Kevadisest pööripäevast on nüüd mõni nädal juba mööda läinud  ja võib-olla mõne sõnaga meenutaks, mis see kevadine  pööripäeva endaga siis kaasa oleks võinud  ka tuua ja kaasa tõi. Nii nagu sügisesel pööripäeval, mis, mis  siis juhtus kevadise pööripäeva ajal? Ja öö ja päev oli seda aega ühepikkune ja,  ja nüüd hakkab siis kumb pikemaks minema. Päev hakkab pikemaks, päikest hakkab rohkem meil paistma  ja ilmad lähevad soojemaks ja eks looduses ole sellepärast ka,  et kevademärki pole näha. Ja kevad seostub meil ikkagi kõigepealt ju kevadvetega. Isegi siis juba, kui lumi, paks lumi on maas  ja päike hakkab soojemalt paistma. Ja tulevad veeujutused ja kõik tiigid ja kraavid  ja jõed ja ojad lähevad vett täis ja kõik hakkavad kangesti  oma vett saatma mere poole. Nii ka nii ka see juga, mille juures me oleme. Kas te lapsed, olete mõni mujal joal ka käinud,  me oleme praegu Jägala joal mis on Eesti üks suuremaid  ja praegu täies täies oma tööiiluses nii öelda praegu vett  on küllalt ja juga töötab täies laiuses,  muidu ta tavaliselt suve peale tõmbub kokku  ja natukene ainult pool, aga kevad kevadvete ajal  siis töötab hästi. Hästi suure ja võimsa joala. Aga kas keegi tänavu kevadel ka on kusagil mujal joa peal käinud,  siis? Kus Joal sina käisid? Keila Joal. Millal sa käisid ja mis sa seal nägid siis? Jäälossid siis sa käisid varem kindlasti,  kui veel oli, olid külmad ilmad. Munadepühade ajal. Oli oli kindlasti kena, kui oli päike paistis,  seda aega ei paistnud. Ei paistnud muidu oleks hästi igasugustes vikerkaare  värvides sillerdama hakanud, kõik need jäälossid  või sillerdasid nüüd ka. Sillerdama. Ja ka nüüd, kui päike välja tuli, vaadake nüüd joa värvid  muutuvad kohe ja, ja sellepärast juba ongi  nii uhke vaadata, et igasuguse ilmaga on ta erineva  värvivarjundiga ja näete, joa kohal on väike niisugune  veeaurupilv ja kui päike paistab, siis see läheb teinekord  täitsa sädelema. Jaa. Vikerkaare värvi. Nii et kevad seostub meile eeskätt kevadvetega,  aga nüüd looduses on kindlasti muid märke  ja võib-olla läheme nüüd kose mühinast natuke kaugemale  ja hakkame loodusest neid muid kevade märke  ka otsima, sest varsti on lähedal selline päev nagu üripäev  ja jüripäevaga muutub looduses väga palju  ja jüripäeva ümber toimub looduses kõige kiirem arenemine üldse. Kevadel. Istume siin nüüd sammaldunud kivide peal nagu tugitoolides ja,  ja räägime võib-olla natuke juttu üüripäevast,  enne sai natuke nimetatud juba, aga millal  siis see üürile tegelikult tuleb meil? 23. aprill on jüripäev ja ja sinnani ei olegi enam eriti  kaua aega. Jüripäeva vanarahva tarkustes ja üldse paremas elamises  peeti üheks üks tähtsamaks kevadiseks päevaks. Ja Jüripäevaga seostati paljude tööde algust. Põllumehed alustasid oma tõsist põllutöid tõsiselt oma  põllutööde tegemist kevadel. Jüri päevaga ala peale jüripäeva siis tavaliselt  ka karjalaskepäev või loomade väljaajamise päev nihkus  jüripäeva peale, siis hakkas juba olema lehmadel lammastel  ja Muudel karjatatavatel loomadel ka hobusel olema ühte-teist,  nina ninaesist juba, sest taimed hakkasid kasvama. Ja. Jüripäevaga. Tavaliselt Jüripäeva ilmast ja sellest Jüripäeva ümbruse  ilmast ennustas vanarahvas oma suvele. Mis suvi