Täna saates Mink kas agressiivne sissetungija  või üks loomariigist, kellel õigus ka meie metsades elada. Kuidas pasknar end talvel tunneb? Tuntud noor kirjamees Mehis Heinsaar, kuidas loodus jõuab  kirjandusse ja millist osa etendavad kodumaastikud. Looduse liigirikkuse ja mitmekesisuse üle on inimene  tavatsenud ikka rõõmu ja puhkus kuski tunda. Ometigi mingi ehk teise nimega Ameerika naaritsa suhtes väga  sõbralikud ja olla. Miks see nii on? Nime järgi võib otsustada, et ta on, eks ole,  Eesti looduses võõrliik. Kuidas ta sattus siia? Eelkõige ta sattus siia siis farmidest mingi farmidest,  põgenesid loomad ära ja tekkis looduslik asurkond,  aga arvatakse, et tuli ka Venemaa poolt sisse  sest Venemaale neid ka introdutseeriti. Aga eelkõige ikkagist farmidest. Tegemist oli siis karuslooma karusloomafarmidega  ja mõne põlvega. Ta omandas juba metsik oma välimuse ja, ja hakkas siin  edukalt sigima. No siinne looduskeskkond näib talle vist väga hästi  meeltmööda olevat. Teda on hästi palju Eestis. Jah, 7000 loomaringi praegu arvatavasti aga loomulikult  sulle sobib see ja kuna mink on niisugune hästi kohastub  igal pool, siis ta saab igal pool hakkama. Et millegipärast ongi niimoodi, et Ameerika liigid on märksa  tugevamad kui Euroopa liigid, ükskõik, võtame kopra,  võtame me vähi, võtame me naaritsa. Et kõik, mis tuuakse siia Euroopa mandrile,  kohastuvad siin väga kiiresti hästi Minkon poolveelise  eluviisiga imetaja, eelkõige on ta ikkagi veekogude juures. Aga erinevalt Euroopa naaritsast käib ta  ka laialt ringi. Euroopa naaritsa on seotud väga veekogudega,  ei käi üldse kaugemal. Aga mind käib ka põllu peal, püüab hiiri kui vaja. Ja, ja see, see teebki tema väga edukaks,  et ta saab süüa ka ka veekogust kaugemale,  aga ta on ikkagi veekogu seotud. Meie oleme praegu siin väikese jõe ääres. See on palve läbi tõenäoliselt. See on talve läbi lahku kiire vooluga ja,  ja siit ütleme niisuguses kohas armastavad  ka konnad olla, kus on vesi lahti ja siit mink  siis saab oma toidu ja ja siin eespool on kopratamm,  kus on alati konnad talvituvad, nii et niisuguse koha pealt  võib talvel minki leida. Kas siia jõe äärde teeb ta oma pesa ka? Vot see on ikkagi mitte ta ei tee oma pesa,  vaid ta kasutab urge tavaliselt kopraurge. Ja, ja kui ta selle ise teeb, siis see ikkagi avaneb vee alla. Aga üldiselt kasutab ta ikkagi kopraurge,  kuigi Lääne-Eestis olen ma näinud ka teda igasugustest hoonetes,  tõstsin vana paadi ükskord üles ja oli mingi pesa sees. Väikeste poegadega. Poegi on tavaliselt neli või viis, pesa on soe  ja vooderdatud. Isane loom elab omaette ja kaitseb kiivalt oma territooriumi. Kui keegi liiga ligi üritab tulla, pole haruldane seegi,  et tapetakse ka oma liigikaaslane. Talvel võib mind kontrollida jõe kallast umbes kilomeetri ulatuses. Kärplasele iseloomulikult on ta uudishimuliku moega  ja väle. Sina oled teda mitu korda näinud, kui julge loomake ta  siis on üldse ta. Ta kavatseb ennast vist tagajalgadele üles upitada  ja vaadata. Tüüpiline nende väiksemate kärpeste komme,  et kui ta ei saa