Teadust kõigile merevesi võib ranna ääres kerkida nii suvel kui ka talvel suvist vee kerget, mis teeb ranna vee külmaks. Teame hästi, kuid nüüd on mereteadlane Ülo Suursaar uurinud ka talvist vee kerget, mis huvid küll toob endaga hoopis sooja sääski aga ei lenda talvel ringi üldse. Seda rohkem aga suvel nii maal kui ka linnas. Siiski mitte iga ilmaga ühepalju. Putukateadlane Olavi Kurina ongi koos kolleegidega nüüd täpsemalt uurinud, kuidas ilm just Tartu sääskede arvukust mõjutab. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Koor. Mere ääres me siin Eestis elame ja kõik me oleme merd näinud ja, ja meres ka käinud. Ja sellepärast mereasjad meid ju ikka huvitavad, huvitavad, et ka teadlasi huvitavad mereteadlasi ja täna aiangi juttu ühe mereteadlase, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi meresüsteemide modelleerimise kaasprofessori Ülo Suursaarega, kes on nüüd valmis saanud huvitava uurimistöö ja see on nüüd otsapidi ka ajakirja ookeanoloogia jõudnud ja see puudutab niisugust nähtust, mida inglise keeles nimetatakse Apuellid. Ja nagu ma aru saan, korralikku eestikeelset nime sellele ei olegi. Või kuidas sellega on, ma vaatan, Vikipeedias on pakutud süvavee kerge artikli pealkirjaks, kuid kohe esimeses reas on veel üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus erinevat sünonüümi pakutud. Et mis nähtus see on ja miks tal nii palju nimesid on või siis ei, ei olegi nime eesti keeles. No selle sõnaga tavaliselt inimene kokku eelkõige soojal suvel, kujutame ette, et õhutemperatuurid on just tõusnud õliseks rekoratsiooniks sobivale 25 30 kraadi tasemele. Valistume randa minema ja leiame, et vesi on külm. Eriti tavaline on selline olukord Põhja-Eesti rannikul, Pirital, Käsmu, Toilas, Valklas ja nii edasi. Äsja oli vesi näiteks 20 kraadi, äkki neli, viis ja mõnikord kestab selline olukord nädalaid, isegi kuu. Aga siis hakkab tavaliselt ka meedia sellest rohkem rääkima, et, et mis, mis lahti ja kohalikud juba tavaliselt teavad, et seal apelling. Aga kõige lihtsamalt öelduna ja nii paljud definitsiooni kinnitavad apelling ehk süvavee, kerge on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma soolasema enamasti toitainete rikkama veetõus pinnakihtidesse. Et tal on ka vastandnähtus, oleks siis nagu eesti keelsemalt öeldes realis või sukeldumine või siis inglise keelsemalt. Ja noh, maailma person, küllaltki levinud nähtus, et võib-olla on isegi kooliõpikutest kuidagi kajastatud, ma täpselt enam ei mäleta. Teame, võimsad püsivad apellingut, esinevad ekvaatori lähedal ja siis näiteks pikkadel rannalõikudel Tšiili Peruu rannikul vaikses ookeanis, kus voolab võimas Humboldti Peruu hoovus. Ja siis apellingu tõttu on see just äärmiselt produktiivne kalarohke piirkond ja, ja jälle on siis suur jama, kui saabub vapi puudumine El Nino ja ka Läänemerel on mingit oma apellinguid, kuid nad on ajas ja ruumis palju muutlikumad, sest sest meie tuul muutub kogu aeg ja siis mitte ka samavõrd dramaatilised. Nii et tundub, et upwelling ei ole mitte ainult selline tüütu nähtus, mis võib inimesel suvepuhkus ära rikkuda või siis sundima teda Pärnu randa sõitma vaid sellest on ka näiteks Lõuna-Ameerika läänerannikul kasu. Seda oodatakse. Jah, kindlasti ja eks ta tähtsus on üleüldiselt väga-väga suur. Ma täpsustaks, et kuidas apelling nagu tekki Et ma tahtsingi seda just küsida ja. Et seda, selle põhikäivitajaks on piki rannikut puhu püsiv tuul. Tuul peab ikka nagu mitmeid päevi samas suunas puhuma. Ja see on