Võib öelda, et praktiliselt igal aastal jõuab Eestisse loomi  ja taimi, kes siinsesse loodusesse tegelikult ei kuulu. Kuidas aga märgata võõrliikide levimist ja kohale jõudmist veekeskkonnas? Selleks oleme tulnud koos teadlastega Muuga sadamasse. Tavaliselt sadamates kala ei tohi püüda,  aga siin on tegemist nüüd teaduspüügiga. Keda te siin näha loodate? Loodame näha võõrliike põhiliselt siis üvarmudila. Aga siia võib tulla ka teisi loomi, näiteks mõni krevett  võib sattuda. Nii, kes ohoh näete, ongi olemas kalad? Täiesti olemas ja mitu tükki siin kohe. Võib siis öelda kurikuulsad ümarmudilad. Kuidas nad siia on saanud? Esimest korda leiti Eestis Pärnu laest, et see oli  siis 2001 või kaks ja mõni aasta hiljem 2005 tõmmati  esimesed unarmudilad siitsamast Muuga sadamast välja  ja siis juba saadi neid ka võrkudega. Me praegu hindamegi, et kuidas see arvukus siin aja jooksul  muutunud on, et seda konkreetselt, seda sadamaseiret me  oleme siin nüüd teinud, seitse aastat, aga,  aga Muuga sadama keskkonna mõju me oleme uurinud juba üle 20 aasta. Nii et me oleme põhimõtteliselt nagu esimesest kalast alates oleme,  oleme silma peal hoidnud sellel mudilal. Ja kuidas praegu tundub, on neid vähem või rohkem kui varem. Ütleme, et see kõrgaeg oli siin seitse-kaheksa aastat tagasi  ja pärast seda hakkas ta jälle kukkuma, et üks põhjus on  kindlasti ka see, et, et mudil sai iseenda toidulaua tühjaks,  et vahepeal. Karpe peaaegu ei olnudki, et, et nüüd viimasel paaril aastal  on hakanud üsna kiire taastumine, nii et et toit,  toidulaud on taas rikkalik ja, ja noh ilmselt hakkab  siis ka mudin kosuma. Teadlaste töö Muuga sadamas on üdini põhjalik  ja tuleb võtta väga palju erinevaid proove. See nüüd on selline proovivõtuseade, mida kutsutakse patomeetriks,  praegu ta on nii-öelda lahtises asendis ja et ta läheb  vabalt vee samba sisse, sinna sügavusele,  kuhu ma ta lasen. Ja siis ma lasen selle postiljoniga ta kinni,  nii et ma saan sealt sellest konkreetsest kihist  selle veeproovi võtta, muidu on väga keeruline täpselt teada,  et kus see, kus see proov päris. Selle proovivõtu seadeldise küljes on nöör  ja iga natukese aja tagant, iga meetri tagant on seal väike  taimi märk ehk siis on täpselt näha, et saab võtta proovid  erinevatelt sügavustelt. Ja mida te siis tegelikult nendelt erinevatelt sügavustelt  näha soovite, mis see lõpptulemus on, miks te neid proove võtab? Siis nendest sellest proovis me siis teeme nüüd DNA analüüse. Selle kai ääres tuleb nüüd viimane proov,  mis oli kõige sügavamalt veesambast vesi. Hiljem segatakse need erinevatel sügavustelt võetud proovid  omavahel kokku ja läheb analüüsi. Neid samu ümarmudilaid õnnestus juba täna  ka siit merest püüda, aga kes siis on peale kurikuulsa  ümarmudila need tuntumad põnevamad võõrliigid,  kes Eestisse on jõunud? No ma arvan, et ümarmudil koos rändkrabiga,  noh, siin on näiteks purgis ka olemas täiesti. On Eesti vaieldamatult kõige mõjuvõimsamad võõrliigid,  keda meil siin viimasel aastakümnel on erinevates  piirkondades näha ja nende nagu põhiprobleem on see,  et nad tulevad ja nad keeravad kogu selle meie ökosüsteemi  põhimõtteliselt