Sügisel ma istutasin siia tulbisibulat. Ja kui nad hakkasid ninasid välja ajama maast  siis ilmusid mu aeda kitsad ja kõigile teadmiseks siis,  et kes leiab oma tulbid pealt ära, närituna näed,  siin on amps tehtud juba siis nähtavasti on kas jänesed  või kitsed kallal käinud. Esimese asjana ma panin siis kuuseoksad peale,  et natukenegi seda rünnakut tagasi hoida. Aga tegelikult, ega need kuuseoksad ei ole mingi hea variant,  sest nad hoiavad valgust kinni ja ma siis ju neid tulpe ei näe. Ja ma otsustasin, et teengi siis nüüd siia väiksed väiksed verejahust,  peletid. Ja selleks ma varusin siia verejahu. Terakotapotte ja teen sellise verepasta,  mida me oleme ükskord teinud. Ja see väga hästi töötab. Verepasta pannakse siis segame sellise. Hapukooretaolise pasta. Valan siia peale külma vett. Hakkan vaikselt. Pulkadega segama? Kui me väga sooja vett valame, siis ta läheb klimpi. Päris kohe me seda kasutada ei saa. Ta peab siin umbes 10 minutit paisuma, siis ta läheb paksemaks,  siis saab veel timmida natukene veega. Aga see aeg, kui ta siin paisub. Kuna mul on plaanis niikuinii sibulalli väetada,  siis kuni see siin paisub, siis ma väetan need tulbid ära. Tavaliselt igal pool õpetustes on kirjas,  et väetada tuleb täpselt sellise reaktsiooniga,  nagu nendel pakenditel on kirjas. Paraku on pakenditel kõik asjad kirjas kirbukirjas  ja mitte midagi ei näe. Mul on selline nipp, et mina ükskord kissitan silmi,  vaatan, palju peab panema ja siis kirjutan  selle siia kaane peale, siis ma teinekord ei pea neid  lugemisprille alati kaasa võtma, nii, mis ta siin ütleb? Sibullilled 200 300 grammi ruutmeetrile ja peotäis on umbes  40 grammi, see teeb siis nii, et viis peotäit on ruutmeetrile. Ma ei hakka ju midagi kaaluma. Nii, üks ruutmeeter on võrdne. Viis peotäit. Nii. Väga hea. Nii ja siin näib mul olevat kuskil ruutmeeter poolteist  erinevaid sibullilli. Siin on tulbid, need on laugud. Nii et mul läheb mingi kuus, seitse peotäit väetisega on  hästi oluline et väetise graanulid ei satuks siia lehe  roseti sisse. Sest kui niimoodi juhtub, siis väetis lihtsalt kõrvetab  selle sibullillelehe ära, nii, siit tuleb kolm,  päris palju tuleb panna. Ja need kraanulid, mis väga lähedale lähevad,  et need ka natukene eemale Ja selleks, et ikkagi läheks sinna, kus kuhu ta minema peab  tuleks ta nüüd siia mulla sisse ilusti kobestada. Mul on alati komme märkida neid lillesibulaid grilltikkudega,  et ma siin lihtsalt neil peale ei talluks. Nüüd võib need grilltikud ka ära võtta. Eks selle rohimisega edaspidi ka väetis läheb siia rohkem sisse. Mõistlik on seda teha siis kui. Kui muld on ilusti tahenenud, päris märja mulla peale  trampima ei maksa tulla ja eriti hea, kui pärast sellist  hooldust hakkab vihma sadama. Natukene loodan, et varsti hakkab nii see kindlasti kinni hops. Muidu on oht see siia laiali. Nii. Ja see on siin nähtavasti paisunud ja väga mõnus. Peletite tegemiseks on väga mõnusad need savipotid,  sellepärast et selle pind on poorne ja see imab  selle materjali, mis me siia määrime ilusti sisse. Ja nüüd ei olegi muud kui natukene sellist maaleri tööd,  et pintsliga. Tuleks see pott siit. Seest selle seguga täita. Muide, mingit lõhna ei ole, täitsa mõnus. Ei pea üldse vabistama. Tegelikult on need potid ka päris ilusad aias,  et nad ei riiva silma. Ma arvan, et sellisesse vähe nagu maa kohta sobib,  selline asi päris hästi. Nii kolm tükki on olemas. Mul on isegi pulgad ja nüüd lähme paneme paika. Siia. Teise ma panen siia. Ja kolmanda just tulvi sibulate juurde, et need laugud,  neid need kitsed ei armasta. Nii, ja nüüd paneme need otsa. Need paneme siia teistpidi. Nii et