Haug minu lemmikala ja mitte ainult minu,  vaid ka plaadioret lemmikala ja ma usun,  et tegelikult kõikide eestlaste kõige lemmikum kala,  ta tuleb esimesena. Ja miks ta sedasi teeb, sest ta on meie suurim kiskja  siseveekogudes ja loomulikult ka lahtedes  ka rannikuvees ja tal on äärmiselt tähtis tegelikult tema  lastele on ülitähtis saada suuremaks, kasvõi nelja-viie sentimeetristeks,  kasvõi kahe ja poole sentimeetrit, eks siis kui Karblaste  maimukesed hakkavad rõõmsalt ujuma, siis lapsed saavad  söönuks ja loomulikult haug tuleb luha peale. Tulva vees ta koeb ja ronib ta luha peale,  nii et selg sõna otseses mõttes. Te teate, me ei liialda, kui me ütleme, et ta ronib luha peale,  nii et selg on veest väljas. Haugi omapärane, eksimatult selge, just nimelt. Haugi lõhn, Esosiin, eriline aine, millega need poisid havipoisid,  märgistavad oma teekonda. See on lõhna juhisemastele. Tüdrukud ae, me oleme siin. Vesi peab olema parajalt kõrge, mitte siiski väga madal. Edasi läheb haug loomulikult kiiresti jõkke. Ja siis ta lanti ei võta. Siis ta kala ei püüa. Ta ei söö ja mitte, andke mulle andeks, et ma purustan müüte. Aga mitte sellepärast, et ta vahetas hambaid  ja suus oleks tal niisugused valusad ja tundlikud igemed. Ei, seda ta ei tee, hambad tal vahetuvad peamiselt suula ees,  kus on väikesed kukuvad tahapoole kaldu,  hambakesed ja seal must miljon. Alalõuas. Absoluutselt püstloodis viis-kuus kokku 10 12 sealpool  ka sellised hambad neid ei vaheta, päris kindlasti,  vähemalt mitte nii hõlpsasti, mitte nii kiiresti  mitteregulaarselt puutal ei valuta, ta lihtsalt puhkab  ja siis loomulikult läheb tal isu lakke,  siis hakkab, mida tegema, hakkab ta kartma. Ja loomulikult siis läheb mere poole, kui see on suudmekoll,  kes tuli luha peal kudema. Hiilgav kala, varitse võimas varitse kiskja. Ta koosneb valgest lihast. Valge lihaskude on just nimelt selleks, et söösta  ja haarata ja kui ta saab kedagi kätte, ega ta lahti ei lase. Eesti mere instituudis, kus ma töötasin põhikohaga umbes 25  aastat oli mul üks kolleeg, kes kogu navigatsiooniperioodi  jooksul oli peaaegu pidevalt väikeste vahedega merel,  merel, merel. Ta uuris kalu, koha ja ahvenat ja igasuguseid kalu. Ja sellel inimesel ta töötas mitukümmend aastat. Sellel suurepärasel ideoloogil. Suurepärasel. Uurijal oli merehaigus iga kord, kui ta astus väikese Laevakese tekile kohe läks ta näost kergelt roheliseks,  millest see tuleb, mis asi see merehaigus tegelikult on? Loomulikult, see on tasakaalu mehhanismi,  tasakaaluorganite reaktsioonist ja ainult sellest tulenev,  vot selline seisund ja see tasakaal, kaaluorganite süsteem. Loomulikult orienteerub horisondi joone peale inimestel,  aga kuidas on lood kaladega? Vaadake, ka kaladel on võimalik merehaigus,  nendel on omapärane ja tegelikult küllaltki mitmekesine,  erinevatel liikidel aga väga täselt. Väga täpse häälestusega just nimelt vestipolaarne aparaat,  vot seesama tasakaaluorganite süsteem. Niinimetatud kuulme, kivikesed otoliidid,  mõnel kalal, näiteks tursa on sellisel