Hoolimata sellest, et Eestis on ligi üks viiendik segaolmeprügist vanapaber, ei kohusta seadus paberit eraldi konteinerisse panema. Ragn-Sellsi kommunikatsioonijuhi Rainer Pesti sõnul on Eesti kõige suuremaks väljakutseks vähene prügi sorteerimine. Kui me vaatame värsket segaolmejäätmete uuringut, siis segaolmejäätmetes on endiselt 18 protsenti vanapaberit sees. Pesti ütleb, et segaolmesse sattunud paberit ei ole võimalik sorteerida, kuna maailmas ei ole sellist tehnoloogiat ja sorteerimata. Jäätmed lähevad otse põletamisele või ladestamisele. 1,2 miljonit puutne lihtsalt viskame iga aasta prügikasti, et siis minna järgmine päev ja lõigata jälle sedasamast metsa maha ja teha sellest uuesti trükipaberit. Eesti lisab, et võrreldes uue paberi tootmisega säästab paberi ümbertöötlemine 40 protsenti CO2 emissioone. Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender arvab, et valmidus paberit sorteerida on olemas. Me oleme ju palju uurinud seda, et kuidas töötab see niinimetatud avaliku võrgusüsteem, kus siis tuleb kotikastega mööda oma nii-öelda koduümbrust ringi jalutada, et see, see ei ole väga hea, sest esiteks on see isa tegevus inimesele ja teiseks see materjal, mida avalikust konteinerist saadakse, on tihtipeale nii määrdunud. 2023.-st aastast on Eestis kohustuslik koguda biojäätmeid eraldi. Alenderi sõnul ei ole keelatud parim viis, kuidas motiveerida inimesi prügi sorteerima, ent loodab, et biojäätmetele kehtestatud piirangud aitavad paberit, pappi ja pakendeid rohkem sorteerida. Kui ikkagi me tahame oma ringmajanduses teha hüpet, siis ma arvan, et mingis kohas tuleb kasutada nii piitsa kui präänikut. Kreetsiila Bergi keskkonnaameti jäätmebüroo juhataja sõnul saab inimeste prügi sorteerimine alguse kohalikust omavalitsusest. Liigiti kogumise selline tase sõltub hästi palju sellest, kui hästi on kohaliku omavalitsus korraldanud kogumise, ehk siis, et mida mugavam ära anda, seda paremini võiks olla see liigiti kogumise tase.
