Head kuulajad täna on meie inimene, kes on erakordselt laia haardega teadlane, kes on uurinud helkivaid ööpilvi 75 kilomeetri kõrgusel maapinnast ja kes on uurinud sügavaid põhjavesi, kes teab, kuid madalatest kihtidest, kes on käinud üheksal polaarekspeditsioonil antaktises kannatanud võib-olla 40 50 miinuskraadist külma, aga samal ajal käinud ka Nepaalis, Annapurna mäe ümbruses ja seal kahtlemata oli kuum, nii et niisugust ühest äärmusest teise iseennast proovile pannud inimene on meil täna külas. Tere Enn Kaup. Alustame siis sellest, et tuleval aastal saab pool sajandit. 1972.-st aastast, kui te esimest korda käisite Antarktise ekspeditsioonil mis seal on selle ajaga muutunud? Ma võib-olla ütleks algul seda, mis muutunud ei ole. Mis puutub eriti Ida Antarktise suuremalt poolt Antartisest siis seal ei ole isegi kliimamuutus suurt avanenud. See on väikesed, niisugused võnkumised, mis jäävad sagedasti vea piiridesse. Ja kui ma läheks praegu sinna Molodi osa jaamal ja talvituks, siis tõenäoliselt maha kogeks umbes samasugust, ilma nagu 50 aasta eest talve jooksul või terve aasta jooksul. Küll aga on päris palju muutunud Lääne-Antarktise, see on väiksem osantartisest, mis samuti omab kõrget Jaagupit ja siis on Antarktika poolsaar mis ulatub sellises arvena muidu koogikujulisest Antartisest sinna Lõuna-Ameerika poole ja ulatub üsna kaugele 1300 kilomeetrit. Pikk ja sepp põhjapoolne ots on umbes 63. laiuskraadil umbes nii jah. Et seal on ikka kliimamuutus, viimase 70 aasta jooksul on väga, väga tõsine. Ja on, on ainult turisti soojemaks. Eriti siis talvel ja sügisel. Selle tõttu on tublisti vähemaks jäänud, sa oled merejääd, mis on kaasa toonud väga suured muutused ookeani ja siis ka rannalähedaste ökosüsteemides, need on kohe märgatavad. Ja siis ka muidugi, just nendes piirkonnas Lääne Atartises. Seal on üks piirkond, Amonsonivere rannik ja ma mõtlesin mere valgala, kui rääkida jääliustike liikumisest ja sellest Alasku sealiustikud oma jää koguvad. Seal on muutused suured ja seal jääliustikud kiireneval moel libisevad ookeane ja annavad suure panuse maailma ookeani taseme tõusule ja see tõus prognooside järgi, mida on teinud siis Antarktika uurimise teaduskomitee, noh, väga autoriteetne asutus ja autoriteetsed teadlased seal. Et see võib viia selleni, et sajandi lõpuks koos Gröönimaaga annavad nad maailma meretõusu kuni üks meeter võrreldes aastaga 2010. Nii palju võiks nendest muutustest rääkida, aga väiksemaid muutusi muidugi avaldab ja need mõnikord on sellised, et ma näen näiteks Antarktise ühte järve piirkonda ja siis näen, et järv on seal läbi aasta jääga kaetud ja lähen sinna näiteks võib-olla siis 10 aastat hiljem ja näen, et see suvel järv avaneb jääst sedasorti muutuseniga pikk, aga need võivad sageli olla ka sellised, sellised looduslikud võnkumised, mis lõpptulemusena veljele suurt muutust esile toonud. Aga kui meil pärast aega on, siis võiksime rääkida ka sellest, et väga oluline osa on nüüd Antarktikas tekkinud sellel mõjul, mida ajal on on siis tekitanud Antarktika ka atmosfääris kaks inimkonna poolt atmosfääri paisatavate niisugustingredenti, sellist reostusainet selles mõttes, et süsihappegaasi, nagu me kõik teame tublisti. Ja siis teiseks. Teiseks on lastud sinna juba teise maailmasõjaeelsest ajast väga palju freooni kloor, süsivesinike, mis osoonikiht ja täiesti huvitaval ja kummalisel ja teadlasi hämmastava paremal moel on need kaks agenti töötanud Antarktise atmosfääri üksteise vastu ja hoidnud tagasi sedasama Ida Antarktise soojenemist, mis muidu avalduks kasvuhoonegaaside mõjul, aga, aga neutrioonid osoonikiht, jõgides hoiavad seda tagasi ja kompenseerivad, aga see mõju kaob, see mõju kaob, ütleme 2070 ja ja arvatakse, et osoonikiht taastub täielikult aastaks 2100. Aga ka iseenesest muidugi see osooni lugu on, on natuke pikem ja on suurepärane näide Antarktika-uuringute tähtsusest. Ja kuidas need tegelikult need tulemused hoidsid ära ülemaailmse keskkonnakatastroofi. Muidugi teame, et kogu Antarktise manner on kaks korda suurem, kui on Austraalia manner. Seda on raske ette kujutada. Aga kas see põhjus, mida te rääkisite Freoonidest ja osooni vastastikusest mõjust, on põhjus, et need keskkonnareostuse mõjud Ida Antarktise ess ei avalda nii suurt mõju kui Lääne-Antarktise. Jah, ma oleksin võib-olla täpsemalt säilitama v või selgemalt, aga tõepoolest nii see on, et osoon on ka teatavasti kasvuhoonegaas. Ja osoonikiht maa atmosfääris on kõrguste vahemikus 15 kuni 25 kilomeetrit. Ja just selles Antarktise kohal olevas väga külmas atmosfääris mis talve jooksul veel läheb külmemaks ja siis, kui saabub kevad ja, ja seal on see Freoonid ja glooria teisi halogeen sisaldavad ained, siis need asuvad seda päikesekiirguse külma mõjul osakonna yht hävitama. Ja nad hävitavad seda ikka tõesti on põhjust olnud rääkida osooniaugust, nagu, nagu me kõik teame ja siis sellisel juhul see jahtub veelgi, sest rataste vahel selles osas stratosfääri külm õhk langeb alla, veel rohkem jahutab veel rohkem Antarktise aluspinda. Ja siis katsume näppudega seletada, et kui on rohkem jahtunud see Antarktise keskosa siis eraldatus temperatuurikontrast põhjapoolsetel laiuskraadidel, Antarktika atmosfääri vahel suureneb, suurenevad siis ka need tuuled, mis ümber Antarktika tiirutavad polaarpolaarpööris selline ja selle tõttu see hoiabki tagasi Ida Antarktise soojenemist, aga Lääne-Antarktise soojeneb sellepärast et samutseni mere piirkond, seal on püsiv madalrõhkkond ja seesama protsess, millest ma rääkisin, veel süvendab madalrõhkkonda madalrõhkkonna teadagi soojem ja seal siis avaldub soojenemine, aga kokkuvõttes ikkagi igale