täpselt aru, mis asi see on,  aga midagi on kahtlast, siis ta ajab üles ennast,  et näha kaugemale. Mis meeled tal kõige paremini arenenud on? Põhiliselt ikka kuuleb ja haistab, näeb ta ikkagi küllaltki viletsalt,  nagu need kõik teised väiksed kärpis. Esmalt tunneb ta inimese lõhna esmalt lõhnaga,  aga kui sa oled õiges tuules, siis ta võib sulle päris nina  alla tulla. Küllatab oma tarmukusega vahel kalamehi,  kellelt üritab kalu sisse või. Tea. Läänemaal oli niisugune juhus, et kalamees püüdis suure  ahvena ja siis mõne hetke pärast vaatasin,  et ahven juba läheb minema koos mingiga,  aga noh, ta oli nii suur, sama suur kui mink,  nii et mink eriti kaugele ei jõudnud. Aga nad kipuvad ära pätsama ja kui jätad laokile jõe äärde,  eriti kevadel, kui on palju liikumist ja vinkide poolt. See jahimees sai siis kalale lisaks kätte  ka mingi Ei usu, et ta teda kätte sai, aga ikka kui liigutada,  siis ta kaob väga kiiresti ära kuhugi. Kaks erinevat minki on Lääne-Eesti mink,  kes varatab kalameestel, kala on väga julge roostikes elav ja,  ja, ja kellel on palju toitu suvel ja siis talvel ta ei vali  eriti vahendeid, kuidas ta siis noh, ta ei ole arg. Aga siin Lõuna-Eesti ming siin on natukene väiksem,  elab siin metsa jõgede peal ja tema on ikka tüki maad. Arem. Ta on juba nagu noh, meenutab natuke Euroopa naaritsat  on väiksema kaaluga. Mis nende välimuse vahe siis on kõige suurem Euroopa  naaritsa ja Ameerika naaritsa vahel? Noh, määramise välimuse vahe on lihtsalt,  et Ameerika naeri seal on alumine mokk valge,  aga Euroopa naaritsal on ülemine mokk kah valge et ümber  nina on valge, kui aga noh, looduses ilmselt keegi enam  Euroopa naaritsa peale Hiiumaa ei näe. Aga Euroopa naarits on kah natukene väiksem. No mis see põhiline toidu toiduesineja on mingi jaoks? Noh, mind oleneb aastaajast, aga kala ja konn on ikka põhilised. Muidugi lähevad ka suvel kõik igasugused suuremad mardikad,  mis siin vee peal ujuvad, igasugused aga põhiliselt praegu  on ikkagi konn ja kala. Selle konna kätte saab põhjamudas noh, kus konnad talvituvad,  jah, sellised kohad, kus konnad, talvituvad,  koprodammid, allikalised kohad ja siis seal ta elab  nii kaua, kui, kui neid konni süüa on ja ta talvel just  koondubki sellistesse kohtadesse. Või siis niisugused kohad, kus annab hästi väiksed kalu püüda. Ma olen näinud talvel ka ilusaid kohti, kus 10 minutiga tõi  viis väikest ahvenat välja mu nina ees. Aga kas ta teeb siis toiduvarusid ka või palju ta üldse toitu? Noh, see on täiesti suhteline, ma olen arvanud,  et konna vast jätkub päris tükiks ajaks. Oleneb, kui külmast, kui palju on külma,  kui palju ta peab energiat kulutama, et talveperioodil ma  olen nii vaadanud, et väga külmaga käib ta  nii paari-kolme tunni tagant välja ja võtab ühe väikse roakese. Aga kui on sulata, võib joosta, energiat rohkem kulutada. Ja, ja ta teebki just varusid. Et konnad varub ta kõik omale kuhugi kuhugi urukesse  ja siis, kui on jahedam ilm ja halvad tingimused,  siis on hea võtta seal kevadisel ajal. Rüüstatud vesi. Ja sellepärast ongi Lääne-Eesti