loomi lasta, ka sellest ei saa inimesed aru. Ei saa ka jahimees kätt ette panna kitsele,  et ole nüüd hea loomakene, vat ära ära nüüd seda noort  kuusekest latva temale ära ammusta. See on täitsa võimatu, kõiki kitsi ei saa maha  ka lasta, seda arvukust võib vähendada, et see kahjustus  natuke väiksem oleks. Jahimehed saavad ka enda soolakuid põtra teoks teha,  mitte kuusenoorendikkudesse, kus nad hakkavad  ka kuusekoort võtma ja puid kahjustama, vaid kusagile  kaasikutesse ja loha äärtesse, kus kuuskir põdrale sinna tee  peale ette ei jää. Aga kõigepealt metsaomanik ise hoolt kandma,  kas ehitama tara ümber ostma repellendid sellega käima  sügiseti tegema need puud üle, ma istutasin  ka mõnisada kuuske ja unustasin ka ära, et kitsed võivad  liiga teha minu juures küll seal keset lagedat põlde,  neid kitsi käib pähe, aga, aga. Ühel heal päeval avastasin, et kõik olid läinud,  ma olen ise süüdi. Riik, jahimees ja maaomanik. Kolme peale peaks see asi ikkagi jagatud olema. Põhimõte on ikkagi selles, et noh, maaomanikul on  mingisugune vara selle maa peal ja ta tahab  selle vara kaitseks midagi noh, teha ja selle  selle vara kaitseks, eks ole, kui see vara on ohustatud  ulukite poolt ja tegelikult sõlmibki jahimeestega lepingu,  et olge head, noh, tehke midagi, et seda ulukikahjustust  väga palju ei oleks, et noh, kindlasti ei ole selline  absoluutselt tühjaks laskmine, kellegi eesmärgiks,  et noh, kui oli 10 kitsed, siis tuleb need 10 kitse sealt  kõik ära hävitada, et siis on tagatud see,  et see kultuur jääb tulevikus söömata. Ega riik ei lase ka sellistel asjadel sündida,  sest meil on ka eelnõus on sisse kirjutatud,  et kui meie seireandmed näitavad, et ulukite arvukus läheb  liiga väikeseks et siis ikkagi riik sekkub  ja paneb jahipidamise üldse kinni mingi mingile ulukile  või mingile ajale või midagi sellist, et noh,  selle selle peale on mõeldud, et et kindlasti see ei ole  nüüd hea näide, et, et kui kellelgi on siga näiteks kartuli  üles võtnud, et siis kõik sealt tuleb ümberringi maha lasta,  et see päris nii ei saa olema. Targad mehed on öelnud, mets on rohkem kui mõistame mõõta. Kuid millise puuga oleks sobilik mõõta meie uut jahiseadust? Uue jahiseaduse eesmärgiks on saavutada huvide kompromiss  jahimeeste ja maaomanike vahel ilma et riik peaks tulevikus  tegelema üksikjuhtumite lahendamisega. Kui kompromissi ei saavutata, on see halb mõlemale poolele. Kõrge rendihinnaga jahimehi eramaalt eemale tõrjudes jäävad  ka metsakahjustusi tekitavad ulukid laskmata. Ning kuna puudub jahimaade rentnik, pole  ka kellelgi kahjustuste kompensatsiooni nõuda. Täpselt nii, eks ole, maaomanik on huvitatud sellest,  et ulukite arvukus oleks normaalne, et ta saaks seal elada. Ja, ja ta ei saa kehtestada sellist renti,  et ta kõik jahimees sealt välja tõrjub. Et noh, siin siin hakkab jälle ikkagi selline  turumajanduslik moment, tuleb ka jahindusse mingil määral  sisse tuua. Kas turumajanduslik moment on ka ulukikahjustuste  kompenseerimise mehhanismis? Seda teha võimalikult lihtsaks ja see praegune mehhanism  oleks noh, midagi sellist, et et kui uluk on näiteks  maaomaniku maa peal midagi ära söönud, kas  siis võtnud kartulit üles või aidanud kuused niimoodi tagasi lõigata. Et siis sellisel juhul esimene 100 eurot on nagu maaomaniku ast. Ja kõik, mis on sellest 100-st eurost üle,  see on nagu jahimeeste vastutus, kuid mitte rohkem kui  jahimeeste vastutus, on ka 100 eurot, et selline kokkulepe  on praegu maaomanike ja jahimeeste vahel saavutatud. Ilmselt