Jumal hoidku, sõbra eest vihamehega tulen ise toime. Või siis sõber koorib sõbra naha või siis  kelle raha sel sõbrad. Need on eesti rahva vanasõnad, mis sõbralikkusest just ei nõreta. Otsapidi tuleneb tänane sõbra ehk Valentinipäev paganlikust viljakuspühast,  mida peeti abielu jumalanna Juno auks. Keskajal aga seostati päeva mesilaste ja lindude  paaritumisaja algusega siin täna, Eestis küll vabal tahtel  vabas looduses. Ükski mesilane ega linnuke paarituma ei hakka  ega saada ka üksteisele kõige palavamaid tervitusi kuulugu  nad pealegi samasse kurvitsaliste seltsi  ja alklaste perekonda nagu alkja krüüsel,  keda me alustuseks vaatame. Eesti väikestel meresaartel pesitsev Aik on üks  eksootilisema välimusega lindusid, keda meil üldse kohata võib. Aike kutsutakse ka põhjamaa pingviinideks. Neil on põhiline elu möödub vees ja nii-öelda kindlale maale,  nad tulevad põhiliselt pesitsemise eesmärgil  ja seetõttu on ka see kehakuju neil selline imelik ja,  ja, ja nad pingviini hoiakuga on ja kui nad nüüd tatsavad  niimoodi ringi, siis meenutavad pingviini  ja ka põhja poolkeral. Võib nii-öelda, et on pingviini sarnaseid linde küll ja,  ja natuke ka Eestis. Lisaks Algile pesitseb meil alklastest veel  ka krüüsel. Kui nüüd inimesele öelda Grüüsel siis enamasti ta ei tea, et see lind  ja veel vähem seda, et see isegi pesitseb meil ees. Ma arvan, et paljudele inimestele, kes on sellised kultuurilembesed,  ütleb küüsel seda, et tegemist on rahvakultuurikollektiiviga,  kes on pärit Paldiskist ja teeb väga ilusat muusikat. Aga miks on Paldiskis Paldiskist pärit muusikakollektiivi nimeks Krüüsel ongi  põhjus selles, et Paldiski pakri poolsaar on Eestis  praktiliselt ainukene piirkond, kus selline huvitav lind  nagu Krüüsel pesitseb ja kuna teda tõesti siin ainult siin  eelkõige võib kohata, siis ei teagi paljud inimesed,  selline lind on meil olemas. Krüüsleid arvatakse meil pesitsevat kuni 20 paari  kaljupragudes pesitsevate krüüslite ainus teadaolev koloonia  on Paldiski linna külje all. Pakri pangal. Mina ei tahaks küll krüüsli peres sündida  ega kasvada. Ma olen kadestanud näiteks käbliku lapsi  või lehelinnu lapsi, kellel on selline mõnus pehme pesa  sulgedega vooderdatud, aga krüüsel teeb oma pesa kuskile kaljukarniisile. Mingisse urkasse, kus on niiske seinad hallitavad  ja need pojad peavad seal oma umbes kolm nädalat sellises  rõskuses kasvama, et see võib olla küll üpris ebameeldiv. Ka algid pesitsevad muidu kaljuseintel, kuid Eestis on nad  leppinud ka madalamate pesitsuskohtadega. Vähesed algid on oma koha leidnud meie kivistel väikesaartel. Alk on meil nüüd ka juba pesitsena kirjas  ja mitte ei ole ta selline tänase eilse päeva liik,  vaid esimest korda. On kindlat algi pesitsemist täheldatud juba 20 aastat tagasi,  aastal 1988. Ja Põhja-Uhtju saarel leiti kolm pesa ja aasta hiljem  siis 89, oli juba viis pesa. Noh, neid võiks tegelikult rohkem olla, aga ütleme,  need on, on nüüd nii-öelda tõestatud nähtud pesitsusjuu. Aik ja krüüsel on küll sugulased, kuid segamini neid ei aja. Aik on märksa suurem kui krüüsel kuid kõige lihtsam on  jälgida nende lindude nokkasid, mis on täiesti erinevad. Kui nad veest väljas on need juba paremini näha,  siis on heaks eristustunnuseks ju ka krüüsli erepunased,  jalad, mis algil on jalad mustad. Ja siis on veel nokk on erinev, algil nokk oleks justkui  multifilmide üksi. Kohata selliseid momente, kus jääb mingil pardil näiteks pea  kuskile vahele ja, ja see nokk nii-öelda niipidi