Vanarahva 12 kuud. Meil on täna mõtisklema, siin elada on kiire, sai üks esimesi tähtpäevi septembris või siis vanarahvas ütles, mihklikuus on ussimaarjapäev. Kas te räägiksite lähemalt sellest päevast? Ussimaarjapäev on juba mööda meil, see oli kaheksandal septembril ja see on üks neist paljudest maarjapäevadest, mida meil aasta vältel vanasti on peetud, neid oma kümmekond, peaaegu iga kuu on mõni maarjapäev vanas katturiga kirikus oli Maarja kultus väga tähtsal kohal ja sellest on maarjapäevade rohkus ka tingitud. See oli Maarja sündimise päev, õieti kirglikult neil ahju kutsuti seda ussimaarjapäevaks, sest Rahva arvamuse järgi arvati, et kõik maod ja ussid lähevad sel päeval maal oma pesadesse magama või talle julgelt ringi liikuda, paljajalu joosta, kuigi ilm läheb külmaks. Üks teine uskumus ütleb küll ka seda, et sel päeval ei tohi rukist külvata. Siis rukkijuss rukkiorase ära. Põhiline on ikka see madude täitumine. Me peame silmas pidama muidugi ka seda, et vana kalendri järgi oli see ligi paar nädalat hiljem tänapäeva päevast. Ja veel üks märkus. Ida-Eestis on üsna laialt teada, et see oli esmajoones vene kiriku püha venelaste püha, vähem eestlastega. Rohkem ei teagi ussimaarjapõlvest. See on siis niimoodi, et ussid läksid maa alla peitu, võisid paljala edasikäijaga praegult vaadates välja, mõtlen, et vihma ladistab, kui kes seal õuda, kui paljajalu, kas ta peab väljas käima? Nõma lapsed vanasti olid karastatud, nemad võisid lume nii paljajalu joosta. Nüüd edasi tuleb kuu keskpaigas üle keskkonnaga natuke madisepäev, 21. septembril, madisepäev on kirik tegelikult jällegi apostel Matteuse nimepäev. Seesama Matteus, kes kirjutas Matteuse evangeeliumi, mis on uues testamendis nagu üks kõige rohkem kasutatavaid Jeesuse elu kohta. Peab ütlema, et on veel olemas teine madisepäev, mis kuusse on aasta alguses ja omaaegse Eesti vabariigi aastapäev, 24. veebruar, teine Madis veel, see oli apostel Mattiase tõusevaid Mattiase nimepäev. Metkaks madisepäev on mõnevõrra omavahel rahvauskumustes seotud. Nimelt arvatakse, et sel sügisesel madisepäeval kõik putukad ja, ja jällegi ussid ja tõugud ja loomad seavad ennast talve, on ja veebruarikuu madisepäeval nark talveunest üles. Nii et nii on need kaks päeva omavahel seotud. Aga see sügisene madisepäev oli veel Eesti ajaloos üks väga tähtis ja kurb. Muistse vabadusvõitluse ajal oli madisepäeva lahing Viljandi lähedal Eesti üle maa kokku võetud eestlaste väe ja saksa, Läti Liivi ühise väe vahel mille eestlased kaotasid. Henriku kroonika järgi oli neid umbes 6000 meest, neist üle 1000 langes. Selles lahingus langes veel üks väga tähtis eestlaste juht selles lahingus. Kes see oli. Ja Lembitu langes selles lahingus. Madisepäeva lahing oli pöördesündmuseks Eesti muistses vabadusvõitlus, sest sealt hakkas eestlased asi kõik allamäge minema, sellepärast seal, nii nagu kurb päev, niipalju siis ehk madisepäevast. Nukker on mõelda, et madisepäevast kurvad ilmad hakkavad tulema ja siis seal oli ka niimoodi, et eestlase vana elu hakkas allamäge minema. See oli see päev, kus siis hakkad lugema sügise algust pööripäevast. Öö ja päev