isegi kui vihm tuleb, siis ta tegelikult ei pese seda  ainet siit seest ära. See päris kaua kestab. Nii ja nüüd ma istutan siia. Lisaks mõned kevadised lillesibulad Nii minul on nüüd praegu siin kolm Martagon,  liilia, sibulat, päris ilusad, sellised liilia sibulad on  alati sellised soomuselised. Ja üldse müüakse praegu hästi palju lilli juurikatena. Et tasub endale hankeda ja neid siis kevadel mulda istutada,  et need Itaaliad on sellised, mis talveks välja võetakse,  aga liilia sibulad jäetakse ja nüüd, kes on nad? Ostnud poest siis võib juhtuda, et need liiliasibulad on  üsna ära kuivanud ja mõnikord nad võivad olla nende soomuste  vahel ka natukene hallitust. Ehkki see hallitus läheb mullas ära, siis ma ikkagi soovitan  kõigepealt juba nende kuivade juurte pärast natukene neid  sibulaid leotada õrna kaaliumpermaganaadi vees  ja kellel see sibul on väga ära kuivanud,  see siis võiks leotada kohe täitsa kohe mitu tundi. Nii. Kõigepealt ma teen sellise kangema lahuse  ja kaalium perman ganaadi lahuse tegemisel on  ka üks väike nipp. Selleks, et kui ma nüüd hakkaksin siit seda seda  kaaliumpermanganaati siia raputama, siis on suur oht,  et teda tuleb liiga palju. Selleks ma võtan grilltiku, teen natukene niiskeks,  panen siia sisse ja vot palun. Saan täpselt nii palju kaaliumperman ganaati,  kui mul enam-vähem vaja on. Ja nüüd lahustan selle siin vees ära. Kaaliumerma Kanaadi puhul on see lugu, et ta jääbki peaaegu  siia põhja. Põhja lahustuma, et see võtab nüüd üsna kaua aega. Ja ma panen vee nüüd siia kaussi, kuhu ma  siis selle Selle tõmmise kallan et kui ma niimoodi ühest klaasist teen  tõmmise ja valan teise kaussi, siis neid lahustumata  kristalle siia kaussi ei satu ja kui satub,  siis nad võivad kõrvetada. Kalju perman ganaadi lahuse tegemisel peab kasutama kas  emailnõusid või plastiknõusid. Umbes midagi sellist. On see värv? Oh, aitab küll. Liiga kanget ei tohi teha, et hakkab kõrvetama. Ja nüüd paneme need siia mõneks ajaks. Lik. Ja nüüd ongi aeg minna peenrasse. Võtame need niimoodi kaasa. See siia. Liilia sibulaid istutama. Marta liiliad armastavad pool varju ja sellepärast ma nad  seal jugapuu varju istutangi. Et kui nad satuksid nüüd täis päikselisse kasvu kohta,  siis päike kõrvetaks nende lehed ära. Ja liiliate istutamisel on veel selline nõks,  miks mul see Liiv kaasas on, et need istutatakse liivapadja  peale ja see istutusauk võiks olla selline noh,  kuskil 20 25 sentimeetrit ja väga hea on sellise kühvliga  suure mulla kühvliga kaevata, siis saab mõnusalt. Hea ümmarguse augu. Nii ja kuskil 20 30 sentimeetrit jätan siis sibulate vahe. Nii kui on nüüd auk valmis siis paneme liiva kuskil viis sentimeetrit. Siia augu põhja. Ja istutame selle sibula liiva sisse. Noh, umbes niimoodi seda liiva siia läheb. Tasub ehituspoest. Hankida liivakasti liiva müüakse, see on hästi hea,  see väga palju ei lendu ja on selline natukene suurema fraktsiooniga. Ja ega siis muud ei olegi, et nüüd võtame  selle sibula sätime hästi õrnalt. Need juured siia. Natuke teeb lahti. Ja siis siia liivapadja sisse. Nii ilusti püsti. Niimoodi. Ja siis katame ta pealt ka liivaga, nii et see sibul jääb  nagu liiva ümbrise sisse. Nüüd selleks, et ma siin väga talluma peale ei hakkaks,  ma märgin ära, kus see sibul on sellise pika grilltikuga  ja nüüd ajan selle. Mulla siia kinni. Nii. Surume pealt ilusti kinni? Ja nüüd ma markeerin selle koha ära sildiga. Ja nii palju peab veel teadma, et väetamise võtan ma ette siis,  kui liilia on oma lehe roseti välja ajanud  ja siis ettevaatlikult väetan, sest kui ma seda praegu teeksin,  siis mullast välja ronivad võrsed saavad väetisega kõrvetada.