lapikuks  vertikaalselt lapikuks surutakse, et algi nokk ongi selline lapik,  krüüslil on ta hoopis selline terav ja normaalne nokk. Nii alt kui krüüsel on mõlemad kalurid kuid nende  kalastamisviisid on erinevad. Krüüslid peavad kaladele jahti sügavamas vees  ja teevad seda tihti grupina. Neil on see toitumise erinevus selline, et talk püüab  põhiliselt suhteliselt madalast veest oma kalad  ja vähid kuskil nii viis kuni seitse meetrit,  aga krüüsel võib sukelduda kuni isegi 45 meetri sügavusel. Noh, enamasti ta küll nii sügavast toitu ei otsi,  aga siin Pakri poolsaare kandis vist polegi  nii sügav, mitte et eks neil on poegadele söögi viimine  siis algi puhul on nähtud lausa mingi paarkümmend kala  korraga ja nad on niimoodi risti pidi moka vahel,  et mitte mitte siis pikuti, vaid ütleme,  kui see nokk on siin niisugune pikem ees  ja see on siis kalu niimoodi tihedalt täis lükitud,  et küllalt osa Eile hommikul räägiti mulle Otepääl ühest kassist  kes istub alati televiisori ette siis, kui pildikastist  kostab osooni tunnus muusika või kuuldub saatejuhi,  see tähendab minu hääl eriti õnnelik olevat see kass,  aga siis, kui pildikastist näidatakse linde,  meie avalugu oligi sõbrapäeva tervitus, eks sellele kassile  ja tema tublile perenaisele. Nüüd aga läheme saate tasakaalustamiseks ise metsa ajama. Loomade esmajoones suurte kaslaste elu ja jalajälgi. Kes meist ei mäletaks James Fenimor Cooperi kirjutatud  nahksuka juttusid, kus Põhja-Ameerika metsades rajaleidjad  ja indiaanlased inimeste ja loomade jälgi ajasid  ning kes meist poleks poisikesena sedasama imelist oskust  soovinud omada. Täna olemegi tulnud siia metsa nimelt selleks,  et jälgi ajada. Loodusgiidid Bert ja Triin kutsusid meid Raplamaale  linnuraba metsadesse. Kui jänese, metskitse ja isegi põdra jälje leiab igast metsatukast,  siis linnuraba on suurepärane elupaik just suurtele kiskjatele,  huntidele ja ilvesele, mis kutsub ühte meest metsa loomade  jälgi ajama. Kui sa vaatad nüüd näiteks Aafrika loodusfilmi on ju  siis seal on kõik see kaameras on väga hästi näha,  mismoodi see elu käib loomadel ja see elu  ja surmatraagika kogu aeg, aga siis Eestis on see metsaelu  palju varjatum, aga siis talvine, see jäljeajamine,  just see, mis annab nagu natukenegi pilku heita nende  loomade maailma ja mismoodi nad käituvad  ja kuidas nad, kuidas nad, mida nad teevad  ja noh, põnevamad hetked on kindlasti saakloomade leidmine  ja ja üks siis, mida veel võimalik seal jälje ajamisel,  mida me ise ka praktiseerime, see, et jätta  siis see lõpp pimeda peale matka lõpp või alustada  siis hommikul vara, et siis tekib võimalus hääli kuulda,  kui on vaikne, mõnus ilm, et näiteks huntide ulgumist ise  pulmade ajal seda kran Siis pulmaaali. Hunte me täna siiski ei näe, kui vaid mõned sajad meetrit  matkatud jõuame ilveste jahimaadele. Ja keegi on siin. Keegi on siin saagiks langenud või? Erine kõik ka kaerad, ussid. Ja keegi on siin saagiks langenud. Näed, rada läheb sinnapoole. Kits, sõbrad paistavad jah, kitsemoodi lähme vaatame lähemalt. Ongi üks kits min maas. Esimene murd on siin Ilves olnud. Ma arvan, vaatame, nüüd on siin juba rongad  nii palju peal käinud nagu see nagu see ikka metsas käib,  onju, et. Et esimene keegi murrab maha ja siis kogu kogu seltskond  saab sellest osa, et kõik raipas, oi, nüüd on ronga,  jälgisin kõik risti-rästi täis juba. Mis sa arvad, millal, kus või? Ma arvan, et üks paar päeva siin maas olnud  või võiks olla niisugune, päris palju on söödud