Aastakümneid sulpsusid Emajõel ainult aerud,  siis ilmusid mootorpaadid. Nüüd sõidavad juba mitmendat aastat Tartus Emajõel. Peaaegu Võrtsjärvest Peipsini suured all veealuste tiibadega  laevad tüüpi rakeeta, lisaks neile veel sarja,  nii et sõiduvõimalusi tartlastel on, kuid nähtavasti on igal  asjal oma piir. Emajõgi on jõudnud juba sellise seisundini,  et. Noh, peaks nagu hakkama midagi ette võtma selles Tartu  veteranstejaama kaadris on praegu päris mitme ala esindajaid. Anname kõigepealt sõna looduskaitse valitsuse mehele Velju rannikule. Mis pilti teie nägite? Kõigepealt tuleks rääkida ühest metsamajanduse  ja looduskaitse ministri käskkirjast, mis kirjutati alla  juunikuu esimestel päevadel. Selle käskkirja kohaselt keelati üle 30 hobujõu omavate  mootoritega paatidel liikuda kõrgemale Emajõest kui jänese sild. Ja samuti piirati liikluskiirusi väikesel Emajõel  ning Võrtsjärvel. Ja nüüd ongi nii, et võib-olla paljud paatide omanikud  või siis lõbusõitjad, kes muidu varem sarjaga sõitsid  Võrtsjärvele võivad küsida, et miks ikkagi nüüd  nii raskelt kohe tehnilisele progressile vahele astuti. Kuid nagu me juba praegusel ringisõidul näeme,  pilt on jõe kallastega ja jõega üldse võrdlemisi kurb. Kogu aeg on ju vee peal praegu näha, lahti kistud rohtu. Küll on siin kaldarohtu, küll on jõepõhjast rohtu,  ka jõepõhjast on taimi lainestus lahti kiskunud  ja see on just mõni tund peale sarja läbisõitu sellest  samast jõelõigust. See näitab, et ei jää enam kallast kaitsvat taimestust palju järele,  kui niisuguse võimsusega laevad liiguvad väga tihedalt jõel. Samuti on näha jõe kallastel, kus ennem kasvas paju  ja kus olid korralikud taimestunud kaldad. On praegu uurded, on kallas irdunud, alla vajunud. Need põõsad ujuvad jões vees ning tasapisi taandub jõe kallas. Muutuv jõe sügavus ja kõige kurvem on see ka,  et paljude puhkajate huviobjekt väike kalakene jõest kaob,  ei kao mitte mõne raskema reostuse tulemusel,  vaid kaob just sellesama laevaliikluse tulemusel kalade  noorjärgud paisatud vale ja nendel ei jää enam toite  keskkonda järgi hukka kukuvad ja peale sarja liikumist. Emajõel kõrgemal kui jänese sild täheldasid kalamehed  ka üsna palju noorte kalade, surnud kalade ilmumist veepinnale. Aga loomulikult, kõige rohkem on kahju sellest,  et jõgi ise ummistub, kaldad rikutakse ja kallastele rajatud haljastus,  mida siin mõned aastad siiski tehti, mitmes kohas hukkub ja,  ja jõed muutuvad madalaks, sogaseks ja puhkusele suhteliselt kõlbmatuteks. No ikka, mis liig, see liig. Ajakirjanik Kalju Kass käis möödunud suvel matkagrupi  Katjuusa liikmena sõitmas Nõukogude liidu väga paljudel  jõgedel mitmel jõel üldse. Ei oskagi nüüd täpselt öelda, aga suurt no suuremat näpr  Volga on ripjat. No ja siis muidugi ka ka sellise mastaabi kõgedel,  nagu see meie emajõgi Selle sõidu peal selle sõidu peal eriti palju selliseid  jõgesid ei olnud. No võib-olla tonni võiks võrrelda, küll aga tuletab see maja  vaatamine meelde neid jõgesid, mille on varem saanud sõita. Näiteks. Nepri ülemjooksu me suubusime selle sõidu alt neprisse mööda,  triip. No aga võrdle nüüd Emajõe Kallaste olukorda nende jõgede,  Kallaste olukorraga, mida sa nägid seal oma reisil. Võib-olla kõige sarnasem Emajõel oleks soss,  see on üks nepri Aru jõgedest. Suubub lojevi ligidal soos on kuni. Koomelini Lojevist koomelini laevatatav ja sedamööda  sõidavad samuti sarjad selle lõigu pikkus,  mitte sarjad, vabandust rakett ja teised veealuste tiibadega laevad,  näiteks meteoorid. Selle lõigu pikkus on umbes Emajõe pikkus. Ja kaldad on kindlustatud täies ulatuses algusest kuni lõpuni. See ei ole mitte ainult hoolitsus looduse eest,  vaid pigem hoolitsuse selle veetee eest,  kus need laevad sõidavad siis teistmoodi,  oleks üldse mõeldav. Sa oled põline tartlane ja Emajõega väga tihedalt kokku  puutunud mootorisportlane ka juba palju aastaid veemootorisportlane,  palju sa näiteks pakub, kui olukord samas laadis edasi läheb? Sama olukord kestab? Millal siis Emajõgi täitsa kinni umistub? Emajõega ma sain tuttavaks kuskil 1953. Ja siis võis siin sõita kaldast kaldani. Verd paadiga, mille süvis on umbes meeter 30 meeter 50,  praegu on see muidugi naeruväärsest isegi rääkida. Siin on väga palju kohti, kus isegi need väikesed kadetid,  optimistid ei saa kaldast kaldani sõita. No kui selle järgi otsustada, ma ei usu,  et üle 10 aasta veel see jõgi üldse laevatatav on. Lihtsalt kaldad vajuvad vaarvaatrisse ja see on täiesti loomulik,  sest kuhu nad ikka jäävad? Ja.