mingil küllaltki hea elu,  et roostikes Matsalus. Söö ja murra nii palju, kui jõuad. Seal sellepärast on nad rammusamad ja. Nad on rammusamad ja, ja üldse niisugused tegusamad,  siin on ikka niisugune lahjem siin Lõuna-Eestis,  vaene kant. Ta pidevalt silkab niimoodi jää peale ja,  ja vette, siis ta otsib, otsib toitu. Ta otsib toitu ja, ja esiteks otsib ta lõhna järgi,  kui ta jää peal jookseb ja siis, kui ta jälle sukeldub,  siis ta seal põhjas vudib ringi ja vaata  ja see on hämmastav, tegelikult, kui kiiresti kasvõi kasvõi,  kui ta kala võtab, ta läheb korraks vee alla,  juba tuleb kalaga ometi kala ja ujub nii kiiresti,  ma saan aru, et konn konna leiad üles uimase  ja toob välja, aga kala ju nii kiiresti ujub  ja ometi on mink siis väga osav püüd ja,  ja jahimees. Vee all mingi üle minuti tavaliselt ei püsi,  siis tuleb tulla pinnale. Keskmiselt poolteist kilo kaaluv loomake võib oma einet  nautida vahel ka üsna julgelt lagedal jõejääl. Kui olud eriti turvalised näivad olevat. Euroopa naarits on Eesti loodusest peaaegu kadunud. Kui suur süü siis mingil on selles suhtes. Vot see ongi suhteline, et mingil mingil on süü,  aga, aga kui suur noh, kindlasti on, aga see on  ka mitmete asjade kokkusattumine, eelkõige Euroopa naaritsa  sobivad elukohad kadusid ära tänu maaparandusele. Ja siis tuli mink ja siis võib-olla veel mingi kolmas tegur,  nii et mink on üks osaline seal, aga mitte põhisüüdlane. Kes mingi enda vaenlased on, aga mingi neid palju polegi,  saarmas on ja ja, ja võib-olla saab mõni kulda kuskilt kakk  öösel kätte, aga tavaliselt, ega tal ei ole,  ta on ju vee sees, kogu aeg on kuhugi tal põgeneda urgu,  ega ta siin niimoodi ei jookse, et tal ei ole kuskil  põgeneda kuhugi rigu ja rägu alla ja ja sellepärast ta  ka nii hästi sigi. Minki on meie looduses kärplastest kõige rohkem. Vaatamata väledale loomusele on ta kõige paremini jälgitav. Parim aeg temaga kohtumiseks ongi jaanuar-veebruar  või märtsi algus. Ometi on üldlevinud arvamus tema suhtes tauniv  ja ai. Võõrliike on meil ju teisigi, mis nende,  kuidas nendesse võõrliikidesse peaks suhtuma,  peab nad siis tõesti hävitama siit loodusest või,  või, või peaks neid lihtsalt piirama või,  või kuidas? See on väga suhteline võõrliik, näiteks ondata kadus ise  meilt ära ja selle süü oligi mind, kes sõi ondatra ära  sellepärast et ondatra mingil on juba juba Ameerikas välja  kujunenud väga täiuslik saaklooma ja jahtija suhe,  aga, aga loomulikult peab piirama, aga, aga me peame  ka mõtlema nagu selle koha pealt seda asja. Mina kui looduses käija ja jälgija vaatan mini kui loom. Mindki ei ole süüdi, et ta siia toodi, absoluutselt,  tema on loom ja ta saab igal pool hakkama,  kuhu ta viiakse, see, et inimene tõi mingi siia,  lasi ta lahti ja nüüd ta mingi peale tigeda. Ta ise lasi ta siia lahti ja tõi Ameerikast siia. Nii et tegelikult peaks inimene hoopis ennast süüdistama. Aga noh, loomulikult tuleb mindki piirata,  sellepärast et ta on väga elujõuline ja ta ta võtab väga  laia laia toitumispeki igalt poolt, sööb saarma nina esise  