pahupidi. See tähendab siis seda, et midagi pole enam nüüd endine. See tähendab tegelikult seda, et noh, tuleb üks niisugune loom,  ma võtan ta välja ka siis näete lähemalt  ka mudakrabi mudakrabi või rändkrabi ja,  ja tuleb siia rannikumerre ja kõik, millest jõud üle käib,  põhimõtteliselt sööb ära. Ja, ja noh, suuremad nii-öelda või lemmikumad toiduobjektid,  mida ta sööb, on merekarbid ja kujutame nüüd ette,  et selline üks selline pisikene krabi suudab päevas süüa 100 erinevat. Karpi, ja selle tagajärjel on meil juba merepiirkonnad,  kus on karbid sisuliselt ära kadunud ja karbid,  mida nad teevad. Nad puhastavad, filtreerivad mere läbi puhastatud  merekeskkonda ja kui me need karbid nüüd süsteemist ära  kaotame lihtsalt vesi hakkab õitsema. Mis on need peamised teed, kuidas need võõrliigid siia meie  juurde jõudnud on? Teid on väga palju, kuidas nad meile saadud. Ja kui me läheme minevikku tagasi kaugesse minevikku,  siis väga tihti need võõrliigid tahtlikult toodi  ka siia eesmärgiga verd nagu meie jaoks mõnusamaks muuta. Tänapäeval on see suuresti laevade ballastvesi. Kuna laevad liiguvad ühelt kontinendilt teisele,  laevad on suuremaks läinud, kiiremaks läinud,  siis palasees lihtsalt need võõrliigid jäävad kenasti ellu  ja kui nad siia palasi saabuvad ja pallastvesi  siis nagu merre suunatakse, siis väga suur osa neist  võõrriikidest jääb ka meile püsima. Siin näiteks on üks varasem sisserändaja,  see on rändkarp ja ta põhimõtteliselt on tulnud meile nüüd. Musta musta mereregioonist ja, ja see liik on sattunud meile  siia jõetranspordi abil. Samas kui seesama see krabi, kellest enne siin juttu oli,  tema on meile sattunud hoopis laevade Ballasseega  ja tulnud Ameerikast. Siin näiteks on Üks karneel krevett. Keda on ka Eesti rannikumeres väga palju,  kõlbab ka muidu ära süüa. Et sööda. Inimesed ei ole veel harjunud püüdma selliseid elukaid  ja võib-olla ei oska ka õiges kohas ei oska käia veel tema  on tulnud meile hoopis Vahemerest samamoodi laevade  ballastega toodi siia ja, ja, ja sööb siin kõik olemasoleva  ära ja tagajärg on see, et noh, kohalikud liigid osad on  isegi vaata, et ärand. Kas mõni meie algupärastest liikidest on õppinud ära  ka võõrliikide söömise? Neid näiteid on väga vähe, aga üks ilus näide on meil ahven,  ahven sööb ümarmudilat väga heal meelel ja praegu ongi,  et seal suur osa ahvena toidust moodustab ki ümar mudil. Kuidas me kõige efektiivsemalt nende võõrliikide kohalolust  ikkagi teada saame, kas lihtsalt peame neid nägema,  peame nad kinni püüdma või on mingeid muid võimalusi ka? Traditsiooniline viis on ikkagi see, et tuleb seiret teha,  me peame erinevates kohtades käima, regulaarselt proove  koguma ja siis sellest proovist on meil tõesti võimalik  tuvastada täpselt kes seal elab ja, ja, ja kui palju neid on. Nüüd tänapäeval on olemas ka uuemaid meetodeid,  ehk siis läbi DNA uurida liikide esinemist ja,  ja kõik riigid, kes meil on merekeskkonnas elavad ju  eritavad mingisuguseid aineid ja need ained on veest  põhimõtteliselt kättesaadavad. Siin nüüd me hakkame neid proove filtreerima,  kuna DNA-d on meil vaja kontsentreeritulleks me kasutamegi  filtreid