ja,  aga samas saab ikka päris veel taas lõpuks ikkagi jääb alles  ainult niimoodi, et jala otsad ja. Selgroog alles on ju, nüüd on praetud ikkagi alles veel,  kaua siin veel toitu jätkub söömiseks neile noh,  siin rongapar peal käis, siis nad arutasid siin,  ma arvan, et homme õhtuks, võib-olla on juba,  plats on suhteliselt puhas, rebased ka üles leiavad,  on ju need, tahtsid need viimased kondid laiali. Ja siin midagi alles, aga vaatame siin natuke ümberringi,  mis jälg näha on, et. Tahaks ikka niimoodi hundikari kitse kätte saab,  on ju siis? Siis selles kitsas praktiliselt midagi alles ei jää. See, kes niimoodi tuleb, murrab maha ja kits pikemalt maas  on ja siis tuleb taga ikka jälle tagasi,  on ilves. See on ilvese moodi hästi, et siin püsib siin oma  saagi juures päris mitu päeva ja tuleb ikka jälle tagasi  ja sööb seda. Nojah, siin on natukene vanem ilus jälg näha  ka on ju? Natuke lume sisse jäänud juba. Näed, seal on siis päris see värskem. Ja väiksemad suuremad siis aga. Kui väiksemad suuremad jäljed, siis no tõenäoliselt on  tegemist ema ja poegadega on ju? Algaja silm võib ilvesepoja jälje näiteks rebase omaga  kergesti segamini ajada samal ajal kui täiskasvanud ilvese  jäljed sarnanevad jällegi hundi omadega. Jälgede lugemist raamatust õppida on raske. Hea, kui asjatundjalt kohapeal nõu saab küsida. Siin on nüüd väga hästi näha, on ju, kus on ema  ja poja, näed, siin on suured. Suured emaili jälje noh, näha, et küüniseid näha pole,  ees on ju, ja siis niisugune jäljekujund siuke kerge  kolmnurk on ju. Et koerlastega jälgi ei ole, kolmnurga koerlastel on ikkagi  kaks varast ees ja kaks tagapool. Aga hiljusel ta moodustub, katlastel moodub,  moodustub kerge kolmnurga ja siis need Padjad ka on ju need käpapadjad, vaata nagu nad on  niisugused üksteisest eraldatud ja hästi selgused,  konkreetsed ja teravad. Et peaks võib-olla natukene siin tuuritama ümberringi,  Ilvesel on niisugune komme, et tema nagu  siis oma saagi ümber teeb, niisuguseid tuure tuuritab  ja tuuritab, on ju edasi-tagasi ja siin selles mõttes. Meil oleks parem arvatavasti siin kuskil metsa vahel väike  tuur teha ja lõigata neid ilvese jälgi nüüd siin niimoodi  risti läbi on ju ristile ilves jälgida minna,  et siis nagu me saame aimu, palju neid ilveseid siin olnud  on või, või mis mis siin üldse toimunud on,  näed? Ilvese jälje ajamine ongi selline hirmus upsikus ragistamine. Niimoodi ta liigub ja käib. See on nüüd hästi tüüpiline Ilvesele siit tulnud teinud  mingi künka, istub siin natuke aega, vaatab ringi  ja läheb edasi oma teed. Et niisugused kõrgemad kohad ta ikka millegipärast armastab  läbi käia, istuda seal peal ja. Ritooriumi aidata ja siis muidugi see on  ka ilus oli, et nad on ikka tohutult uudishimulikud,  et et öeldakse, kui kõige paremini ilus ligi meelitada on,  paneb mingi värviline, särav asi metsa ja  siis ta peab seda kindlasti vaatama nagu. Ja, ja näiteks, et niimoodi, et nüüd läheb mööda metsa,  et või täitsa omal võib-olla, et ilves siin tuleb meil  hoopis selja taha ja käib mööda meie jälgi selja taga  ja vaatab, et kes neid metsas siin liiguvad,  et vanasti isegi kasutati selliseid jahimeetodeid,  et üks mees läks ees ja teine läks siis järgi  ja loodeti, et Ilves tuleb kahe vahele. Okei, lähme siis vaatame, kus ta siis. Edasi läinud on. Mõnda aega murtud metskitse juurest raba suunas liikunud  hakkasime ühtäkki leidma mitmeid territooriumi märgistamise tunnuseid. Tundus, et olime jõudnud Emailvese jahimaadel