tursal  nii suured. Needsamad luukesed või stimulaaraparaadi osa on kaladel  tõepoolest viimase peal. Nad on imekaunid peale kõige muu. Ja loomulikult kaladel, kes on vees. Mingid Meie jaoks tähtsad horisondijoont ei ole,  mis siis nende jaoks on tähtis loomulikult,  nende jaoks on tähtis rõhu veesamba rõhu tasandid. Kui me me võtame näiteks lesta, kala. Võtame veest välja ja paneme tekile. Ja kui meri on vaikne? No lestakala loomulikult protesteerib, aga ta tunneb ennast  suhteliselt rahulikult. Kuid kui meie laev natukenegi kõigub Lainetus, eks ole. Hakkab lesta, kala ropsima, nii et sul tekk on tapvalt libe. Palun, võta see arvesse. Kalad on mind alati vapustanud oma ilu oma omapärasese  poolest lapsepõlvest saati ja nagu lastel ikka,  meeldisid poistele eriti mulle ka sellised kalad,  kellel on mõõgies või oda ots. Vot meie kalade faunas on vähemalt kaks liiki,  kelle pead on nad tõepoolest nagu keskaegsed terariista,  mõõkala ja tuulehaug. Mille poolest need erinevad mõlemad ju ookeani kalad. Peamised erinevused, kui mõõkalal on ülalõug rostrumiks  mõõgaks ja suus ei ole hambaid, silm on väga suur. Oi kui suur ja see rostrum on kaunis see mõõt. Aga hambaid tal ei ole, üheksandast elunädalast ei ole tal hambaid. Kui ta Sargas on merel koeb ja Sargas on merel,  siis ka areneb oma lapsepõlvest. Kui ta on selline ujuja, et satub tõepoolest seitse korda,  sattus 20. sajandi jooksul Läänemerre ja Eesti vetes tuule,  haub. Imekaunis kala, mis sellest, et luud rohelised,  kusjuures ilusat smaragdrohelist värvi on tema luud,  küll inimesed arvavad, et seal on fosfor  ja see mürgitab ja ja muudkui helendab, see on jama. Nad on lihtsalt rohelist värvi järgi, kartke seal mingit  mürki ei saa, päris kindlasti. Siis veel üks erinevus, tuulehoogil on hambad olemas  ja alalõua peal, neid on eriti palju. Vaat selline on meie tuulehaug väga, väga kiire,  loomulikult loomulikult kehakuju on ju Tal nagu ehtsal. Sellisel. Sellisel ehtsal? Arbaleti noolel ma ütleks. Selline kala ja ah, ah ahah, selline kala. Võimsatu väga tugeva sabauimega, ta on hiilgav,  väga kiire ujuja ja kuidas teisiti ta üldse võikski sattuda  meie vetesse. Ja tuleb vahest siia kolme-nelja meetrise,  sellised tuulehaug tuleb kudema ja ainult kudema meie vetesse. Nii et ta toitub väga vähe. Meie oludes loomulikult, kuidas see kaladega ikka on? Kõigepealt kired möllavad, tuleb minna toitmingu,  kus sinna ja teist kõigepealt leida paarilised,  leida õiged tingimused. Õige soodsusega, vesi õige. Paraja sügavusega mererannikuala osa ja vot  siis Niisad väljas, kõik on korras, vot nüüd ta tahab natukene  puhata ja süüa, aga ega ta ei jää meil kauaks toituma. Mai ja juuni on tuulehaugi ajad, kuid aastad pole vennad. Tuule haugi ka hiljem ka sügise poole suvel kätte,  mõnikord saab väga varakult kevadel kätte ühte asja mu sõbrad,  selle kiskja kala puhul ma tahaksin teile südame peale panna. Tuulehaug on ainus meie kalade faunas, keda mitte mingil  juhul ei tohi. Süüa toorelt. No teisi ka ei maksa, loomulikult, eks ole. Kuid äkilist või