niimoodi, põhjapoolkeral peaks see paralleelselt rannikuga, puhub tuul, kuhu ma sedasi alatult vaadates jääb rannik vasakule, nii et kui me Põhja-Eesti rannikul ütleme ette siis apellingu käivitab meie rannikul püsiv idatuul ja Soome lõunarannikul käivitab apilingu püsiv läänetuul. Ja, ja siis põhjustab piki randa kulgeva hoovuse ja see hoovus Corioolise jõu mõjul üritab pöörduda liikumise suunast paremale ehk rannikust eemale ning kuskilt peab ju vesi asemele tulema. Järelikult siis toimub sügavamates kihtides selle arvelt. Ja sügavamal on siis tavaliselt suvel vähemalt külmem ja soolasem vesi. Aga kas see on siis nüüd põhja poolkeral ja lõuna poolkeral erinev nähtus suuna poolest? Suuna poolest on erinev, et kui, kui neil on ka siis rannikust nagu, nagu ma ütlesin, need alla tuld vaadates, siis rannitaks olema vasakul lõunapoolkera hakkan siis paremal. Ja alguses sai nimetatud veel seda terminoloogia küsimust, et no nüüd ma olen siin nagu praegu kogemata sujuvalt läinud üle sellele võõrpärasele sõnale apellinged. Ma ei tea, kas nüüd päris õige nii ja naa, et eestikeelne Vikipeedia tõesti nagu proovib suunata seda asja süvavee kerke peale. Ja siis see sõnapaar oleks siis süvavee kerge ja pealise sukeldumine taptellingedownwelling. Aga just see teine pool tundub nagu minu jaoks veidikene kohmakas lohisev pealise sukeldumine, eks ole, ja mis siis sellel söderkel veel viga võiks olla? Ookeani protsessina tundub see ju täiesti arusaadav, aga kust seda nüüd sügavat vett võtta madalast Eesti rannikumerest, et siin võib ju apelling esineda ka vaip paari meetrini ulatuvad kohtades. Et siukest ideaalset varianti ei ole seal tegelikult on ta ju tavaelus harva kasutatava mõistega ja seega on kakub seal küllaltki erinevad variandid. Et näiteks noh, muidugi me teame, et soomlastel on praktiliselt iga asja jaoks oma sõna ja nii on ka afellingu jaoks olemas kumbominen. Aga lätlastel, kuidas, kuidas sina arvad, kuidas happellingut lätlased nimetavad? Ma arvan, et nad nimetavad apellings Jah, täitsa õige ja kuidas taun Wellington. No küllap siis ka Downwellings. Ja tegelikult ju meil on Eestis ju endal juba pikemat aega selline oma sõnade väljamõtlemise traditsioon ka ja sõnaus. Nii et mine tea, kuigi see nüüd ei ole jah, eriti laialdaselt osas olev sõna ja isegi põhjaeesti murdes siis tundub, et rannikumurdes ei ole seda seda sõna olemas. Ei anna siis meiegi praegu oma saates selle toorlaenu juurde ja ütle upwelling. Jah, nii, aga Atheling siis keerutab meres vett ringi, kirjutab toitaineid ringi ja, ja selles mõttes ta on ilmselt mere elus ikkagi oluline nähtus. Kõik on kindlasti väga oluline, et kogu mõju mere ökosüsteem toimib läbi energia ainevahetuse, seda nii horisontaalse Sclaanisse ehk hoovused vertikaalis vahetades soojust, soolatoitaineid, et ta lihtsalt on meres olemas ja me peame temaga arvestama, kui tahame mõista, et kuidas eri funktsioneerib, elustik, funktsendi, kuidas kliimamuutus merd kulutab, jutama ja, ja meri mõjutab muidugi vastu kliimat ka. Et siin on palju palju niisuguseid detaile ja mis sellega kaasneb. Mainisid alguses seda, et inimesed puutuvad apellingu nähtusega kokku eelkõige suvel aga nüüd see töö käsitleb just talviste apellingut Soome lahes. Mille poolest siis talvine afelling teistsugune kui suvine ja kuidas see mõte üldse tekkis, et nüüd peaks talvistust eraldi uurima? See mõte tekkis mõnes mõttes kogemata. Ühest küljest võib ju aru saada, et, et need tuule statistikad ja need jõud, mis