poole avaldub see kliima soojenemine kasvuhoonegaaside mõjul. Antetigantartises hoiab siis osooniauk seal tagasi. Aga, aga kuivõrd siis maailma riigid said toru osooniauk avastati 1985 ja siis juba 1987 oli teadlaste selge, millest see tuleb. Ja võeti siis vastu 1987 Montreali protokoll paljude maailma riikide poolt, sest ka poliitikud said minu meelest isegi veidi hämmastaval kombel selle asjaolust aru ja, ja kuidas see kõik mõjub ja sest et miks see tähtis on, võiks seda natuke rääkida, et kui osooni jääb maa atmosfääri vähemaks, siis seda rohkem kasvab ultraviolett kiirgus. Ja kuulutab, et kiirust on hästi palju, siis see mõjub inimesele kahjulikult. Ta tekitab vähki ülemäärane ultraviolett kiirgus, ta tekitab silmahaigusi nagu kae näiteks. Ja väga suur tähtsus on ka selles, et ta mõju mere ökosüsteemidele need täiesti muutuvad ja nende produktsioonid ja need elule, mis võimalused vähenevad, nii et see on, see on selles mõttes katastroofiline, aga juba oli tol ajal andmeid, et osooniauk avaldubki Arktikas, vähemal määral küll ja isegi Tiibeti mägismaa kohal oli juba andmeid selle kohta. No siis ei ole ka poliitikute asi selge. Ja võeti need abinõud tarvitusele, protokolli täiendati villima, sellega on ühinenud kõik ÜRO liikmesriigid ja see, need meetmed töötavad ja, ja osoonikiht on hakanud juba veidi taastuma. Ja teadlaste sellised mitmed mudelid näitavad, et ta peaks enam-vähem 2070 üsna taastunud olema ehk täielikult siis aastal 2100. Ja üks hiljuti üks tuntud Antarktika teadlane ütles niiviisi, et et kui ka Antarktikas poleks mitte midagi muud nende aastakümnete jooksul avastatud tähtsat teadust tehtud, siis üksipäini see osooniaugu avastamine ja, ja reageerimine sellele on selle Antarktika teaduse kuhjaga ära tasunud. Seal lääneosas on nüüd see ilmastik nii palju leebunud, et siis, kui seal on suvi, sõidavad sinna turistilaevad. Te olete öelnud, et mõni aasta tagasi loendati Antarktika turiste kokku oli see nüüd 46000. See oli jah, üle-eelmisel sessioonil, just siis, kui mina seal käisin turistidega, siis oligi 46000 maabunud turisti, kes maabusid turismilaevalt sodiaak ide kummipaatidega, kas siis saartele või ka mandrile. Neid oli jah nii palju ja, ja suurem osa neist oli siis seal just just Lääne-Antarktikas, Antarktika poolsaare piirkonnas. Ja tegelikult noh, seal on ka varem olnud suhteliselt soodsad jääolud ja Antarktika turism hakkas juba peale kuuekümnendatel aastatel. Siis siis veel erilist seda soojenemiseni polnudki, aga nüüd, eks ole selle võrra lihtsam. Aga ma ütlesin ka, et see, see mere ja vähenemine avaldab, et rohkem isegi sügisel, talvel jah. Sellega on siis eriline tähtsus näiteks kohalikule loomastikule näol on tehtud selgeks, et näiteks Adelia pingviinid pingviini üldse 18 liiki ja ja siis Adeele ja pingviin on üks liik küünarjalgsete perekonnast, kuhu kuuluvad veel siis eeselpingviinid ja ja valjaspingviinid. Ja siis Adelia pingviinid väga vajavad oma eluks ja toitumiseks merejääd, merejääd on vähemaks jäänud Adeele pingina sunnitud siis rändama rohkem lõuna poole, kus seda veel jätkub. Ja ka samamoodi siis jällegi eeselpingviinid, nende elutingimusi, toitumistingimused paranevad, need on rohkem tulnud sinna juurde. Ja kui me seal seilasime turismilaevaga, siis ega me suurt Adeele pingviine ei näinudki, seal aga siis eesel, pingviin oli kõikjal, mõned valjaspingviinid ka. Ja kliimamuutus on olnud ka seal sellisel moel, et sademeid on tulnud juurde ja seal oli Öeldakse, et üldiselt ka saab rohkem lund. Jällegi seoses pingviinid, aga mida me nägime, et me olime aastavahetusel näiteks esimesel jaanuaril või 31. detsembril? Läksime Saarele vaatama pingviine, kus, kus nad pesitsevad ja väga paljud olid alles selles staadiumis. Et VEEL VEEL munesid, seal tavaliselt munevad juba varem, aga miks nad ei saanud varemalt sinna munema minna? Need alad olid, kaotad kõik lumeust, nende kolooniad varem oli ja kus nad on harjunud käima. Nii et niisugust mõju. Me nägime oma silmaga, näiteks. Need on viimaste aastakümnete arengutes, ütleks nii. Aga kui me teame seda, et ookeaniveed on täis mikroplasti osakesi, see satub ka kaladesse ja, ja satub toidu kaudu ka inimestesse, kui õhk on täis silmale nähtamatuid, plastiosakesi, see kõiki jõuabki Antarktikasse. Ja ega Antarktika nüüd ei ole tõesti isoleeritud paik. Noh, kõik kõik ju teavad sama süsihappegaas, mida siin põhjapoolkeral lastakse, õhku jõuab ka sinna. Atmosfäär on meil ühine ja merehoovused ka, kuigi või mereookean, kuid ühildumine võtab rohkem aega. Ja ka plasti on leitud Antarktikas, seda on uuritud. Nii et seda on õnneks väga palju vähem kui, kui mujal maailmas. Ja üleüldse igasugune reostus, mis Antarktikas on, on väga-väga palju vähem kui mujal, aga aga siiski, noh, see on ka üks põhjus, miks on väga vaja kõigest jõust Antarktika keskkonda hoida ja seda siis säilitada, nii, nii kuidas vähegi võimalik on, aga seda ka Antarktika lepinguosalised riigid oma keskkonnaprotokolliga madridi protokolli kaudu ja selle täitmise kaudu väga tõsiselt teevad. Ja, ja see on ka tulemusi andnud, nii et kui ma võrdlen oma esimese ekspeditsioone nende keskkonnakaitset, siis siin on, võib öelda sageli nagu öö ja päev. Praegu on need nõuded näiteks sellised, et sai või pingviine lähemale minna kui viis meetrit. Sest et siis on tehtud selleks, et umbes selle vahemaa pealt veel tema süda kõvemini põksuma ei hakka. Pingviin, muuseas, ka nad näevad maa peal võrdlemisi viletsalt, nad on kohastunud eluks meres ja seal nad on väga-väga, ütleme, kotkapilguga jahivad, seal hirmsasti liiguvad. Aga ma olen päris kindel, et maa peal nad peavad inimest suureks pingviin-iks. Ja