niisugust äkksoola hõrgutist tuulehaugist  ei tee mitte mingil juhul. Ta on tõesti Atlandi ookeani toitu kala ja kui ta meie  vetesse tuleb. Tal võib olla ärisahis simple. See on väga tõsine uss. Sellest ussist kindlasti räägime veel. Aga pidage, palun, pidage meeles. Korralikult hautatud, praetud, keedetud,  korralikult, soolatud, korralikult, põhjalikult,  suitsutatud, lõpetatud tehnoloogiliste protsesside tulemusena. Ta on ohutu ja suurepärane, maitsev kala kuid mitte  mingisugust äkilist. See on ohtlik. Minu käest tihtipeale küsitakse Kes roomab kala peal? Muidugi, söö. Muidugi, mitte parasiite, neid ma kogun. Fikseerin ja uuri kala, minu analüüsis välja tulnud kala. On musipuhas ja teine küsimus. Sa armastad loomi? No sa isegi avalikult ja avameelselt ja siiralt tunnistada,  et sa armastad loomi. Kas sa siis neid sööd ka? Avastan, muidugi söö. Sest minu armastus loomade vastu on täielik,  süsteemne, terviklik ja kompleksne. Ma armastan neid uurida, nendega suhelda. Tõesti fantastiliselt põnev kala Ülemise suuga. Selline selline põrsake. Võimas kala huvitava sabaga, mille serv ei olegi terav. Ja loomulikult nagu karpastel ikka üks. Üks võimsad töntsakad, kergelt rinnauimed. Mitte nii suur suu nagu mul siin tuli loomulikult palju väiksem. Ta on tõesti töntsakas kala ja tal on ülipõnevad kõhuuimed,  eriti isas. Seal on selline skelett sees sellised abaluud  ja teised lood. No tõepoolest, tuleb meelde mõni sauruse eelkäija,  üle kõige meeldib mulle aga linnaski soomus,  imepeenike, tohutu tugev ja nii ühtlasekatena,  et välja joonistada siin soomuseid ei ole mitte mingisugust. Pisike. Aga seest väga punane kala ise teatavasti linnas ise on. Rohekat kuldset värvi ja nagu kergelt seestpoolt veidi  valgustatud sätendav, nii kaks limakiht,  poolenisti läbipaistva limakiht tal on alati peal. Ta nõuab madalat vett, sest ta koe, madalikus  ja kõrgemate taimede rägastikus roostik ideaalne. Siin on kõrkjad. Nii palju vett ja siis tuleb linask ronib peale  ja nii nagu haug kevadel luha peale nii roostikusse ronib,  linask niiviisi vingerdades. Kudema. Absoluutselt vastupidiselt lutsule, kes koeb meil keset  talve linas koeb keset suve, see on juulikuu pluss miinus  mõned nädalad siia-sinna ja tõesti, selg veest väljas. Nii madalas vees, nii soojas vees ta koeb. Ta saab hakkama fantastiliselt paljudest kohtadest. Tegelikult. Tuleb hoida, eks ole, siis me hoiame ühtlasi  ka linnaski looduses kõik, nii nagu minu armastus loomade  vastu kõik looduses käib süsteemselt kompleksselt,  hoiame roostikud ja veekogusid puhtana, siis me saame palju  linnaski ja see on viimase peal ka. Vaadake. Oli kunagi ämm, kes oskas teha säinast hiilgavad hautist tomatiga,  sibul, väga hea, kui paprikat pannakse ka sisse  ja loomulikult tomad. Ainult et sa pead haukema kaua, kaua vaiksel tulel  ja palju. Mul tuli seoses seinaga. Teine minu eluloo. Juhtum nimelt juhtus minuga sedasi ma sain kuidagi  ootamatult 50 aastaseks. No 50 aastat, see on ikkagi päris juubel  ja kõik minu sõbrad ja sugulased hõõrusid käsi  ja rääkisid