kaasa tõi, milline tuleb sügis,  milline tuleb talv, millised tulevad viljasaage. Nii nii, et Jüri Päev oli põllumehele ja on ka nüüd põllumehele väga oluline  ja pöördeline päev. Kevadel. Jüripäeval vaadati selle järgi,  kuidas tuleb suvi ja sügis, kui palju jüripäevaks oli linde  kohale tulnud. Kui linde oli hästi palju, siis arvati, et tuleb hea heinasaak. Tuleb soe kevade ja suhteliselt pikk sügis. Siis mõnel pool eriti mereäärsed rahvad,  vaatasid. Merevee seisu, kui vesi oli kaugele taganenud kevadel mererannast,  siis arvati, et tuleb soe suvi ja soe sügis. Kui aga vett oli kevadel enne jüripäeva hästi palju  ja vee seis oli hästi kõrge, siis arvati vastupidi,  et tuleb jahe suvi ja jahe sügis. Ja selliseid vanarahva arvamisi jüripäeva. Paiku, mis siis pidid kajastama tervet suve,  sügist ja isegi talve takkapihta oli väga palju. Talutöödes ja talude arengus peeti ja oli üripäev  siis igal aastal ka nii-öelda kolimise püha  kus palgati omale suveks suvilised. Ja suvine tööjõud ja siis peremehe peremehed otsisid omale  tööjõudu ja sulasid, siis vahetasid peremehi  ja nii liikusidki igal Jüripäeval kraamikoormad mööda  maanteed ja tööjõud läks ühtede peremeeste juurest teiste  juurde paremaid elamis ja palgatingimusi  ja uusi töömaid otsima. Nüüd, kui rääkida Jüripäevast, kui päevast,  mis seondub karjalaskega, siis. Jüripäeval olid veel mitmed traditsioonid  selle karjalaskega seotuna kõigepealt karjalaskmispäeva  hommikul või üripäeva hommikul perenaine tavaliselt pidi  õmblema midagi siis see pidi tähendama seda,  et suvel Hundi kutsikatel. Ta torkas sellega nii-öelda nagu silmad peast välja,  et hundikutsikad pimedaks jäid ja ei tulnud  selle pere karja murdma. Siis enne Jüripäeva ei tohtinud. Karjapoiss lõigata metsast ühtegi vitsa omale. Sellega päästis ta nii-öelda hundil suu loomade murdmiseks lahti,  sest vanarahvas arvas, et Jüripäevast kuni mihklipäevani  seisab hundi su kariloomade murdmiseks lukus  ja kui karjapoiss lõikas vitsa enne, kui Jüri päev oli saabunud,  siis ta päästis oma karja jaoks huntide suu lahti  ja seal karjas võis juhtuda suvel palju õnnetusi,  et hundid, mull siin karju. Siis visati tihtipeale ka Jüripäeval, kui karjus läks. Karjaga välja karjusele külma vett kaela  siis ei jäänud karjapoiss, ei pidanud suve jooksul uniseks  jääma ja hoidis karja hoolikalt. Veel oli mitmeid muidki vana rahva tähelepanekuid karjapoiss. Jüri päeva õhtul tõi oma karja vitsa koju tagasi  ja pistis lauda ukse kohale räästa alla,  mis jäi sinna terveks suveks. Siis pidid loomad hästi koos püsima ja mitte metsa laiali jooksma. Aga looduse loodusest natuke rääkides veel jüripäeva peet  peetakse siis looduse pühaks. Ja nüüd Võib-olla läheksimegi natuke vaatama taimi,  loomi, linde, mida me siit ümbrusest näeme  ja hakkame otsima kevade siis tõsiseid kevade märke,  mis näitab, et loodus on tugevasti juba ärkamas  ja hästi kiiresti oma arengus edasi rühkimas. Vanarahvas ütles veel, et, Kevadiste silmades on seitse mürki ja seitse magusat  ja seda on laste pealt ka näha, et vahepeal on ilm meil  soojemaks läinud ja kõigil on juba pead paljaks läinud  mütsid peast ära visatud ja arvati, et on kohutavalt soojaks läinud. Puude. Kevadiste puude urbade järgi