suure  isaslooma omadele. No. On ju päris põnev? Siin on märgistanud territooriumit. See viitab jälle isa ilvesele, muidugi. Ja siin on siis näha ka, et, et noh, nagu loodus  selle näha on, mismoodi kassid on ju lased  ja need tagant niimoodi sed ja siis see on  ka iseloomulik, et ilvesed, need otsi niisuguse kõrgemad  kohti tisan, et laseb siia nurkade peale,  aga Ilvese selline uriinilaigud on sellised suhteliselt tagasihoidlikud,  onju, et pole nagu noh, nagu siin näha on,  et vaata, et üldse aru saada on ju ta siin märgistanud on,  onju ja kui hunt on lasknud, siis üks suur kollane laik kohe niimoodi,  et ikka kõik on näha ilusti, selline tumekollane,  aga ilvesel on jah selline tagasihoidlik,  aga lõhn, olen intensiivsem nagu kassi. Jah, nagu kassidel ikka. Nagu oleks täitsa, on küll mulle tunda jah,  tõesti, ongi, alt on ilus. Sealsamas sirtsutatud mätta kõrval leidsime  ka mitmed sügavate küünejälgedega männitüved. Küüsi kraapinud jälle kodukassi moodi. Et ravi, eriti vad, oma küüsi, ostupuid ja, Ja noh, isased pidid rohkem kraapima, isa,  on see ka territooriumi märgistuse üks selline viis  siis emasid vähem, aga emased krabivad ka,  noh, siin on näo kogu, kust on niimoodi. Ta on ükshaaval päris kõrgel. Siin on näha ka siin maas oleva platsi järgi,  nüüd on pikemat aega paigas olnud, on ju? See on jälle selline kõrgem küngas nagu. Mikrosulanud. Uurime, et millest algajal jälje huvilisel oleks sobilik alustada. Ei saa ju eeldada, et metsa minnes kohe maha murtud kitsi  ja ilveste kraabitud puid leiad. Üks asi on otsida nende suurte loomade jälgi,  on ilveste ja kitsede suhted ja huntide ja põtrad  ja nii edasi, aga mis veel on väga põnev  ja palju lihtsamini tegelikult tehtav on,  et, et väikeste loomade tegemisi vaadata näiteks mismoodi  rebaniire jahti pidanud põllu peale, et selleks ei peagi  väga kuskile kaugele minema ega midagi väga erilist välja otsima. Tihtipeale piisab sellest, kui lähed mõne niisuguse  metsalagendiku peale või mõne põllu peale  ja otsid rebase jäljed ja siis vaatab, mismoodi seal käinud  on ja mida ta seal teinud on ja kuidas hiire püüab  ja seostada siis seda loodusfilmides nähtud kaadritega,  mida, kuidas rebased sukelduvad lumme hiirte järgi,  et väga põnev maailm. Kes võiksid olla Eesti parimad jäljekütid? Minu isiklikud kogemused on ikkagi see, et,  et teadlaste erialateadlastega koos liikudes,  et hullukuurijatega ja see on ikkagi kõige põnevam,  sest nendel on. On selline viimase, noh, see tänapäeva tehnoloogia pakub  aina uusi võimalusi, iga päev avaneb mingisuguseid uusi uusi  võimalusi loomade elu paremaks suunamiseks,  need GPS saatjad, igasugused asjad, et, et nemad haldavad  ja valdavad seda tänapäevast informatsiooni,  mida ka nende kolleegid näiteks kuskil näiteks Rootsis  või Soomes saavad ja siis neid kõiki omavad siduda seda  Eesti loodusega, et see on Kuigi väga põnev Enne hämardumist leiame tihedast võpsikust veel kaks vanemat metskitsekorjust. Paistab, et karmist talvest lõikab pehmete laiade käppadega  kaslane ainult kasu ning toidu murdmisega probleemi ei ole. Jäljekütina terve päeva lumes sumades sain natuke aimu  ilveste igapäevaelust. Loodus tegelikkus ei ole inimsoo sõber ega vaenlane,  ta lihtsalt on. Seevastu meie inimesed, peame ennast reeglina looduses pradeks. Ma söandan küsida siiski, miks ei salli üks looduse sõber,  teist maaomanik, looduses, lonkija, seeneteadlane puuraidurid,  loomakaitsja jahimeest täna sõbrapäeval heidab loodusele  isemoodi pilgu