ainult selles, et vot kus on peened viinad  ja õrnad vorstid. No ma ei tea, kui peened mõned viinad loomulikult on. Alati enam-vähem käeulatuses, aga peentest vorstidest ma  midagi teadnud ja ei hakanud neid otsima. Aprillikuus säinas tuleb udema tavaliselt kuskil 10.,  võib-olla kaheteistkümnend aprilli paiku,  mõni aasta varem, mõni aasta hiljem, aga aprilli alguses  aprilli esimesel poolel praktiliselt. Üsna kiiresti havile järele võib-olla paar nädalat vahet,  võib-olla isegi vähem. Ja säinas, kes tuleb näiteks Matsalu lahest Kassari jõkke,  kuda ema On päris korralik, kopsakas selline kilo 200 300  kilo 500 600 kuni kaks kilo. No see on juba väga suur ja muuseas vaga säinas. Sellist ära sellist kala sööma hakka, lase ta. Ta ei ole nii maitsev. Seda säinast õnnestus just nimelt selle aasta,  millal ma pidin. Minu sünnipäev on augusti alguses. Ma pidin saama 50, mul õnnestus saada nüüd päris palju  kasari est. Ma soola, sin need korralikult sisse ja vot see on õige viis. See on õige lähenemine säinale. Kui kulinaaria objektile sa soolad, siis ta on lõhest minu  meelest parem. Tegelikult tõesti väike suu. Ta on ots, seisune suu. Ja. Tume vanemad kalad on tumedad. Tumekala nagu ta on vanemal kalal On? Uimed võib-olla natukene punakad. Kudemise ajal tal on. Helmeskate pulmarüü peal isastel igal juhul  ja nad on valk ja sinised tegelikult neid nimetatakse pustulateks. No nii nagu vinnipunnid ja on pustula. Nii selline kala ja tema uimed. Noh, sinkjas mustad. Kerge kerge, kerge sellise punaka vinega säinasoomused on  väga suured ja säina. Vanusemääramisega selline mingit suurt probleemi ei ole,  sa võid vabalt taskuluubiga lugeda, need rõngad teate,  kuidas vanust määrata. Heledad. See on siis suvise kasvurõngad ja tumedad talvise  kasvurõngad loed kokku, jagab kahega lisa esimese aasta  numbri ja saatki vanus. Turselistel kaladel rõhuv enamus rasvainetes koguneb maks  ja tursamaks on hõrgutis või ma jumalda nud seda suupiste. Kuidas on lood tursa, maksa lutikaga, kes loomulikult ei ole  mingi lutikas see on rahvapärane nimetus  või ingliskeelses maailmas. Cad. Tursa maksa ussiga, kes ta on? Ta on paha loom, sõbrad. Jah. Ma kohe ütlen teile ausalt. Selline jah, vaatame tursa maksab peale just nimelt maksa pinnal. Ohtlikud tõepoolest ohtlikud kompromissitult ohtlikud Eino  doktor Liamal oli juba 73. viiendal aastal võttis kokku  esimesed kronoloogiliselt ajaliselt esimesed 1200  surmajuhtumit meditsiinilisest kasuistikast,  mis olid põhjustatud just nimelt selle ussi poolt peamiselt Jaapanis,  kus on kombeks toorkala söömine, aga ka Hollandis  ja teistest kohtadest loomulikult. Nii et milline see uss on, ta on valge, aga ma joonistanud punasega,  et oleks kontrastse. Maksab. Peal. Kile sees või vahetult kile all on lame,  et vedrud tihedad vedrud kellavedrud neid täiesti ametlikult võrreldakse. Siin on üks, siin on teine, neid võib-olla mitukümmend. Ja nad on lamedad. Enam-vähem sellised ja vot sellised lamedad vedrukesed,  jah. Nii uss, kes on seal sees, on väga huvitav. Ta on tohutu