ära ja võtab tuhkrul. Jah. Inimeste suhtumine on väga-väga lühinägelik. Et me ei saa ühtegi looma suhtuda, kas ta on hea  või on ta halb, on ta kasulik või on ta kahjulik? See, see aeg on möödas, see oli viimane 50 aastat oli  selline et me ikkagi peame minki võtma kui looma,  kes on siia toodud ja siin ta peab hakkama saama elama. Me ei saa teda pimedalt vihata. Et inimene peab austama looma ega mingi. Linnuhääle vaesel ajal talvel. Koos ronga ja varesega on ju Basknar just see,  kes ilmestab talvist metsa. Kevadel ja suvel sööb vaskner peamiselt putukaid. Talle sobivad kõik nii kärsaklased, maipornikad,  lased boilased, kõikvõimalikud röövikud. Ega ta ei ütle ära ka suuremates suutäites,  mis ette jäävad, olgu need siis pisinärilised,  sisalikud, isegi konnad ning teiste lindude munad  ja pojad. Aga see on, on ikkagi juhuslik saak,  peamised putukad. Sügisel ja talvel läheb baskner aga üle peamiselt taimtoidule. Selleks on kõikvõimalikud suuremad seemned,  marjad, eriti aga tamme tõrud. Ega basknar meie mail kedagi endale lähedale naljalt ei lase. Ka söödaplatsil saab teda lähemalt vaadelda ainult  spetsiaalselt varjest või siis binokli abil. Alles siis näemegi, kui kaunis ta tegelikult on. Erutatud või ärritatud linnul on peas tutt muidu ei olegi  seda üldse märgata. Rahvakeel on sellele linnule küll igasuguseid nimesid andnud. Imetlevaid lidrilind rääkija lind teeb ta ju osavalt  igasuguseid hääli järgi, seda eriti pesitsemisajal. Muide, pesa eelistab vaskner kõige rohkem teha siiski kuusele. Peamiselt ikkagi metsas ja siit ka hüüdnimed,  nagu laane harvakas. Paju rästas. Suur osa pasknaääre liigub sügisel nii meilt kui põhja poolt  lõunasse ja edelasse. Need, kes meile jäävad, hakkavad koguma,  talvevarusid eriti tammetõrusid. Ühte panipaika võib olla kogutud isegi kuni neli kilogrammi  tõrusid talvevaruks. Siit ka rahvalikud nimed, nagu näiteks tamme rääk. Sarapuu traat, pähklirääk, mõnel pool ka kartulikreet  justkui justkui varastas kartuleid. Kaugeltki kõiki pani paiku, ei leia pasknäär talvel üles. Osa taludest läheb kevadel idanema. Nii ongi pasknäär tammede ja nii mõnegi teise taime levitajaks. On rahvasuus sel linnul ka palju lõbusamaid nimesid nagu  hobuse sita, Jüri pask, rajakas sit, Markus  ja nende edasi. Miks just, jäägu igalühel enda arvata. Karksi-Nuia on imeilus kant, kust pärit Eesti üks viimase  aja tunnustatumaid noori kirjanikke mehis Heinsaar. Mehe teostes põimuvad võimsad maastikuelamused inimese kõige  salajasemate ja sügavamate hingesoppidega. Läksime Mehisele Karksisse külla, et uurida,  kuidas loodus kirjandusse jõuab ning millist osa etendab  kirjutamises kodukoht. Meis me oleme siin Viljandimaa päris tagaotsas Läti piiri  ääres ääremaal mida selline ääremaasee sinu jaoks tähendab? Annab ikka teistsuguse tunde, et see on umbes nagu mere  lähedal oleks. Või elaks, et ta. Siin on nagu elu palju rahulikum, need lagendikud  ja metsad, mis siin on ümber. Noh, elavad nagu omas, mis, mis? Ja. Seista ja mõtiskleda, ja kui ma nüüd Maastike vaatan siis kuidagi see nagu