Tartus Toomemäel on palju huvitavat toimumas, nimelt uuendatakse Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis püsinäit. Tõsta ja sel reedel see alma materi kuulsusrikkale ajaloole pühendatud näitus ka takse. Minuga vestlevad Tartust Nyyd näituse peakuraator ja ülikooli ajaloomuuseumi direktor Mariann Raisma ja üks näituse kuraatoritest Terje Lõbu, tere tulemast. Tere. Tervist. Palun rääkige üldse ülikooli ajaloomuuseumi püsinäitustest veidikene lähemalt, see on ikkagi suur asi, kui püsinäitust vahetatakse. Millal viimati püsinäitust vahetati? Tõesti, püsinäituse tegemine on väga suur ajama hakkasin väga kallis protsess, mistõttu ülikooli muuseumis toomel me oleme suutnud vahe, seda, selliseid pikemaajalisi ekspositsioone välja nii-öelda korruste kaudu tuppa. Ja Morgan Sterni saal ootas oma aega tõesti paarkümmend aastat. Aga miks tekkis üldse otsus seda pisinäitust vahetada või kas nüüd siis justkui jõuab viimane etapp lõpule? Eks muuseumid peavad ju pidevalt muutuma ja meiegi eesmärk ka oli kujundada see ajalooline raamatukoguhoone, mis juba 30 aastat on olnud ülikooli muuseumi koduks ümber selliseks külastajasõbralikumaks ja huvitavamaks keskkonnaks ning võib tõesti öelda, et Morgan Sterni saal on selline nagu täpp P peal, sest tegemist on kõige suurema projektiga, mida ülikooli muuseumis viimastel aastakümnetel. Meil on tehtud välja arvatud siis tähetornikompleksi uuendamine, mis on oma mahult muidugi oluliselt suurem. Aga kui me mõtleme just sellist ekspositsiooniosa, siis Morgan Sterni saalis avatav ülikooli lugu on selline projekt, et kuhu tõesti on kaasatud kõik meie kolleegid, et väga paljud inimesed nii ülikoolist kui teistest kultuuriinstitutsioonides ütleme nii, et siin on tõesti kaasatud sadu inimesi. Et ma olin ise kahe hämmelduses, tehes nimekirja, keda me kõike täname ja keda me tänamata jätame, et et tegelikult see on olnud väga suure hulga inimeste ühine projekt. Aga ikkagi teie Mariann on olnud ülikooli ajaloomuuseumi juht juba nüüd, üheksa aastat, kas kohe, kui tulite tööle, kas juba siis käis näituse vahetamine või alles siis alustati seda mõtet, et tuleks midagi uut pakkuda? Ma nüüd täpsustaksin kõigepealt meie muuseumi nimi ei ole mitte ülikooli ajaloomuuseum, vaid ülikooli muuseum. Ülikooli ajal on muuseum, ei ole ta juba 2014.-st aastast ülikooli, raamatukogu tegutses selles hoones 175 aastate ja ülikooli muuseum kolis siis ajaloolise toomkirikusse tõesti 1981. aastal. Kui avati seal siis esimene ekspositsioon, mis küll ei olnud eriti suur, sest peagi läks hoone remont ja siis nende restaureeriti seda hoonet üsna olulisel määral. Nii et 80.-te aastate lõpus avati siis tegelikult ülikooli muuseum tollase nimega, siis ülikooli ajaloo Muuseum uue ekspositsiooniga ning see on olnud siis selline väga pikaajaline protsess ja tõesti, me oleme proovinud siis seda muuseumi kaasajastada ning kui ma tulin muuseumisse tööle, siis oli selge, et teatud aja pärast seda muuseumi tuleks muuta, nii et seetõttu me ka järk-järgult seda hakkasime tegema. Me uuendasime näiteks ülikooli varakambri, tekitasime sellise uue keskkonna, sellise kullakambri või sellise eksootilise ruumi, kuhu me tõime siis välja huvitavamad ja põnevamad esemed. Kogu ülikoolivaramus. Tekitasime ülikooli ajutiste näitustesaali oluliselt suuremana, kui ta varem oli olnud hullu teadlase kabinetti ja niimoodi vaikselt, et me oleme neid ruume muutnud. Nii et see mõte teha Morgan Sterni saali uus ülikooli ajalugu kajastav ekspositsioon, see oli ka üsna varakult selge. Kuid kui sellele ei saanud rahastust väga pikka aega, nii et rahvusülikooli juubel andis selleks siis tõuks, et me saaksime selle lõpuks ka teostada. Kas Morgendusterni saal oli nüüd siis ka mingi aeg külastajatele suletud, nüüd avatakse see uuesti. Ikka tali, suletud need paar aastat. Meil oli vaja seal teha, siis remonttöid kaasajastada, kommunikatsioonisüsteeme see kaasaegset näitus sinna sisse tekitada. Kuidas sai selle saali näituseprotsess alguse, millal teie tõrje tulite sellega kaasa? Morginsterni saali ümbertegemise ideed on tegelikult vist juba 2010.