arvati seda,  kui hea viljasaak meil on ja ja tänavuse kevadised lepa  urvad paistavad küll väga head leivaviljasaaki meile tõotama,  nii pikki ja nii rikkalikult isas õisi, nagu sel aastal  lepal on või urbasid, ei ole kohe aastaid aastaid olnud. Ja vaatame natuke leppa lähemalt. Lepp praegu õitseb ja mis missugune see? Millised siis need õied ja võiksid siin olla,  kas te oskate? Natuke öelda, need on isased jah. Siin näete, need väiksed punased käbikesed on emased õied. Ja sügiseks saavad neist ma leidsin ühe vana,  sügiseks saavad neist niisugused suured. Suuremad. Käbid juba ja siin on siis seemned valmis saanud,  aga näete, kevadel on sellised pisikesed pisikesed. Peale lepa õitseb muidugi praegu täiesti täie rinnaga sarapuu,  teate veel mõnda muud puud, mis praegu võiks sõita. Seda. Ei kaski ise veel nii vana. Jah, paju õitseb ja munapühade ajal, kui te tõite sisse paju urpasid,  siis need ongi tegelikult pajuõied ja see paju taoline urb  ta nagu väike villakerakene. See ongi selle jaoks taoline villane ja,  ja, ja suur suur urb et kaitsta selle villakera vahel  olevaid tolmukaid ja, ja õieosasid külmumise eest  ja sellepärast ongi pajul taolised tibud,  nii nagu rahvasuu ütleb. Ja enne paju õitsemist siis kasvavad kõigepealt need tibud  suureks ja siis tulevad õieosad nende tibude vahelt  nähtavale ja paju hakkab õitsema. Igal pool päikesepaistelistel, lagendikel  ja päikesepaistelistel nõlvadel, kus kevadel varakult  soojaks läheb, hakkavad puud ja põõsa d nagu varem kevadel  elumärke näitama ja me oleme praegu, mis puu juures  siis natuke juba vaatamas. No tunnet, see on kevadel pärast tuuakse tihtipeale tuppa  valged valged õied ja toomingas toomingas on kevadel üks  varasemaid puhkejaid ja näete, juba väikesed hiirekõrvad  paistavad lehtedest. Tulevastest lehtedest esimene märk nagu ja alusmetsa  taimestikust siin natuke ringi vaadates,  siis magesõstral on juba lehed olemas. Lehe otsakesed ehk hiirekõrvad. Kas te olete juba see kevadel mõnda puumahla  ka maitsta saanud? Ei ole veel praegu, mis te arvate, mahla jookseb? Vahtral ja kasel ja Vahtral hakkab jooksma varem juba,  ütleme siin märtsi lõpus, aprilli algu algupoolest kohe  kindlasti ja kasel ka nüüd kindlasti juba mahl jookseb  ja kinni hakkab jääma siis, kui lehed hakkavad. Puhkema kui lehed hiire kõrvu, siis jäävad nendel puudel  mahlad kinni. Kui tuleme nüüd tagasi vanarahva tarkuste juurde  ja natuke jälle meenutame, tähendab, mis vanarahvas ühe  või teise asja kohta arvanud on, siis. Lindude siiatuleku järgi ja, ja lindude siin olemise  ja lindude siin tegutsemise järgi arvati  ka päris päris mitmeid asju. Näiteks vanarahvas ütles kindlasti, et Jüripäeval on Tedrel  juba esimene muna munetud ja samamoodi öeldi,  et Teder hakkab Kudrutama või mängima kaks nädalat enne jüripäeva  ja ja mängib veel kaks nädalat peale üüripäeva,  nii et ka lindude elus on praegu kõige niisugune tormilisem  ajajärk ja praegu eriti tänavusel kevadel,  on selliseid Kevadisi saabujaid olnud järje pannu ja iga päev on toonud  meile kohe mitmed ja mitmed uued linnuliigid. Siia tagasi. Kas te oskate öelda, millised linnud juba tagasi on  või milliseid te näinud olete? Sel kevadel? No on ju palju rästad tagasi