Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tere. Oleme jätkuvalt bodzonas ja meie sihtpunktiks on seekord okka vango delta. Üks kuulsamaid vapustava maid ja populaarsemaid kohti. Botswana seltse ja loomulikult mitte ainult Botswanasse. No nii, see heli oli nüüd salvestatud otse okka vango deltas minu enda poolt, aga kalango delta on tõesti mitte ainult Botswana, vaid kogu Aafrika ja tegelikult kogu maailma üks suuri looduse imesid. See looduse imelihtsalt seletades seisneb, selles maailmas ei ole ühtegi teist nii suurt jõge mille delta ei suubu ookeani või merre. Ühesõnaga delta on see, kus jõgi just enne merre suubumist läheb ridadesse Bentesse harudesse ja niisuguse suure lehvikuna. Need veesooned suubuvad siis merre. Aga nüüd siin okka vangas on niimoodi, et see delta suubub olematusse ehk Kalahari kõrbesse. Senaga sisemaini delta sisemaine delta ja sellist nii suurejoonelist sisemasteltad maakeral, teist ei leidu. Või past lennukiga üle lennates vaade olla ja seda me ka tegime. Ja sellest me ka siin saates räägin. Aga et see looduse heli, mis ma siit kaasa võtsin, see oli tehtud nüüd ühel vango lugematutest saartest ja see oli tehtud õhtupimeduses, kulutame veel kord seda öist okkalangu heli. Selles kõlavad niuksed, kilksuvad hääled ja siis selline ühtlane siristamine. See kilksamine kostis puu otsast ja need olid tohutu konnakoor, kes sealkandis laulavadki puu otsas ja tiksuvad ja teevad niisugust erilist häält, mida meie konnad iialgi ei ole suutelised esile tooma. Need on lehekonnad. Ja, ja niimoodi nad seal kõrgel Puurades laulavad. Ja see ühtlane sirin, noh, see oli tšikaatide sirin, mida. Tihti kuulda ka mujal maailmas nii lähistroopikas kui troopikas, need on niisugused natukene ütleme, Ritsika moodi siristajad. Aga nüüd selles samas okkavango delta saare öises pimeduses, ausalt öeldes oli mul isegi natukene kõhe olla, sellepärast et et ma olin kõndinud meie laagripaigast eemale, et inimhääli ei oleks segamas, seda helipilti ja kottpimedas metsas tihedas patrikus, see oli ikka omaette minek ilma rajata. Taskulamp küll oli, aga jaanid tahtsid ikka jalust tõmmata ja ja hirmu muidugi üldse ei olnud? Ei ausalt öeldes oli isegi kõhe tunne, sest me olime alles jõudnud sellele saarele ja, ja ma tõesti ei teadnud, kes sind padrikus võib-olla peale konnade tsikaatide, aga kas nii tohib üldse minna omapäi taldrikusse kolama? No ma arvan, et natukene tohib? Natukene tohib, sest see saar oli iseenesest väikene ja seal nagu selles mõttes varem või hiljem sa saart pidi kõndides ikkagi jõuad tagasi laagrisse, äraeksimisvõimalust ei ole ja seda ohtu, et öisel ajal keegisugune lõvinud seal padrikus on, see on, see on välistatud, aga mingeid väikseid elukaid küll võib-olla või mõni auk, kus sa võid oma jala välja väänata? Tundmatu aafrika ühesõnaga väike väike ärevus oli sees, et kui muud ei juhtu, siis ehmatada võib ikka või lihtsalt nii-öelda pikali prantsatas keset metsa. Aga hea meel oli sellest, et, et ka siin helipildis ei ole üldse kuulda sääskede pirinat. Sest akkavango on kuulus selle poolest, et mõnikord on siin kohutavad sääsepilved ja need on ränduritele tohutuks nuhtluseks. Sest siinokalango deltas on