-st 11.-st aastast olnud plaanis, siis teete. Tundsime, et muuseumis on tarvis tegelikult ühte ruumi kus tervikuna saab tutvustada meie ülikooli lugu seest. Kunagi oli nagu Marian ütles, korrustepõhine ekspositsioon kuus külastajal, kes tahtis saada meie ülikooliloost aru, tuli liikuda ülevalt poolt, algas korrus korruse haaval allapoole ning see inimesele, kes ei ole igapäevasel seotud ülikooliga ega tea seda meie ajalugu, muutuski tülikaks ja tavaks ja ehkki saanudki õiget ettekujutust meie ülikooliloost ning plaanite ülikooli loo, saaks ülevaate ühes saalis. See oli tõesti meil siis juba kaheksa, üheksa aastat tagasi, selline. Ja teie hakkasite aktiivselt tööle just juba siis üheksa aastat tagasi. Dust seotud olen selle teemaga tõesti ka. Kui aega aga jah, näituseprotsess on olnud selliste tõusude-mõõnadega olenevalt siis sellest, et kas on lootust saada sellele projektile raha või mitte et aktiivsemalt ja need nagunii-öelda, see lõpuspurt, kui me oleme tegutsenud väga konkreetselt selle näitusega on olnud siis viimased kaks aastat, kus me oleme siis konkretiseerunud täpselt need teemad välja valinud need esemed, need lood, mida me jutustame. Kas võib küsida, et millise, ma ei tea, kas museoloogilise filosoofiaga või millise loogikaga on see näitus nüüd üles ehitatud? Sellele näitusele on loomulikult selline nii-öelda muse loogiline tagapõhi, mida võib-olla tavakülastaja ei peagi teadma, aga mis on olnud nagu meie sellise kontseptsiooni selgrooks. Üheks märksõnaks kindlasti on see, et me oleme uurinud, mida inimesed tahaksid ülikooliloost teada saada. Ehk see näitus ei põhine mitte ainult kuraatorite soovidel ja nägemusel, vaid Me oleme küsinud neid soove meie siht ja sidusrühmade käest, mida nad tahaksid näha, see on, ma arvan, üks väga oluline märksõna kaasaegse näituse tegemisel. Siis teiseks me oleme väga selgelt proovinud leida erinevate külastajate tüübid pide jaoks huvipakkuvaid eksponaate ja atraktsioone ehk Me teame, et inimesed on väga erinevad. Kes soovib lugeda, vaadata, kes soovib teha, kes on nii-öelda passiivne, kes on aktiivne, kes seal rohkem ratsionaalne, kes on emotsionaalne. Seetõttu oleme me selle ekspositsiooniga proovinud üles ehitada, et nendele erinevatel külastaja tüüpidel oleks seal näitusel siis midagi teha, et meil kõigil oleks seal huvitav, et see kindlasti on üks teine punkt, mida ma tahaksin rõhutada selle näituse juures ja külastaja vaatenurgast tegelikult, et noh, tema jalutab sealt läbi ja vaatab seda, mis tema jaoks on huvitav. Aga nii-öelda muuseumitöötajana me kindlasti väga teadlikult analüüsime, et mida me võiksime ja peaksime näitusele panema selleks et külastajal oleks seal tore huvitav viibida. Rääkisite, et näituse ettevalmistamisel rääkisite väga paljude inimestega, kuidas seda tehti, ma saan aru, et räägitud on sadade inimestega tehtud intervjuusid, kas see materjal on kuskil kõika alles, kas seda saab omakorda uurida? Ja me tegime intervjuusid ja küsitlusi umbes sajakonna inimesega ja see materjali on alles ja mul on väga suur soov, et kunagi, kui tekib natukene rohkem aega, et see siis ka nii-öelda artikliks vormistada. Nii et kui kellelgi on huvi, siis loomulikult saab teha selle baasil kindlasti põnevat, et analüüsi sellel näitusel on väga ilus ja emotsionaalne Pealkiri, minu elu ülikool võib-olla räägiksite sellest veidi lähemalt, kust see tuli edasi läheb? No me mõtlesime, et kuidas panna pealkirja ühele sellisele väga suurele fenomeni nagu ülikooli lugu, et kui me üldse mõtlema, et kuidas üldse on võimalik kajastada Tartu Ülikooli lugu, siis tegelikult see on ju võimatu