tugev noh, minu praktikas nad isegi elasid mitu  tundi nõrgas küll, aga formaliini lahuses kontsentreeritud  piimhape sees läksid küll läbipaistvaks,  selleks mikroskopeerimisel kasutatakse kontsentreeritud piimhapet,  aga elasid, ronisid mikroskoopi all katteklaasi alt välja. Ma sain. Loomulikult ja nende otsas on kolm kuuld. Ja ühe ja ainult ühe huule peal on, teeme seda. Contrast, eks ja nurga all niiviisi. Asetsev Kitiinist ülikõva hammas, see on mikroskoopiline. Aga kas teil meenutab see süsteem? Midagi loomulikult meenutab, see on puur. Ja loom liigub ju. Niiviisi oma keha piki telgi ümber keerates  ja selles ongi selle hambakese ainult ühe hambakese ühe  huule peale kolmest asuva. Hambakese positsioon, mis on assümmeetriline sinna suunatud,  nii et kui loom hakkab liikuma, siis ta puurib  ja puurib võimsalt kiiresti ja läheb igale poole. Sõbrad Ta otsib, see loom, see uss, kes võib olla kolme  sentimeetri pikkune, ka ta otsib delfiini soole seina  ja kui ta inimese sees seda ei leia, siis ta jätkab oma otsingud. See on väga tõsine parasiit. Nii et termiline töötlus loomulikult inoktiveerib muidugi  korralikult tehtud tursa, maksa konserv või lihtsalt valmis  söömiseks tursamaks sibulaga 90 minutit saunas mitte väga  suures purgis. Inaktiveerib neid täielikult. Ma ei ela seda üle. Kuid palun olge ettevaatlikud nende asjadega,  eks ole, ma väga palun. Ja ütlen päris ausalt, mulle väga meeldib rasvane kala. No on täiesti selge Kui ma niiviisi tunnistan üles, eks ole,  millised on minu nii-öelda maitseeelistused kalasöömise juures,  et mulle peab hirmsasti maitsema paltus ja  nii see on? Kuum suitsu. Külm suitsu paltus, imemaitsev minu meelest suurepärane see  me kala. Aga. Milline see paltus meie poodide vitriinidest on? Selline tükk. Või selline tükk võib-olla isegi selline tükk,  aga igal juhul tükid ja aina tükid. Milles asi, kus on terve kala, miks ei ole neid meie vitriinides? Sellepärast mu sõbrad, et Baltus on hiidlest Hepaglossus  hipoglossus ja see loom on nii suur. 30 340 kilosed, nad võivad kasvada üle kolme meetri,  tublisti üle kolme meetri pikad. Et loomulikult noh, Eesti poodides ühtegi vitriini  mingisugust sellist kala paigutada, mitte kuskil ei ole võimalik. Pole hullu kalamehed loomulikult hindavad üle kõige seda kala,  keda nad püüavad. Lesta näiteks kus kohas? Muidugi barsi meres. Selge see. Norras on kõige parem püür. Lihtsalt hiilga. Kui on õige aeg, kui on õige, sööd kui on,  noh, ma ei hakka rääkima, millised on need peibutisained,  seda ma ei tohi rääkida, aga nad on uu liige. Võib-olla keegi teile vihjab. Aga kuidas ta siis välja näeb, see kala? Lest nagu lest kunagi Ainult ja eranditult parempoolse suuga. Väga huvitav loom. Nii ja nüüd ma võtsin natukene liiga hoogu  selle joonistamisega. Nii nüüd ma joonistan tema keha. Ja nüüd ma joonistan tema uimed. Näete, see läheb nii. Nii. Nii et tegelikult ta meenutab ja tublisti,  kui eemalt ülevalt ja eemalt vaatab. Ta meelitab raikala. Tal on proportsionaalselt kui võrrelda. Suhteliselt, tal on palju pikem