veel. Rästad tagasi ja siis on kindlasti palju partisid tulnud  tagasi erinevaid pardiliike ja palju-palju muidki linde,  mida, mida kõiki praegu isegi ei oska üles lugeda,  aga kuulete, kui me nüüd metsa kuulame natuke,  siis hästi palju on juba linnuhääli kuulda,  kuuleme metsvinti laulmas, tihased on hästi häälekaks läinud. Rästad laulavad kogu aeg ja muidugi lindude lauluaeg praegu  ei ole kõige parem. Taolisel südapäevasel ajal linnud laulavad  siis hästi intensiivselt varahommikul ja hilja õhtul. Nepp ja mets, kurvits on siin ja kurvitselisi on üldse palju  juba tagasi. Hea keevitajaga vaatame natuke sarapuu õitsemist,  ka sarapuul on praegu õitsemine täies hoos  ja näete, kui nüüd isasid urbasid puudutada,  siis lendab niisugune õietolm kohe laiali,  väikse pilvena. Näed, siit oli ilusasti näha ja võib-olla te ei ole varem  tähele pannud, missugused need emased õied välja võiks  sarapuul näha, need urvad on siis isased õied. Need nendel on väiksed punased tutid ilusasti väljas. Ja needsamad ongi needsamad pisikesed siin igal pool,  kus te näete, need on emast õied ja ja nendest siis. Nende kohtade peal, siis on sügiseks pähkleid oodata. Ja see sarapuu paistab sügiseks õiterikkalikult pähkleid kandma. Emasõisi on, on neid väikseid, roosasid nupsukesi on hästi  palju siin põõsa peal näha. No kas te lapsed neid esimesi kevadlilli  ka tunnete? Need on paiselehed ja igal pool kraavi kallastel  ja niisugustel jäätmaadel ja kevadel, nii nagu hakkab päike  soojemalt paistma, nii paiselehed löövad kohe oma ilusad  kuldkollased õied lahti. Nii kui päike paistma hakkab, hommikul õied avanevad  ja õhtul kuni päikse loojumiseni, et kui veel ümber võib  olla lund tihtipeale ja kus on natuke vaba plats,  juba paiselehed alustavad oma õitsemist ja on. Esimesteks õiteks mesilastele ja liblikatele  ja kohe siis võib ka liblikaid ja mesilasi paiselehtede  juures näha ja. Mett kogumas? Ega ta ju sellest meie võilillest eriliselt ei erinegi  või kuidas? Ülased peaks ka meil varsti õitsema hakkama,  on teised juba õite suure õie pungaga ja kohe-kohe hakkavad puhkema,  kui sooja ilma veel natuke edasi kestma. Meil. Jääb. Mis see õige kevade avastamine ikka muidu oleks,  kui, kui me sinililli ei leiaks ja ma vaatan,  teil kõigil ilusad sinililled, kellel käes  ja kellel taskus Nad on praegu veel väikesed  ja niisugused õnnakesed, aga aga varsti on nad juba üsna  suureks ja pikemaks see vars kasvanud ja õis  ka ise kopsakamaks läinud. Sinilille leidmisega on kohe kindel märk,  et nüüd on see päris kevad käes ja loodus hakkab kiiremini  ja kiiremini ainult uusi muutusi välja näitama. Ja mina lapsepõlvest mäletan, et sinilille leidmine oli üks üks. Taoline ja otsimine üks taoline sümboolne tegevus ilma selleta,  nagu ei olekski kevad õieti veel alanud ja oma õigustesse astunud. Ja ma usun, et ka teil kõigil on praegu nii,  et, et ikka esimene lill, mida tahate leida metsa alt puude  alt kasvamas on kõigile tuntud ja armastatud sinine lill. Missugust kevadlilli te oskate nime sinililled? Paiselehed sinililled, Need. Märtsikellukesed. Ja neid sai päris palju nimetatud, te tunnete hästi kevadisi lilli. Ja tahate, ma räägin teile ühe loo, kuidas lumikelluke oma  nime sai? Kui. Oli