Tere tänane aegruumi film räägib sellest,  kuidas teadlased on 10 aastat jälginud kahtekümmend viit  ühendkuningriikide last et teada saada, kas  või kuidas meie isiksus meie tulevikku mõjutab. Seda filmi olen ma palunud kommenteerima Tartu Ülikooli  ja tervise arengu instituudi teaduri Ken konstaabel. Juuni alguses oli siin üks visuaalselt väga atraktiivne katse,  mida me praegu küll kommentaaris järele tegema ei hakka. Aga kas tõesti selle järgi, kuidas ma paberit limpsin,  on võimalik öelda, kas ma olen ekstravert  või ma olen introvert. See on selline klassikaline Hans Jürgen Aisengil pärit katse,  mida, ja, ja see seletus ka, mis, mis siis saatejuht selle. Saate käigus andis sellele katsele, et ka see on pärit Hans  Jürgen ein. Et jah, nii on arvatud, aga tegelikult ja mingi seos seal  ilmselt on, aga see seos tegelikult on, on küllalt selline  väike ja ja ta ei tule, ei ole kõigis uuringutes ühtlaselt  välja tulnud. Et selles mõttes ma arvan, et, et seda paberi lakkumist  või limpsimist ei saa päriselt ekstraverd se testina  kasutada küll, aga ta oli seal selline hästi ilus  ja atrakt aktiivne näide, võib-olla oleks võinud sinna  juurde mainida, et see on üks selline tore ja,  ja hästi kõlav teooria. Nii et kui nüüd mõni inimene pärast selle filmi vaatamist  tahab seda katset ka kodus järele teha, siis ta võib seda  teha küll, aga sellesse ei maksa suhtuda liiga tõsiselt,  vaid see on siiski pigem meelelahutus. Ja võib proovida ikka, ma arvan, et. Ja, ja kui muud välja ei tule, siis siin on muidugi üks  näpunäide võiks olla, et ta kui ta tahaks nagu veenduda,  et see tulemus on õige, et siis peaks valima kõige  äärmuslikuma introverdi, keda ta tunneb ja  siis kõige äärmuslikuma ekstraverdi, et siis võib-olla  tõesti on lootust, et midagi tuleb välja. Kui palju siis ikkagi mõjutavad meie isiksust geenid  ja kui palju keskkond siin filmis oli toodud mitmeid väga  erinevaid näiteid. Üks lugu oli näiteks tüdrukust, kes. Pisikesest peast oli väga leplik ja sõbralik,  aga teismelisena oli ta muutunud täiesti vastupidiseks. Ta oli väga niisugune riiakas ja lausa kaklushimuline. Selline suur üldine vastus oleks, et isiksuse ikkagi määrab  selline geende ja keskkonna interaktsioon. Et sellises tavalises lääneühiskonnas võiks see päritavus  olla 40 50 protsendi ümber. Oleneb, kuidas isiksust mõõta, et mõnikord isegi rohkem  ja mõnikord isegi vähem. Aga? See ei anna meile õigust öelda näiteks, et ükskõik,  milline see keskkond oleks või ükskõik, millised geenid oleks,  et, et see ülejäänud 50 protsenti jääks ikka samaks. Üks väga huvitav näide oli filmis ka selle kohta,  kuidas nägu kujundab meie iseloomu. Kas tõesti on siis iseloom kirjutatud näkku? No see arvamus, et, et iseloom on näkku kirjutatud,  on, on ka juba üle-eelmisest sajandist pärit,  aga ma arvan, et et. Et praeguses filmis tegelikult ei tahetud mitte päris  sellele vihjata, et, et see iseloom näost oleneb võib-olla  pigem seda, et mingid sellised pisikesed,  võib-olla vaevu märgatavad erinevused näojoontes võivad  mõjutada seda, kuidas teised inimesed meile reageerivad  või meisse suhtuvad ja. Ja ja sellest võib hakata sõltuma lõpuks  siis meie iseloom, midagi seal ilmselt taga on,  aga, aga see on kindlasti selline kaudne mõju. See ei ole kindlasti vääramatu. Ja me ei saa öelda, et see ei sõltu minu enda tahtest,  et me võime teha teistsuguse näo ette ja ilmselt see näoilme  mitte ainult see näo, selline füüsiline kuju ei mõjuta  teiste suhtumist. Jah, sest muidu me oleme varsti sellises seisus,  et teadlased ütlevad meile ära, milline on niisugune  ideaalne iseloom, ideaalne nägu ja siis inimesed lähevad  kõik riburada pidi sooritama plastilist operatsiooni,  mis annabki neile siis sellise väga hea iseloomu. No ja, ja, ja see mõjuks tegelikult nagu vastupidiselt ilmselt,  et inimesed hakkaksid uskuma, et see minu näoilmest oleneb kõik,  et ma lähen kirurgi juurde ja lasen näo ümber teha. Aga tegelikult see, mis on inimesele endale tähtis tema  isiksuse juures, et need sotsiaalsed oskused ja,  ja heaolu, et see ei otseselt küll ei sõltu tema näoilmest,  vaid pigem ikkagi sellest, et, et kuidas ta inimestega  suhtleb ja ja, ja seda nüüd otseselt see näoilme,  muut muutmine ei mõju mõjuta eriti, kui kõik teeksid samamoodi,  kui kõigil oleks ühesugune nägu, siis hakkaksid need  individuaalsed erinevused tulema kindlasti kuskilt mujalt,  nii et ma arvan, et et selle pärast nagu nägu muutma hakata,  kindlasti ei, ei tasuks. Aitäh Ken Konstaabel selle väga huvitava jutuajamise eest  ja nüüd saab juba igaüks ise vaadata ja otsustada,  kes ta on ja kuidas ta selliseks on kasvanud. Filmi teist osa vaatame nädala pärast.