jahitrofeede nurga alt. Võtke heaks või pange pahaks. RMK Sagadi metsamuuseumis on üheksanda üle-eestilise  jahitrofeede hindamise raames välja pandud üle 500 looma trofee. Selline sarvede, nahkade ja kolpade meri siin seintel võib  jahivõõra inimese jaoks üsna õõvastavalt mõjuda. Milleks jahitrofeesid? Tarvis on? Jahitrofee iseenesest on üks selline klassikaline  jahitraditsiooni osa läbi aegade olnud noh,  ei hakkagi päris arutama, et kas 10000 aastat  või 30000 aastat, aga tõenäoliselt aegade algusest saati on  see jahitrofee ikkagi olnud üks jahi osa. Ja kui nüüd väga sügavuti minna, siis on trofee,  on ikkagi võidumärk samas läbi jahitrofee on võimalik väga  hästi jälgida luuki populatsiooni seisukorda,  et siin nad on väljas aastast aastasse jälgitud juba  paarkümmend aastat ja selle jälgimise tulemuseks võib küll ütelda,  et Eesti jahi Uluki seisukord kogu aeg paraneb selleski saalis,  kus me praegu oleme, kus on väljas karu,  koljud, nahad, hundikoljud, nahad, ilvesekoljud,  nahad, et igasuguse, sellise sügavama loodusteaduse taustaga inimesele. On see märk sellest, et toiduahela tipp on väga tugev,  see, mis Eestis praegu suurkiskjate poole peal olukord on,  on selgeks märgiks, et kogu all olev püramiid,  see, mille pealt see kiskja seal toitub,  see, mille pealt ta seal elab, peab ka väga elujõuline  ja tugev olema. Kui see trofee pisut selline uhkuse asi on,  kas siis seda ohtu ei ole, et metsas ja jahil käiaksegi  ainult trofee pärast? Kui siin vaadata neid suuri tugevaid loomi,  kes siis kütile saagiks on langenud, ega nende kättesaamine  ei ole niisama lihtne, kui on võimas trofee,  see on märgiks sellest, et loom on väga elujõuline. Ta on ka üldjuhul kaunis vana juba. Ega ta vanaks muidu ei ela, kui ta ettevaatlik ei oskaks olla,  aga seda arvata nüüd, et kõige elujõulisemad loomad  kindlasti välja lastakse. Metsast seda küll ei ole. Ta ikkagi on üks väike väike osa sellest kütitud loomade hulgast,  mis tahes-tahtmata jahimeeste saagiks langevad. Nii et kütt metsas looma ei vaata selle pilguga,  et kas ta seina peal näeks hea välja või mitte. Nii vaatab, ikka, vaatab ikka ja selle näituse eesmärk on ikkagi. Jõuda välja selleni, et tugevam osa sellest ulukikarjast  oleks just hästi jõuline, tugev aga see tähendab seda,  et ta kannab ka väga uhked trofeed. Ühiskonnas, kus küttimine eluliselt vajalik ei ole,  on jahimeestel siiski oluline roll täita. Metsloom ei tea, et inimese külvatud põllukultuure  või metsanoorendiku ei tohi toiduks tarvitada. Et loomade pahateod meie vara kallal liiga massiliseks ei muutuks,  ongi vaja nende arvukust kontrolli all hoida. Eestis põdraarvukusega on väga pikalt tegeletud  ja meil on olnud üks aeg. Sellest on nüüd juba ligi 30 aastat tagasi,  kus põtrade arvukus tõusis umbes 20000 loomani  ja sellest ajast on mälestus metsakasvatajatel selline,  et ega selliseid 40 aastaseid kuusikuid säilinud ei ole. Põdrad viimases hädas hakkasid kuuski koorima,  aga kuusele oli see väike vigastus, peopesa suurune lapp,  mis põder ühelt puu koort ära tõmbas. Tegelikult pikemas. Plaanis surmav, et see puu hukkub igal juhul. Palgipuhtast ei tule kunagi. Ja selle kogemuse pealt, siis on püütud Eestis põdra  arvukust hoida kuskil niimoodi 12 13000 peal. Kus ühiskonnas karusnaha kandmine ei ole enam niivõrd  soositud kui vanasti on ju terve rida liike vist ka,  keda enam jahiveel ei ole väga motivatsiooni lasta üldse. Jah, meie väike kiskjad rebane, kährik mink nugis et mäletan  ise sellist aega eelmise sajandi 80.