Paljudes Eesti aedades kasutatakse peenarde äärestamiseks  kive sest arvatakse, et see kuidagi takistab umbrohtudel  peenrasse tulemist. Aga tegelikult on hoopis vastupidi. Need umbrohud siin pigem ronivad siia kivide vahele  ja neid on väga halb sealt kätte saada. Ja kui siis niimoodi lihtsalt kosmeetiliselt neid siin  katkuda siis ega tegelikult neid kätte ei saa  ja siis võib juhtuda kõige hullem asi, et nad lähevad kas  põõsaste või püsiv llede juurepallidesse. Ja sellepärast soovitan mina lõigata talle tegelikult Topeltaar. Minul on selleks selline spetsiaalne peenraäärelõikaja,  aga sobib iga sirge lehega, labidas. Töö iseenesest on väga lihtne. Tuleb niimoodi mõne sentimeetri kauguselt lõigata,  see äär lahti. Ja siis, kui ta on natuke lahti lõigatud,  siis võib ka järgmine kord seda siit natukene kangutada. Niimoodi. Ja selle sellise vao või topeltääre tegemise mõte seisnebki selles,  et me nagu lõikame kõikidel juurumbrohtudel teepeenrasse ära Nüüd on niimoodi, et lihtsalt sellest sellest lõikamisest  kasu ei ole. Sest nagu on näha, siin on naadi juured. Ja need on kõik kivide alt läbi. Et need, kellel siis sellised kividega peenra ääred on neil  tasuks alati vähemalt kord aastas neid kive siin kangutada  ja ega muud ei jäägi üle, kui tuleb see mullapind siin  lihtsalt hargiga läbi kaevata ja näete, ma pean mingi teise  tööriista appi võtma. Mis mul siin on? Selline mõnus käsihark. Naadijuured võivad olla isegi kuni poole meetri sügavusel  ja ega nendest naatidest muidu lahti ei saa. Kui need tuleb kaevata. Ja sellised sügisesed ilmad on hästi head selleks,  et seda tööd teha. Sest muud suured tegemised on aias juba tehtud  ja siis kevadel on jälle lihtsam, vaata,  kus tuleb juuri. Naadiga on üldse nii, et see juur on üsna rabe. Ja mõistlik on teha asja nii, näed siin kõik jooksevad siin  all ja tegelikult on teine põhjus veel, miks igasuguseid  selliseid kividega peenraääri tasuks vähemalt kord aastas,  soovitavalt sügisel teistpidi keerata. Palun väga sellised näevad välja lusitania teeteomunad  ja nad just armastavad selliseid taimealuseid  ja selliseid mõnusaid kivialuseid, mis on natukene äärest  rohtunud ja sellepärast Katsun need munad siit niimoodi võimalikult kätte saada. Panen nad siia sisse ja proovin nokki. Nii palju kui ma siit suudan, aga tõenäoliselt päris kõike  kätte ei pruugi saada. Nii. Väga hea on seda teha sellise vähe kuivema ilmaga,  kui see muld on, on selline sõre. Nii ma arvan, et enam-vähem ma sain kätte,  et kui siia veel mõni muna, oi palun väga päris kõvasti kivi küljes. Ja selleks, et olla kindel, et kui siia mulda nüüd mõni jäi,  et ta kindlasti hukkuks. Ma olen teinud suure suure kannutäie leivavett. Ja ma lihtsalt valan selle siia peale ja  selle kivi peale ja kogu siia vahest keevvesi hukutab need  munad ja ka mõne selle teo juhul, kui ta kuskil siin ennast peidab. Nii panen kohe hoolega ja sellele satsile,  mis ma ämbrisse panin. Sellele satsile ma valan selle ülejäänu peale. Kui on lõke valmis, siis võib sellega kõik lõkkesse panna,  aga mul praegu ei ole. Nii. Keeva vee kasutamisel on see hea omadus,  et nüüd kui ma olen need munad niimoodi Ära tapnud, siis ma võin selle kõik panna kompostihunnikusse,  sest see on lootustik. Nii. Ja nüüd, kui see osa on siit juurikatest puhtaks tehtud saab  kivid tagasi panna. Nii. Ja siis jääb üle veel see serv siit niimoodi viimistleda. Saab siin seda süvendada. Puhastada veel nendest juurtest Ja viimasena. Ma alati lõikan selle peenraserva tagasi. Selleks on mul sellised spetsiaalsed peenraserva lõikamise käärid,  ma saan nende terasid niimoodi keerata, nii nagu parasjagu  vaja on. Praegu jätan vast nii. Ja selline lõikus tuleks siis teha alati peale  selle peenraserva korrastamist. Ja kui nüüd keegi kardab, et see selline servalõikus väga  töömahukas on, siis tegelikult peaks seda võib-olla tegema  ainult paar-kolm korda aastas.