ka malaaria, mida üldiselt Botswana'st Kalahari kõrbes ei ole. Aga siin kujunenud pääsed, siis on ka malaariaoht ja, ja meid oli ka hirmutatud päris tõsiselt, et nüüd olge valmis. Kõik sööge oma malaariavastaseid tablette, kasutage sääsevõrke ja sääsevastaseid igasuguseid vahendeid, me kõik olime ennast selleks valmis. Kuid kui me jõudsime ogavangosse, siis selgus, et sääski ei olnud. Kus nad siis olid? Nad tulid võib-olla mingil teisel ajal, sest loodus on ettearvamatu ja millal see sääserohkus tekib, seda meie teejuhid ise ka ei teadnud täpselt. Aga siin samas saarel, kui me olime ära ööbinud, siis järgmisel päeval läksime pikkadele retkedele juba sinnuka Vanga veelabürint ides. Ja see liikumisviis on muidugi äärmiselt põnev. Nimelt liigutav, takse ilma mootorijõuta sellistes ühe puu lotsikutes kus siis kohalik paadimees sõuab niisuguse või õieti, tõukab maast veepõhjast ligi nelja meetri pikkuse ridvaga seda hästi kitsast Vilajat ja pikka paati edasi. Ja igas paadis on siis kaks reisijat nii-ütelda. Ja meie paadimehe nimi oli Valmo ja ta kõneles päris head inglise keelt ja tundis väga hästi loodust ja ta oli igal hetkel meile väga põnevaid asju seletada. Aga see liikumine niisuguses ühe puu lootsikus ja, ja see põhjast ridvaga tõukamine, see tuletas mulle hirmsasti meelde meie soomaad, kus ma olen haabjaga palju kordi käinud sõitmas ja, ja sama koodi näiteks ridvaga tõugatakse seal põhjast edasi seda, et see tundus kuidagi kummaline, et et nüüd ma olen lõuna poolkeral, Eestist tuhandete kilomeetril olete kaugusel ja siin on täpselt samasugune paat. Kuigi meil Eestis on Haablas tehtud haavapuust, siin on ta tehtud näiteks vorstipuust. Aga kuju on sama liikumisviis on sama ja siis hakkab nagu umbes niukene mõte peas keerlema, et huvitav, et, et kes siis nagu kellelt rukis ja siis väga kiiresti jõuad muidugi oma mõttes nii kaugele tuhkagi keegi kelleltki õppisiga, üks leiutas nii-öelda jalgrattakoha peal. Ent kuulsat Veneetsia gondli ta on tegelikult ka natuke selle põhimõtte järgi. Nad on jah, aga seda neid surutakse ikkagi mõlaga tegelikult. Aga noh, kuju on jah natuke sarnane ka pikad ja kitsad ja pikad ja kitsad ja jumal teab kunagi, nad võisid olla tõesti ühest puutüvest tehtud. Et see paaditüüp, et puutüvi õõnestatakse seest tühjaks ja sellest Zapaatiat, et see on maailma kõige ürgsem paaditüüp. Ja kindlasti maailma erinevates nurkades. Kui olud olid samad, ehk siis igal aastal olid üleujutused, siis väga tõenäoliselt oli sedamoodi ka sõudmine see pika ridvaga madalas vees tõukamine. Igaüks leiutada selle igas maailma nurgas uuesti. Ja tõepoolest siin, nii nagu soomaal on, on need üleujutust rajal haabjas üks kõige parem liikumisvahend kõigi, näiteks nende ühe poole otsikutega muidugi sõutiga lihtsalt nagu mõlaga ja sellisel juhul nendega liiguti juba nii Põhja-Ameerikas, Siberis, kui paljudes muudes paikades väga-väga ürgne paaditüüp ja meie paadijuht siis paadimees seletas siis neid taimi näiteks ikkagi sa märkad seda, mis tahan sulle kuidagiviisi tuttav, näiteks vesiroos oli seal väga palju. Ja Vesiroosid olid Ühed kollaste õitega ja teised olid niuksed sinakat õitega. Ja see oli tore, seletas, et siin on