Ja nüüd me jätkame teemal Eesti muusikud välismaal, sest just eile õhtul on tagasi saabunud Hiinast Kadri Voorand ja Mihkel, märganud tervist, tervist, tere. Tulete tõesti peaaegu otse lennujaamast siia klassikaraadio stuudiosse, et rääkida värskeid muljeid. Nagu ma aru saan, siis tantsite seal kontserte ja tegite sellist loomelaagrit, aga kuidas see kontakt Hiinaga üldse sündis? Hiina pool Siis festivali korraldaja Adam Huang Jong käis Tallinnas ja mitte minu meelest ainult ühe või isegi rohkem kordi ja oli sattunud nägema minu kvartetti vist kunagi, kui ka tootja, igal juhul tal oli plaan juba ammu kutsuda Hiinasse, et tal on selline festival ja siis muidugi tundus selline kauge ja tume maa, mis kas tegelikult realiseerub, et väga vähetõenäoline, aga mees oli nii järjekindel, et tuli isegi ekstra, et kokkulepet kinnitada, sõitis veel siia Euroopa muusikutega neid sõlmima selle aasta kevadel, et ikka üle rääkida, et see plaan on päris ja ma olen siin ja et see ei ole mingi udune, kauge jutt ja siis kõik need realiseerus igal juhul jah, see lihtsalt tema oli siin nägi neid Eestis mängimas Tallinn Music Weekil. Sealt tuli, kas see on teie mõlema jaoks nüüd esimene kord Hiinas käia? Minu jaoks oli nüüd kolmas kord, nii et olen varem käinud seal, nii triin big bändiga kui Maarja-Liis Ilusa, käisime kontserte andmas, nii et möödunud aasta. Ja nüüd oli jah, kolmas kord. Ja minul oli teine eelmisel aastal ka, kusjuures oktoobris käisime Estonian poisis kasinast. Nii et selles mõttes juba olid natukene tuttav. Ja, aga ikkagi see teadmine, et Hiina on väga suur maa ja need erinevad regioonid poolest erinevad üksteisest siiski on, sain kinnitust ikkagi nüüd jah, et ei ütleks niimoodi, et ma eelmine kord käisin Hiinas, nüüd ma tean, kuidas seal on, seekord oli täiesti teistmoodi. Jah, et kui sa oled käinud Shanghai Shanghais ja Pekingis, siis sa ikkagi päris Hiinas ei ole veel käinud, et ei saa öelda, et tõesti hoomamatult suurmaad. Et seda pilti ette saada, selle, see võtab ikka väga. Sa pead kõik need regioonid läbi käima ja, ja see on selline pikem protsess, seal tutvumine. Kui pikalt seal nüüd praegu viibisite ja mis te seal tegite? Viibisime koos esimestega kokku peaaegu kaks nädalat, see oli siis nii, et kõigepealt me andsime Pekingis kontserdi ja, ja peale seda pekingi kontsert, tee, mis oligi meie peamine eesmärk sinna minekuks, et kuna sinna pekingi kontserdile oli kohale kutsunud kohaliku korraldajaga mingi tohutu filmitiimi ja kõik, et ta nagu loodab meid nagu hakata Hiinas võib-olla kuidagi reklaamima rohkem läbi oma kanalite ja see oli nagu selline kõige suurem üritus ja peale seda, Me läksime, sõitsime üldsegi teise hiina otsa. Hain Anni, mis on siis täiesti Lõuna-Hiina mere ääres keset loodust ja, ja kirjutasime muusikat, jaga, salvestasime, mõtlesime, otsisime Hiinast me selle üsna keeruline ülesanne leida Hiinast looduslikult kaunis koht, kus oleks leiduks hotell, mis on keset ei midagit, et mis oleks täielikus vaikuses ja meil õnnestus. Ja isegi saigi salvestada ka üht koma teist. Nii et selles mõttes väga vajalik, sest meil ei olnud aega võtta kusagilt mujalt, meil oli väestaja laagrikuna nimelt meil tuleb väga suur kontsert siin novembris enamasti enam-vähem ongi ainus kontsert mis me saime sellel