parasjagu talv ja kevad alles mõtles hakata. Maa maa poole tulema ja kogus kõik oma kenad kevadlilled oma  sõiduvankrisse siis pani sinna sõiduvankrisse üsna serva peale,  sai istuma ka. Tol ajal nimega valge kelluke. Ja lilled ei teadnud talvest suurt midagi. Hakkasid kevadelt pärima, et mis asi see talv on ja,  ja mismoodi talvel välja näeb kõik ja kevad  siis natuke jutustas, et talvel on külm ja lumi maas,  suured anged. Ja lilled küsisid, kas talvel lilli ka on. Kevad ütles, et ei, et talvel lilli küll ei ole,  et talvel vahel on ainult mõned jäälilled aknal,  aga muidu küll lilli. Päris elavaid ei ole. Ja valge kelluke jäi selle peale natuke nukraks. Hakkas mõtlema. Et küll, siis talvel võib olla kurb kui üldse ühtegi elavat  lille kusagil ei ole. Ja ta mõtles talvetaadile teha toreda üllatuse. Ja kui keegi ei pannud tähele teda, kuna ta istus vankri  serva peal, siis hüppas üle vankri ääre ja kukkus,  kukkus alla, maa poole, kukkus, kukkus, kuni jõudis maa maale. Ja tõepoolest olid suured lumehanged kohutavalt külm veel. Talv nägi teda, küsis. Mis sina, lilleke, siin teed. Kuidas sa siia oled sattunud, kas sina ei karda mind sugugi? Ega külma ega seda paksu lund? Valge kellukeses, et ei, et talvetaat, ma tahtsin sulle teha  ühte kena üllatust. Ma tean, et sul ei ole ühtegi elavat lille  ja ma tahtsin sinu aega tulla lillena kaunistama. Talvetaadil läksid selle jutu peale silmad ümmarguseks ja. Ja ta oli väga õnnelik, et üks lill oli selle peale tulnud,  et ka tema aega tema valitsemis aega võiks. Mõni elav lill kaunistada ja talv. Et valge keeluke ära külmuks, kattis ta kiiresti paksu  lumevaibaga kinni. Kui nüüd aeg edenes, kevadmaale juba oma tulekuga lähemale  jõudis ja päike kõrgemalt käima hakkas, hakkas lumi sulama. Ja enne imet, nii nagu ilmusid esimesed lumest vabad laigud  lumehangede vahele Pistis üks lill oma nina maa seest välja  ja üsna peatselt hakkas ka ilusate valgete õitega õitsema. Kui kevad jõudis kohale, küsis ta, et kus sina valgekelluke  nüüd siia said, et sa pole ju enam sugugi valge kellukese. Nime väärt, et sa oled ju lausa lumekeskel õitsed,  et ma ristin sind ümber lumekellukeseks ja sellest ajast  peale kannabki meie üks esimesi toredaid kevadekuulutajaid  lumikellukese nime. Istume siin sümboolse Jüri, tule ääres ja  mis Jüripäev see ilma Jüri tuleta ikka oleks? Jüri tuld tehti vahast ikka. Ikka veekogudele äärde ja, ja põldudele. Ja Jüri tulega taheti. Avaldada loodusele austust kevade tuleku puhul taheti vaimudega. Head läbi saamiseks head läbisaamist saada selleks suveks. Ja Jüri tulel oli seetõttu niisugune pidulik. Ja kõiki nagu lepitada püüdev funktsioon Sellega juhatati sisse selle päevaga ja selle tulega  juhatati sisse siis päris kevade ja. Püüti püüti vaimusid lepitada, et nad meiega sellel aastal  hästi käituks ja meile korralikku viljasaaki  ja karjaõnne lubaks. Ja Jüri tulest ja Jüri päevast rääkides veel mõne sõna võiks öelda. Pühast Jürist. Püha Jüri. Meie vanarahva uskumuses oli siis mees, kes oli Viljakuse. Viljakuse sümbol, samuti karjakaitse sümbol  ja tuld tehti ka ülekantud tähenduses siis püha Jüri auks. Ja püha Jüri austamine ehk siis Jüri tule tegemine õnnistas sisse. Jüripäeval järgneva terve aasta.
