Mõnikord juhtub aias nii, et kõik ei lähe päris plaani järgi  ja minul juhtus ka sel aastal niimoodi. Nimelt minu peenrakastid, mille ma 10 aastat tagasi ehitasin,  hakkasid lagunema ja see tähendas seda, et ma pean viimasel  hetkel hakkama oma tarbeaeda ümber ehitama. Ja nii ma olengi juba siin omajagu lammutanud  ja uued peenrakastid teinud. Aga nende peenrakastidega seekord ma siis proovisin niimoodi teha. Et kui vanasti olid lihtsalt immutatud lauast,  siis seekord ma ostsin juba terrassilaua. Ja kuna ma seda siin jupikaupa teen, siis see võtab natukene  rohkem aega ja kiirus on ka peal, sest taimed kipuvad juba  kasvama hakkama. Ja seekord me otsustasime need kastid teha veidi teisiti. Kasutasime siis nurga kinnituseks nurgikuid  ja siis on ühed vähe pikemad. Liistud siin seespool ka metallist, mis siis hoiavad seda  kasti paigal. Kuna ma kasutan nende kastide täiteks sedasama mulda,  mis siin enne oli, siis on siin ka rohkelt sellist väikest isekülvi,  selliseid punaseid maltsasid, need võib lihtsalt siia mulla  sisse kaevata, aga võib ka salatisse panna. Õnneks on mul seda maltsa veel. Ma väga armastan seda teistes peenartes ka,  nii et et jõuab nii süüa kui, kui ilu pärast teda siin kasvatada. Kasti peenar on viimasel ajal üsna populaarne  ja siis aiandusfoorumites käib ikka jutt,  et et ei tea, kas, Kastides kasvatamine on mugavam ja miks seda üldse teha  ja kui teha, siis kas katta kast peenaralt mingi kangaga,  et umbrohud ei tuleks või mitte tekata? Ja selle kohta ütlen mina sellise soovituse,  et kui on selline madal kast siis ühtpidi peab arvestama sellega,  et tuleb ikkagi siin küürutada. Minul on muidugi selleks väike matkapink,  aga teistpidi on sellisel madalal kastil see eelis,  et muld ei kuiva nii kiiresti läbi. Veel on minu meelest kastimajandusel üks kõige suurem eelis see,  et sa ei pea penravahesid rohima. Minu meelest peenravahede rohimine on maailma kõige lollim töö. Ja seda mina teha ei taha. Ja sellepärast nagu ennegi, mis mul siin vanas nii-öelda  kujunduses oli see, et kasti kastide vahel ma katan multsiga. Ja selleks, et ka need viimased umbrohu juured  või siis põõsaste ja teiste taimede juured ei tuleks väga  kohe siia peenravahesse. Sellepärast ma katan selle põhja enne multsiga katmist siin  peenravahel ka vanade ajalehtede kihiga. See süsteem on minu aias ennast vähemalt 10 aastat õigustanud. Ja ma otsustasin, et ma sellega täiesti ka jätkan. Ja nüüd, kui see muld on siin ilusti ära jaotatud,  ühtlaselt siis saab hakata taimi planeerima  ja selline kast peenar on hästi hea selleks,  et siin saab nii-öelda ruutaianduse põhimõtet kasutada  ja see tähendab seda, et igale taimegrupile määratakse oma  kasvukoht ja peenar jääb pärast selline vahvalt ruuduline  ja igas ruudus on mõni liik kasvamas. Tavaliselt tehakse niimoodi, et see peenrale määramine võib  tõmmata siia nöörid aga mina otsustasin teha nii,  et ma tõmban triibud hoopis tükkis liivaga. Siis ma tean pärast ise ka, kuidas ma seda siin teen  ja siis need nöörid ei sega. Aga liiv isegi kui tuleb vihma jääb siia mitte mitmeks päevaks. Võib-olla isegi nädalateks ilusti näha. Pärast võib selle mulda kobestada. Aga kui ei taha, ei pruugi. Mõni võib kasutada mõõdulinti, aga aias ütlen ma,  teile on silmamõõt kõige parem mõõt. Kui silmale tundub, et on sirge, siis tegelikult ongi sirge. Ja minu kastide mõõt on üks meeter laiust  ja siis olenevalt seina pikkusest kas kaks meetrit  või kaks pool meetrit. See tähendab seda, et mina saan endale lubada 50  sentimeetriste laikude tegemist. Ruutaianduses on põhimõte see, et vähemalt 40 sentimeetrit  võiks olla ühe ruudu suurus. Ja siis vastavalt sellele, kui suur on taim,  noh, näiteks rabarberi peaksin ma istutama siia keskele,  sest tema läheb väga suureks. Saab terve ruutmeetri, aga salati taimi mahub siia olenevalt sordist,  võib-olla viis. Ma joonista angi selle salatitaimede asukoha. Kaks. Kolm. Neli ja viis, vot nii. Järgmine kord istutan need. Aga ühte ruutu kavatsen ma istutada maapirni  ja maapirnid, panin mina sügisel siia peenrasse. Talve üle elama ja nüüd ongi aeg vaadata,  mis nemad siin teevad. Loodame, et hiired pole ära söönud, no vaatame  selle suuremaga. Nii kuskile siia ma nad panin. Maapirn on selline külmakindel juurikas ja ta on hästi tore  sellepärast et kui on pehme talv siis sa saad tegelikult  talvel ka saaki koristamas käia ja kellel ei ole keldrit,  siis need saavad neid juurvilju. Endal niimoodi peenrast siin siin hoida. No. Seda ma küll maha ei pane, selle ma söön ära. No nüüd on vist, kõik saab panna ämbrisse. Ja mingi osa nahka pista. Mõnusaks kevadiseks salatiks ja mingi osa kasvama panna et  oleks järgmine aasta ka võtta. Nii. Nii kühvliga saab neid siin siis istutada,  võtame väiksemad, istutan siia, nad päris tugevalt kasvavad  ja selle maapirni kasvatamisel tuleb arvestada,  et see koht, kus ma praegu olen siia ma pean kindlasti  panema hiljem toed sest tegelikult tema pealsed kasvavad  päris kõrgeks. Väga sügavale ei pea aga siiski vähemalt kolm sibula sügavust,  nagu sibullilledel. Ehkki see aiamaa ümbertegemine jäi mul nüüd natukene hilja  peale siis on sellel ka mitmed kasud sees. Nimelt vana aiaplaani järgi olid mul Peenravahed liiga kitsad ja see tähendas seda,  et mul oli päris raske käruga siin vahel käia. Või siis muidu asjatada. Siis olid peenravahet kuskil 30 sentimeetrit,  no ma ei teadnud. Nüüd on niimoodi, et nüüd tuleb kõige kitsam peenravahe  tuleb 50 sentimeetrit ja kohati jääb isegi meetrisi ruume. Nii et ma saan käru sisse tuua. Ma saan mullakotte panna. Aga eks see, milline see välja näeb, eks seda näeb sügisel  kui me kohtume, aga nüüd ma saan hakata juba seda vahet  sealt ajalehtede ja multika katma, sest rohkem mina seal  mullatöid ei tee. Ja teiega teiega kohtume juba sügisel.