sügisel teha, kuna see on lihtsalt nii suur, et sinna kõrvale ja teised ei ole mahtunud. Teadjad valmistasime seda ette, selleks kasutasime aega kahe kontserdi vahel Hiinas ja tahtsime saada nagu sellist tõuget, et me lihtsalt ei tee tööd, nagu me oleks Eestis, vaid tahaks näha Hiinat rohkem kui see linn, see suur linn. Ja see tegelikult on üsna suur väljakutse saada linnast välja, sest et igal pool tundub esialgu, et ongi üks suur linn. Aga tegelikult on olemas ka see looduse keskel olemise koht Hiinas erinevates. Muidugi, Hiina mõistes väike linn tähendab ikkagi Eestiga võrreldes umbes Eesti suurust linna, et elan jah, ütleme Hiina külad ikkagi, seal on mõni miljon ikka kuskil leidub. Aga sellest, et see oli jah, et pärast siis seda lõuna külaskäiku oli kontrastiks kohe suund täiesti peaaegu põhja põhja poole, sinna Chang sunni. Mis on siis Põhja-Korea kohal? Et selles suhtes oli kontrast päris suur, et nii lootuse mõttes kui kogu selle keskkonna ja, ja seal on isegi keeleliselt hästi palju erinevaid dialekte ja mitte isegi dialekte, vaid noh, täiesti täiesti erinevad kardinaalselt erinevad keeled ei saa üksteisest arugi nii kirjapildis kui suuliselt. Ja et kui mina üritan, et mis iganes riiki ma lähen ju selle riik keeles inimestega suhelda siis hiina keel on kindlasti üks suurimaid väljakutseid, Ungari keele kõrval on kohe ka mainima ära. Et siis isegi oluliselt keeraja keerulisem kui heebrea keeles rääkida või noh, mis iganes üritad olemist rääkida. Et siis kui ma arvasin isegi, et Pekingis, et midagi siin õppisin juba tutvustama mingisuguseid lugusid Chanktsionis hääldus oli juba täiesti teises kohas ja et juba kohalik ei saanud minust aru ja ma olen väga tänulik, et minu nii-öelda see host oli nõus mulle siis jällegi õpetama selle kohaliku hiina keelt. Me just siin kuulsime ennist saates, kuidas Tuulikki Portoshik rääkis oma jaapani muljetest ja mainis ka, et kas te näiteks Jaapan on ikkagi väga isemoodi maa, et noh, ilmselt sama võib öelda Hiina kohta. Kindlasti jah, et see kultuuride erinevus on nii suur, et et selles suhtes nad on jah, selles mõttes turismi ja sellist asja Hiinas on suhteliselt vähe selle tõttu nad on ka üsna sellised omas omas elemendis seal, et et nad ei ole nii palju segunenud ja meie jaoks ütleme, kui see kõrvalt järsku imbunud sinna seltskonda sisse, siis Nad ei, isegi nagu ei oska sind märgata või saad vahepeal pead, näpistan ennast, kas sa oled üldse olemas päriselt või nähtav, et nad nagu kõnnivad sest üle või mööda, et, et see, see kontakti on väga raske hiinlasega leida, esialgu, aga see muidugi muusika on selline võluvõluvits või selline imeline, imeline kunstivorm, et kus on võimalus ülikiire aja jooksul täiesti kardinaalselt seda pilti muuta, sest ma, ma vahetult enne kontserti käisin spetsiaalselt fuajees veel vaatama, sest kui inimesed kogunesid, vaatasin, et kes sinna siis tuleb või mis inimesed sinna tulevad, üldse? Vaatasin väikest pilti ette saada ja lihtsalt siis kõnnid seal vaikselt seal fuajees, vaatad sind pikali, kõnnitud täiesti nagu kaod sinna massi ära. Aga siis tunni aja pärast on nii, et kõik on nii palju nii palju muutunud, et need inimesed, kes oli, tulid sellised hästi kinnised ja omas elemendis, omas mullis, kuskil tulid sinna siis ühel hetkel nad avanesid