siis nad tulevad alati vaatama, et kes see sugulane on. Ja eks inimene levitab ka viirusi ja baktereid, nagu me teame Ja kindlasti kindlasti ja muuseas nüüd ongi teemaks tõusnud see asi ka see koroonaviirus. Ja on ühelt poolt see oht, et lüüakse koroonat sinna uurimisjaamadesse ja turismilaevadega. Muuseas juhtus turismilaevadega 2020 märtsis selline juhtum. Ja siis möödunud aasta detsembris Vassili jaamas. Seal oli umbes 50 töötajat, siis suurem osa neist haigestus koroonasse, aga sellest juhtumist saad ikka jagu. Aga see teine, teine pool, millest ma tahan rääkida, et tegelikult oleks väga, väga kole, kui koroona jõuaks ka Antarktika ökosüsteemi ja mõnele loomale ja on võimalik. Viirus hüppab ka loomadele tagasi. Ja maailmas ma vaatasin, hiljuti on grupp teadlasi 15 teinud sellise grupi ja jälgivad seda ja selgitavad välja, missugused on suuremad ohud ja missugused loomad võivad kergemini seda korvaat külge saada ja millised vähem veel ei ole õnneks teada, et oleks, oleks saanud, aga, aga, aga see oht on olemas. Veel hetkeks tagasi 50 aasta taha, te läksite Nõukogude polaarjaama, vaatlema helkivaid ööpilvi ja tegema ilmastikuvaatlusi ja kuidagi. Kas juhuse läbi sattusite uurima ka järvede vee hapnikusisaldust, keskendusite edasises uurimistöös, järvedele? Muidugi, ma saan öelda, et see oli juhus selles mõttes, et seal uurimisjaama olid järved olemas. Aga noh, natuke ma olin selleks ka valmis, sellepärast et mu karjäär pärast ülikooli lõpetamist algas olles Instituudis töötav sanitaartehnika probleem laboris, kus teemaks oli vete reostamine ja selle uurimine ja siis ma hakkasin tegelema Keila jõe hapnikubilansiga, sest hapnik on veekogu teise puhastuse juures üks väga tähtis näitaja. Vahendusele hapenduvad neil Rev ained ja siis teataval määral veekogu puhastub. Ja siis veel see tore asi, et seal töötas üks väga huvitav ja tore teadlane, tema nimi oli Rein Marvet, kes muuseas ka väga väljapaistev džässpianist ja tema arendas hapnikumõõtjaid, kuni selle ajani nägid teadlased hapnikumõõtmisega väga kurja vaeva igasuguste veeproovide võtmisega teatud sügavuselt ja siis keemiliste manipulatsioonide kaja, seal tekkisid ka vead ja oli väga tülikas teha eriti pakases. Aga tema arendas selliseid mõõtjad, mis politseisse juhtme otsas andur, mille lasid teatud sügavusel sealsamas mõõtsin ära. Ja no nende ka siis ma tegin neid harjutusi seal Keila jõel ja noh, siis ma tegin teadusartikli üldse oma elus ja et mul teatav ettevalmistus olemas ja kui ma siis sain teada, et seal on järved, siis üsna loomulikult tekkis mõte, et no miks mitte neid abikaasal uurida muu töö kõrvalt ja Antarktikas, küll meteoroloogid ja paljud spetsialistid, neil laotakse väga palju tööd kaela. Me arutasime seal, et me tegime kahe inimesega ära töö, mis nõukogude liidus tegite neto Jaama 100 kuus-seitse inimest. Aga ega seal palju peale töö väga palju teha ei olegi, vestlused sõpradega kinoskäik ja, ja niisugused asjad ja kui sa ärkad hommikul üles kohe tööle, siis ma tegin ka osooni mõõtmise, kaob paljud teised Eesti seal tegid ka ja siis jäi aega üle ja asusin auke puurima nende järvede jäässe ja termilist Jablikkursin uurima. No tegin seda aasta kestel siis üks saksa sõber veel aitas, ma pidin varem ära tulema, tema mõõtis veel mitu kuud seal suvel neid andmeid ja siis kirjutasin ka paar artiklit Antarktika Instituudi toimetistesse ja ja siis ma tahan öelda, et mul on elus ikka väga vedanud, mul vedas ka sellega, et nõukogude Antarktika ekspeditsioonist ei olnud keegi erilist tähelepanu järvede uurimisele pühendanud. Ja kui ma nüüd artiklitega välja tulin, avaldati siis asedirektor teaduselekunud keevitš. Jevgeni Korotkewitz oli seal laia silmaringiga teadlane ja muidugi sai aru, et järve on ka vaja uurida. Ja kui ma läksin selle mõttega tema juurde, siis ta pooldas seda ja korraldas, nii et ma sain minna järgmise ekspeditsiooni ka 1906. aastal. Jama ainult Järvil uurima. Ja juhtus ka nii, et ma tutvusin väljapaistva eesti järveuurija Helle Simmiga Akadeemikuga, kellega kujunesid ka väga toredad teaduslikud, suhtled ja tema abiga seadsin kokkujärgulise programmi, et teha selle alusel oma kandidaaditöö ja sain sellega toime ja kui see oli juba tehtud, siis ma leidsin, et ma ei taha enam mitte midagi muud kui Antarktika järve juurde. See väitekiri, mille kaitsesite räägib kuninganna Moody maa järvede ökoloogiast, mis oli see põhiline hüpotees, mida te tõestasite või kaitsesite? Võiks võiks öelda nii et ma juba aimasin nende kogemuste alusel, mis ma nüüd saanud seal neli aastat varem Maradona järvedel, et et seal on väga vähe toitaineid, fosforit ja lämmastikku nendes vetes. Ja veel on väga külmad ja siis ma mõtlesin ka päikesekiirgust, järvedes, niiviisi provisoorselt. Ja kõik need, kuhu oli teada, et sellistel juhtudel ei saa kuigi suurt fraktsiooni olla. Ja see oligi siis hüpotees ja ma veel ei teadnud seda, mille kasvatus mulle kätte mängis seal. Et seal need järved, kaks järgureid hirmsasti reostunud ja reostunud olid siis need Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni jaamani reostunud, et 15 aasta jooksul sinna järve saad oma kambüüsis pesumaja, Rovi, et väiksest peale saatnud, aga siis suuremale järvele vedanud siis 15 aasta jooksul kõik jaamajäätmed oli mugaliselt vedada veetis suured Rakvere kelgu peal, ma ütlen siis nii, et tarvitatud tarvitamata toit siis vesiniku tootmise jäägid, igavesed elukondlikud rämpsu ja sellest suur osa oli orgaanilist ainet. Ja see siis järvele jääga kaetud, aga kõik need tünnid ja need vabalt lebavad jäätmed päikese käes suvel soojenevad. Ja siis lähevad läbi, jää vajuvad jääst läbi, lihtsalt