Et see puu siin On mitte just kõige dekoratiivsema välimusega vana,  selline merest välja heidatud kuivanud ront. Aga ma panin ta spetsiaalselt siia sellepärast,  et, et oleks orientiir autoga tagurdamisel ajada sisse. Mitte ainult siin on tegelikult sees ka sellised uurded,  siklaste vanad käigud ja ise ma tegin natukene neid juurde  ka veel. 50 aastase staažiga tõsise liblikahuvilise Urmas Jürivete  koduaed on palju rohkem kui ilu või tarbeaed. See on tõeline loodusaed, mille iga nurk on planeeritud  liigirikkuse ligimeelitamiseks. No kui sinu aiast nüüd sisse minna, siis siin avaneb ikka  tõeline selline looduse oaas, et sa, see on sul kujundatud niimoodi,  et Babac lähed sisse ja ja loodus õlitseb nii-öelda No on eesmärk on ka selline, et, et kogu aeg need pildid vahelduksid,  siin on. Toredaid selliseid Eestis suhteliselt haruldasi taimi. Siin on helikrüüsum, arenaarium, see peaks olema vist käo kuld. See on kollane karikakar. Ehk siis antemistinkt. Torja sa oled need taimed endale siia aeda toonud  siis loodusest või mismoodi ma olen toonud looduses? Aga eesmärk ei olnud nagu selline aianduslik. Eesmärk oli selline, et kui ma tahan teatud liblikaid  kasvatada röövikust üles, et ma ei peaks sõitma mitmeid sadu kilomeetreid,  mul oleks oma koduaias neid võtta. Ja, ja varasemalt ma tegin oma, need katsed,  tegin ära. Aga praegusel hetkel ma selleks neid enam ei tarvita. Aga seesama Käo kullal on, on üks teine funktsioon siin siin  käib üks. Erakmesilane antidiumanikaatum käib tema pealt seda villa. Erakmesilast on selline asi selleks, et,  et kaitsta ennast igasuguste parasiitide eest  siis kui on need söödakuulid on sinna sisse juba asetatud  ja on iga selle söödakuuli peal, on üks muna munetud,  siis ta sulgeb selle käigu kinni, et need parasiidid ei  saaks sinna sisse minna ja nende siis vastseid ära sööma hakata. Ma vaatan, et sa oled nendele erakmesilastele nii-öelda  pühenduma hakanud, et kui sa varasemalt tegelesid Rohkem liblikatega ja kimalastega siis erakmesilased on  mingisugune uus uus teema. See on mulle uus teema ja uus teema on ta  ka sellepärast, et ta on ääretult huvitav just nende  bioloogia poolest. Et siin ma saan oma kodus kuskile välja sõitmata,  saan jälgida nende elutegevust ja ja aeg-ajalt,  kui ma oma arvates kohtan siin Mulle tundmatut uut liiki,  siis ma püüan ikkagi teda kinni ka ja panen ta oma  kollektsiooni ja siis määrab ta lõplikult ära. Aga palju neid liike üldse on või on see liigirikas,  selline? See on, see on päris liigirikas. Sugukond, ja ma arvan, et see on kuskil 200 viiskü kümmend,  võib-olla isegi rohkem liike, ligi 300. Siin on nüüd väike must põrnikas või mis see on,  täpsemalt tead silinder põrnikas ja silinder põrnika. Isasloom tunneme ära selle järgi, et tal on. Peas selline väike sarv nagu eestal ninasarvikul. Eestis on üks teine ja ilmselt palju palju tuntum on  ninasarvik põrnikas, aga see on tollest nüüd võib-olla,  et isegi kümmekond korda suurem, kus talle meeldib elada  siin üldse. Ma arvan, et ta on seotud tegelikult kõdu  ja sellise kõdupuiduga. Sellepärast et ma olen sellistes kohtades looduses teda  ka leidnud, aga aga kuna mul on aias ka nüüd on väga palju  kõdunenud puid, ma arvan, et ta on endale leidnud siin  ka sellise sobiva elupaiga. See on lõhnav kuslapuu. Ta on selles mõttes vahva taim, et siin ma jälle sain testida,  et kui kiiresti üks või teine liblikaliik leiab enda  röövikule sobiva toidutaime üles. Ja tänavu maikuus püüdsin ma kinni siit ühe närutiiblase,  see on selline väga huvitava tiiva kui liblikas. Tema nimi on Alucita heksa taktüla. Siiamaani olid leitud üksikud isendid Lääne-Saaremaalt  ja üks isend Ruhnu saarelt. Ja nüüd