täpselt ühepikkused, kumbki 12 tundi ja sealt veel hakkavad ööd päevast pikemaks minema. See on siis 23. september, tarin kolmas september ja ka see meie rahva hulgas nii mingi eriline tähtpäev ei olnud, vaid nüüd tulebki see põhiline, septembrikuu tähtpäev, see 29. september. Mihklipäev, mis rahvasuus ongi andnud tervele kuule oma nimetuse, mihklikuu. On ka teisi nimetusi, aga mitte nii levinud. Sügise kuuks kutsuti septembrit ja kanarbiku kuuksmiks kanarbikukuuks kanarbik õitseks. Ja ongi see kõige ilusam. Tänapäeval me teame muidugi kõige rohkem nimetus september, kust see pärit on? Saast sekt, ämm on ladina keeles seitse. Nii et vanasti oli see vana-rooma seitsmes kuu looma aasta algas esimese märtsiga ja kõik järgmised kuud aasta lõpuni on nummerdatud tud oktoober rand Okt A8, kaheksas kuu, november, noomen, üheksas detsember, teetsem, 10. kuu. Nii, aga see muuhulgas mihklipäev on siis peaingel Miikaeli mälestuspäev, Se kirikliku legendi järgi oli väga tähtis päev sest siis taevased väed jumala inglid ja põrguinglid pidasid omavahel lahingut. Jumala ingleid juhtis Miikael ja nad võitsid kõrgvanglaid pilluti taevast alla hulgakaupa, neid musti tüüp ja nendest sai väga palju maa peal hiljem ringi rändavaid kurge, vaimusid, pahad vaimud, need on kõik nende taevast alla pilgud, põrguinglite jäänused, siis liigub neid siis tänapäevanigi või? No igal juhul on märgata, neid ikka liigub maailmas seisidki. Sealt mihklipäeva sündmustest pärit on, see on teine küsimus, mihklipäev aga oli vanas Eestis üldiselt hoopis muude asjaolude tõttu üsna tähtis päev. Meil vanasti, aasta jagunes kaheks pooleks suve pooleks ja talve pooleks suvepool algas jüripäevaga, see oli 23. aprilliga lõppes mihklipäevaga 29. septembril. Mis see tähendab? See tähendab, et aprilli lõpus algasid põllutööd. Ja septembri lõpus nad lõppesid välistööde, nüüd läks edasine elu rohkem sisetöödele. Välistöid tehti muidugi ka metsatöid, aga aga põllutööd olid läbi endigi, et. Mihklipäevast alates on naine toas ja naereid koopas. Ja, ja vanasti peeti õigeks ka, et mihklipäevaga pidi rukki rehile. Teema tähendab rukkipeksmine, suvi tuviviljasid, peksti veel hiljemgi edasi ja kuivatati lehtedes kõik see toimus käsitsi. Ja kui kartulit hakati kasvatama, siis peeti normaalseks k, et mihklipäevaks on kartul võetud. Aga peame jälle silmas, et see oli paar nädalat hiljem kui, kui praegu. Nii et see oktoobri keskpaiku siis praeguse kalendri Kuidas selle karjaga oli, sest me teame, et jüripäeval lasti kari välja need esimest korda, kas siis mihklipäeva siis kari tulema sisse ebava. Karja püüti väljas pidada niikaua, kui ilmad lubasid ja niikaua, kui rohi kasvas, et karjasööta võimalikult kokku hoida, mis talveks oli varutud. Aga küll oli kombeks see, et karjased siis mihklipäeval tegid mõningaid nõia tempusid, et kari rutem ta saaks oma ametist lahti saaks. Näiteks veeti valget oinast kolm korda vastupäeva ümber kivi suure kivi. Ja loodeti, et siis varsti tuleb lumi maha ja kari jääb laut. Aga üsna mitmel pool lambad jäid küll mihklipäevast peale laut. Nii et sellega siis nagu lammaste väljas käimine peas. Ja