-te lõpus,  kui keegi märkas lume peal kähriku jälgi,  siis käidi sellel loomal järgi niikaua, kui kätte saadi. Aga sellest ajast on ikkagi mälestus see,  et kähriku nahk oli väga kõrges hinnas. Kähriku nahk pargitud peast maksis kuupalga. Nüüd kui sa saad selle rebase kätte või kähriku kätte nüüd  järgmine mure, mis ma selle loomaga siis peale hakkan,  seda nahka. Aeg-ajalt selgub, et ei ole mitte kellelgi vaja. Seda ressurssi võiks rohkem kasutada, kui nüüd väga otse ütlen,  see on kuritegelik, mitte kasutada. Et jahimehi trofeede kaudu pisutki rohkem motiveerida,  on nüüd näitusel väljas ka väikeulukite koljud. Kui koljude puhul võtab trofeenäituse žürii  selle laiuse ning pikkuse, siis põdrasarvede puhul on  mõõdetavaid väärtusi juba 35. Põdrasarv kui klassikaline jahitrofee on näitustel enamasti  aukohal ent viimasel ajal tekib nende kõrvale üha uhkemaid hirvesarvi. Irvesarvede juures on jah, selgelt näha,  et aastast aastasse läheb olukord paremaks. Sellele lisaks, et neid sarvi tuleb rohkem hindamisele välja  ka on selgelt näha, irve sarv läheb pidevalt suuremaks,  kui nüüd süveneda, et mis see põhjus on siis saarlased ise  on väga uhked selle peale, et 10 aastat tagasi kütitud hirve  keskmine vanus oli kolm pool aastat. Praegu on juba viis aastat, see kari kasvab vanemaks,  need hirved, kes siin trofeedena väljas on,  nende vanus on juba sinna 10 aasta kanti kõige paremas mõttes. Selle asukonna majandamine on efekti andnud. Nagu see kuju ja suurusega, et kas ekspert nüüd  selle looma kohta sarvede põhjal ka midagi saab? Igal juhul kõige-kõige lihtsamad asjad, et just seesama see elujõud,  vanus, aga Eesti oludes on üks hästi huvitav asi tasapisi  niimoodi välja arenema haka hakanud. Kuna meil on 60.-te keskpaigas hirm sisse toodud Saaremaale  ja Hiiumaale ja need asurkonnad on suletud asurkonnad,  Neil ei ole mujalt loomadega mingisugust kontakti,  siis nüüd aja jooksul on võimalik. Peaaegu päris kindlalt ära ütelda, et see loom on Saaremaalt  ja see teine loom on Hiiumaalt see, mis läbi trofeenäituste  välja tuleb. Et. Kui jahimees ei oleks seda looma kätte saanud,  ega me päris kindlalt ei oleks teada saanud,  kui suur ta täpselt on, millises elujõus ta näiteks  selle trofee pealt hinnates oleks. Et siis me ainult võiksime arvata, et jah eemalt vaadates arvata,  et jah, nad on meil ilusad, suured tugevad,  aga selleks, et sellises mahus nüüd mõõta si teha,  mille pealt siis pikema aja jooksul ka mingeid järeldusi teha? Ega ikka teistmoodi võimalik ei ole. Nii et sellel on ka selline tõsine teaduslik väärtus igal  juhul igal juhul see ei ole üksi. Väikese seltskonna meeste, selline omavahel. Paha ütelda eputamise asi? Ei, see on väga tõsine toimetamine. Ta on natukene selline igal juhul jahikultuuri osa,  aga kui seda asja väga põhjalikult ja korrektselt teha,  siis tal on väga-väga palju laiem kandepind,  kui esimesel pilgul võiks arvata. Kõige erinevamaid teadmisi pole meile tarvis sedavõrd mõistuse,  kuivõrd hoopiski hinge jaoks sest nähes seda maailma aina  uute nurkade alt, muutume me pisitasa mõistvamaks  sallivamaks sõbralikumaks. Muide, kas teate, et tänane sõbra ehk Valentinipäev on  saanud oma nimetuse kristliku preestri järgi,  kes hukati täna aastal 270 selle eest, et eirates keiser  Klaudius teise käsku? Laulatas ta salaja sõdureid. Tõsi, ma ei lugenud kusagilt välja, kas ta laulatas neid  naisterahvastega või kuidagi teisiti. Võib-olla me ei peagi kõike teadma. Kolm osoon.
