A. Eelmisel suvel sai ette võetud 700 kilomeetri pikkune retk  Soome Põhja-Karjalasse, et pildistada pruunkarusid. Seltskond koosnes loodusfotograafidest. Erik Mandri eestvedamisel Karude kohta kuulsime nii palju, et antud piirkonnas ringi  liikumas 10 kuni 12 karu. Loomad on näljased, sest marju on metsa all vähe. Seetõttu on karu tagaral sööda peal, et tõenäosus karu näha  päris suur. Muidugi päevad ei ole vennad. Midagi kindlat lubada ei julge. Nüüd on meil kõik. Varjekohad läbi vaadatud mets, raba, tiik  ja kaljuserv. Ja mina valisin seekord siis metsakeskkonna  ja praegu lähmegi metsakeskkonda, et karule sööt panna. Täna hommikul oli olnud selline olukord,  et ühte varjasse oli sööt sisse jäänud ja  siis Karu oli varjes sööda ale järgi läinud, nii et karud on  tõesti hästi näljas ja ma ütlen, võib juhtuda,  mul ei ole küll praegu pikka toru väljas,  aga võib juhtuda, et me visuaalselt näeme siin karusi liikumas. Päris põnev ja. Osa toitu on siis kaljuäärde juba pandud siia,  kuhu Karl jääb, tema varje on seal taga,  võibolla näete. Justkui panime siin mulle sööta, siis siit tagant jooksis  karu läbi ja Karl just kirjutas karu, nii et see karu jõudis  tema varje juurde. Mul ei ole kahjuks millegagi näidata, aga vaadake,  kui te näete Siis seal on karu seal. Hästi rahulikult, vaata. Mees. Nagu Eestiski on põhjaKarjalas omased pruunkaru ladina  keeles kursus arktus. Vaatamata sellele karutsevad lisaks marjadele veel palju  muudki nagu putukaid, kala, raipeid ja kaera,  siis saadaval olev sööt Marja neljas loomad kohale mata. Ma jõudsin just varjasse tulla, kui järsku olid varje ees  kolm karu ja adreka oli nii lakke, et lihtsalt nagu näete,  siis praegu ka klaas tõmbub täiesti uduseks,  et lihtsalt siin on nii niiske. Ja mul olid prillid udused, välja ei näinud  ja siis ma püüdsin neid kolme karu kuidagi pildistada. Peale vaadates suur ja kohmakas karu on siiski äärmiselt  osav ronija. Samuti võib teda vees ujumas kohata ja vajaduse korral võib  karu arendada hetkelist kiirust kuni 50. Kilomeetrit tunnis? Hommikust. Selle karu lahkumisega oli esimene elamuste rohke varjas  kõik läbi saanud. Mul on pulss täiesti laes, ma ei tea. Tegin ühe video, panen siia juurde. Kui ma hakkasin metsa sisse tulema auto juures,  siis videos on näha kaks karu, aga tegelikult kolm karu  ootasid meid juba. Nii. On ja me tahame varjasse minna. Aga kaks karu ootavad varjed on meil seal taga. Tuleb. Nüüd reaalselt kõndisime neist mööda. Aga siin lähevad meie teed lahku. Karl jääb siia ja Erik peab üksi minema ja mina pean üksi  minema oma varjesse. Aga koos oli vähegi vähegi julge, loodame,  et varsti näeme seal varju siis kadakas,  sest me tulime üksi, igaüks pidi oma sööda panema  ja üksi siin toitu panna. Kui karud on selja taga. Ma olen täiesti läbimärg ja nüüd on see häda jälle,  et kõik aknamaasid on udused ja ma ei näe välja,  mul prillid udused. Täna ma otsustasin kalju kasuks, et see on täiesti hoopis  teistsugune keskkond, see on ka metsas. See on mu tangist natuke eemal. Sain siia oma varje juurde tulnud niimoodi,  et enam ühtegi karu ei näinud. Oota mul tunnet, mis karu tuli. Siis ma kuulen. Karudel on üliterav haistmine ja kuulmine,  kuid nägemine on üsna kehv. Pole midagi imestada, sest silmad on tal erakordselt väikesed. Varjesse kõndides rääkisin endaga paljult juttu,  et karu kuulaks juba eemalt mind tulemas,  nii ei põrkame üksteisega ootamatult kokku. Jah. Lisaks karule õnnestus mul kohata veel oravat jahmi ahviga  kohtumise üle oli mul eriti hea meel, sest niivõrd paljude  karude viibimine piirkonnas muudab. Hmi kohtamise üpris ebatõenäoliseks looma levikuareaal  Eestini ei ulatu ja