Varalahkunud kirjaniku menuteos on niivõrd mahukas, et isegi nelja tunnises lavastusse seda kokku pakkida ei saanud, räägib trahwartiseeria ja lavastaja Ivar Põllu. Lõpuks sai ta läbi täieliku ümberkirjutuse, et proovida leida, mis oli see algimpulss Vahuril rääkisime ka Vahuriga sellest pikemalt ja siis proovida kirjutada romaani tõukeks saanud impulsi pealt siis näidend nagu uuesti, see tähendab, et ka mitmed tegelased on kokku kirjutatud ja mitmed tegelased üldse välja jäänud ja kõik on hoopis teistmoodi, et kui keegi hakkab kõrvutama või näpuga, siis otse romaanist on väga vähe. Põhisündmus on siiski sama õe ja vennaarmastuse kättemaksulugu venda Bogdan mängib Vanemuise Andres Mähar ning tema õde, särafiimad Ugala näitleja Ilo-Ann Saarepera. Kõige lihtsamalt öeldes on ta üks naine, kellel on väga-väga palju haiget tehtud ja kes selle eest, et temalt on võetud see võimalus elada õnnelikult ja täis armastust selle eest otsustab siis kätte maksta. Etendus toimub kahel üksteisest hõreda võsaga eraldatud poolel, üks neist refima ja teine Bogdan nii omaette näha. Mõlema õe-venna lugu vahetab publik vahepausi ajal. Tribüüne keerulisem osa oli näitleja Ilo-Ann Saarepera jaoks aga helipool, mis muudab vabaõhukeskkonna intiimsemaks kui väike teatrisaal. Me mängime inimestele kõrvadesse, meil on need monitoride klapid, et inimesed kuulevad meid hästi lähedalt, et meil on justkui selline 25 meetrit lava, aga see esteetika on pigem filmilik. Et me oleme neile hästi lähedal, et see on hästi suur väljakutse. Lugu etendub ühes kolkaküla hoovis samasuguses vanausuliste külas nagu Afanasjevi romaani tegevuski. Ilo-Ann Saarepera sõnul on ka keskkonnal olnud näiteprotsessile oma mõju. Vahepeal, meil käivad need päris Paabad siia, eksivad ära siia mänguplatsile ja siis räägivad midagi vene keeles, millest noh, mina väga hästi ei mõista, aga noh, nad on segaduses, aga siin on neid autentseid tegelasi päriselt näha, ümberringi liikumas, et see on hästi tore. Vabastaja. Kar Põllu hobusele etnograafilise poole me otsustasime, et me jätame lavastuses täiesti välja, sest muidu ta oleks muutunud selliseks nagu mu sealseks. Ja ikkagi me lõpuks, kui me hakkame tegema graafilist, siis me lõpuks ikkagi kindlasti eksime millegi vastufarme kogu etnograafilise kõrvale, et ta on ikkagi puhas teatri puhas mäng, aga kasutades algainena seda romaani, seda keskkonda
