Varahommikused tervitused teile Eesti vanimast,  50 aastasest Lahemaa rahvuspargist. Siinset loodust iseloomustavad eriilmelised kooslused,  veesilmad, jõed ja loomulikult merelahed. Et seda kõike tunda paremini, tuleb ise tulla koha peale  ja kogeda. Minu tänast kogemust juhib Timo  ja loodame, et koos temaga õnnestub meil,  ehkki mõned nende vete uhked elukad ka nähtavale tuua. Sander naudib kalapüüki, mina sain aga tänaseks tööotsa  loodusvahi valdeku juures ja minu esimene ülesanne on panna  puud käru peale ja siis metsa, sest lahemaa uhked metsad  ja rabad on kuulsad nii Eestis kui ka mujal maailmas. Meie kutsume teid täna kaasa avastama lahemaa loodusväärtusi  tutvuma kohaliku kultuuripärandiga ja proovima  ka lahemaa maitset. Timo, ma palusin sind oma teejuhiks siia lahemaa vetele  kindla eesmärgiga, sellepärast et ma tean,  et millegipärast sulle väga siin meeldib. Oskad sa mulle seletada? Miks? Eks see meeldimise põhjus on ongi seotud  selle hobiga ehk siis harrastuskalastusega,  et Mulle väga meeldib siin Lahemaal kala püüda,  kuna see loodus on siin nii mitmekesine,  et mitmed suured jõed voolavad läbi Lahemaa merre. Pluss siis Super rannajoonega rannikumeri, mis on lahemaal päris pea poolsaar,  Juminda poolsaar Käsmu et et niisugust teist kohta ei ole  lihtsalt Eestis ja, ja erinevate tuultega on alati võimalik  seal ka kalastada, et leiab, leiab ilusti puhta vee. Kes siin veteavarustes ennast siis võivad peita,  keda siin püütakse ja millal? Kui me räägime jõgedest, siis põhiliselt püüavad harrastajad  siin jõeforelli ühepäeviku ajal ka lendõngedega väga edukalt. Ka haugi trehvab otsa. Kui me räägime rannikumerest, mis siis lahemaaga piirneb,  siis põhiliselt püütakse ka meriforelli,  et on meriforelli elupaigaks väga sobilik rannikujoon. Sa viid küllalt sageli Eesti kalavetele ja eeskätt  siis Lahemaa kalavetele ka välismaalasi,  mis on sulle kõrvu ja silma jäänud, mis neid paneb üllatama  või mis neile siin meeldib. Toon niisuguse näite, et et läksime püügikohta läbi metsa  ja siis rootslased vaatasid seda metsa ja ütlesid. Teil on erivanusega puud metsas ja siis ma mõtlesin,  et kuna ma ise oled selle keskkonna sees,  et ei oskagi nagu seda tähelepanu panna ja,  ja Lääne-Euroopas on ageraja tulemusena tihti metsa kõik ühevanused,  et see paneb nagu endal ka natukene silmi avardama,  et kui kõrvalt nähakse, et kui mitmekesine meil see loodus  on ainuüksi puude näol Ma tahtsin just öelda, et me jääme täna puh. Puha ilma kalata. Aga päris nii ei läinud. Üks ilmselt vette tagasi laskmist ootava haugipoiss tegi  mulle praegu väga hea tuju. Sellelt pisikeselt haugilt saime ilusasti landi suust ära  ja laseme ta tagasi. Tema on alamõõduline. Nii, ole hea. Mine kuule, väga vahva. Andsin meile ägeda kogemusega ja läks. Mul õnnestus tegelikult korilasena siit jõepervelt midagi  head leida. Vesi münti, see on ime, hea teetaim. Vaatame, kuidas läheb vahepeal Kristol, äkki õnnestub temal  ka meile õhtusöögiks midagi lahema andidest leida. Kas nii see loodusvahi tööpäev alati algabki,  et puud tuleb metsa kaasa võtta? Nonii reeglina jah, sellepärast, et küttepuude kulu on. Päris suur ja sel aastal millegipärast eriti suur. Kas see on selline mugavusteenus puhkajatele,  et nad saavad siin neid