Homme avatakse Tallinna kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis luule- ja kunstinäitus anna sõna, mida mööda minna. Kus näitamisele tulevad viimase sajandi luulepalved eesti poeetidelt ning lisaks luuletuste tundelaadiga harmoneerub kunstiteosed. Räägime nüüd siin kohapeal näituse juhtiv kuraatori Kairi tilgaga, tere. Tervist. Rääkige palun homme avatava näituse olemusest ja, ja tagamaadest, miks selline näitus ja mida see pealkiri endast kätkeb? Jah, see näitus tegelikult, selle idee, ütleme nii, koorus välja eelmise aasta näitusest, mis me siinsamas muuseumis tegime sügisel. Tol korral olid teemaks siis eesti luuletajate kohviteemalised kohvikuteteemalised luuletused ja kui ma neid luuletusi otsisin eelmine aasta, siis ma ühtegi, kas siin, et väga paljudel eesti luuletajatel on oma palve luuletus ja kuidagi hakkas peas käima, et oo, et see oleks ka päris huvitav kooslus, mida niimoodi välja tuua. Ja niimoodi siis saigi hakatud otsima neid spetsiifiliselt kohe palvet sõna ka pealkirjas siis et see oli alguses selline märksõna, mille, mille abil otsida. Ja hiljem natukene laienes tegelikult see selline kontseptsioon, et mitte ainult palve kui palve, vaid ka kui palumine laiemalt, et ükskõik siis tegelikult me näeme ka nendes luuletustes palutakse erinevaid asju. Oleneb, mis ajaperioodil on ka tekst kirjutatud. Nii et lõppkokkuvõttes võikski öelda, et see on palumise ja palveteemaline näitus siis et natukene laiem lähenemine palvele, kui, kui me nii-öelda esmapilgul mõtlema, et mis see palve on, kuidas see pealkiri sündis? See pealkiri sündis ka väga imeliselt minu jaoks, et tegelikult see on luulerida Kätlin Kaldma luuletusest palvel. See luuletus on loomulikult meil näitusel ka olemas. Ja kui ma selle reani jõudsin, siis ma sain kohe aru, et see on see õige pealkiri, siis ta tõesti viitab sõnale. Ja meie näituse idee on ka väga palju vist näidata ja panna inimesi tajuma seda kirjaniku sõna. Ja tõesti ka kui me vaatame seda sajandit niimoodi ajaperspektiivis tagasi, siis me näeme, et kirjaniku sõna mingil perioodil väga oluline olnud inimestele, et see ongi olnud just see, mis annab mingisugust mõistmist, mingisugust lohutust, tröösti. Et see sõna jõud on väga oluline ja see näitus ehk ka siis annab juskui külastajatele mingi olulise sõna, mida mööda minna edasi. Kuidas kirjaniku sõna olulisus ajas muutunud on? No kahtlemata muutunud kindlasti ikkagi kirjaniku sõna on olnud väga vajalik ja oluline sellistel murranguliste keerulisematel aegadel ja me näeme ka moodi sajandit vaadates, et just näiteks ka meie ajajoon algab 1900 seitsmeteistkümnenda aastaga väga selline pöördeline periood Eesti ajaloos, näiteks selt ajastan just Anna Haava luuletused tõeliselt sakraalsed, väga südantlõhestavad ja siuksed Eesti ja vabaduse eest. Sõna palved ja samas samuti näiteks 1989.-st aastast, kui me jällegi teame, et oli väga murranguline aeg, et et siis sellest perioodist on näiteks leelo tungla väga mõjusad sõnade Rein Veidemanni väga võimsad, kaks palve luuletust, et et need on need siuksed, mingeid üleminekuajad, mis loovad neid sõnapalveid. Millised on veel neid autoreid, kes on näite selle koha välja teeninud ja mis põhjustel ütleme nii, et kui me vaatame neid luuletajaid, kes mahtusid meile siia näitusele, saalid ei ole ju väga suured ja me ei saa kõike seinu täis panna. Aga me näeme tegelikult, et need on kõik need kõige suuremad luuletajad, keda me teame kõik. Et kui me vaatame seda varasemat perioodi või vanemat perioodi, siis sealt on loomulikult Anna Haava, Lydia Koidula, Juhan Liiv, Henrik Visnapuu pisut juba hilisemast ajast on loomulikult Uku Masing, kes on ju väga-väga kallil just selliseid tõeliselt religioosseid tekste kirjutanud. Kindlasti Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, loomulikult Doris Kareva, kes on ainsana esindatud kohe päris mitme luuletusega. Ja, ja uuemast ajast siis on Kätlin Kaldmaa, kellelt siis me ka selle