ülesanne, et väga raske on ühes väga piiratud väga keerulises ruumis rääkida seda niimoodi terviklikult, et seetõttu me räägime ikkagi fragmentidest. Ja meie eesmärk on ja soov on siis see et kui inimesed käivad seal ja neil tekivad mõtted, emotsioonid ja mälestused enda ülikooliajast, olgu see seotud siis Tartu Ülikooli või, või mõne teise kooliga siis on meie ülesanne täide. Sest kuna tegemist on hästi isikliku teemaga meil Igalühel oma isiklik ülikooli lugu siis ma väga loodan, et see näitus on siis selliseks impulsiks nende enda lugude meelde tuletada vahetamisel, meenutamisel ja jagamisel. Ja kui see nii on, siis, siis oleme me oma ülesande täitnud. Ja see pealkiri tegelikult markeeribki sedasama ideed. Minu elu ülikool tähendab seda. Et meil kõigil on oma eluülikool ja ma loodan väga, et, et meie anname siis sellise impulsi sellise sisendi selleks, et inimesed hakkaksid mõtlema, kuivõrd oluline on tema eluloos Ülikooli roll. Kuskohas on selle näituse võib-olla raskuskese jääb, sest mulle tundub, kui me räägime just sellest, et inimesed meenutaksid, võib-olla siis peakski noh, justkui raskuskese või fookus peaks jääma sinna, mida inimesed veel mäletavad, et võib-olla siis 20. sajandi selline teine pool. Aga kas on ka varasemaid, kuidas see on jaotatud? Jah, meil on näitusel üks osa näikesele, mitte erinevat teemat ja üks teema ongi just mälestused, mida võib öelda kus olemegi keskendunud 20.-le, sajandile ja ka juba 21.-le sajandile, sest juba pea viiendik sellest 21.-st sajandist saab läbi. Ning seal me oleme appi võtnud, et ka tänapäeval arvutit siis neid meenutusi, mälestusi oma ülikooli, me lihtsalt ei mahu saali muidu ära, kui me kõik esemeliselt välja paneme. Ning sõna saavad oma ülikooli rääkides väga paljud, võib öelda isegi sajad inimesed, kes siis kas läbi dokumentide filmide mälestused, mis on kirja pandud lindistatud, räägivad oma ülikoolist. Kellele see näitus on mõeldud, kas teil on mõttes olnud ka mingi sihtgrupp, kas ka näiteks lastel on seal midagi teha? Ja me kindlasti näidata tehes mõtlesime, et kes on peamised külastajad, kes liia võiksid jõuda. Ja üks selliseid olulisemaid sihtgrupp on meil kindlasti ülikooli vilistlased. Need, kes võiksid siis meenutada ja mäletada oma ülikooli lugu ja seda taasmõtestada. Teiseks siis tänased ja tulevased üliõpilased, ehk siis õpilased keda ju muuseumites käib üsna palju ja kes võiksid, et ka sellel näitusel saab mõista ja aru saada, et vau, et päris äge koht on Tartu ülikool, et peaks ikka tulema siia õppima. Et see oleks väga, väga lahe. Ja kolmandaks kindlasti arvestades meie paiknemiskohta on turistid ehk väliskülalised, kes Eesti ajaloost nii palju ei tea, kuid kes võiksid selle näituse kaudu mõista, kuivõrd oluline roll võib-olla ühel ülikoolil, et see on ju väga erinev erinevates maades, mis rolli üks ülikool on täitnud, aga Eesti ajaloo tekstis kindlasti Tartu Ülikooli tähtsus ja tähendus on ülisuur ja ma väga loodan, et, et need turistid, kes sellel näitusel käivad, saavad aru. Et vaat see Tartu ülikool on olnud üks kõige selliseid murrangulise, vaid ja olulisemaid institutsioone Eesti ajaloos. Nii et nemad kindlasti on sellised, kes võiksid näituselt saada ühte koma teist põnevat. Ja kui rääkida lastest, siis kindlasti kui ka noorematele ja lapse meelsematele on meil ühte koma teist vahvat ja meil on näiteks väga ägedad maketid ülikoolid tudengite tubadest läbi nelja sajandi ja ma ei oska isegi öelda, kas need meeldivad lastele või need meeldivad täiskasvanutele. Et kui me oleme testinud eriti muidugi naisterahvaste peal, siis kõik naised on jube vaimustatud, et, et ei pea olema ainult lapsed vaimustada väikestest makettides vaid ma arvan, et nendest vaimustavad ka täiskasvanud näiteks. Aga lastele meile on olemas ja näiteks üks väikene selline salaraamatukogu, kus saab mõnusalt lugeda ja muid