puid võtta või mille pärast see  tegelikult on, et, et puud siin on? No vaat siin on asi ilmselt selles, et suur osa meie  taristuobjekte asuvad matkateel. Kuna matkateel kõnnib palju inimesi, kes on puhtalt  seljakotiga ja kellel on vaja ööbimiseks tuld teha,  siis loomulikult on väga vajalik, et siin oleksid korralikud küttepuud. Sest muidu nad võtaksid loodusest seda ei tohiks teha,  seda ei tahaks mitte. Kahjuks on selliseid näiteid ka olemas. Nii järgmine asi, mis tuleb teha, on siis koristus,  et prügikast on siin ja tundub, et täis ja tundub täis,  aga, aga ma näen, et tegelikult on ju hästi,  et siin ümberringi mingisugust prahti ikkagi väga ei ole. Ja see, see teebki kõige rohkem rõõmu. Tihti oli varem niimoodi, et, et oli, oli prügikast tühi  ja kogu laga oli mööda metsa alust laiali,  aga aga selles suhtes peab ütlema, et olud on kindlasti muutunud,  inimesed on muutunud korrektsemaks ja ikka prügikast on täis  ja ja reeglina on ümbrus puhas. No teeme siis selle prügikasti lahti, vaatame,  mis siin toimub. Muuseas, siin võib üllatus ka olla. Siin on tihtipeale nii, et siin on hiirtel pera,  nii et vaatame, kas sõbrad on platsis. No okei, uurime. Aga kuigi tihti tuleb sellist ühendada, et siin on päris täis,  et sa pead siia pead tulema kaks korda nädalas. Et siin on ikka tegelikult väga palju rahvast. Ossa ossa ongi hiir. No vot Ta saab ka oma söögipoolid siit kätte. Nii et nägime täna esimese looma ära, kus temaga saab päris põnev. Lahemaa hiir. No nii, üldiselt on seekord päris puhas,  mõnikord on siin ka üllatusi, aga täna on siin suhteliselt okei. Nii siin meil on ka peegel. Kui keegi soovib ennast väheke siluda, vaadata paneme siia  paberi ja ja tundub, et, et siin on kõik okei. Mis inimesed ikka? Siin lahemaal käivad tavaliselt, et me teame,  et Viru raba on selline koht siinsamas kõrval,  kus käivad ikkagi Tallinnast massid ja massid. Siin on nüüd natukene olukord on muutunud,  et koroona on teinud oma oma muudatusi, et varem oli rohkem  rahvast nagu Euroopast ja, ja nad on alati väitnud,  kuna me teeme ka tihtipeale üle teatud aastatega külastajate  küsitlust ja siis on sealt koorunud selline tõsiasi,  et, et me ikkagi tihtipeale ise ei oska hinnata  ja väärtustada selle selle otsas, kus me oleme  või kus me istume, et et nemad tihti avavad meie silmad  selles suhtes, et missugune puhas ja puutumatu loodus  ja ja missugune väärtus see võib olla nii,  et, et nii see on. Minu üks ülesanne on täna ka lahemaa maitseid koguda  ja kuna me metsas juba oleme, siis vaatame,  mis siit kätte saame, oled sina korilane  ka valda. Ikka olen ikka olen, mulle meeldib väga metsas kolada,  seeni korjata, marju korjata. Eelmine aasta oli vaimustav, marjaaasta. See aasta natuke kuiv, aga midagi ikka leiab. No kuidas need Lahemaa metsad on, et ma tean,  et siia ju käiakse spetsiaalselt kohale korjama? Eks käiakse need Loksa ümbruse metsad on tuntud  ja samuti on üks mets, mida teatakse Rakveres  ja mujal. See on ligedama kandi mets. Et see on tuntud mets, seal on palju kukeseeni,  palju puravikke. Nii et metsad on tuntud. See on puravik, see on kivipuravik. Ja võiks öelda, et see on üks maitsvamaid söögiseeni. Ja tundub, et on puhas. Seda nimetatakse algaja. Õnneks. See on maiuspala. Kui mõne