päikesekiirgus on niivõrd tugev näiteks omane instrumendi, mõne haamri, jäta tervele suvisel ajal jääle, siis ta on paari tunni pärast sa ei leia Nathan läbi jää läinud niivõrd tugeva päikesekiirgus. No vot, ja siis nad läksid läbi ja jõudsid järve põhja, hakkasid hapnikku tarvitama, tekkis põhjas hapnikupuudus, siis põhjas, nende hapniku tingimustes hakkas suurenema fosfori lämmastikusisaldus, nüüd järved, siis olidki minu Sauniseks sinna juba tugevasti eutrofeerumist. Võib öelda esimesena Antarktikas. Ma kirjeldasin antropogeensest eutrofeerumist ehk inimtekkelise veekogude toitilise kasvu, niisugust juhtumit. See oli nagu teine tähtsam töö. Peale selle, et olest selles ühes järves registreerisin. No ütleme siis aasta jooksul uuritud maailmajärvedest kõige väiksema fütoplanktoni algproduktsiooni. See oli ka niisugune teine oluline tulemus siis selle aasta kestel. Uskumatu, et niisugustes tingimustes on üldse elu, kui me mõtleme, et maakera külmarekord on Antarktise mõõdetud 89,2 miinuskraadi ja kui me mõtleme, et seal on niisugused lumetormid seal idaosas, talvel, kus on nii külm ja niisugune tuul ja torm, et inimene ei saa hingata ja kui teeb silmalaud lahti, siis on tunne, et, et silmad külmuvad ära ja ometi on seal elu looduslikus mõttes. Jah no see, mida te alguses kirjeldasite, käib kõige rohkem Antarktise keskosa kohta, kus on see kõrge jääkuppel ja kus on tõesti sellised temperatuurid kuni üheksa kraadi. Tuuled on mõnevõrra vaiksemad, aga seal on hästi kuiv ka. Mina teate, ei ole sattunud sinna keskantartisesse, sest seal ei olnud tol ajal järvi teada. Nüüd on teada küll, et Vostoki jaama all nelja kilomeetrise jäähall on väga suur järv. Seda uuritakse, aga, aga noh, mina pole sinna jõudnud. Aga siis Antarktise rannikul? Jah. On tuisud on pakased, ma olen näinud seal miinus 44 kraadi ära natuke rohkem kui Eestis külvan olnud. Aga see oli ka vaikse ilmaga ja kuiv õhk. See ei olnud ka eriti raske. Aga siis ma räägin nüüd sellest Antarktika suvest, mis rannikul on, et kui on polaarpäev ja päike päev otsa paistab ja seal ja lumi sulavad. Jõulunädalal võid sa kohata, pluss viis kraadi õhutemperatuuri. Minu soojarekord on pluss 10 kraadi, Antarktise rannikul. Disjää lumi sulavad, nad kannavad siis selle sulavee kokku nõgudesse. Nii on järved, on tekkinud sinna. Ja need alad jäävad alad, kus see eelkõige need järved on need kana Oaside nime. Eks kõrbealasid on ka selle poolest, et seal on vett, et ja vett on ka siis Antarktika baasides järvede näol ja, ja tegelikult siis, kuigi neil tekib mõnikord kaks, kolm meetrit jääd talve jooksul peale, siis ometigi suvel sulavad nad kas osaliselt või täielikult lahti. Aga ikkagi aasta läbi on seal järve põhjas või kihtides, pluss temperatuuris ja seal seal on kõige rohkem elu üldse nii taimi kui loomi. Kuigi ka maa peal on samblad ja samblikud, need, need saavad seeläbi elu, on uskumatult visa. Ma lisan veel juurde, et järgmine on väga isesuguseid, et on seal Antarktise rannikul Järvimis kunagi külm. Ma ei tea, kas kuule hetkeks mõtleks, et miks nad ei külma nii soolased õhest. Täitsa õige, nad on soolasemat mõnikord, kui Surnumeri või keegi on surnumere ääres käinud, siis siis seal ju vilets on ujuda ja uppumine ei taha üldse õnnestuda, eks ole. Aga siis Antarktika ka need soolajärved nadi külmuga talvel ja siis mõned neist. Ja siis on näiteks veetemperatuur miinus 18 kraadi. Ja siis Austraalia teadlased kahurid asja natuke lähemalt ja praktiliselt ja läksid paadiga sõitma, sinna tegid katsed. Neil oli kaasas toitu, torkaid sardell sinna vette, see külmus hetkega läbi ja siis nad said aru, et kui inimene kukuks niiviisi noh, miinus 18 kraadisesse vette, siis oleks ka läbi hetkega ja miski ei suudaks seda suunast päästa. Niisugune dramaatiline võimalus on ka olemas. Aga ei arva, on jah tõesti väga mitmesuguseid ja selge on see, et kuigi on mõju mõnedel, siis kaugelt suurem osa on looduslikus seisundis ja nende uurimine võib väga palju huvitavat tuua, nii ütleme kohalik. Kasvõi veevarustuse mõttes, sest Antarktika jaamades kõige mugavam mett saada ikka järvest jääd ja lund sulatada. Järvevesi on ka rohkem, soolasid selle lumeveega. Kui mõned jaamad asuvad jääl ja lumes ja aasta otsa inimesed joovad lumevett, siis mõjub see halvasti hammastele, kontidele ja luumurrud tekivad kergemini, aga järvevesi on teinekord paraja soolsusega. Seal on veel üks põhjus, miks neid järvi peab hoidma, et säilitada võimalus siis ka tulevikus neid metsalt tarvitada ja palju-palju huvitavat seal veel minu koht, aga seda saab iga teadlane vaala kohta öelda. Kuulan teid ja mõtlen, kuidas polaarkülm ja järvevee soolasuse, et kuidas kujundab keskkonda, kuidas ta on kujundanud inimest, kes on seda keskkonda sinna uurima läinud või missuguseid isikuomadusi Antarktise teadlastelt eeldab, kes sinna lähevad. Ma ütleks võib-olla alguseks, et inimene on Antarktikas ikka külaline ja minu arvates ta külaliseks peaks jäämagi. Kunagi ei ole inimesed Antarktikas püsivalt elanud ükskõik mida kuskilt internetist või mujalt kuuleb ja nende teooriate arendajate poolt. Et seal oleks nagu elatud, õieti kas sina oleks kunagi jõudnud pärast teist maailmasõda need natsid ja Sharma baasi asutanud? Ma räägin sellepärast, et paljud inimesed seda minu käest on tulnud küsima, et kuidas sellega ikka on, ma ütlen ka, et läbi Antarktise mannerjää puuritud 10 sügavat auku ja jõutud sinna aluspinnani ja veel ei ole juhtutud natside baaside peale. Aga mis puutub inimestesse, siis tavaliselt minnakse sinna naelad tavaliselt, sest et minu ajal ikka peamine viibimise viis oli talvitamine jõuti sinna kas siis kuskil novembris, detsembris