merele mõjuvad need ei kao mitte kusagile ka talvel, et suvel on igasugused tuuled, mis võivad apellingud põhjustada ja miks nad siis võid, võiks talvel samamoodi apellingut põhjustada. Aga kui ma hakkasin uurima, no tähendab kõigepealt tuli ka sellest, et mingid aparaadid salvestasid sellise talvise apellingu siis hakkasin uurima, et kui palju sellest kirjutatud on, siis praktiliselt nagu mitte midagi. Teadusajakirjanduses on näiteks Läänemeresuvine apelling kaetud, no vähemalt kas sajakonna artikliga ja talvist apellingut seda nagu polekski olemas. Et enne kohta oli, leidsin ainult paar tükki, üks üks oli mu enda oma kütmes tagasi, kus ma mainisin, et niisugune asi võiks olla. Ja siis paar aastat tagasi ilmus poolakatel Poola rannikul nad satelliitpiltide mudelarvutuste leidsid, direltsid seal apellingud. Nii et, et selles mõttes ta on veider asi, et ta peab olemas olema, aga, aga teda nagu ei ole nagu üldse uuritud, aga kajastatud varem. Aga huvitav, kuidas selline asi sai inimeste tähelepanu alt siis ära lipsata võib-olla lihtsalt talvel on natukene külm neid uuringuid teha. Seal muidugi peaks olema need aparaadid sobivas kohas teda registreerida ja meil nagu sattusid nad olema, aga samuti tundub, et natukene on mingi karuteene teinud see laialt levinud APU definitsioon, et seal külmemate soolasemate ja lutt biogeenide rohkema süvavete kerge pinnale. Et siis noh, külmematel talvel on niigi ju meri külm, et kui külmaks ta siis veel saab nagu üldse minna, et et juusist talvel kas ei ole või tal pole mingit tähtsust. Kuid nende, selles uuringus selgus, et et kui suvel näiteks väga kiiresti vaheldus vee temperatuur näiteks 20 kraadi ja nelja kraadi vahel isegi seal ühe ööpäeva jooksul, siis talvel toimusid muutused mitte nii suured, kuid mõnes mõttes päris omapäraselt. Nimelt kui suvel liigub soolsus ja temperatuur, vastupidi temperatuur langeb, soolsus tõuseb, siis talvel on see samas suunas tõuseb nii soolsus kui ka temperatuur. Me kujutame ette, et kui tuleb üks sihukene külmemat sorti talv, ütleme idatuuled miinus 10 kraadi, on meil siin temperatuuri vesi Soome lahel jahtub maha null kraadini. Aga süvakihtides ei ole see vesi null kraadi, vaid ta on kuskil kaks, kolm, neli isegi viis kraadi. Ja kui see nüüd hakkab siia pinnale tõusma, siis ta on suhteliselt Suwem, niiet talgid, Napelling on vastupidiselt suvisele soe aprilli ikka null versus kolm, neli kraadi. Noh, võib-olla see vahe ei ole eriti suur, aga siiski ta mõju on täitsa olemas. No ilmselt siis talisuplejaid, see peaks rõõmustama erinevalt SUVI suplejatest, aga seda peab nüüd nende käest küsima. Kuidas saab tellingud üleüldse mõõdetakse, kuidas me teada saame, sest sest see, mis seal merepinna all toimub, seda me ju tavaliselt otse ei näe. Rangelt võttes kuuterdafelling või siis aun veel ning endast mis tahes vee vertikaalset liikumist, kuid seda nagu reaalselt mõõta on praktiliselt võimatu sesse vertikaalne kiirus, komponent tohutult pisike, alla ühe millimeetri sekundis ja ta nii kõvasti ära maskeeritud muude mürade poolt. Nii et õnneks on siis olemas teised nagu nähtused, mille kaudu ta avaldub näiteks seesama pinnavee temperatuurini nagu muutused suvel, siis läheb külmaks ja siis soolsuse muutus ja ka ja avastasin selle talvised apellingu kogemata, et meil on Eesti rannikumeres paljudes kohtades on toimunud hüdrodünaamika või vee liikumise uuringuid ja on mingid aparaadid meres olnud, üks on siis selline, mis viiakse merepõhja mingiks ajaks