veel sellise saame, siis ma arvan,  et saame selle. Ja siis võib koka ees täitsa tehtud mees olla,  aga. Nendega on tihti nii, et kus on üks, seal on tihtipeale  ümbruses ka mõni teine, nii et vaatame hoolega ringi. Nii. Ma arvan, et seenesaak on siin päris hea,  üks on veel, et seenetoidud, teeme ära, huvitav,  kuidas Sandril selle kalapüügiga läheb? Loodetavasti on ikka õnne. Päris kalata me siiski ei jää õhtuks loodetavasti leiame kala,  mida pannile panna. Lahemaal on veel rannakalureid ja loodame,  et just nemad aitavad meid hädast välja. Kuidas sul läks noh, kuidas öelda, keskmiselt üks morell  õnnestub saada võtame selle kasti siis kaldale,  saame lähemalt üle vaadata. Üks kena ja hõbedane kala on siin. Esimesed forellid hakkavad juba tulema, see on see aeg,  mida lahemaal väga oodatakse ka. Ja oodatakse. Aga noh, meil hakkab ta tulema ikkagi septembrikuust alates  tavaliselt ja traditsiooniliselt oli Lääne-Virumaa  ja siin just seal idapoolne osa kõige kuulsamad lõhepüügikohad,  põhipüük oligi lõhe meriforell ja mingil määral siiga. Kuidas on just Lahemaa sellised rannapiirkonnad merest? Sõltunud. Rannaküla põhimõtteliselt sõltusidki ju sõltusidki  põhimõtteliselt kalapüügist, aga talvel talvel tehti muid töid,  sest talvel, talvel siin rannikul jääaluspüüki praktiliselt  ei tehtud ei saa, ei saa teha lihtsalt loodus ei võimalda. Kuidas praegusel ajal kalaga seis on vahel öeldakse,  et suisa niru ja sa isegi ütled, et et selline on keskmine saak. Jah, hetkeseisuga on ta keskmine selles mõttes,  et. Veed on kõrged, kalal ei sobi praegu siin hetkel olla. Meil käib ainult see rändekala kelp, siin. Et meil peab olema nagu ilmad ja kõik asjad klappima,  siis saab kala. Aga miski siiski tõmbab sind ikka merele,  sa ikka käid, isegi kui sa oled vähe, saad ilmselt hea tuju  ja midagi veel. No see on kõikide rannaküla meeste, see häda,  et see on nagu haigus see on, see on selline haigus,  et see on nagu elustiil. See on puhas elustiil, et kui. Kala ei olegi kõige tähtsam, tähtsam on see tegevus. See kalapüük. Noh, täna on Kolga laht sõbralik ei ole,  ei ole, ei ole tuult ega midagi, no siit on nüüd näha eemal,  eemal siin ongi tihtipeale laagrid ja siis nad käivadki  kanuudaga seal eemal, vaat kui sealt paistab õrnalt,  see on väike suur malusi saar ja seal On  ka rangli ja, ja seal ja, ja ja seal nurga taha jääb pedassaar,  nii et et siin on sellised väikesed toredad kolgalahe saared. Ja siin on kellegi mõrd ka ja Valdek, ma saan aru,  et sina ei müta ainult metsas ei ole ainult loodusvaht,  vaid tegelikult sa oled ikkagi rannakalur,  et meri ka meelitab sind. Et no aga ongi, lahemaa on ju meri ja maa koos  ja kalapüük on mul tõsine kirg, nii et, et ilmselt need  vabamad hetked saab ikka enam-vähem kogu aeg veel veedetud. Palju sul selliseid? Nii-öelda isetekkelisi lõkkeplatse eemaldada tuleb. No päris tihti päris tihti mõnel kohal, mõnes kohas rohkem,  mõnes kohas vähem. Ja noh, kurb on see, et, et mõnes kohas on tõesti niimoodi,  et, et on näha, et, et pinnas on ümberringi  ka juba põlenud ja metsa tulekahju oht on olnud päris reaalne. Et omalgi on olnud täna tänavu aasta käia mitmel suurel  metsatulekahjul ja isiklikult teades, kui,  kui ohtlik see võib olla, et, et et ei tahaks kuidagi neid  