ja tugevam sabavars kui meie lestadel. Rääkimata juba kammeljast. Ja tal on tõesti nagu tiivad. See on loomulikult selja ja see on loomulikult ana eksole,  paraku, kui. Selline loom ja koeb ta sügaval kuni kilomeetri sügavusel. Ja koe ta priskeld. Väga palju? Väga palju marja teri ja muidugi ta on suur kiskja. No ta siin nagu palub kõige vägevama, et ära lase Eestist  jahimehi ja kalamehi. Minu ligi. Tunnen praktiliselt kõik minu tuttavad. Eesti kalamehed, kes on Norras hiidlesta püüdmas käinud,  said mitte kolmesajakiloseid aga kuni 60 kilo. Igal juhul, nii, et kivikoti 25 aastaste uuringute käigus leidsin ma Eestimaa kaladel  kokku natukene üle 360 parasiidi liiki ja küll seal oli neid igasuguseid,  ainult kaane oli kõigest ühest liigist ja see liik on  pissikola imera tavaline kala kaan. Ta näeb umbes niiviisi välja. Selline loomake. Siin ta on meil pead ja loomulikult tal on neli silma. Nad on väikesed, mustad aga näevad hästi  ja ta on meil vöödiline rohekas, hall, tumehalli mustriga. Selline loomake. Tavaliselt nad on umbes sellise kujuga. Vaat sellise kuju Kala peal kergelt läbi. Ega nad väga suured ei ole. Mõni on selline, mõni on selline. Ei tõmba välja nii-öelda ja nad on kalade  ja ainult ja eranditult kalade välisparasiidid. Mitte midagi väga halba, nad täiskasvanutele kaladele no  ütleme niiviisi vanusest üks pluss teine eluaasta enam nad  mitte midagi kaladele halba ei tee, lausa aastane haug,  kui tal on väga palju neid peal. Ta võib kannatada, aga ka mitte väga-väga tõsiselt. Kuid kaan on kaan, ta vingerdab, kas teate  ja inimesele? Loomulikult see vaatepilt ei ole kõige meeldivam. Kaan armastab jahedad, lausa külma vett. Suvel nüüd näed reeglina väga harva näed neid kauni,  kuid külma vee lembus ei tähenda, et just nimelt kevadel  havi kudemise ajal, kui vesi on tõesti külm  ja reeglina palju külmem kui seal põhja juures natukenegi  sügavamas veekogus, eks ole. Me ju teame, et vesi on kõige tihedam, kõige raskem pluss  nelja kraadi juures, nii et kaladel on väga hea talvituda  põhja juures, seal on soe ka magevee kogudes. Siis vesi läheb tõepoolest külmaks pool kraadi,  kraad mitte üle selle, siis tahab see kalakaan saada peale kalaollust,  aga natukene soojust. Vaadake millist pilti ükskord Kasari jõe peal,  just nimelt aprilli alguses. Ma nägin üha kluik. Kellel silmade kohal olid vaat sellised mustad puhmad Ja see luigekene meie kummipaar ei teinud absoluutselt välja. Sõudsime tema juurde, tõstsime ta paati ja  siis ma nägin, et need mustad mõlema silma ümber. Kui silma kohal olid tal mustad padjandid koosnevad sadadest  kala ja ainult kala kaanidest. Natukene sooja, tahtsid nad saada, ma võtsin need ilusti  pinset ära, tal võttis aega, mis ta võttis. Ma vaatasin järele, ainult kalakaanid. Ma ei leidnud. Linnu naha peal ühtegi haavandit. Kuid kui ma võtsin need viimased, Luik tegi silmad lahti,  nägi mind ja momentaalselt viskas mind paadist välja. Nii et head teed talle. Ärge muretsege, inimesed, need kaunid ei tee teile mitte midagi. Kui soovite, teetke puljongi?