noh, seal mitu kuud, kuni pool aastat, kuni akut jätkub ja ta registreerib näiteks Doppleri efekti kaudu hoovusi, erinevatest vigastustest, laineid, aga ka temperatuuri soolsust, mis andurid seal kõik juhtuvad olema. Doppleri efekti registreerib siis mingi akustikaandur. Täpselt Doppleri efekt, selle aparaat pannakse põhja ja tema aparaadi kohal olevates kõikides sügavuskihtides mõõdata nagu hoovuse kiiruse. Lisaks on kõrgtäpne rõhuandur, mõõdab lainetust nii, et me oleme kasutanud neid andmeid laine mudelite kalibreerimiseks või siis kuidas lainetus rannikutega käitub kliimamuutuse kontekstis. Mõnikord siis uurime saasteainete levikut hoovuste kaudu, kuidas nad levivad, aga siis on jäänud ka sinna salvestistes Apwellingule iseloomulikult muutused ning uus struktuuris kui ka siis need temperatuur ja soolsuse kõikumised, mis on ju tõesti tohutult dramaatiliselt tegelikult, et suvel tõesti võib seal ööpäeva jooksul siin meie rannikul vee temperatuur 15 20 kraadi nagu muutuda. Et see on kahtlemata dramaatiline muutus, mis huvitab elustiku ja paljusid asju. Ja siis olid ka sellised salvestised, kuhu jäi pealistalvine apelling. Nüüd talvine aprilliks, nagu ma ütlesin, see temperatuurimuutusi ei olnud ju noh, eriti suur kaks, kolm, neli kraadi. Aga kui mõelda, et mis mõju ta endaga kaasa toob merele, siis see on päris omapärane. Ma pean veel ütlema, et lisaks lisaks nende kontakt mõõtmistele, mis millest, nagu see uuring alguse sai, on võimalik ka internetist alla laadida vee temperatuuri, satelliitkujutisi, need on siis satelliidiandurid, mis registreerivad praktiliselt iga päev üle terve maakera vee temperatuure. Seal mõnikord on ilves, et siis klatsitakse kuidagi mudelitega silutakse ära. Ja siis samuti on olemas muudel produktid nendes internetilehekülgedel, mis näitavat suuruse pilt, et need said nagu abimaterjaliks. Ja siis need veetemperatuur uurida suunsuse pildid, näitasidki, et Põhja-Eesti rannikumeres lisaks sellele, mis me mõõtsime tõstise soojema ja soolasema veepilv ulatus päris pikalt ikka 300 kilomeetri pikkuselt piki rannikut ja siis ta valgus ka natukene lahe keskosa suunas ja mis ta veel nagu endaga kaasa toob, on näiteks mõju jäätingimustele. Et me oleme ju kujutame ette, et, et siin see Soome laht aeg-ajalt nagu jäätub, me teame ka nagu, et et Soome rannik on üldiselt nagu jäisem ja meie rannikupool on nagu rohkem lahti ja ühelt poolt on selleks põhjuseks muidugi, et Soome rannikul niisugune liigestatud, seal on palju poolsaarekese saari ja madalam. Aga teisest küljest on see Abdelling, mis, mis talveti mõnikord esineb seal paarkümmend protsenti ajast, see hoiab ju eestipoolse ranniku. Ikkagi väljas miinus 20 kraadi nagu muide, sellel talvel juhtus ja siis jää tuleb peale, sealt Soome poolt katab isegi Soome lahe sügava keskosa, aga Eesti ranniku pool jääb nagu jäävabaks. Et minu meelest nagu ei ole seda varem üldse apellingu või selle sooja apellinguga seostatud, sest seda justkui on ignoreeritud. On arvatud, et küllap see Läänemerest tuleb seda soojemat vett sisse, aga et see on apellinguga kaasnev, see oli täitsa huvitav tulemus. Pluss see, et kuna noh, apelling esineb paratamatult ka talvel siis järelikult kõik tema ökoloogilised mõjud kestavad edasi talv läbi, nii et me oleme seni justkui nagu noh, ütleme ühte kolmandikku sellest protsessist ignoreerinud. Sellised on siis uuemad uudised, apellingu ehk süvavee kerke põhiseda oma sõna nüüd kasutada alal ja suhteliselt ootamatu tulemuse on need