sedavõrd rohkem, et, et kui nad võtavad, avavad ennast siis seda veel rohkem, et kuna see elu on seal ilmselt selline üsna pingeline ja olelusvõitlus ja palju inimesi ühel ühel ühes väikses pindalas ja igaüks võitleb oma koha eest, siis siis see, see pingelanguse ja see oli nii tohutult suur ja võimas ja tohutult. See, see on nagu kuidagi see tõesti see kontrast, eks ju, et ühel hetkel see kuidagi näed sellist kinnist hiinlast. Ja järgmisel hetkel peale kontserti on ta lihtsalt nii lahti, ta otsesõnu lihtsalt jookseb su pikali ja, ja seal on jällegi võib-olla teises teistpidi tuleb välja see hiinlase nagu selline, et mina ka. Ma tahaks saada osa sellest, mis iganes kujul, ma olen siin ja kõik tahavad sind kallistada ja sinuga pilti teha ja noh, et sa oled täiesti siis sa oled nagu mingisugune selline imelik uus Poom kusagil mingi näide kellelegi uut tõugu kutsikas, kõik, kõik tahavad saada mingite osa. Et see, see tohutu rõõm ja tänumis peale kontserti vallandub, et see olekski nagu paisu tagant lahti pääsenud tohutu vool, mis, mis see on täiesti uskumatu, Sa lihtsalt lõigi nagu meid pikali. Et ma olin täiesti šokis, siis küll. Et oleks, tahaks nagu nautida seda ja rohkem siis, kui nad on avanenud, oleks tahtnud pikemalt jääda siis siis sellelt pinnalt, kui nad juba avavad ennast, siis õppida neid tundma ja rohkem nendega suhelda, aga samas jälle pead edasi liikuma ja siis jääb asi õhku. Aga, aga muidugi see kogemus on olemas, et see võti on olemas, et läbi muusika siis pugeda nende hinge ja, ja siis siis avada neid siis nad hakkavad rääkima oma elust ja asjadest ja ja siis on väga hea võimalus nii-öelda seda neile hästi külje alla saada, et ühel hetkel sa oled nagu üks üks nende seast, et kuigi kuigi see tund aega tagasi olid, nad ei märganud isegi sind üldse, et sa oled täiesti. Ma ei tea, kas neil on võib-olla selline natuke pelgavad ka selliseid välismaalasi, et võib-olla selline keelebarjäär, et äkki küsib midagi, et ei oska vastata või selline kuidagi hästi-hästi pelglikud on, nad mõnes teises riigis seda ei ole, pigem vaadatakse, kui sa oled natuke erinev või teistmoodi nad välja, pigem vaadatakse sihukese sõbraliku pilguga, et või, või lihtsalt vaadatakse, et sa oled selline inimene. No näiteks on Lõuna-Hiinas, kus me käisime, seal oli jälle vastupidi, et et tuli ette selline pilt, nagu oleks mingisugune Ameerika film käima läinud ja siis sa oled seal kuskil Aafrikas ja siis lapsed jooksevad järgi ja küsivad midagi. Et täpselt oligi, et me leidsime üles mingisuguse imepisikese külakese, kus me läksime nagu vaatama, et kuidas siis kohalikud elavad ja käisime nende turul ja siis oligi nii, et kõik väiksed lapsed jooksid järgijaitsidel õu ja noh, täiesti me olime tõesti selline hiila ime keset Tiinat vaatamisväärsust. Meelelahutusealistel ei, vastupidi, aheldatud sellised lapsed, kes koolis õpivad hiina keelt, vanemad üldse mitte keegi ei räägi hiina keelt, isegi turismiinfokeskuses mitte keegi ei räägi tõesti inglise keelt. Inglise keelt mitte, mitte keegi ei räägi inglise keelt. Ja siis need lapsed, kes õpivad koolis Hallow, saanud sellele, et nad on nii rõõmsad, need on kellelegi seda öelda. Lihtsalt jooksevad järgi, et saaks veel öelda hello. See oli nii tore. Aga hiinlaste endi suhtumine kultuuri ja