neid kohti näha, et tahaks panna inimestele südamele,  et siinsamas 20 meetrit eemal on korralik,  korralik metallist kamin, et miks te seda ei kasuta? See on jah, tõesti nii lähedal, nii et palun,  palun, tehke lõket selleks sobivas kohas. Oma kogemuste jahil satub lahemaale väga erinevate  eesmärkidega inimesi. Osad on tulnud lihtsalt siia kohapealset loodust uudistama,  teised näiteks marjule või seenele. Ja igaüks neist võiks teada midagi, kui ta siia tuleb,  sest igal sammul võib olla siin ka peale seente  ja marjade metsloomi. On ju nii, et külalised, kes lahemaale satuvad,  võivad olla väga erineva ettevalmistusega,  mida nad peaks teadma, kui nad satuvad juhuslikult kokku  siin mõne metsloomaga näiteks karuga no näiteks karuga kõige  suurema ja õudsama. Jah, et see jah, tänapäeval on kuidagi nii kummaliseks läinud,  et inimeste selline vana aja mälestus, et karu on hirmus  ohtlik ja, ja tihtilugu just küsitakse, et kas  siis on ilmtingimata vaja surnut teeselda  ja et kõik need kunagi on ju need tarkused paika pidanud. Aga tänapäeva inimese jaoks kuidagi on see hetke  jäädvustamine väga oluliseks muutunud ja  ja see on hästi-hästi, huvitav on jälgida,  et inimeste, sellist alateadliku, sellist paanilist hirmu,  mis on iseenesest suhteliselt ülepaisutatud niisuguse  tavaolukorra mõttes ja samas kui see loom näiteks kasvõi see  karu ongi kuskil läheduses, siis ilmtingimata peab  telefoniga Ta kas üles pildistama, üles filmima,  aga selleks, et telefoniga sellega hakkama saada,  peaks ikkagi oluliselt lähedal olema. Et jah, et mis siin selle koha pealt nagu nõu anda,  et niisugust paanilist kartust vaja ei ole,  aga see märksõna võiks olla aukartus. Mis siis on see aupaklikkuse ABC, kui kaugele tuleb jääda,  kui me räägime karust, aga üldisemalt ka. Noh, kunagi on õpetatud, et elektriposti vahe  või telefoniposti vahe oli 60 meetrit, et see oleks  niisugune paras maa, et lähemale ei maksa ühtegi looma  endale lasta. Ja, ja kui sa satud sellele karust sellest karust,  satud kuskilt sealt niimoodi alla tuult. Nii et tema sinu lõhna tunda ei saa. Ja kui sa vaikselt omaette korjad marja või seent,  siis tekita ka mingit häält ja see karu võib täpselt  samamoodi seal näiteks mustikametsas mustikaid süüa. Ja seda suletigi kahekesi koos. Et ei ole põhjust arvata, et karu vähemalt sama võrra ei ehmataks,  siis kui inimest märkab. Ja ta jookseb minema igal juhul jookseb minema  ja noh, antakse nõue, et karjuda ei tohi. Ma tahaks päris näha, et katsu sa seal olla karjumata. Mida tähendab lahemaa jaoks see, et ta on ikkagi rahvuspark,  kas see loodus on siin kuidagi paremini hoitud  või on see midagi ka totaalselt muutnud? Hoidnud on kindlasti see 50 aastat, kaitseala on igal juhul  looduses näha. Ja, ja see tähendab seda, et muutunud on  ka väga palju ja hästi-hästi õpetlik on just vaadata seda,  et kuidas, kuidas mets siis oma pead areneb. Et siin on väga-väga palju selliseid põnevaid  ja huvitavaid kohti. Ja muidugi see küsimus on ju veidi laiem,  et ega Lahemaa ei ole üksi mets ega ei ole üksi mererand,  vaid on ka need loopealsed. Lahemaal on üks märksõna on pärandkultuurmaastik mille,  mille alal hoidmiseks seal on inimesel väga palju vaja panustada,  aga päris nii nagu aastasadu tagasi on see