kahte liiki vesiroosid need kollaste õitega, nende õied avanevad, seal sulguvad päeval ja siniste õitega vesi roosidel on jälle öösel õied kinni ja avanevad päeval ja nüüd oli parajasti varane hommik ja väga lühikeseks ajaks oli siis mõlema liigi õied lahti. See oli siis eriti pidulik, et see oli eriti pidulik ja eriti lühikene hetk. Selleks pidi varahommikul päikesetõusuga kindlasti juba väljas olema. Ja liikumine oli ausalt öeldes minu jaoks tundus ikka väga-väga keeruline ja raske, sellepärast paadimees mõnikord sõitis läbi veetaimede padrik mõte mis ulatus kõvasti üle pea, nii et ta ei näinud mitte midagi muud kui ainult seda kitsast koridori, mida mööda seal seal liikus. Ja need veetaimed olid väga lopsakad. Osa nendest olid kahtlemata Ta nagu pilliroosugulased aga osa olid kahtlemata püürused. Ja vot see papüürus on ju legendaarne taim tegelikult. Ja oli väga põnev näha teda just siin looduslikult kasvamas, pab võõrust ära tunda, looduses on suhteliselt kerge tema no nagu teaduslik nimi eesti keeles on papüürus-lõikhein selle liiginimi ja tal on siis niisuguse ligi kahemeetrise varre otsas on niisugune lai, võimas noh, ütleme nagu, nagu pintsel, seal läbimõõdus kohe paarkümmend sentimeetrit ja selle pintsli nii-öelda karvad turritavad igasse ilmakaarde. Et on väga-väga huvitav ja, ja pilkupüüdev taim. Ja noh, me ju teame, et papüürus oli vanas Egiptuses nagu nii-öelda paberi eest, sellest valmistati paberit. Eesti turistid, kes on Egiptuses käinud, ilmselt jäävad, kui palju neile üritatud kõikvõimalikke suveniire papüüruse pähe sokutada. Just ja selle võrra võib-olla peab siis ikka seda õiget topeerust ka ära tundma, kui ta on nii-öelda paberi aseainena seal müügil, aga vaieldamatult. On see õige papüürus tehtud just sellest taimest, mille nimi on papüürus-lõikhein. Ja üks asi, mis me nüüd siin juurde õppisime. Et meie paadimees sikutas siis selle papüürusetaime sealt kohe vee seest välja. Ja tõestas meile papüürus, kõlbab ka süüa. Nimelt see varre alumine osa ta kooris selle osavalt ära, sealt seest ilmus välja niuke valkjas säsi, pista suhu proovi. Ja noh, kui päris aus olla, siis ega sellel säsil mingit erilist maitset ei olnud, ta ei hakanud vastu, teda oli võimalik süüa, aga tal ei olnud ka mingit erilist maitset. Aga vaieldamatult, ma kujutan ette, kui ka nälg näpistab, no siis sööd küll. Nii, et mitte ainult paberi eest, vaid ka kohe toidu eest kõlbab papüürus. See on ilmselt väga kasulik või nagu juba Astrid Lindgreni juttudes vist oli, et kõik, mis on hästi kasulik, ei maitse üldse? Jah, võib-olla tõesti eriti lillkapsas tegelikult maitseb võrreldes börse. Ja papüüruse kahtlemata on ta taimetoit ja kahtlemata ta sisaldab üsna palju tselluloosi ja Alt, ütleme siis niimoodi, et ta ei koorma meie seedetrakti. Et taimetoiduna on, on ta täitsa arvestatav. Ja üks asi, mis mul oli ka täitsa suureks mõistatuseks, oli see, et mille järgi see paadimees ometi siin orienteerub, kui me olime juba pool tundi seal selles tohutus vete labürindis liikunud minul enam küll meeles polnud, kus kandis oli meie saar, kuhu olid maha jäänud telgid ja muud asjad aga tema väga enesekindlalt selles täiesti looduslikus labürindis