sellega ühenduses on veel üks ilus ütlus, mis tänapäevani on rahva hulgas populaarne, et igal oinal oma mihklipäev seda. Et iga ainest, siis ennustama mihklipäeval lume saabumist vä? Ei, nii see asi küll ei olnud, tähendab, mihklipäev oli esimene lambatapu päev, tavalistes tapeti mihklipäeval kakskolm lammast ja nendest siis tehti ka mihklipäeva. Esimesed liha toetavad. On andmeid, et vanemal ajal ütleme veel möödunud sajandi algupoolel tapeti üksainus oinas või lammas mihklipäeval. Ja see tuli viimseni mihklipäeva jooksu eraga süüa. Nii et tast midagi järele ei jäänud. See pidi siis kindlustama rohkem liha talveks mihklipäevast peale, üldse hiljem ka sügise vältel tapeti lambaid, lambakarjad olid vanasti üsna suured ja ja siis algas liha söömine suvedega. Eestlased oma omal ajal palju liha ei saanud, söödi rohkem talve ajal. Kui mitmed niisugused välistegevused ja tööd said ühele poole mihklipäeval, siis jäi vist ka natuke seda aega, rohkemaks jääks mihklipäevadel ole ju teada-tuntud olnud ka Mihkli laadad või. Ja mihklipäev oli selles suhtes üsna oluline, et kas otse mihklipäeval või selle vahetus läheduses toimus üsna laialdaselt üle maa laadapidamist. Sügisene mihklilaat oli üks aasta tähtsamaid laatasid kus siis suvesaadusi, mis juba kätte olid saadud, müüdi muide mihklipäeva kohta on veel üks huvitav laialdaselt üle maa levinud pärimus veeti mihklipäeva kohta et kui kapsa pealekasvavale kapsa peale siduda ümber villane lõng siis mihklipäeva öösel kapsapea kasvab nii palju, et see lõng läheb puruks. Mihklipäeva öösel pidi eriti kõvasti kapsas kasvama. Ja on seda siis tõesti juhtunud? Mina ei ole proovinud. Aga ma elan kapsa, praegu mõtlesin, et seda peab kindlasti. Kui ema eest enam nüüd ei kavatse kapsaid ära korjata. Viimane aeg tuleb kiirustada, stanget vihma juba sajab, et ilm on ka. Aga me just rääkisime sellest, kuidas need karjased oinad ümber kivised käisid, neidusid kergelt kari kiiremini sisse saab. Aga kuidas on nende hingede külastamisega lood? Mihklipäevaga õieti algas vanadel eestlastel nõndanimetatud hingedeaeg mis kestis terve oktoobrikuu läbi järgmine kuu siis. Ja mõnel pool kuni mardipäevani seal siis mitmenda novembrini. 10 10. november Kümnes a mardilaupäeval ja, ja see oli niisugune vaikne rahulik aeg, mis siis arvati, et surnud omaste hinged tulevad kodu külastama. Selle hingedeaja kohta on omalajal folklorist Oskar Loorits väga ilusa kokkuvõtte kirjutanud, mille ma siin võiksin praegu ette lugeda. Hingedeajal hinged tulevad koju omaste manu võõrsile. Pereisa, võtad külalised lahti, uksi vastu, tervitab ja palub see, ma söögiks pakutakse paremaid toite, mida sügisesel lõikus ja loomade tapva ajal on värsket liha, kopsu, maksa, soolikaid, kana, kintsuleent, käkke või kohupiima-leiba kartulid, õlut ja üldse uudset. Perenaine käib ümber söögilaual, liigutab lusikaid ja toitu. Ta meelitab hingekesi võimalikult kauem sööma. Ja alles pärast seda tulevad elavad pereliikmed ise Seena veerest või väljast sisse laua manu sööma. Kogu hingedeaja või vähemalt nõndanimetatud hinge õhtul tavaliselt laupäeviti aga ka esmaspäeviti ja neljapäeviti