toredaid väikseid üllatusi. Millised on kõige üllatavamad esemed või võib-olla kõige väärikamad esemed, mis selles näituses nüüd väljas on. Või võib olla ka teie lemmikesemed, kui me räägime esemetest? Me võime jagada need nagu kaheks. Ühed esemed on sellised nii-öelda originaalsed museaalid ja nende hulgast ma tooksin välja näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi Gustav teise Adolfi täis portree, mis on tõeliselt imposantne, uhke samuti 20. sajandi teisest poolest. Muidugi kõikide lemmikud, erinevad spikrid, teine osa esemetest, Ta on siis niinimetatud koopiad või maketid, need nendest väikestest tudengitubadest sai juba räägitud, mis on tõesti nagu superägedad. Aga nende kõrval ma tahaksin tuua esile veel kahte koopiat, mida on tehtud ligi pool aastat. Ja need on siis Tartu ülikooli asutamisakti ja taasasutamisakti koopiad, mis on täiesti uskumatult filigraanne töö ja mida peab oma silmaga nägema. Et sellist asja on üldse võimalik tänases Eestis teha, et need on tõeliselt vinged teosed. Ja kui me räägime nüüd kolmandast osastan tüübist, mis on hästi põnev, siis kindlasti kaasaegses muuseumis on ka teatud osa sellistel tehnilistel atraktsioonidel ning sealt ma tooksin välja kaks projekti, mis mulle endale hästi meeldivad. Üks on album, Akadeemikum, ehk siis andmebaas kõikidest Tartu Ülikooli tudengitest aastatest 1632 kuni 2019, mida ei ole varem mitte kunagi tehtud. Ja teine, väga huvitav projekt, kuna ma ise armastan väga arhitektuuri on siis väga äge selline kaardiprojekt, kus siis on võimalik vaadata Ta läbi nelja sajandi taas, kuidas Tartu ülikool on paigutanud linnaruumi? Et see on ka väga põnev osa näitusest. Aga teie tõrje, kas teil on ka mõni selline südamelähedane ese või osa sellest näitusest? Minule meeldib siin näitusel ehk kõige rohkem see keskkond, see ruum siste sisenedes näitusesaali, me tunneme, et me tuleme raamatukokku ja märksõnaraamat. Ta on väga oluline, sest ma arvan, et meie näitusesaalis tuhandeid raamatuid sest tohi unustada, kuhu me selle näituse tegime. See on vana raamatukogu ja siis praegugi on ju Eestis küll inimesi, kes meie hoonid seostavad raamatukoguga ja tulevad siia ka ehk näitusele otsima seda aega, kui nad olid, tudengid õppisid raamatukogus. Et just see tervik, see on väga oluline, et neil on neid raamatuid, on selliseid, mis on kõrgel riiulil haruldased, mida ei saa igaüks lugeda, kuid väga, väga palju on raamatuid, mida võib külastaja võtta kätte, istuda mugavalt toolile ja lugeda selliseid raamatuid igast eluvaldkonnast, sest sest see ju kulunud. Kooli juurde sel reedel kell neli toimub Toomemäel uue püsinäituse avamine. Kas sinna on oodatud kõik huvilised, mis seal toimub? Avamine on küll kutsetega, aga loomulikult, kui inimene tunneb, et ta tahaks tulla avamisele, siis on ta oodatud. Avamine on üsna meeleolukas, ma loodan, sest lisaks suurepärastele, kõnedele, mida on ka mitmeid esinevaid seal ka väga toredad kollektiivid ning esinejad kõik, kes on seotud siis start ülikooliga, ehk me oleme proovinud valida siis Tartu Ülikooli vilistlaste hulgast, selliseid toredaid esinejaid, kes seda meeleolu looksid ning seal avamisel ma olen kuulnud, on ka mõned põnevad üllatused. Kas on plaanis ka tulevikus selles saalis korraldada üritusi, kas seal on see ruum olemas selleks? Tõsi, me oleme küll mõelnud, et, et seal võiks teatud tüüpi üritusi korraldada, sest nii nagu Terje ütles, on see õhustik ise, õhkkond, Se ruumi ehedus see, mis seal on tõeliselt eriline, mitte mida ei ole mitte kusagil mujal Eestis. Ja ma arvan, et teatud tüüpi ürituste jaoks on see tõesti suurepärane keskkond. Aitäh teile, Mariann Raisma ja Terje Lõbu selle vestluse eest ja palju õnne selle suure töö puhul, mida te olete ära teinud ja ma loodan, et, et seda uut näitust külastab väga palju inimesi ja palju edu teile kõigeks. Aitäh. Tänud.