kujutage ette, tänavu aasta üks liblikas juba  siis siis siin koduaias. Olen kunagi jah uhkustanud sellega, et see paik  või punkt terves Eestis On lipikate. Liigirikkuselt kõige arvukam tollal ma jõudsin järeldusele,  et see on lihtsalt sellepärast, et siin elab inimene,  kes neid liike kõige paremini tunneb ja,  ja, ja neid ka pidevalt aastakümneid siin püüab. Praegu siiski ma olen avastanud, et seoses nende erinevate  taimede istutamisega siia on siis palju liike need taimed  üles leidnud. Kui me läheme siit edasi, siis selle kasepuu on vallutanud  üks väga huvitav tegelane üks taim, keda no tihti Eestis  sellise sellises mahus ei näe, sellises suuruses. Tegemist on luuderohuga, mina istutasin selle siia maha. Ma arvan, et kuskil 25 aastat tagasi. Ja see 25 aastat võikski olla nagu selline märk  kus hakkas meil pihta jätkuv kliima soojenemine,  aga seal sees on uuderõhu sees, paistab välja  ka üks pesakast, selles pesitseb mul enamasti. Must kärb see näpp. Kuule, aga linnud ju söövad sinu meelis putukaid. Miks sa siis nende eest hoolt kannad? Siis ma näen, kuidas looduses need asjad toimivad,  aga selle linnukese jälgimine iseenesest tema toitumise jälgimine,  tema laul, see on niivõrd fantastiline, et Ma arvan,  et see on väärt et ta minu aias pesitseks See uhke kõrvenõges siin aiaservas on, kas on nüüd hooletuse  märk või see on ikkagi tahta? See on tegelikult tahtlik, ta on Eesti ühtede ilusamate  päevaliblikate rööviku toidutaim väike koerliblikas  päevapaabusilm admiral ja nõgese liblikas. Siis ma arvan, et miks ma peaksin selle kõrvenõgese oma aias  siis ära hävitama, tegelikult tal ruumi siin ju on. Siin on sul mingisugune huvitav kooslus,  see siin ei ole ju veekogu selline soin ala või. Jah, see on, see on taotluslikult jah tehtud,  et ma saaksin siin kasvatada selliseid veetaimi,  mis ei ole päris päris otseselt vees, vaid on sellisel  soisel alal. Et siin me näeme Kitsalehist hundinuia, aga siis on mul siin on päris palju,  on siin konnarohtu, näed, see õitseb. Aga konnarohi on natukene selline agressiivne selles mõttes,  et ta on. Hakanud sellel alal domineerima. Aga konnarohi, kas konnad ka on? Siis. Ta on konnarohi on tulnud, nimi on tal tulnud tõenäoliselt  sellise kasvukoha järgi, mis on meeldiv siis elupaikkonnadele. Muidugi konnad mul siin ka elavad. Kui me siin aias ringi kõnnime, siis vahepeal on sul selline  ilus niidetud muru aga kohe siin kõrval on nagu tundub,  täiesti hooldamata peenar, et mis see siin endast kujutab. Siin on väga tähtsad ja põnevad taimed, siin on. Magus hundimmas, kes siin laiutab Astra kaalus glutsofüllus. Mille pealt ma olen saanud Eestile väga põnevaid  ja haruldasi liike? Edasi siin harilik põisrohi. Silene vulgaaris, näete, siin on. Tähtis taim. Nektari taim just paljudel ööliblikatel,  eriti nelgiöölased, käivad selle peal. Kui mina näen siin sellist veidi korratust,  siis sina näed jällegi puhast Liigirikkust, eks siin on liigirikkus olemas,  jah. No tihtipeale inimesed ei taha väga oma sellisesse linna  iluaeda selliseid tüütuid, putukaid, aga sina just tahad,  et miks see on hea, et need tegelased sul on? Sellepärast, et kui meie Praegune loodus on ju liikumas selles suunas,  et liigid vähenevad. Putukate loomade lindude arvukus väheneb  siis kui me enda koduaias näeme, et siin ikkagi veel  loomakesed on veel elus ja alles siis see kuidagi tekitab  sellise väga hea sellise. Rahuloleva tunde. Me elame ju tegelikult inimese poolt loodud Biotoopides või siis elukeskkond on inimese poolt loodud. Et, et kui me selliseid oaasi sarnaseid kohti loome juurde,  siis me kindlasti suudame veel päris pikal perioodil oma  liikide arvukust ja, ja liikide rohkus säilitada.