uuringud andnud, mis ka suhteliselt võib öelda, juhuslikult algasid, aga nii see teaduses tihtipeale juhtub ja, ja see ongi tore. Ja ajasin seda juttu Ülo Suursaarega, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudist. Tali on selleks korraks nüüd arvatavasti lõplikult möödaläinud, suvi on kohe-kohe tulemas, kui nüüd sel aastal suve muidugi tuleb, see on ka natukene kahtluse alla seatud, siin mõnikord, aga kui suvi tuleb, siis tulevad ka sääsed. Ja ega sääski igal suvel ju päris ühtemoodi palju ei ole, mõnikord on rohkem, mõnikord vähem. See huvitab teadlasi ka mitte lihtsalt nii-öelda tavainimesi, ainult mis pärast mõnikord, mõnes olukorras on sääski rohkem, mõnikord vähem. Ja nüüd on teadlase uurinud kolme aasta jooksul seda, kuidas Tartu linnas sääskede arvukus on ja kuidas sõltub see ilmaoludest ja üks neid teadlasi, kes on siis avaldanud ka artikli ajakirjas infekts on Olavi Kurina Eesti maaülikoolist täna siis laborisaates. Kui nüüd tavalise inimese jaoks võib nii öelda, et sääsk on sääsk. Et see on selline väike putukas, kes tuleb tihtipeale käsivarre või lauba peale ja pistab oma imemiselundi meie nahast läbi ja teeb sellega haiget. Tegelikult on, on ka teada natukene, kes täpsemalt ringi vaatab, selliseid nii-öelda pika koivalisi sääski. Aga no üldiselt sääsk on, sääsk, tundub niimoodi, aga tegelikult sääski on ju ka palju liike, nii et kui seda uuringut tegite, siis te võtsite ju seda ka arvesse. Milliseid sääski üldse Eestis elab ja kui palju liike neid on? Sääskedega on, on jah, paraku niiviisi, et, et harilikult inimesed mõistavad sääskede all just pistesääski. Aga nüüd, kui kui liikuda natuke süstemaatika poole peale, siis tegelikult sääski on tunduvalt rohkem, et sääsed kuuluvad koos kärbestega kahe diivalisuste hulka, nendel on kaks tiiba. Eestis võiks neid kahe diivalisi üldse olla kuskil 3500 liiki praegu kindlaks tehtud ja ja, ja sääski nendest on, on kuskil 1500 liigi ringis. Ja nüüd need sääsed. Süstemaatilised üksused, mis hõlmavad palju liike ja pistesääsed on siis üks nendest sugukondadest. Lisaks pistesääsk edela on Eestis tunduvalt suuremaid sugu kondi nagu näiteks surusääsed, nagu öeldakse, pahksääsed samuti pikkade jalgadega sääriks ased või siis kark sääseda. Aga pistesääski jah, neid on suhteliselt vähe liike Eestis, neid on kindlaks tehtud ainult 30 natuke peale 32. Liikinud, kui täpne olla. Ja teie uuring hõlmas siis seekord Tartu linna, nii et linnasääski Ja sest linnade kontekstis on, on, tegelikult on, sääsed on, on üsna huvitavad just tänu sellele, et nad, et nad kannavad ju teadaolevalt, et inimestele ja koduloomadele edasi mitmesuguseid haigusi ning seda on uuritud suhteliselt laiaulatuslikult just troopikas, subtroopikas, kus see probleem on kindlasti tunduvalt aktuaalsema, aga seda on tehtud suhteliselt vähe. Parasvöötme tingimustes kuusis kuuluda Eesti jääb. Omalariat tänapäeval Eestis sääsed ei levita, minu teada vähemalt mitte massiliselt. Tänapäeval mitte jah, aga põhimõtteliselt on, on Eestis. Ja üldse siin parasvöötmes on ju malaaria olnud, et malaaria on mitmesuguseid vorme ja, ja üks üks nendest vormidest on siis kolme päävatine. Malaaria oli Eestis aktuaalne kuni teise maailmasõja lõpuni. Aga nüüd hilisemalt on ta saatnud küll. Aga kuidas selle Covidiga on, et ega, ega nüüd seda ohtu ei ole. Hädaohtu küll ei ole jah, et vähemalt nii palju, kui praegu on teada, siis sääsed covidit ei levi. Aha hea seegi, aga Eestis siis pista sääski, no need on siis niisugused