ta ei meeldi nüüd kummagi poolele väga,  aga noh, see oleks selline selline kompromissi koht,  et jahimehed ei ole huvitatud sellest, et nad peaksid  maaomanikele kogu aeg ulukite poolt tekitatud kahjustusi  kompenseerima ja teistpidi ega maaomanik  ka ei taha, et tema põld nagu tühjaks süüakse. Looduskaitsealadel elavate loomade tekitatud kahjustused  korvab maaomanikele riik. Suurulukitele antakse ka edaspidi riiklikud küttimissoovitused. Väikeulukite, näiteks kopra ja rebase küttimise üle otsustab  maaomanik ise. Seda, et metskits ja metssiga väikeulukiteks arvatakse  Andres Talijärve sõnul plaanis ei ole. Mine eeldab ju selle metsa mitmekülgset kasutamist reeglina  ja ei ole metsa ilma loomadeta ega ei ole loomi ilma metsata,  nii et. Neid need on kaks lahutamatu asja ja kui me võtame veel  kõrval selle põllumaa, mis metsa kõrval on,  siis see ongi nagu jahimaa. Ja, ja miks me räägime just jahipidamise  või jahiõigusest maaomanikele, see ongi see,  et kui see õigus on meie käes, siis tuleb  ka meile vastutus kogu selle elurikkuse eest,  mis seal maa peal on. Kui maaomanik teab, kuidas ta omal maal saaks suurendada  näiteks seal mingi kanaliste arvukus, kuidas jänes sinna  juurde tuleks rohkem siis ta kindlasti seda maad harides  või metsamajandas, kes teeks selliseid? Selliseid tegevusi või võtteid, et, et nende ulukite arv,  kus ka tõuseb ja see annab talle uusi võimalusi  jahipidamiseks või jahipidamise korraldamiseks tähendab enda  enda maal jahimeestele mingisuguste ettepanekute tegemiseks,  kuidas me saame seda, seda ulukit rohkem  ja mitmekesisemalt kasutada? Maaomanike ettepanek on tulevikus moodustada suured  piirkondlikud jahindusnõukogud. Kus oleksid esindatud nii maaomanikud, jahimehed,  looduskaitsjad kui ka riigi esindajad? Jahindusnõukogu üheks ülesandeks oleks luua riskifond,  millest korvatakse antud piirkonna ulukikahjustused. Siis ei jää kahjude korvamine vaid ühe väikese jahiseltsi kanda,  kelle maadel see ülemäärane kahju toimus. Jahipidamine kui hobi tegelikult on kallis,  eks selle hobide eest tuleb ka kindlasti natukene raha välja käia,  ainult et ma ei, ma ei, ma ei, ma ei, ma ei oska seda nüüd  nii suure ohuna näha, et nüüd ainult rikkamad või,  või selliseid jõukamad inimesed pääsevad sinna jahile. Jahimehi on sibist kuni ministrini, iga eluala esindajaid on  jahimehi ja metsas käiakse, enamus mehi ei käi küll seal  liha pärast, enamus mehi käib seal sellepärast,  et sõpradega koos olla, sellepärast et looduses olla metsas  müttamisest tervist saada. Nüüd aga tahetakse seda pikki aastaid üles ehitatud väga  head korda. Väga paljud jahimehed kardavad, et lihtsalt Eesti  korralikult toimivat jahindust ära hävitada. Fakt on, et uus jahiseadus muudab meile aastakümnetega  harjumuspäraseks saanud jahindust. Fakt on ka see, et ilma muutusteta edasi minna ei saa. Uus jahiseadus puudutab meist igaüht ning jääb üle vaid loota,  et erinevate huvigruppide vahel saavutatakse kompromiss. Keskajal oli jahipidamine aadlike privileeg,  kõrgeimaadlik oli, aga suveräänses on praegu meie suverään. On see rahvas, on see raha? On see midagi, keda võime nimetada, kui julgeme jumalaks? Muide, kas teate, et vaidlemised selle üle,  kas jumal on või teda pole, on eos määratud luhtuma,  sest asjas on üle oletamatu vastuoksus. Kui jumal oleks nagu kivipuu, mingi aistingu arvutatav asi,  siis polekski ta jumal. Kui ta on, on ta moel, millest meil pole praegu  ega tulevikuski aimu. Mõtelge selle üle, kui õhtul muidu und ei tule. Kolm osoon.