lood need  maastikud välja kujunenud. Päris sellist võimalust tänapäeval ei ole. Aga tegelikult on see ka metsas, sest kuigi Lahemaa metsad  tunduvad väga-väga sellised vanad metsad olema,  siis siin on ikkagi väga palju on ka sellist noh,  inimese sekkumise kaudu alguse saanud metsi. Ja tihtilugu need metsad ei olegi nii väga meeletult vanad,  et kuskil niisugune noh, 100 aastat on ikkagi juba Eestis  metsa jaoks päris päris soliidne iga. Kas me saame öelda, et Lahemaale on kasuks tulnud see,  et ta on rahvuspark? Suures osas kindlasti, siin on ikkagi see,  et noh, inimesed on aja jooksul õppinud hoidma et muidu oli  selline metsas käimine niisama metsas käimine aga vähe sellest,  et lahemaa külastajale on rahvuspark märksõnana oluline  tegelikult on ta ka kohaliku Mida siis lahemaale tuli ja just siin rohkem  või teistmoodi kogeb, kui kuskil mujal? Lahemaa üks eripäradest on see, et ta on kitsa ribana piki  rannikut ja, ja see Niimoodi mandri poole minnes väga palju muutub maastikud  mõisate rea peal, kadastikud, loopealsed põllud,  sealt juba kilomeeter-poolteist, edasi on sellised tõsised,  suured laanemetsad. Ja siin päris rannas, see on ju kuskil poole kilomeetri peal. Männikud ja, ja tegelikult ju ei taju siin võib-olla üks,  üks edasi paar-kolmkümmend meetrit varem,  et, et siin ongi mererand juba käes. Tõesti, siin lõpeb metsapiir ja algab mererand nagu noaga lõigatult. Võib öelda küll, et lahemaa loodus on just selline niivõrd  vahelduv ja eripärane et see on põhjus, miks siia tulla  ja kogeda. Ja kohalike palve, hoidke seda. Lahemaa rahvuspark ei ole ainult meri ja mets,  vaid ka põllud, vanad külad ja kohalikud inimesed. Ma olen Lahemaa ühe tähtsaima maamärgi Kolgaküla rahvamaja  juures ja räägin selle juhiga Kaisaga. Tervist, Kaisa, kas Lahemaa inimest saab kuidagi eristada  muust Eesti inimesest, on seal mingi eriline tunnusmärk? No lahemaa on Põhja-Eesti ja üldiselt kui laiemalt Eesti  peal inimesi vaadata, siis seda öeldakse,  et põhjaeestlased on sellised nagu asjalikumad. Ja võib-olla tempokamad. Kolgaküla rahvamaja on ju selline tõesti maamärk siin tee ääres,  ta on olnud siin väga kaua juba, mis see ajalugu siin üldse  sellel Kolgakülal on? Noh, küla ise on hästi vana, nii nagu need klindipealsed  külad siin üldiselt, et me oleme ju siin balti lindi täiesti serval,  nii et noh, Kolgaküla esimesed kirjalikud allikad on 13.-st  sajandist ja rahvamaja ehitati kohalike inimeste eestvõttel  kolmekümnendatel aastatel. Lahemaa külad on tegelikult ju väga erinevad,  me teame, tuntud on selliseid rannakülad,  Kolgaküla on hoopis teist tüüpi küla ja siin saabki eristada  seda jah. Ja juba ajalooliselt oligi lahemaa kogukond ranna  ja maarahvas, sest lihtsalt see elustiil on alati olnud erinev. Nüüd tänapäeval on see rohkem, et et nendes maakülades nagu  Kolgaküla on, on rohkem selliseid põliselanikke  ja ka läbi talve elavaid inimesi. Et see, ütleme selline elanikkond on stabiilsem,  et ranna ääres on, on juba 100 aastat vähemalt olnud rohkem  selliseid noh, suve suvitajaid ja siis ka eks ole,  mere kaudu tulnud võõrast rahvast sisse. No mida see 50 aastane Lahemaa rahvuspark siin kohalikele  tähendab üldse? Eks tal on ikkagi toonud meile palju eeliseid,  kuigi ka siin on see Et kõik