putukad, kes just siis nagu nimest võib arvata, verd imevad. Ja koondab lisaks lisaks iste sääskedele on tegelikult ju sääskede hulka kuuluvaid rühmineer, kes toituvad verest ET sääskede hulka kuuluvad ka kihulased ja samuti Tihud ehk siis need veel väiksemad väiksemalt kahetiivalised, kes aeg-ajalt meid ründavad. Aga praegu vaatasite siis Tartus elavaid pistesääski ja neid on siis Eestis 32 liiki. Tartus kui palju? Tartus me saime need kolme aasta andmete peale kokku 20, nii et see on väga-väga hea number, et see on tegelikult siis tartus, elab kaks kolmandikku eesti diste sääskedest. Ja tuleb siis välja, et sääsed ongi sellised, noh, nad on need, kellele inimesed meeldivad, et need käivad ikkagi inimesega kaasas ja kui inimene linnas elab, siis nad tulevad ka linna ise elama. No ikka jah, sest inimesi on siin palju ja siin ei pea väga palju ringi vaatama, et mõne söögiobjekti ikka saab. Aga kas need pisiasjad on siis tegelikult, kes inimesi nii-öelda ründavad, neid on siis ka mitu liiki, et ei ole päris nii, et, et nagu ma siin alguses viitasin, et sääskand, sääsk. Kui hea on ja neid on, neid on ju üsna mitu liiki ja, ja veel peab mainima kahtlemata seda, et ainult emased pista sääsed ründavad inimesi, teisi soojaverelisi. Aga mis siis nüüd sellest uuringust välja tuli? Praegune uuring siis püüdis selgitada, nagu ma aru saan, kuidas ilmaolud sääskede arvukusele ja ütelda leiduvusele mõjuvad. Ja uuringud tehti kolmeaastane, et püüti sääski 2013 2016 2017 ja neid sääski püüti üle Tartu erinevalt kest punktides kokku 15. punktis. Kuulge, kokku me saime kuskil 2000 sääseringis, kes siis määrati morfoloogiliste tunnuste põhjal liigini. Ja eeldasime põhimõtteliselt, et, et mida soojem, soojem ja niiskem, see see ilm on, et seda rohkem on, on meil siin sääski. Aga nüüd ta põhimõtteliselt kevadised kevadised sääsed ja nende rohkus sõltub eelkõige sellest, et kui palju on meil lumesulalompe. Et nende sääskede kevadiste sääskede, kelleks on siis peaasjalikult metsasääsed, on perekonda öödes. Et nende, nende rohkus sõltub sellest, et panin need lampe, on, et, et kui palju kohti, kus saavad nende vastsed areneda. See käib siis metsasääskede kohta. Ja, ja et suve jooksul ütleme see liigiline koosseis, vaheldus võib vahetus ja, ja sügiseks asendusid metsasajased laulu, sääskedega, peeki perekondi, kelleks on siis hallasajaselt soomussääsed ja linnusääsed, et neid oli tunduvalt vähema Kuidas sääskede loendamine täpselt käib? No sääski saab püüda üsna mitut moodi, et kõige paremad on kindlasti mitmesse kutseta automaatpüünised aga nende nende automaat, pühistega on selline probleem, et need linnak keskkonnas väga püüdma jätta ei riski, et nad on suhteliselt suhteliselt hinnalised ja, ja need ilma halvata jätta ei saa. Ning seetõttu antud uuring viidi läbi põhimõtteliselt loogilise võrguga, kus siis inimene inimene püüdis teatud teatud aja jooksul kindlas kohas aktiivselt sääski. Kuidas inimene sääski püüab? No inimene ehib selle võrguga ringi ja siis loeb kokku, kui palju seal neid ja, ja püüab sealt võrgust need kinni püütud, siis sääset välga. Selge, nii nagu see putukate püüdmine ikka käib. No kui nüüd ilmaolude ja sääskede arvukuse seoseid vaadata, siis no tavainimese elukogemus ütleb, et kui ilm on tuuline või vihmane, siis sääski vähem ja ka päikese käes on sääski vähem. Seda küll, no ütleme, väike kerge uduvihm ei teeninud sääskedega mitte midagi turuga küll ja, ja tuli välja ka meie uuringust, aga siin tasub veel