liikus ja seal ei ole ju muud, kui need nii-öelda veetaimede väljad siis vahepeal on niuksed, veesilmad, mis vahepeal võtavad täitsa järve mõõtu siis kahanevad tohutuks hulgaks suuremaks ja väiksemaks veesoont, eks. Ja nende vahel on siukesed saared, Saaria lõputul hulgal on enamasti ühesugused, nõnda niuksed isiklikud, nii et nende pikkus on tihti kilomeetreid, aga laius on tihti mõnikümmend meetrit. Ja vot see ongi see delta tähendab vesi igal aastal natukene nende veesoonte kuju muudab ja vesi võib-olla kannab setteid ühe koha peale ette, sealt enam sellest soolast vesi enam edasi ei liigu siis vesi murrab tee läbi kusagilt teise koha pealt ja niimoodi ka muutub nende saart, et ja nende lõputute pisikeste jõekeste kuju igal aastal. See on fantastiline maailm ja, ja ühe saare juures ma siis peatusime, seal oli niuke suurem saar. Maabusime siuksel mõnusal liivakal kaldal ja tegime seal siis sellel saarel niukse jalgsiretke ja kummaline vastuolu, tähendab, sa liigud pidevalt nagu vee peal ja kõik su ümber on nagu veekeskkond ja järsku sa astud kuivale liivapinnasele, kõnnid rannast, ütleme 100 meetri kaugusele ja sa hingad seda õhku sisse. Sa tunned, et see on kuiv õhk, täiesti kuiv õhk nagu ümberringi ei olekski lõputut vett ja taimed, mis siin kasvavad, on kõik sellised kuivalembesed, taimed, pinnas on, on puhas liiv. Ja järsku sa oled nagu mingis kuivas vannis, kuigi vesi on siinsamas kõrval, millega seda siis seletada? See on just see, et õieti see üleujutus on ju ajutine ja enamiku aja aastast on veeseis palju madalam. Vett on tohutult palju vähem ja ainult mõni kuu aastast on siis niimoodi, et näiteks see paik siin on ümbritsetud veega, aga kuival ajal on siin võib-olla niisugune silmapiirini välja võib-olla niisugune täiesti kuivliiva, kas ala ja väga kiiresti sellises pinnases nagu vesi imbub maa sisse ja ta tundub nagu. Põhimõtteliselt On see José Kalahari, kogu see liiv seal okka vango jõe põhjas ja, ja ümber, nii et, et see on tegelikult ikkagi kõrb, kus jõgi voolab ja selle tõttu on ka see õhk ja need taimed niisuguse kuiva savanni või poolkõrbetaimed. Aga kuna neid taimi on seal palju, siis on ka siin loomi palju ja sellel samal saarel me siis näiteks oli ju hea niukses kaldaliivas õppida tundma loomade jälgi ja vähemalt minule sai siis selgeks, et kuidas eristada elevandi ninasarvik, kui jõehobujälge need kõik on väga võimsad, aga ütleme, elevandijälg on siis nagu üks väga suur pannkook või õieti pannkoogi jälg siis jõehobujälg on ka hästi suur, aga seal on neli varvast ja ninasarviku jäljel on jällegi kolm varvast ja see on ka hiigelsuur. Päris lihtne vahet teha jah, kui üldse pole varbaid näha ja siis on elevant, kui kolm varvast, siis on ninasarvik neli varas jõehobu lihtne muidugi une pealt. Ja tegelikkuses oli muidugi seal kõige rohkem ikkagi jõehobujälgi. Jõehobu oli seal ka vees oma suurt pead välja pistma salailma kõige tavalisem loom, keda sa seal näed. Aga tegelikult oli seal ka ikkagi teisi loomi liikumas ja ja näiteks, keda meie nägime ja kes on dokkavangodeltale, vaata et kõige iseloomulikum Anttila. Tema nimi on pikk sabavoolu ja see on nüüd niisugune meie metskitsesuurune loom, pruuni