pealkirja oleme laenanud. Jürgen Rooste väga võimsa luuletusega ja kindlasti loomulikult Jaak Jõerüüt ja Viivi Luigele, ühesõnaga kõik, keda me teame-tunneme, kellelt me ka võib-olla eeldame selliseid tekste. Ja, ja huvitaval kombel ongi näha, et see, see tekst, mida me loeme luuletajate või noorema põlve luuletajatelt, et need palved on alles, aga need palved on tõesti juba siuksed linnastunud inimese palved ja soovid on juba millegi muu järele siukse vaikuse ja hingepausi ja siukse päris autentse elu järele, et kõik see müra ja kära, mis me ümber on, eks ju, et see et see on sihuke tõsisuse, võiks vaikida. Näituse tekstilist poolt saadab kunst, kuidas need teosed siia tee leidsid ja kelle töödega on tegu. Kunstiteose, et meil on sellel aastal tublisti vähem kui möödunud aastanäitusel. Ühest küljest seetõttu, et osad töötab väga suured näiteks Epp Maria Kokamägi või Jüri Arrak aga ka seetõttu, et fookuses sellel aastal tõesti rohkem on sõna nii et maale on mõnevõrra vähem, aga need on väga võimsad maalinn, siis kõik kuidagi just oma sihukse tundelaadiga harmoneerub vaat selle luuletaustaga või tekstilise poolega. Ja nad on valitud just peamiselt sellise emotsiooni põhjal, et nad ei ole võib-olla väga süsteemne valike, mingit perioodi esindavad aga väga jussike, emotsionaalne valik ja esindatud on jällegi kõik tuntud nimedeta. Lisaks Arrakule ja kokamäele, Sirje Runge ja, ja kindlasti Kaljo Põllu. Ja väga erilise tööna võiks välja tuua ka Uku Masingu maali, mis tegelikult on väga harva üldse avalikkuse ees olnud, et selle me oleme Tartu kunstimuuseumis saanud laenutada. Ja nii mõndagi teist veel, et selline kollaaž. Näitus jääb avatuks jaanuari keskpaigani kuid seal aru, et novembrikuus kaasneb sellega veel samuti muuseumi ajaloolises interjööris etendub luulerännak, mille pealkiri on Ma palun. Ja lavastajaks Tiina Mälberg. Millega siin on tegu ja kuidas see kogu näituse kontseptsiooni toetab? See luulelavastus tegelikult kasvaski näitusest endast välja. Et ühest küljest oli see, et tahaks neid tekste kuidagi ka ette kanda, üks asi on seda ise lugeda oma häälega, oma sisemise häälega. Teine asi on väga huvitav alati kuulata, kui keegi teine, hoopis teise intonatsiooniga. Et siis tekkis mõte, et võiks olla selline luulelavastus. Ja Tiina Mälberg armus sellesse ideesse kui härm, kui tema poole pöördusime, aga ta tõesti on suurepärase asja kokku kirjutanud või kogu mitte kirjutanud, tekstid, joon kirjutanud, teised, aga kokku siis seadnud. Ja näitusega võrreldes tuleb seal luule lavastuses rohkem tekst ettekandmisele, nii et on selline täiendus, et kes tahab veel rohkem lugeda, kuulda, et siis näituse nimeline võimalus. Ja muidugi seda luulet saadab seal lavastuses imeline muusika, mida siis Joel Remmel live'is igal etendusel koha peal teeb, nii et see on tõeline pärl. Millistel kuupäevadel luulerännakut kogeda saab. Esietendus on meil 10. novembril ja siis on 19 ja 21 november ja nendele kuupäevadele siis hetkel on pileteid veel saada. Nii et soovitan, kellel on tõsine huvi, siis kohe meile teada anda, broneerida või tulla, väljastab elata, meie saal on väga väike, et see on eriline, intiimne kultuurielamus nendele, kes nüüd selle info kuidagi kätte saavad. Kuhu tulla ja keda Vilde muuseumisse tulla, et pileteid saab osta ainult siit, et meil selles mõttes piletilevi või selliste asutustega ei ole nagu kokkuleppeid, et ja me ootame siia ikkagi. Ma arvan, eesti kirjandust armastavat publikut, see on ikkagi väga sõnaline tekstiline lavastus. Nii et kõik kirjandust ja muusikat ja üldse meie kultuuri armastavaid inimesi ootame. Nagu öeldud, luule- ja kunstinäitus, anna sõna, mida mööda minna. Avatakse Tallinna kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis, mis asub roheline aas kolm Kadriorus ja näitus jääb avatuks kuni 19. jaanuarini. Näituse juhtiv kuraator Kairi Tilga oli see, kes asjale praegu valgus sõitis ja uudishimu äratas. Aitäh teile, aitäh.