ja siis tuldi ära, kas siis aasta pärast või või siis tuldi kaera natuke hiljem, aga mina jõudsin konkreetselt märtsi algul kohale, tulin jõulu esimesel pühal ära, aga see oli väga lühike, teine tarvitus oli terve aasta seal kohapeal. Ja siis olid need sesooni mehed nii-öelda, kes, kes saabusid novembris detsembris ja tulid siis tõesti märtsis enamasti ära. Aga ajad on muutunud ja nüüd siis väga sageli inimesed lähevad Antarktikasse ühte konkreetset tööd tegema ja lennuühendusse Antarktikasse toimib kolmest põhilisest lennuaasta, ütleme siis niisiis Kaplinnast lennatakse otse Antarktikasse seitsme, kaheksa tonni Caveni siis lennatakse natuke vähema ajaga Hobarti, Tasmaania saarel lennud oleks see siis kausu aiast ja lennatakse punt Arenasest Lõuna-Ameerikast. Ja kui kellelgi on vaja seal tõesti mingit konkreetsemat tööd teha, siis sageli aitab paarist nädalast. Enam ei sõideta 40 päeva laevaga sinna ja 40 päeva tagasi. Seda juhtub ka, juhtub ikka iga, ega siis mõni läheb sinna ka terveks aastaks ja siis vahel juhtub ka nii, et inimene lendab lennukiga linna ja sealt laevaga edasi nagu minu ekspeditsioon koos hindudega linnaosalise endi, Antarktika ekspeditsiooni, siis nii see just juhtuski, et Kaplinnast see oli vist 12 päeva Antarktikasse laevaga sõita. Ja umbes sama palju tagasi ja siis jälle lennata. Nüüd on hakatud rohkem teadlaste aega hindama. Aga mulle meenub nõukogude ekspetsioonis, oli üks juhus, kui ma läksin, siis aasta oli aastal 1986, meid lennutati kõigepealt Leningradist Vladivostoki ja seal oli üks üks turiste vedav võrdlemisi tore isegi meie jaoks luksuslik laev parajasti jõude. Sina laaditi siis paarsada polaarmeest ja siis me hakkasime liikuma. Liikus seal läbi Korea väina, siis Ida-Hiina merel, Lõuna-Hiina meres, siis malaka väinast läbi, siis India ookeanist alla enne peatuse Singapuris ka veel mõni päeva siis Mauritiuse saarel peatada, mõtlesime siis edasi läände ümber Lõuna-Aafrika, otse Monte videos mate videos peatada, tahtsime siis alla Antarktika poole, siis me jõudsime lõunat soosias haarale, võtsime sealt vett peale, seal on väga hea vett peale võtta, nii liustikud sulavad ja seal on sadam olemas. Vanast vaalapüüdjate ajast ja siis ümber poole Antarktika, nii et kui ma olin teel olnud kaks ja pool kuud, siis vajutasin töökohta. Siis ma uurisin kaks kuud järvi ja siis jälle kaks tagasi. Vaat nõukogudeks traditsioonides tundus, et oli kõige tähtsam asi, et peasid polaarmees alles on. Aga palju ta just tööd jõuab teha, noh, see võis teisejärguline olla. Ma just seda tahtsin küsida, et kas niisugustes karmides oludes töötamine nõuab inimeselt mingeid erilisi isikuomadusi, leplikkust, teistega väga arvestamist, et sa ei tohi isoleerida ja iseenda huve esile tõsta. Ja ma läksin oma jutuga natuke kõrvale, aga, aga selle kohta ma saan öelda seda, et vanades polaarmeestes kogenud polaaruurijatest areneb välja nisugune joon nagu, nagu viisakus. Viisakus ei pea olema tingimata selline, et, et su keel ja sõnavara peaks tingimata olema väga salongikõlblik. Aga see tähendab eelkõige teiste inimestega arvestamist. Minu arvates viisakus eelkõige see. Ja kui sa oskad teistega arvestada, näiteks näed, oled samas majas, teine ime puhkab pärast öist vahetust, et sain härmas, on näiteks. Ja sa arvestad siis ka kude, Heinenud raske olukord, et sa kuidas temaga räägid ja see on laiem mõiste, nagu igaks aru saab, eks ole. Noh, kui rääkida veel inimtüüpidest, siis ma olen mõelnud seda, et no koleerikutel on seal küll väga raske. Sest et olevik plahvatab kergesti ja palju ärritavad ja siis ta ise annet, eriti teised ka veel melanhoolikud võivad kergesti nukrutsema jääda. Ja siis igatsema koju järele kõik. Me igatseme kodu järele, aga küsimus on, kuidas sa sellega toime tuleb. Ja siis Angviinikud ja flegmaatikud, nemad tulevad hästi toime sara, kes teie olete? Riidelt raske raske enda kohta öelda. Ma tahaks mõelda, et mul on midagi kliinikust. Lemaatikud lisustan ka. Te olete nii hinnatud polaarteadlane, et teid on kahel korral palutud austraalia polaarekspeditsioonile kaasa. Siis te olete käinud koos Tšiili ekspositsiooniga India ekspeditsiooni ka, nagu te ütlesite, ega vist jaapanlastega koos. Jaapanlastega Antarktikasse koos ei jõudnud, aga nad kutsusid mind jaapani polaarinstituuti tööle, nii et 2000. aastal ma töötasin üle kolme kuu jaapani polaarinstituudist Tokyos koos nendega ja siis arendasime seal plaaner uurimiseks ja tegime koos selliseid andmete põhjal, mis olid varem kogutud. Selliseid uuringuid. Teil on suur pilt ees niisugustest polaarteadlastest inimestest, kes on oma elu ja kire ja eesmärgid selle mandriga sidunud. Kirjeldage mõnda huvitavat teadlase tüpaaži, tema eesmärke oli väga. Elu on kokku viinud. Mõnda võiks kirjeldada tõesti, eelkõige saad sa tundma neid, kellega sa rohkem koos oled olnud näiteks vene tuntud polaaruurija ja võib öelda ka nüüd juba polaarseikleja, kuigi see kõige paremini mulle meeldida on ikkagi niisugune ka polaar. Selliste turismi organiseerija Victor Boyorske on tema nimi. Ja me tarvitasime koos Nolaarses, kas just 1000-ks seitsme kuuendal aastal. Ja tema on küll niisugune Ma ütleks, et midagi ideaalpildi lähedast? Noh, selge on see, et ega ingleid maa peal ei ole, kui nad olemas on taevas aga tema oli küll võrdlemisi täiuslik mees, ta tegi väga hästi oma tööd. Ta tegeles jää paksuse mõõtmisega raadiolokatsiooni meetodil. Ja selles oli ka väga hea selles kaitsta ka kandidaadi tänapäeval doktorikraadi, siis ta osales õige mitmes Antarktika ekspeditsioonist, aga seal jaamast paistis silma alati sellise rõõmsa meele optimismiga. Ja tegi niisugust nalja, kusjuures