vastastikune. Tunne või? Kui hästi palju käid neid maastiku maastikke siin vaatamas,  nagu siingi seda ääremaad, siis tekib selline sõltuvus neist,  et ma pean niigi aja tagant juba uuesti tagasi tulema. Aga see on niisugune meeldiv sõltuvus, et see annab mingi  sisemise jõu, mis sa arvad, kui palju üldse tänapäeva  inimene tunnistab endale seda, et ta on ka tegelikult  looduse osa ja üks väike kübe sellest eelnevast  ja tulevast. Ega ta võib olla. Nii palju tunnistada ei taha, kui ta võiks,  et tal on ikka see arvamus, et tema valitseb loodust,  aga mul on siiski tunne, et loodus valitseb inimest. Selles mõttes, et me oleme ju Osa sellest. Loodusest. Need ained, mis on meis, on ju paljuski ka Meis ümbritsevas maas või noh, me oleme sellelt sellest  kõigest välja kasvanud ja ja. Loodus või looduse jõud tegutsevad meie meie organismides  ka edasi tahame seda või ei taha, et see tehniline maailm,  mis on. Meist väljaspool, et et selle sisse väga Nagu ohtlik, ära uppuda võib olla. Tasub ikka kuulata ennast. Just sellistes kohtades tuleb see kõik sise side tagasi või. See puhas puhas rõõm olemisest. Heinsaare raamatuis on palju vahvaid looduskirjeldusi. Näiteks novellikogust, vanameeste näppaja võib lugeda järgmist. Kui muu alevirahvas pühapäeva hommikuti kirikusse  või kõrtsi kogunes, võis vana postivedaja ikka mööda  rannalagedat hulkumas näha. Mantlihõlmad tuules lehvimas uudistamas niidutaimi  ja lindude näeklemist, kuulatamas meremüha  või niisama silm kipras vahtimas pilvi ning silmapiiri. Sa oled öelnud, et Eestis on mitmeid selliseid erilisi kohti,  mille sa oled nimetanud ka loodustempliteks,  kus need asuvad ja, ja mis sellistes kohtades üldse toimub. Noh, need loodustemplid või vabaõhukirikud,  nagu ma nimetan Neid on viies kuues kohas mul Eestis Häädemeestel. Hiiumaal. Kai Paldis siis Vilsandil, terve Vilsandi saar on nagu üks  suur vabaõhukirik või selline. Maailma lõpusaar. Noh, et seal on ja siis muidugi siinsed kandid Kasvõi see koht siin ma alati jään. Jään seisma ja kuulatama. Eriti ei mõtlegi midagi, vaid lasen sellel kõigel endast läbi. Tulla ja imbuda. Miks ka mitte öelda püha tunne või loodusega üks olemise? Tunne. Nagu. Sõbraga kokkusaamise tunne, et see inimese kiirusta,  aeg on sageli see, mis lõhub selle harmoonia ära. Ja. Need vabaõhukirikud On nagu need kohad, mis, Annavad selle õige õige tunde või kindlustunde tagasi. Sellest vaatamisest sündinud elamised jäävad nagu sisse  ja neid saab hiljem. Siis need kõik hiljem noh, kuidas öelda,  voolavad paberile. Et need on niisugune nagu keemiline mehhanism  või üle ülekande mehhanism mingis mõttes Väljavõte novellist paap ja kingmees. Siis saabus ometi märts. Niiskest rannikutuules sulasid taas hangede alt välja  kadakad ja kõrged rohumättad. Üsna pea tärgasid tuhanded niidutaimede idud. Paap ei saanud enam ööl ega päeval rahu tuules,  kui hullumeelne mööda rannalagedat ringi uuris iga taimenupu,  kivi ja sitikat. Jah, aga kuidas ühest väikelinna ümbruses rattaga tiirutanud  noorukist siiski kirjanik sai? Eks hakkamine, noh, see ei, see on