ja, ja seda me praegu tegema hakkamegi. Nüüd hakkab minema siit vähemalt ja läheb. Mis asi see keskkonna DNA siis ikkagi on,  mida see näitab? Põhimõtteliselt lihtsalt öeldes on keskkonna DNA keskkonnast  pärit DNA ehk siis võib selleks keskkonnakaitse võib-olla pinnas,  võib-olla sete samamoodi õhk, et et organismid lihtsalt  jätavad endast pajälje maha ja see DNA, mida meie  siis kinni püüame, pärineb siis kas organismi mahajäetud  sülje surnud naharakkudest. Et samamoodi väljaheidetest. Keskkonnast saab DNA-d ehk elusorganismide pärilikkus ainet leida,  kui on olemas õigesti võetud proov. Proovis leiduvad pisikesed osakesed kurnatakse imetihedale filtrile. Hiljem saab laboris eraldada filtrile jäänud osakeste  pärilikkus aine ja võrrelda seda andmebaasis leiduvate  loomade DNA infoga. Nii tekibki ülevaade, kes on uuritavas veekeskkonnas viibinud. Kõik need liigid, keda, keda mereinstituudi seirajad täna  püüdnud on, ka nendest eraldame meie siis DNA,  me tahame siis kindlad olla, et, et see DNA järjestus,  mis me siit kätte saame, kuulub just nimelt,  kas ümarmudilale kuulub mõnele teisele võõrliigile et võibki  võib-olla tuua paralleeli detektiivide tööst,  et, et, et me tahame siis sõrme jälge ja nägu kokku viia. Mis on need huvitavamad näited maailmast,  mida samamoodi on uuritud, mida on leitud? Ma arvan, et üheks põnevamaks näiteks võib-olla kurikuulus  Loknessi koletis On arvata, et, et 1000 inimest väidetavalt on teda näinud,  mõned isegi filminud. Aga kahjuks on, on hiljem tõestatud, et,  et nii fotojäädvustused kui filmid ei ole osutunud tõeks. Et paar aastat tagasi otsustasid siis Uus-Meremaa teadlased  selle saladuse lahendada ja Läksid Lock nessi järvele  kogusid samamoodi EDNA proove, nagu meie siin teeme. Ja nad lootsid loomulikult leida midagi erakordset. Ja, ja kas nad leidsid, on siis see ohnessi oletis olemas? Kahjuks. Nad seda ei leidnud, nad leidsid meeletult palju angerja Nad ja,  ja sellest nad tegid siis sellise poolnaljaga järelduse,  et, et ju see loknessiga alati üks suur angerjas on. Ja need osakesed on nüüd jäänud sinna pisikese filtri peale kõik. Et, et võib-olla isegi natukene on näha,  et pilter on pisut teist värvi kui üleni valge. Kas see keskkonna DNA meetod on nii täpne,  et me põhimõtteliselt saame ikkagi igal pool,  kus tahame teada, kes seal täpselt elab? Ükski meetod ei ole lõplikult täpne ja täiuslik,  et seda kindlasti ei ole ka DNA meetod. Et küll aga on, on paljud uuringud leidnud,  et, et just vähearvukate ja haruldaste liikide puhul on DNA  meetod andnud täpsemad neid tulemusi. Et, et see ilmselt tulebki sellest, et, et kuna liigid on  oma keskkonnas väga vähe arvukad, on neid traditsiooniliselt  väga raske kinni püüda. Et teiseks muidugi võib ka öelda, et, et DNA meetod on väga tundlik,  et selleks, et meie teda molekulaarsete meetoditega  tuvastada suudaks, peab, võib seda DNA-d olla proovis väga vähe,  et piisab eie jaoks kasvõi ühest molekulist selleks et me  suudame öelda, et, et, et see isend on olnud oma keskkonna Kui iga proov on niimoodi ette valmistatud,  siis jätkub edasine teadus juba laboris. Saamegi teada, kes meie vetes elavad.
