Tere tulemast Tartu stuudiosse, Janne sõitse Kristi kool, tere. Tere. Meil on plaan rääkida teie tuua albumist Kasesalu tantsud, mis on siin 2019 alguses välja tulnud. Teil on tuues sellised pillid nagu nikkel Harpaja eesti lõõtspill. Rääkige natukene oma koostööst nendest pillidest, palun. No meil on nüüd üle nelja aasta koostööd tehtud. Ja sai just valitute, need kaks pilli ja just sellepärast, et nad nii hästi kokku kõlavad ja ja kui siin üle nelja aasta tagasi ma Kristite kohtasin Viljandis Viljandi folgil. Ja siis ütlesin talle, et, et me hakkame sügisest koos mängima ja siis tollal Kristi oli selline hästi nõus kõigega. Ja siis ta ütles, et okei ja siis hakkasimegi septembrist koos koos käima ja mängima ja harjutama. Et sellise koostöö algus, mismoodi seal folgil kokku saite? Ma sain aru, folgil tuleb väga palju inimesi, aga mis siis tähelepanu tõmbas Kristi puhul endale. See oli vist äkki mina mängisin rohelisel laval. Ja pärast seda sa tulid. Ma mäletan, et seal seal kraagis seal mina ei mäletagi täpselt, ma arvan, me tundsime ikka enne juba, aga, aga lihtsalt, et, et see, see mõte, et, et võiks need kaks pilli koos kõlama panna ja jääd. Kuidagi mulle tundus, et klappisime inimeste naiste, et, et minu jaoks on see alati nagu olnud oluline, et see, kellel ikka mängida, peab nagu olema ka hea koos mängida. Et võib-olla sealt sai selline õige pill, õige inimene ja, ja niimoodi. Aga mille poolest siis nikkel Harpa ja eesti lõõtspill omavahel kokku klapivad? Minu meelest juba see kõla, et vahepeal ongi segane, et kas ma nüüd kuulen Janne pilli või ma kuulen ennast, et need tämbrid kuidagi hästi sulanduvad kokku ja nuppu klõbin, on see teine asi, mis mõlemal pillil on kuulda mõnusasti klõbistada. Alguses mõtlesingi, et mis selle koosluse nimeks siis panna, siis olid siuksed. Alguses, kui me hakkasime esinemas käime, siis me sattusime alati viimasena esinema, siis mõtlesime, et paneme ankrunaised, seal tundus niuke väga imelik nimi. Siis mõtlesime, et meil on ikka need nupud, paneme mingi nupukad või midagi sellist. Aga siis lõpuks jäid need perekonnanimed ikkagi. Mida võiks veel kuulajanikelfarpast näiteks teada ja tegelikult eesti lõõtspillid ka, ega netti kumbki ei ole, sellised klassikalised instrumendid või mida igaüks tunneks nii hästi kõlapildi poolest mida peaks teadma, et, et võib-olla ütleme selline tavakõrv, võib-olla eristabki teda nagu viiulist võib olla. Aga kui nüüd natukene teada selle pillikonstruktsiooni ja, ja sellist tausta, et siis siis, siis võib-olla hakkab, see läheb see nagu teadmisest läheb, nagu see kuulmine ka teravamaks, et et kuna sellel pillil on lisaks meloodia keeltele ka sellised veidrad keeled nagu resonantskeeled, neid on lausa 12 tükki iga noodi jaoks, siis see tekitab sellist eraldi, sellist suurt kõla tekitab sellise, nagu mängiks suures ruumis või et mida näiteks viiulil ei ole nagu endal kohe pilli küljes olemas. Et, et see on võib-olla see, mis nagu eristab teda viiulikõlast. Ja noh, muidugi siis see nuppu klõbin juurde muidugi teravam kõrv kuuleb ka selle alati ära, et seda lõppu klõbin tuleb. Sellepärast et see ongi nagu nuppudega pill. Et kui viiulil vajutan sõrmega keele alla vastu kaela, siis sealt nagu mingit kolinat ei tule. Aga nüüd nõkkel Harpolan sõdasid, et nende nootide hajutamiseks ma pean vajutama puu ja siis see nupp läheb vastu keelt ja vajutab seal õige noodi alla, siis sealt tuleb see klõbin, puidust nupud. Ja mida teine käsi teeb? Teine käsi muudkui tõmbab jah, poognaga heegeldab ja, ja see poogen on muidugi poole lühem kui näiteks riiuli omad, et kuna kuna see pill asetseb sellesse edasi nagu võib-olla kõige selgem võrdlus oleks kitarriasendis, ehk siis tantsin süles sedasi et siis, kui mul oleks pikk poogen, siis siis ma kuidagi ei saaks hästi mängida paralleelselt. Et, et, et sellepärast on poole lühem poogen ka. Aga eesti lõõts ja minul on heina tartus valmistatud eesti lõõts 2010. Aasta, see on tema 20. pill. Nüüd viimati, kui me nägime, siis tal oli vist umbes 116 pilli, nii et peaaegu 100 pilli rohkem. Ja võib-olla ma räägin siis eesti lõõtsa juba, päris paljud ikkagi tänapäeval juba teavad, et kui mina hakkasin, ma hakkasin 2009 suvel mängima siis minu, minu vanuses mängijaid oli kaks-kolm-neli tükki veel. Aga siis paar aastat hiljem, siis hakkas järjest noori tulema peale, et