muusikasse on ka tõenäoliselt võib-olla pisut teistsugune kui meil näiteks, kas te selles ka jõudsite mingisugusele järeldusele? No mis on kõige olulisem vahe eestlase ja hiinlase juures on minu meelest vaikusevajadus. Kui me võiks ju oletada, et hiinlane, kes elab valdavalt, et linnas või, või igal juhul tohutu hulga inimeste ja müra keskel vajab vaikust, siis hiinlane näeb seda teistmoodi. Nende jaoks on heli mingis mõttes nagu põgenemine vist et isegi looduses nad toovad kaasa ka sai kauni kõlariga või isegi lausa seljakotis kõlariga ka loodusrajale kaasa muusika. Et kui meie läheme metsavaikust nautima jalutama, siis nemad tulevad metsa oma nagu taustamuusikaga. Seal on ju parkides isegi statsionaarset kõlarit postide otsas, võib-olla siis ka sellepärast, et seal vajalikul hetkel mingit vajalikku sõnumit edastada, aga, aga igal juhul pidev taustamuusika, pidev mingi taust kogu aeg peab olema, see on võib-olla selline kaitsekilp või selline turva, turvatunnet tekitab neile see, et, et, et ei kujuta ette jah, et nad teda vaikus. Lennukis lennujaamas, bussis ükskõik kus igal pool inimesed vaatavad teleseriaale nii et nad kuulavad seda avalikku kõlarist, seda heli või kuulavad muusikat, nii et kõik kuulevad koos nendega. Mis siis samal ajal kuulab 10 inimest kõrval veel mingisugust muusikat, kõva kõva häälega, et see, see tohutu müra, mille sees nad on harjunud olemas, on minu jaoks hämmastav tav. Et nad suudavad selle keskel üleüldse säilib ta kaine mõistuse kui kuidas on võimalik, ma tõesti ei tea seal ja see on minu jaoks kõige raskem ja sellepärast oli ka keeruline ülesanne leida seda vaikset kohta. Õnneks meil õnnestus leida see, kus me tegime siis tööd Lõuna-Hiinas, laulukirjutamislaagrites. See oli siis nii-öelda erand. Aga igal pool mujal on ikkagi lärm ja ma ütlen ka isegi loodusrajal. Aga oli võimalik mul vaadata ühte Instagrami postitatud videot, kus oli näha selliseid tunglevaid, hiinlasi, autogrammi laua taga, et tundus, et tõesti oli väga suur huvi. See oli, see tõesti ei ole liialdus, tegelikult see oli veel, see kestis, see olekski jäänud kestma, kui me lihtsalt ei oleks pidanud lahkuma. Et nende lõpp, Botooja kõik, no me olime muidugi täiesti teadmatusest võtsime kaasa väga vähe plaate, et need müüdi lihtsalt niimoodi mõne minutiga kõik maha ja siis aga see ülejäänud inimesed siis tahtsid vähemalt saada pilti või autogramm ükskõik kuhu mingi väikese piletigi peale või see nende vajadus selle artistiga pärast suhelda on midagi muud kui siin Euroopas. Et see jah, see on väga suur füüsiline kontakt, mis leiab aset seal on teistmoodi kui siin, et noh, ta on ikkagi noh inimesed tulevad nagu kõik korraga tahavad Kalitud, kes ees, see mees, kes oleks nagu mingisugune tasuta mingisugune tasuta ära odav toiduportsjon või ma ei kujuta ette, lihtsalt nagu sind nagu rabatakse füüsiliselt minapilte vina vilti pilte, virtsus kõik korraga kolm inimest üritab sinuga seltsid ikkagi. Uskumatu see oli täiesti, lõi pikali ikkagi, aga samas see ikkagi andis meile sellise tõuke selleks loomelaagris juba esimene kord ka teinekord oli see nii, et kuidagi sa tajud, et inimesed tõesti lõputult tänulikud selle eest, et nad ei suuda uskuda jällegi, et nii selline muusikaseelik, kuidas, kui ta selline nii ilus muusika Fanta