seetõttu kohtasin ahmi esmakordselt. Ahm võib meenutada justkui välja veninud pisikest karu,  kuid tegelikult on tegemist kärplasega. Ärkasin kella neljast, kui ma üles ärkasin,  olid karud juba varje ees mind ootama. Ema. A. On aeg varjust välja tulla. Nüüd oleme varjust väljas, viimane varje ongi tiigivarje tee  see tiik, see on tegelikult nii-öelda raba,  kus on suur raba laugas näeme juba õhtul. Viimane varjesse minek siis jälle on selline mõnus  ootusärevus ja põnevus kõnnib praegu siis tiigi varjutesse. Esimest korda saab metsast välja meil mõlemal,  kusjuures Karliga, sest et ma olen täpselt samades varjas samas. Ja. Mina ütlen ausalt, ma olen täiega ootusärevil,  et viimane kord ilm läheb ilusaks. Äkki hommikul on udu. See on siis Karli varje, et nagu te näete,  siis igal varjel on korstnad, et korsten viib inimese lõhna  kõrgematesse õhukihtidesse ja siis aitab natukene seda  inimese lõhna peletada ja karu ja hundi ninast natuke eemale  viia aitab inimesel paremini märkamatuks jääda. Selline see varje välja näeb, madalad avad on head madalat  pildistamiseks loodusfotograafile kõige parem,  need kotid, mis te siin näete, et. Avausest läheb objektiiv läbi, siis tõmbad siit kinni,  et kindlasti mingi lõhn karuni ei jõuaks. Karl karus ootamas oota karusi või. Meile pannakse praegu sööta. Ja nagu te näete, on kajakad kohe taga platsis,  mis on tegelikult väga halb, sest et nad võtavad päris palju  toitu ära, enne kui karud kohale jõuad. Nüüd aga lähme varjesse ja vaatame, kuidas karud siin ujuma hakkavad. Ja vaatame, milline tuleb õhtu, kas ilm on selline nagu  lubati ja milline tuleb ka hommik. Nii et ka Tänavu aasta marjapuuduse tõttu võivad sügise saabudes karu  pakutavast söödast eriti sõltuda, sest talveuinakuks on vaja  end mõnusalt suureks süüa. Nimelt peab karu talveuinakut, mis võrreldes talveunega on  pigem kui sügav uni ja kehatemperatuur, nii muud protsessid  märgatavalt ei muutu. Ulme, mis möll siin just oli tegelikkuses mõist ikkagi  reaalsuses ei saa aru, mis siin toimub, et ma pildistan siit  välja ja karu on meetri kaugusel ja siin reas,  et ei ole midagi ees ka. Võib-olla teie saate palju paremini aru,  et kui absurdne see kõik on, sest et. Minu jaoks nagu viimased kolm päeva nagu tavaliseks muutunud,  sest hetkel see kõik ongi nii, sest karud on  nii julged. Enne kui karud jõudsid, olid kajakad, ma võiks julgelt öelda,  suurema enamuse lõhest ära söönud. Nüüd on karud kõik need mättad tühjaks söönud. Terve õhtu on vaikne olnud, kuna praegu on visanud udu  natuke eemale, siis hommik võib-olla ilus  ja me ei taha hommikul lihtsalt lootma jääda,  korraks tuleb karu läbi, vaid ma peaks mingit sööta panema. Mis meil on. Mis meil on, mul on siin hirvevorsti, siis ma tunnen ennast  hetkel nagu elav karusööt, lihtsalt vorsti läheb pimedaks ka,  ausõna. Ja see lõhnab. Tegemist oli esmakordse päikesepaistelise hommikuga  ja rabalaugas oli mattunud uduloori alla. Meri seadusele kohaselt läks ikka nii, et pilves ilmaga olid  karud kohal. Kuid nüüd, kui väljas oli erakordsed valgus olud karu ei  olnud ka hirvevorstiga õnnestunud meil karu kohale meelitada. Mis siis ikka, püüdsin näha olukorras parimat  ja filmisin vähemalt hommikul kohal ilmunud vareseid. Kokkuvõttes oli tegu uskumatu reisiga ja te ilmselt  vaatasite hämminguga, kuidas karu vaid paari meetri kaugusel  vees sõi. Kuid soovin rõhutada tõsiasja,  ehk karude erakordne julgus ei ole tavapärane. Sellesse tuleb suhtuda kaine mõistusega. Ja jääda ettevaatlikuks. Näeme varjust välja, päike on juba liiga kõrgel. Karl, kas sa soovid ka midagi öelda? Lõpetuseks soovin. Minge metsa, minge loodusesse, minge karusid vaatama.