nüüd on ikkagi Eestile väga populaarne Eestis. Ja mina hakkasin seda mängima nõnda, et jäin üksi koju, elekter läks ära. Tore lugu alati nende rääkida. Ja kuna minu ema mängib lõõtsa ja vanaisa mängis ka, siis ma olin praktiliselt kogu elu ikkagi kuulnud, kuidas lõõtsamäng kõlama peab. Teadsin seda repertuaari ja siis lihtsalt võtsingi selle lõõtsa, kui elekter ära läks ja proovisid mängida ja alates sellest peale siis olen mänginud. Need, siis on kasu ka, elekter läheb ära, aga väga hea pärimusmuusika mõistes on sellest alati kaasas ja siis hakatakse päris asja tegema. Nii, aga räägime nüüd sellest albumist Kasesalu tantsud, kuidas te selle albumi juurde jõudsite ja mis need Kasesalu tantsud on? Kuna meil repertuaaris on hästi palju lõõtsalugusid, viiulilugusid ja kandlelugusid siis mingi hetk kasime enda repertuaari valima Erni Kasesalu lugusid koorastest pärit kandlemängija. Ja mida rohkem me siis veel kuulasime, tema mängitud repertuaari, siis üha rohkem sealt hakkas meile meeldima ja lõpuks oligi neid lugusid kogunenud, nii palju tekkis mõte, et ometi oleme juba tükk aega koos mänginud, et võiks ka salvestada. Ja tegelikult eelmine suvi 2018 Viljandi folgil siis me tulimegi sellise toreda kavaga välja nagu Kasesalu tantsud, kus siis meie mängisime Erni Kasesalu poolt mängitud lugusid ja toredad tantsijad Viljandi kultuuriakadeemiast, siis tantsisid selle muusika järgi, et sealt sai see algne mõte ja siis kuidagi läks loogiliselt, et see sai ka plaadi nimeks. Ja me selles Viljandi folgi kavas kutsusime meiega koos paari lugu tegema ka Heino sõna kandlemängija, kes on ka siis saanud oma, et kuidas nii-öelda inspiratsiooni kandlemänguks Sterni kassas olnud tema on veel teab peades ka Ernit, selles mõttes koosneb, aga laval mängida oli veel omakorda selline tunne, et, et nii on ka meiega kuidagi selline hästi mõnus siuke vaimne tunneli Erni Kasesalu ja see Heino sõna, nemad siis on, eksju rahvakandlemängijad. Et tal on siin, ma vaatan plaadi peal pildi peal on ka selline suur, korralik, õnnelik ka ja ma loen koorast vallast on ta pärit, aga tantsis tõrvas elanud hiljem. Mille poolest need Erni Kasesalu tantsud siis teid paelusid või need lood, mis lood seal on, seal on osad lood, mis on lihtsalt Ernie mänginud nende rahvalikud, aga siis osad pooled isegi meie plaadi pealt on siis sellised, mis on Erni enda poolt loodud ja minu meelest enamus olid ikkagi valsiloodmizerni ise teinud. Ahah, et tundus, et teda tõmbas Valtside poole. Aga tema mäng ise, see on hästi selline Virtoosne ja vaba ja kaasahaarav, ma ütleks. Üks oluline asi on, et see on hästi täpne, et see, see akordimäng, mis tal on, need hästi täpne, nii et mõnes mõttes ma arvan, et võib-olla üks osa, miks me nagu selle Jörni muusikast nii vaimustuses olevat üks on jah, need toodud kaunid meloodiad, tohutu suure ulatusega ja virtuaalsed, aga teine asi, just see täpsus. Ja kuna me ise oleme mõlemad nagu loomult sellised kuidas ütelda täpselt siuksed, korraarmastajad, inimesed, et võib-olla sealt on ka täitsa nagu isiksusepõhiselt selline klik käinud ja, ja võib-olla see, et see on nagu naiselik muusikat, natuke tundub, kuigi nüüd, kui pilte vaadata, siis herne on ikka väga sarmikas. Mehelik mees oli aga et kui nüüd rääkida rahvamuusikast, siis see valdavalt on ikkagi väga raske, nagu naisterahvastel seal sellist sobilikku nii-ütelda repertuaari leida, sest see minu arust tundub just Erni muusika hästi sihuke naiselik ja selline mulle vähemalt tundub nii, kuigi need akordid on tõesti jõulised ja asja täpselt, et et seal oma pealase mehelik pool siis hakkabki kohe põnev seda kuulata, et mis seal siis lõppude lõpuks on. Kas Erni Kasesalu mängis nyyd oma lugusid ainult kandle peal või ta laulis ka neidsamu lugusid? Nii palju, kui mina olen lugenud ja kuulnud, siis ta ikkagi pigemaid mängis, ta selline väga suur laulumees ei olnud, aga mine sa tea, olenes võib-olla peost? Jah, et salvestuse küll me ei leinud, kust oleks laulnud? Peaks üldse, mis häält ta tegi? Et, et jah, et instrumentaalmuusika põhiliselt sellepärast, et noh, me ka oleme keskendunud rohkem instrumentaalmuusikale, võib, aga nii räägid stuudios külas olles Janne sõitsi Kristi kool ja kuulame nende albumilt Kasesalu tantsud esimest lugu kohtumiste valss Erni Kasesalu järgi. Tervet albumit on plaan kuulata 19. mail saates folgialbum.