nagu kuidas öelda. Mõnele talupidajale pärandtakse talumaa mulle pärandati,  ma ei tea, kust siis see kirjaniku soon või tundsin,  et selle soone kaudu saab kõik välja öelda,  mis ma tahan ja. Nii et see ongi siis nagu võib öelda Kirjutamisele kutsutud. Et selle kaudu Igal inimesel on oma soon, mille kaudu ta kõige paremini tunneb,  et ta saab. Kontakti ma ei tea siis maailmahingega või. Mina saan selle kaudu Nii et see on nagu See areaal, kus ma siin rattaga üldse sõidan See on umbes, ma arvan, enda jaoks pannud paika umbes Muhu  Muhu saare suurune areaalne. Hõlmab umbes sama sama pindala. Kuna mul on suhteliselt rahutu hing, siis ma pean ikkagi Rattaga teen ikka iga päevatiiru, kord kärsnani,  kord tuhalaaneni, kord siis Benujani. Vaatan oma mõisa mõisamaad üle ja. Et see Ja siis on nagu. Rahu jälle majas. On see kohalik loodus, ka see, mis inspireerib sind kirja. No kahtlemata noh, see see ta just nagu ongi  ja just Loodus kui see keskkond kõik kokku koos koos  selle kõigega koos selle nende sovhoosi ja kolhoosi keskuste  ga mis on nagu nüüd lagunenud, aga need on  ka loodusega nagu kokku kasvanud. Nad üldse ei häiri, et pigem nende alles olek rõõmustab. Eriti, kus on kõik need vanad silohoidlad. Seal on keev väga vilgas elu. Alates lind lindudest, kes sinna pesa teevad,  ma olen seal ka kärpi näinud, sealsamas illausin,  kus me olime. Tegin kärpi ja seal silohoidlad, need on head kõlakojad  ka seal saab ka flööti mängida. Heinsaare meelest on praeguse aja inimene,  eriti aga linlane kaotanud sideme loodusega oskab ta looduse  sõbrana meile soovitada, kuidas seda katkenud sidet uuesti sõlmida. Või. Sellest, et kui sa oled õhtul Õhtul kodus siis kokku aeg ei pea mängima nagu raadio  või televiisor või vaid näiteks pead videviku tundi. Meil on Eestis ideaalset videviku. Ideaalne videviku tunnikliima, et süütad küünla,  teed endale tee. Vaatad aknast välja õhtust valgust, mõtiskled,  mida oled head päeva jooksul teinud. Mida halba? Et siis pärast seda päevatööd lihtsalt oled. Oled nagu vaikusele seltsiks. Vaikus on suur, suur asi, võimas asi. Et võib-olla alustada sellest? Ülejäänud võib-olla tuleb iseenesest. Lihtsalt iseendaga sõbraks saada. Mehis leiab, et maailm pole veel kaugeltki avastatud  ja valmis. Samamoodi on lood ka inimesega,  kel on oma arenguteel vähemalt kaks valik. Minu arvates on sel puhul nagu kaks võimalust,  et on. Vägagi avatud liiki eriti praeguses arengufaasis pidevas muutumises. Mis tähendab seda, et võib-olla ta Liigina homosatens,  mõtlev inimene kinnistub võibolla alles 50000 aasta pärast? Siin iseenesest ei ole ju halb olla arengus,  kus faasis või Või siis või siis teine variant on et kui selline Üle ületarbiv. Nagu mentaliteet jätkub maailmas Looduse nagu metsik kurnamine, et siis kas pole nagu kas ei  või üks võimalus olla, et loodus ise inimese enda silmadega  see kätte? Selle ahnuse kaudu kiirendab inimesi, kui. Lõppu, et siis saaks loodus puhtalt lehelt juba seda varem  otsast alata. Et need. Et võib-olla need kaks võimalust äärmuslikuna võivad  ka mängida? Kaasa.