tehakse nendega jutt. Hüütakse neid nimepidi, küüsitellaks kõneldakse oma elust, hoitakse tare puhas ja tühi, pannakse toit ööseks lauale või jäetakse vähemalt sööginõud kaantele. Et hinged pääseksid ligi tavalisemalt, kui lauale viiakse hingedele toitu, tare otsale kalaudile, Rehe Parsile või sauna. Kui toitu ei viida, siis on nuttu kuulda ja kättemaksu karta. Hingede ärasaatmisel köetud neile ka sauna ja pandud lavale vett, seepi ja vihad, valmis salaja käidud hingede vihtlemist vaatamas ja nähtud palju halle November rõõmsalt ladistamas, nii et see hingedeaeg on üks ilusamaid valu, rahvapäraseid traditsioone meil see muide oli levinud väga laialt ka lätlastel ja üldse põhjapoolsetel rahvastel. Aga see on nagu meie meie Eesti üks eripära, sügisene hingedeajapidamine siis, kui suvetööd on tehtud ja kättesaadav siis ei unustata ka oma kadunud omakseid. Mul on väga mõtlemapanev, praegusel ajal on uuritud kaasada hingede rändamist liikumistele täitsa õige olla kui niimoodi, kui nähti ja kuuldi väga omapärane Meie esivanemad tunnetasid selgesti põlvkondade pidevust. Kadunud põlvkond pole päriselt kadunud, vaid nad elavad meie kaudu edasi. Ja ma usun, et seda sümboolselt siis püütigi, hingede toitmise ja lahke vastuvõtmisega rõhutada. Ja praegu kirjeldas sellest, et nad nägid, kuidas hinged seal riidlesite niimoodi, aga huvitav, kas need toite siis ka söödi vä? Selle kohta ei ole rahvapärimuses midagi öelda. Neid ainult söödeti seal saunas näiteks sallid, kanad olid ametis kibedasti, võib-olla siis leidus sööjaid ka väljaspool neid tavalisi pereliikmeid. Aga nii mõnigi kanake võis olla. Eelmises elus hoopis keegi teine. Sedakaudu. Jah, see mihklipäev oli ikka üks niisugune ärikas päev. Septembrikuus ja mihklipäeva järgi käis loomulikult ka see ilmaennustamise töö. Vanasti öeldi, et kui mihklipäeval hallamaalset, siis pidid jõulud mustad tulema vä. Ja mihklipäev, aga muidugi väga palju ilmaennustusi seotud just seetõttu, et tema oli nagu üks aasta poolitamise päevi. Suve lõpp, sügise algus ja seetõttu siis küüti mihklipäeval talves, ilma et näha. No näiteks see oli niisugune uskumused, kui mihklipäeval oli soojast kaarest tuul siis püsisid soojad tuuled ja suhteliselt soojad ilmad kuni jõuluni välja. Teine väga tuntud uskumus oli see, et kui mihklipäevaks on lehed juba puudest läinud, siis kevadel jüripäeval juba rohi kasvab. Tähendab, sügis algas ja kevad algab ka järgmine kevad algab vara, siis arvati. Sel aastal tuleb meil küll varajane kevad, sest praegultki on juba paljud lehed kollased, hakkavad juba langema. Mihklipäevani on muidugi mitu nädalat aega ja kui vahepeal nüüd soe ilm püsib, siis ei tea, mis saab. Lõpetatud vananaistesuvi, mis asi see on, siis võib-olla on veel ilusam ja öelda, et seejärel suvi nädalapäevad harilikult ilusaid sooje ilmi oktoobrikuusse nihkuda, aga tihti on ta ikkagi septembrikuus. Ja siis öelda, et praegu meil see vanameeste suvi juba mööda, sest tali meil alles hiljuti siin ilusad ilmad, jah, septembri päris alguses. No loodame, ehk tuleb veel ja sellesama lootusega lõpetamegi seekord ütleme kohtumiseni kohtumisi. Kohtumiseni.