hästi kõik said, sa saad nagu peale kontserti, et nii suure tänu vastu, sest sängi muusikule jällegi süst. Et edasi võid teha asju, et see on ikkagi väga oluline, mida võib-olla siin me saame ka alati ja me oleme harjunud selle tänutundega, mida me siin tajume. Ja see on ka alati erakordselt äge, aga see, see nii-öelda kultuurierinevused, mil moel seda tehakse, kui füüsiline, see võib-olla see oli minu jaoks kellelegi üllatus. Ja ütleme, ootamatu oli jah, et tegelikult ja sinna minnes ei teadnud tegelikult see festivali või kutsuja siis korraldaja tema nii-öelda tahtiski katsetada ja proovida, et, et mis moodi see asi läheb, ta nägi, kuidas meil siin läks siin nägi, et inimesed võtsid väga hästi vastu, et võttis siis et proovida seda, seda siis ikka oma kodus, aga sai, sai mõneks kaks korda liit üsna identsed. Identsed lahendusele lõpplahendused nendel kontsertidel, et et väga-väga tore ja tõesti, see oli nii. Positiivne elamus lihtsalt, et see ei olnud ainult midagi, mis on Pekingis vaid samamoodi. Change is on seni. Nii erinevates kohtades sai, sai seda katsetada ja ja jah, et tõesti, et see said mõlemad kontserdid ka üles salvestatud, kuna neil seal teatavasti Youtube'is ja sellised asjad on kõik blokeeritud, siis nüüd nad said omale need materjali, mida siis siis edasi promoda nii-öelda koha peal, et selles mõttes on nüüd tuleb hoida sidemeid ja, ja siis jätkata selle pilt sellelt pinnalt tegevust seal Hiinas. Ja lõpetuseks selles loomelaagris valmistusite üheks suureks kontserdiks, mis, mis täpselt? Ja 22 november on siis selline, see ei ole tegelikult freeneli, kuigi see on uskumatu, aga Kadri Voorand, noh, mis siis, Kadri Voore tasapõhine, sest sellel muusikal, mida teeb minu kvartett, mine tuua mihkliga ja Estonian Voices annavad siis kontserdi ei kusagil mujal kui suurhallis. Ja, ja see on väga eriline kontsert. Me teeme koos koostööd Erki Pärnojaga ja Sander Möldri ka ja no epiga tuleb siia meie, noh, me ei ole väga suured vokaalansambli fännid tegelikult ise Vassises, aga me oleme mõnede ansambli fännid ja me saime oma lemmiku Accent'i siia ja me saame nendega teha koos see, need kõik need lood, mis, mis tulevad, seal on erakordsed ainukordsed. Et see vorm, keelpillid, Erki oma kidra saundidega, sander oma saundidega Eppamas, et see kõik, see noh, see on minu jaoks nii nagu erutav, et ma väga-väga ootan kõiki sinna, sest et see on ühe korra. Nii et ja see on ainus kontsert ka tänu sellele, et ma jätsin kõik ära muud. Tänu sellele ma ka rohkem kuskil ei mängi sellel sügisel ega talvel ka mitte. Lisaks veel teadmine selleks kontserdiks on Hiinas. Ja valmis ta oligi, nii et Erki salvestas samal ajal Eestis mingisuguseid asju salvestanud seene ette, mina omakorda Hiinas Sandra, kas siis seda, mis meie Hiinas tegin, saatsin talle hiinast failid, sander möldrile, sander hakkas näide Eestis jälle edasi töötavat sihuke hiina eesti heli kui see väike internetiauk, mille üles suutsime leida osutusega hädatarvilikuks, sest et see koostaja oli nüüd see seadsialile globaalsete võtmetega. Aitäh. Kadri Voorand ja Mihkel, märganud. Väga vahva oli kuulda teie muljeid otse Hiinast. Suur tänu, aitäh kutsumast. Tervitused kõigile. Ja nüüd varsti kuuleme kella üheksaseid uudiseid ja siis pärast seda juba saade jätkub.