kohalikud ei ole nii rõõmsad selle üle,  et, et elanikule ikkagi on päris palju piiranguid. Hästi palju, see on tüüpiline eestlane, et oma maal tahan  otsustada ise ja maa on väga tähtis, et kõige raskemad on  need ehitusega seotud piirangud. Teisalt jällegi tänu sellele rahvuspargile on meil väga palju,  mis on säilinud ilusana ka ikkagi loodusega see metsateema,  meil me oleme eelisolukorras ja, ja ka nende majadega,  et seesama, et meil ei ole neid nõukogudeaegseid ridaelamuid või,  või tihedat asustust tänu sellele ikkagi. Milline sinu isiklik suhe lahemaaga on? Ma nüüd juba peaaegu 15 aastat, elan siin. Aga ma olen eluaeg olnud sellega seotud,  sest siin Liivamäe talus on minu juured. Ja ma olen oma suguvõsa ajalugu uurinud,  nii et 10 põlve, vähemalt oleme me siin sellesama koha peal elanud. Et järjepidevus, missugune? Mind kutsuti praegu liivamäe talusse sisse  ja mind ootab seal ees väike üllatus. No niisiis Liivamäe talu oma leib on kohe valmis. Lõhnab küll isuäratavalt. Oi Riina, te teete seda väga tihti, siis jahe. Tagant, et oma leib on alati olemas, ei pea poes käima  selle jaoks ahsa ja siis võiga pealt tuleb määrida. Et ta natukene teeb seda kohvikut pehmemaks  ja siis läheb ta rätiku alla, see soe leib. Nii aga. Kas sa annad mulle ka kaasa natukene seda leiba? Sellepärast, et kui me täna kogume neid Lahema maitseid,  siis ma arvan, et see leib sobiks siia väga hästi ja,  ja sellega ma arvan, et ma trumpan Sandri üle. Hommikust peale oleme Kristoga seigelnud lahemaal  ja kogunud erinevaid siinse looduse ande. Ja, ja Sagadi peakokk Maren Rits on teinud meile väga hõrgud  road nendest, et kas Maren võtsime õigeid asju. Kui te siit võtsite, siis järelikult võtsitegi õigeid  lahemaa asju. Aga hakkame proovima. Ma peaks mainima, et muidugi see seenesoust,  mis siin panni peal on, näeb välja eriti hõrk. Siin on needsamad kivipuravikud, sekka ka Sandri korjatud kukeseeni,  mis siia veel oled lisanud. Ma olen sinna lisanud veel natuke napsu,  see tähendab musta, küüslaugu hansat ja siis ma olen siit  sagadi aiast korjanud aed, piparrohtu. Kas on nii, et põhimõtteliselt annaks kõigest siinsamas  raadiuses kasvavast elavast ja kasvatatavast teha toidu  ja ei peaks kuskile lahe või mere kauge mere taha maale vaatamagi? No aga me oleme mõisas ja siin need inimesed ju  nii elasidki, aga pohlad oled, on ka Maren ära kasutanud,  mis see nüüd on, mis siin valminud on? No kui me räägime sellest aastast, siis see on just see  Põhja-Eesti kohaliku toidu aasta. Ja sealt ei saa kuidagi ümber vaadata kartulist,  sest siin on nagu neli alustama kartul, kala,  viin ja oder. Meil on küll siin praegu rukkileib, aga peaaegu kõik see  nelik on siin nüüd esindatud. Seda hetke ma olen terve päev oodanud. Saaks nautida seda, mida olen loodusest korjanud. No Sander tegelikult oli ju, väga lihtsalt läks see. Ja võib ka nii öelda, aga näed, võttis ikkagi terve päeva,  et praegu tundub, et siia poole tunni sisse on pressitud  vaid kõige maitsvam osa. Poleks arvanudki, et see vesimündi tee nii hea on,  mida kõike saab ikka loodusest. Eesti loodusest. Ma arvan, et see ongi tegelikult osooni. Uue hooaja soovitus. Käige julgelt looduses ja avastagna meie enda maitseid  ja vaadake osooni. Igal esmaspäeval kell 20 30.