värvi, hästi suured sarved, palju suuremad kui meie metskitsel pikk saba, sellepärast ongi ta nimi pikk saba Vahlu. Ja tema tagumised jalad on pikemad kui esimesed jalad. Ja see pikk saba Ohlu täielikult naudib seda üleujutuste piirkonda, sest ta väga tihti ongi peaaegu kõhust saadik vees ja siis napsab sealt neid veetaimi, veetaimed on tema põhitoit hästi hea lühike maa pole vaja üldse kummardada. Ja kui tal on vaja liikuda, siis ta ujub fantastiliselt hästi. Ja kui on madalam vesi, siis ka silk, kas seal vees mõnikord nii, et vesi lendas igasse kaarde, et ühesõnaga, ta saab oma kõhu täis, ta pääseb kergesti kiskjate eest. Ja häälitsus on ka hästi kummaline, ta nimelt ei ei mükita ega ei hõigu, vaid teeb nihukest rühkivat häält nagu nutsu. Et kui ei näe, kes on, siis võiks arvata, et ongi notsu. Nojah, ja teistpidi temas häälitsus tähendab siis seda, et noh, et kes siin on ja mida sina siit otsid ja finaalist väga pikk saba, voolu on täielikult selle uhka mango madala veega sobib istunud. Ja siis meil seal, kui keskpäev tuli ja tekkis tõeline saunaleitsak paatidega hakkasime oma laagripaika tagasi sõitma, siis meil tekkis kange isu ujuma minna, sest me vaatasime ümberringi. Kui sa vaatad üle paadiääre, siis see vesi muidugi käega katsudes oli mõnusasti soe. Aga mis põhiline, ta oli kristallselge silmaga vaadates, et see oli kummaline, sest ta maailmajõgede Deltad on alati sogased läbi paistma. Isegi jõgi ise, kui ta voolab, on ju läbipaistmatu veega tüüpiliselt vägagi võimalikud veetaimed ja mis seda teeb? Setted, mida see voolav vesi endaga kaasas kannab, ta lihtsalt loob niisuguse sogase vee sinna kuidas see siis läbipaistev oli, et selle põhjused on. Kas üks on see, et see jõgi oma lõpuosas, enne kui ta täielikult kaob, Kalahari liiva voolab liivapinnasel ja noh, siin nagu ei ole seda soga tekitavat materjali. Ja teil peseb puhtaks jah, liiv nagu aitab. Ta ütleme neid sätteid, mis tulevad sealt kusagilt ülemjooksult. Teine põhjus on ka see, et, et needsamad need veetaimestiku alad, suured alad, need on tegelikult ka head veefiltrid ja nad filtreerivad puhtaks kogu aeg. Et see vesi on fantastiliselt puhas nagu allikavesi. Ja meie muidugi ütlesime paadimehele, et me tahame siia ujuma minna kohe. Ja paadimees ütles, et ei saa. Ja siis tuli meilegi meelde, et me oleme ikkagi Aafrikas. Tegelikult siin liigub päris palju krokodille ja et vesi on juba kuskil, ütleme sulle siia üle meetri, siis on juba see oht, et seal võib krokodill kusagil olla. Aga noh, mingis väga madalas vees, siis natukene võid ennast niimoodi kasta või loputada, aga sügavasse vette ei maksa parem seal minna, kuigi vesi on imepuhas ikkagi aafrika halvas krokodill luurab kuskile, näegi teda üldse seal kuskil taime padrikus. Ta on sellist värvi ka, et sulab loodusega ühte nagu kõik jah, ja ega ta nüüd otseselt nüüd ei ole seda turisti seal jahtimas, aga kus sa satud, kui ette antakse? Lihtsalt pakutakse kohe nina ette, et siis, siis võtaks küll, miks mitte. Ja nüüd päris tõelise reaalse pildi, kui suurejooneline on, aga Vanga delta saime ikkagi järgmisel päeval, kui me vahetasime oma ühe poolotsikut teise sõiduvahendi ehk lennuki vastu ja seal on see