nimetada seda, et tegelikult need linnahinnatingimused need võimendavad ja mõjutavad neid looduslikke tingimusi veel ekstra, sest näiteks on ju teata väga hästi on teada fakt, et linna linnakeskkond on üldiselt ümbritsevast loodusest kraadi või mitu kraadi soojema. Ja kuidas see siis mõjutab, sääskede arvukust? Huvitaval kombel tuli välja see, et linnakeskkonnas on tegelikult temperatuur ja niiskus on negatiivses korrelatsioonis ning seetõttu temperatuur tegelikult ei mõjutanud nende arvukust positiivses suunas. Aga samas samas ütleme nüüd, aastate lõikes võib mainida seda, et 2013 oli kahtlemata oli sääski tunduvalt rohkem kui kui 2016 ja 2017. Et see võis olla tingitud eelkõige sellest, et, et 2013 aastal olid need kevadised lumeolud paremad ja lumesulalompe rohkema mida siis ei olnud 2016 2017. Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis millise ilma puhul me siis linna sääski rohkem näeme ja millistes oludes me neid kohtame? Vähem? Me kohtame neid vähem kahtlemata tuulistes avatud avatud piirkondades me me üsna sageli kohtame ja näeme neid ju rohealadel, parkides, seal, kus on, ei ole nii palju tuult, kus on taimestiku, kus on. Päris nüüd päris palju sääski betooni peal need väga ei ole. Nii et annelinnas sääski on vähem. Annelinnas nojah, seal on aga, aga võib-olla mitte nii palju, kui Karlovas ja Supilinnas. Ja arvata võib, et teistes põhjapoolkera linnades parasvöötme linnades, Põhja-Euroopa linnades on lood samamoodi nagu Tartus. No arvata võib, et see situatsioon on kaunis sarnane, aga noh, ütleme seda sääskede monitooringut tuleb kahtlemata läbi viia just inimese tervist silmas pidades. Et see ongi see ilmselt siis praktiline rakendus sellele uuringule, et nii-öelda väljund tervishoidu mida siis ette võtta, kui me nüüd teame täpsemalt sääskede ja ilma ilmaolude vahelisi seoseid, mida me siis nii-öelda igapäevaelus saame selle alusel targemini teha. No seda me saame kasutada kas või hinnata planeerimisel, et neid planeerides tuleks arvestada sellega, et see asi ei oleks, ei oleks liiga tiheli, et jääksid mingisugused tuulekoridorid, mis mõjuvad siis sääskede arvukusele negatiivselt. Ja kuidas nüüd paistab, selle kevadise ilma järgi teeks väikese ennustuse. Kas jaanipäeval meid, sääsed kimbutavad? No mingil määral kindlasti, et päris ja loomulikult sõltub ka sellest, et kus te oma jaanipäeva parajasti edate, et kui te olete korteris, et siis võib-olla mitte nii palju, kui te lähete maale, siis on kindlasti paari sääskede. Näete, aga, aga ütleme ilmselt nüüd kevade poole ja suve alko poole. Ma usun, et väga palju sääski ei ole, sest sest neid lumesulalompe ei ole, mis siis pakuvad arengu kohta metsasääskedele juhul kui suve jooksul on väga niiske, siis sügisesi sääski võib-olla kindlasti rohkem. Kes need teadlased täpsemalt olid, kes seda uuringut praegu tegid? Artikli juhtautor ja uuringu juhtautor oli helikirik, kes on maaülikooli doktorant ja nooremteadur samuti Victoria Burtin, kes alustas kunagi seda uuringut siis, kui ta oli siin maaülikooli magistrant ja kes praegu töötab keskkonnaametis samuti Lea Tummelas. Aga niisugused on lood siis praegu sääskedega Tartus, täpsemalt siis pista sääskedega ja nende levikusõltuvusega ilmaoludest, mida on uurinud Olavi Kurina koos kolleegidega ja kirjutanud sellest ajakirjas insekt. Tänases saates oli juttu talvisest vee kerkest ja suvistest linna sääskedest. Juttu ajasid Ülo Suursaar, Olavi Kurina ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