see nali ei olnud kunagi selline, et oleks kedagi nagu solvanud riivanud. Siis oli ka mees, kes oli musikaalne, ta mängis kitarri ja, ja ta oli luule, on siis ta iga mehe meile 26 meest 20 Nõukogude Liidust jagu sakslast igale tegi ta sünnipäevaks laulu. Kandis selle sünnipäeval kitarri saatele. Hiljem on kirjutanud kuus raamatut ja kaks luulekogu, näiteks ta on Venemaa Kirjanike Liidu liige. Ta oli osaline sellises toredas ekspetsioonis, et see oli 1989 90 rahus fänne, grupp Läks koertega läbi Antarktika, kõige pikemat teed pidi Antarktika poolsaarelt üle pooluse Mirneisse. See oli umbes 7000 kilomeetrit koertega ja seal oli jaapanlane, seal oli hiinlane, seal oli jänki, seal oli britt. Ja kõik nad said hästi toime. Oma oma retke olid noh, kindel, et mingid naginad olid need alati, mõtlesin kokkuvõttes väga hästi toime sellega. Ta oli üks, ütleme siis juhtivaid juhtivaid tegelasi seal, kes saate ees kõndis. See on suur asi, kus Antarktikas kõnnid ees ees võivad sind sageli praod ulataja. Kui sa kukud, siis jumalaga Argentiina. Nagu öeldakse. No aga rakmed on ikka jõgi. Ja seda, seda küll, eks nad ohutust muidugi pidajaid kõik kogenud, kogenud polaaraladel varem olnud. Ja siis ta läks enne seda veel suuskadel läbi Gröönimaa, aga mitte risti nagu Nansen tegi omal ajal vaid ta siis põhjast lõunasse piki Gröönimaad, räni, pikergune saar. Siis nad läksid suuskadel üle põhjapooluse Venemaalt sinna Elzmiri saare poole, mis on Kanada Arktikas. Ja minu meelest juba 20 aastat, siis ta on asutanud sellise firma, mis viib turiste põhjapoolusele. Ta korraldab asja. Ta viib lennukitega turistid 100 kilomeetri kauguse poolusest ja siis nad mööda jääd suuskadega ja telkides saavad siis poolusele minna ja, aga veel on ütlemata see, et ta oli vist 16 aastat Arktika-Antarktika muuseumi direktor Peterburis Marati tänaval, kes sinna juhtub, soovitan väga. Ja see muuseum arenes tema ajal ka päris hästi. Et seal on palju huvitavat, nii et üks väga mitmekülgne inimene. Teie olete ka Gröönimaa vastu huvi tundnud. Teate, see oli niisugune turistlikovi ja me meil oli kolm sõpra ja see oli aastal 2000 C1 ja tol ajal me olime ka juba käinud paljudel konverentsidel välismaale, kogunud need lennupunkte nii-öelda siis lennupunktidega, lendasimegi, Gröönimaale, kangerlusaki kolmekesi ja sealt matkasime siis sellest suurest lennuvälja asulast, siis matkasime 180 kilomeetrit läände sisinuti linna mööda seda Gröönimaad oli, oli ka väga tore matk niiviisi. Ja siis pärast sõitsime laevaga veel ühe ööpäeva põhja poole, seal Kurzeerib läänerannikul selline liinilaev saime ka sinna peale ja viibisime siis veel kolm päeva selles põhjapoolses linnas, kus on maailma kõige kiiremini liikuv liustik ja siis seal ka jälgisime liustiku ja seda elu seal asulas, kus on rohkem koeri kui inimesi ja veokoerad. Ja üldse üldse ikka tore reis oli, nii et et ma olen ka natukene niisugust turistlik lõbu saanud. Ükskord käisin siis viieks päevaks teravmägedel ka turistina üksi ja nägin ära seal, mis huvitavat näoli. Kaja loosimisel on täna polaaruurija astrofüüsik ka järveökoloog Enn Kaup. Ma tahaks kohe parandada astrofüüsik atmosfääri füüsik, ma ei tea, kuidas on juhtunud, et kuskil hakatud kirjutama minust kastrovisikust. Sellest ma olen üsna kaugele atmosfääri füüsik hariduse poolest küll. See viga on nüüd parandatud kõige muu kõrval, te olete teinud ka maad mööda pikki matku, mis neid on ajendanud tegema. Raske seda nii otse öelda ja kindlalt väita. Aga niisugune reisikihk on mul sees küll. Sa oled küll naljaga pooleks, aga mine tea, tema sain 25 aastat teada, et minu vanaisa vanaisa oli mustlane võib-olla sealt seda reisikihk kuidagi geenidega edasi kandunud. Jah, mu emapoolses suguvõsas praegugi palju inimesi on sellised brünetid pruunide silmadega, mis veel kinnitab seda väidet, et vanaisa, vana mustlane oli. Ja mul on reisida meeldinud võib-olla ka sellepärast, et noh, poisipõlves ma lugesin palju raamatuid ja ei, meil kodus oli raamaturaamatut, loeti päris palju siis ühed kõige huvitavamad olid need seiklusjutte maalt ja merelt niuke teismeline poiss või isegi natuke noorem, loeb neid. No kergesti tekib soov maailma näha, mis seal kumeruse taga on? See kuidagi on püsinud sees siiamaani. Rääkige meile, palun sellest Nepaali Annapurnamäe reisist. Ja seda nimetatakse Annapuna ringiks ja meil on Eestis üks firmal Strandberg, reisid, kas niisugusi reisiga korraldab ja siis see oli vist aastal 2012 ja ma olin ikka ammu mõelnud ka seda, et, et no tahaks seda Himaalajad ka näha, seal ma polnud ju käinud. Ja niisugune reis oli neil plaanis. Meid oli, kas 14 inimest ja grupijuht ja lendasime siis Katmandusse, peatusime veel enne needeelis, seal siis aklimatiseerumise natuke, aga ma toon ka veidi kõrgemal, kuigi mitte eriti kõrgel. Sõitsime bussiga pikki, väga viletsaid muhklik mägiteid pidi umbes ööpäeva oma starti, anna punno Ringo siis tegelikult selline matk annab Burna kõrgema tipu, mis on 8000, nii et kui sa seal matkad, siis sa kogu aeg annab Burat ennast ja teisi kõrgeid mägesid, näedsa mis on iseenesest tore vaatepilt. Ja jõudsime ühte mägikülasse ja siis hakkasime nii lõuna paiku minema minu jaoks ja küllap teistele. Tore see, et me hakkasime peale 800 meetri kõrguselt ja siis umbes seitsme päevaga jõudsime kõige kõrgemasse punkti, mis oli guru 5400 meetrit, aga vähehaaval aklimatiseerud, harjud kõrgusega. Ja siis tuled toime, aga no muidugi seal nii kõrgel märkad sedagi, et kui sa oled seal üle 5000 meetri kõrgusel ja see rada läheb kasvõi natukenegi ainult ülespoole, siis hakkad kohe rohkem lõõts tema ja kui ta läheb natuke alla poole, siis on kohe väga