võimalus, muidugi see ei ole sugugi odav, aga on võimalik niisuguse väikese lennukiga, kuhu mahub umbes viis inimest, teha niisugune Ring selle Okovangu delta kohal. Ja muidugi siis sa näed, et, et see on täiesti vapustav, et kuskilt väga kõrgelt vaadates silmapiirini välja ei olegi muud kui ainult üks saarte ja vetelabürint mitte ühtegi teed. Ühtegi inimasustust sugune kummaline on niisugune, nagu mingi soomaastik ja täiesti piiritud avarused. Et meie oleme nüüd novembrikuus, see oli nüüd veetõusuaeg, et vesi oli juba umbes kuu aega tõusnud, hakkab märtsist tõusma. Ja tegelikult veetõusu tipp saabub kuskil maikuus ja juunis on ka vesi kõrge. Ja vot just sellel ajal on see okka vango kõige fantastilisem ja seal üleval niimoodi lennukiga lennates. Mõnikord oli siis näha näiteks seal all niuksed mingid sipelgasuurused loomakesed siis lendur pisikese lennukiga väga sujuvalt läks maapinnale lähemale ja sealt siis sai vaadata juba, et kas need on nüüd siis parajasti kaelkirjakud või on need parajasti elevandid või, või anti Laubid kui kõrgelt see lennuk muidu lendas, umbes? Võis kui ta tahtis sulle üldvaadet tekitada, siis ta võis lennata ikka isegi kilomeetria kahe kõrgusel, aga mitte kõrgemal. Aga siis, kui ta tahtis, kes sulle näidata neid loomi, siis ta tuligi, siis kuskil poole kilomeetri peale niieta loomi veel ei häirinud. Aga samas noh, näha olid loomad väga hästi nagu peopesal. Et oli tõesti fantastiline ja kui kaugele sealt inimasustus jäi. Vot see okei, no delta, ütleme kõige suurema üleujutuse hetkel on nii suur nagu pool Eestit. Ja inimasustus on siis ümber selle ala. Ja kummalisel moel on just jäänud kogu see ala väga looduslikuks ja inimpuutumatuks. Põhjus on lihtne. Siin on ikkagi sellel nii-öelda üleujutuse ajal ja enne ja pärast seda on vett nii palju, et siin saavad areneda näiteks needsamad malaariatekitajad ja muud haigused. Ja samamoodi, kuigi okka vango deltas, on mõnel pool vägagi rammus rohi siis Inesega kariloomi pidada, sest siin on ka teatud kariloomade haigused, mis ainult selles piirkonnas Botswana seltse ongi. Et inimesel sinna eriti asja ei ole, inimesel pole sinna sajandeid asja olnud. Ja sellepärast ta on jäänud asustamata inimese poolt. Ja teistpidi tähendab looma paradiisi-na on ta siis ka selle võrra ju jäänud ka ja puutumatuks. Nii et kui isegi mõelda päris kogu maakera peale, siis see on ikkagi täiesti enneolematu, ainulaadne looduse ime kogu maailmas nagu öeldakse, maailma ainus suur jõgi, mis ei kohtu iial merega ja kunagi ta ütleme üle 10000 aasta tagasi voolas küll kusagilt Aafrikast läbi Kalahari kõrbe, kuskile siia ookeani, India ookeani jõudis ta välja ida poole, tähendab Kalahharist, aga see oli pikk. D Tal voolata ja pärast maakerke tõttu enam jõgi siiapoole ei voolanud ja, ja siis jäigi nagu haihtuma siia. Kalahari kõrbesse ja selle looduse ime peale mõtlemiseks kuulame siis veel kord helipilti kus konnakoor laulab kilk suval häälel puu otsas puude võrrades. Ja see pilt on siis kaasa võetud just okkavangodeltast. Selline oli siis tänane saade agavangodeltast millest tuleb järgmine. Läheme vaatama maailmakuulsat Victoria juga. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