palju kergem. Et õhupuudus on muidugi seal väga suur, aga toredad kaaslased olid ja ja peatusime endast nii-öelda teemajades, kus siis turiste võetakse vastu, antakse neile süüa õhtu ja hommikusööki ja siis majutatakse lihtsal viisil siis tubadesse magama ja personal on turistidega harjunud ja sõbralikke, kõnnid seal ja imetled paljusid asju, näed seal Jake liikumas ja liikumas neid, neid inimesi, kes elavad serpa hõimust imetled, seda, kuidas mõni mees seal transport käib ülespoole ikka enamasti seljas ja näed siis üxerpa võtnud selga umbes 200 kilose lauakoorma ja astuks sellega ülespoole. Ja minusugune on, mul on natukene võib-olla seal 20 25 kilo seljas ja ja lõõtsutab sellega ka tema rahulikult, läheb ülespoole, muidugi ta puhkab ka vahepeal ja neid inimesi menetlema, aga noh, nende nende peres on hemoglobiini palju rohkem kui. Kui meiesugustel. Elus on väga palju imetlusväärset. Kas te olete kunagi mõelnud käia ümber pühakailashi mäe, mis on Tiibetis? Sellest kõneldakse, imelugusid. Ja sellest ka öeldakse tõesti müstilisi lugusid ja mõned usuvad kenasti selle kohta võib-olla ka rohkem, kui tegelikult on, aga ma liiga palju sellest ei tea. Ja noh, nüüd võib öelda, et see, see rong on läinud, sinna ma enam ei lähe. Teiselt poolt ma ehk tahaks nimetada seda, et ma tegin läbi apostel Jaakobi palverännutee Lõuna-Prantsusmaalt läbi Hispaania põhjaosa kuni päris lõpuni Atlandi ookeani äärde. See oli 700 kilomeetrit, aga ma tegin seda kahes jaos ja seda tehaksegi sageli mitmes jaos. Esimene sügis. Ma kõndisin 280 kilomeetrit ja ülejäänu siis teinekord. See on ka päris päris tore niisugune matk. Ja mis minu jaoks toredad seal olime, nimetatakse kolme asja. Üks on see, et sa kõnnid läbi selle hispaania toreda maastiku, sa näed linnades vanu katedraale kana, seda kultuuri, sedagi, mis on sealt juba mauride ajast pärit ja siis kõik see, mis on Hispaania ja teiseks on on see, et sa kohtad seal kõndides väga palju huvitavaid inimesi. Küll Jaapanist, Brasiiliast, Kanadast. Ja on hulk inimesi, kes seal ei kõnni mitte mitmekesi, vaid üksipäini. Ja nende inimestega saad sa kergesti jutule. Ja siis sa räägid nendega maast-ilmast, mõni räägib terve oma elu sulle ära oma probleemid, näiteks kuidas ta põles läbi. Tal tekkis suurest tööst läbipõlemine ja siis ta nüüd tuli sinna ja Ennast uuesti leidma, näiteks märkad seda, et isegi isegi räägid rohkem kui tavaliselt võõrastele räägid. See on tore asi ja sellepärast mulle meeldis seal mõlemad korrad käisin üksi. Natuke imestasin jõuku itaallasi, kes viie kuuelises kambas käisid vahetpidamata, atrasid omavahel. Kas nad seda ümbrust üldse nägid? Aga noh, igaühele oma, nendele oli võib-olla seda tarvis koos rääkida. Ja siis on muidugi see asi, et sa kõnnid ikka üksi ka ja siis mõtled seal oma väikesi ja natuke suuremaid mõtteid, selleks on hästi aega. Saab ise enda kohta midagi teada. No tahaks loota? Te olete kirjutanud lisaks teaduslikele artiklitele, eel, ratsenseeritavates, teadusajakirjades, te olete kirjutanud mitu raamatut sellest, kuidas Antarktika nii jumalast hüljatud paik kui see teie endi sõnul ka on, on siiski olnud teie armastus. Teie olete üks Eesti polaarklubi asutajaid ja üks varasemaid presidente mitte nii, nagu te enne ütlesite, ühes teises kontekstis, et te olete kohtunud nii paljude huvitavate inimestega, et kindlasti on väga palju inimesi, kes saavad öelda, et nad on kohtunud n kaubiga, sest ta on nii huvitavalt, räägib polaarteadustest keda te võiksite nimetada oma mantlipärijana, mis puudutab seda teaduslikku poolt. Peab küll ütlema seda, et Antarktika uuringutes olen suuresti olnud üksiküritaja, ütleme, niisugust otsest eestipoolset finantseerimist mul ei õnnestunud saada. Muidugi oli tore see, et kui olin nõukogude Antarktika ekspeditsioonist, siis seal seesama mainitud Jevgeni Korotkewitz leidis võimaliku ja saatis mind järvi uurima ja ega see ei maksutki nii vähe, see oli tol ajal ühe inimese saatmine aastaks, maksis 50000 rubla ütleme, 76. aastal see üht-teist ikka oli ka. Aga siin Eestis Ma olen paar kolad taodelnud seda finantseerimist, aga aga ju need taotlused pole siis nii head olnud. Ühelt poolt ja teiselt poolt ma mõtlen, et otsustajad on ka leidnud, võib alati ka Eestiga seotud uuringud on võib-olla tähtsamad ka. No raske öelda. Aga mind on kutsutud siis teiste maadekspetsioonidesse, olen seal vajaliku finantseerimise saanud. Ta on ka tore, aga mis puutub nüüd järgijatesse mõne väikse näite, võib tuua mul oma õepoeg, tundub, et minu jälgedes läks füüsikat õppima. Ja siis on oleks hõimlane, kelle nimi on Priit tisler, kes on teinud juba seitse ekspeditsiooni Antarktikasse viimase 10 aastaga. Ja tema on ka maininud, et ma olen temast ligi 20 aastat vanem, nii et ju mul ka mingi mõju on, et ta selle läks, kuigi algul õppis ka tegelikult füüsikat ja siis spetsiaalses meteoroloogianaga töötas hulk aastaid Soome metroloogiasüsteemis, aga siis viimasel 10. aastal oleme teinud jah palju Antarktika ekspeditsiooni saavutanud tulemusi ja oli ühel aastal isegi terve Soome Antarktika ekspeditsiooni ülemaks. Kujutage ette Eesti kodanikega Soome ekspeditsioon üle, see on midagi mumeelest. Nojah, siis on olnud mõningaid magistrant üliõpilasi, kes on teinud magistritööd Arktika-Antarktika teemadel. Aga ma mõtlen, et kui ma olen kaunis palju kirjutanud populaarsusega artikleid Antarktikast, aastakümnete jooksul raamatuid, siis võib-olla mõni on hakanud või noor inimene ütlema rohkem kui enne nende maade peale ja neid noori on meil leidunud ka tegelikult ja üksikuid üritajaid leidub praegugi, kes Antarktikasse on läinud? Ma ise olen ikka mõelnud seda, et kui ma olen poisipõlves, siis ma lugesin neid populaarsus, raamatuid ja eriti häid raamatuid, kirjutas üks vene teadlane Jakov perelmann. Huvitav füüsika ja elav matemaatika, sellised raamatud. Ja siis raamatu sissejuhatus selle kirjutanud niiviisi, et pateetiliselt minu meelest. Teadlaste ülesanne pole mitte üksnes uurija looduse saladusi, vaid neid ka rahvale teatavaks teha. No minu elu suuresti nii on küll kulgenud ka tema sellega rahul. Kas teie heiska sõite Antarktikas esimese inimesena sinimustvalge lipu? Ma saan öelda, et see on kaunis tõenäoline aga see juhtus ja siis 1988. aastal nii-öelda perestroika tuultes. Ma läksin 80 kaheksandat sügisel Antarktikasse ka, enne oli meil näiteks Eestimaa laul ja ja mina olin ka nagu paljud tubli rahvarindele maja Botaanika tugirühma liige ja siis oli Eestimaa laul ja kutsuti sinna inimesi julgestama seda üritust ja meenutan, et selle rühmajuht oli siis Andrus Öövel. Ta seletas oma kõmiseval häälel siis umbes sajakonnale mehele, et tuleb valvata ja näiteks selle, et kui lihtne oleks parkimisplatsil korraldada autol tulekahjut Nazcliga bensiinipaaki ja tikk juurde oma, siis patrull isegi seal parkimisplatsil ja õnneks midagi ei juhtunud, aga siis neid sütitavaid kõnesid ma kuulsin muidugi läbi hääle kõvendajatega. Aga siis kuma Antarktikasse läksin siis ma mõtlesin küll, et miks ka mitte ja küsisin Heinz Valgul kaasa rahvarinde lippu. Ja siis üks hea tuttav Juhan Lepik andis mulle kaasa sinimustvalge lipu. Ja kui oli oktoobrirevolutsiooni aasta ja siis ma kõigepealt läksin sinna rongkäiku, need rongkäiku peetakse seal ka imetlevad, imestada, aga siis oli küll lühike, ütleme, pool kilomeetrit kõnnitakse. Aga loosungid nagu meil siingi olid natuke polaarteema pole kallutatud, elagu Nõukogude polaarsus ja nii edasi. Siis kõndisin rahwaride lipuga, venelastel läks hästi peale see rahvarinne, raudne front, see Meelis nii hästi. No tegelikult see perestroika oli Venemaal juba natuke rohkem arenenud, isegi kui Eestis tol ajal. No täitsa sellest teadlik, kuidas siis nad nii või teisiti Harrisse lipu mu käest ronisid tribüünile, lehvitasid sellega ja pildistasid minu lipuga. Ja siis paari päeva pärast, seal on niisugune nähtus nagu rahvaülikool räägid teadvus, mis tahaks, ja siis ülikooli üks ettekanne oli mul siis Eestimaa rahvarindest ja selle programmist ja põhikirjast see võeti ka päris hästi vastu, huvi on, inimestel on aastat seal olnud ja ikka paljust eemana. No ja siis ma leidsin, et on sobilik aeg ka Eesti lipp heisata ja valisin selle koha, kus Andres Tarand siis aastal 1969 vist jah, Bellingshauseni sünniaastapäeval läks jaamast paar kilomeetrit eemale geodeetiline tuur, kus nagu märgistama, millega saab teoreetilisi mõõtmisi teha ja sinna kivituuri sisse pani siis paekivitüki, mille oli keegi tuttav tale toonud Saaremaalt Bellingshauseni mõisa maadelt. Vastav kirja pani juurde, ma läksin sinna tuurile, tegi see lahti ja see kõik oli alles, panin oma kirjakese juurde ja siis mul oli üks vene sõber, kahekesi olime seal. Ja siis me pildistasime eesti lipuga seal ja siis, kui oli jõulude aeg ja uusaasta, siis juba see lipp lehvis kogu aeg seal mete maja katusel. Ja siis ma liikusin sealt edasi pange rivaasi aastavahetuse paiku ja kui siis tuli Eesti vabariigi aastapäev, siis seal oli mul kaaslasteks 10 venelast ja kaks poolakat. No siis ma ütleks, et üsna väärikalt tähistasime ka seal seal Eesti vabariigi aastapäeva, eesti lipp lehvis kõrvuti Nõukogude Liidu ja Poola lipuga. Natuke tegi nalja. Aga noh, siis oli pärast niisugune pidulik õhtu ja vastavate jookide tarvitamine, nii et päris korralikult läks tähistamine kolordasele. Millal te nüüd järgmiseks lõunanabale lähed? No see on kõva liialdus, sellepärast et ma olen jõudnud seal laiuskraadini S70 seitse Ma arvan ja siis on tükk maad veel nabani aegu, nii et ma pean alati vajalikuks täpsustada seda. Aga ma olen värvatud turismireisile turistile saatjaks. Ja neid on plaanis nüüd sellel aastavahetusel ja ka järgmisel. Aga vanaemal ja koroona teavad, kas treisid juhtumade mitte. See ei ole sugugi kindel, aga plaanid on olemas. Kõige magusam turistide aeg on seal just aastavahetuse paiku ja seda see firma siis ka tahab teha. Ja seekord on hästi huvitava reisi plaaninud plaaninud siis minna Ushuaia maailma lõunapoolsest linnast välja siirduda mitte otse lõunasse, vaid itta, Falklandi saartele. Need on ka üks väga huvitav paik, nagu me teame ajaloost ka lähiajaloost seal olla mõned päevad seal näha, näiteks tore linna nagu albatross ja neid ei näe eriti tihti siis siirduda paar päeva lõunasse. Donald sooja saarele. Losootsija saart kutsutakse Antarktikasse Rengetiks. Seal on niivõrd rikkalik loomastik, nii loomad, mitut liiki hülged, linnud seal olla ja siis tulla juba Antarktika poole. Tulla siis lõunaookeani saartele, kus on Antarktika kõige vanem metrojaam, mis töötab aastast 1903 juba Argentiina ja ka seal peatuda ja polaarjaamas käia, kuuldavasti võetaks seal turiste väga hästi vastu üksildane paik seal ja siis ka tulla veel Antarktika poolsaare otsa ja ka seal mõned päevad ringi sõita, nii et see peaks kestma 19 päeva. Selline reis, et ma ise ei ole ka käinud Falklandi saartel veel mitte, ja mõnes teises kohas ootan sedagi põnevus. Elu pakub teile ikka uusi ja uusi väljakutseid, nagu nüüd on kombeks öelda. Mulle tihtipeale tundub, et mul on elus rohkem õnne olnud, kui ma olen ära teeninud. Kes tahab Antartisest rohkem lugeda, siis n kaup teie juubeliks ilmunud raamat, minu Antarktika daamideta tantsuõhtud, nii et aitäh teile väga huvitav jutuajamine oli. Suur tänu kutsumast ja andmast mulle võimalust jälle Antarktikast rääkida.
