Teadust kõigile plast sealhulgas mikro- ja nano, torgib keskkonna, murena, maad ja merd. Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg on uurinud, kui palju leidub mikroplasti Lääne-Eesti saartel rannikuveteliigirikastel meriheinaväljadel. Teadus teavitaja Annely Allik tutvustab augustikuise arvamusfestivali teadusala arutelu teemat. Teadlane kui kriisiaja suunamudija olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Me siin alles eelmises saates rääkisime põhjalikult suitsu kolidest ja nende nendega looduse reostamisest ja mainisime ka seda konides, üks materjal on plast mis samuti keskkonda satub, aga seda me ei maininud, et seda on paljud tegelikult ise näinud linna peal ringi käies, et tihtipeale sadevee Varavooluristide juures on, on näha nüüd tänapäeval selliseid kirju, et meri algab, siit seda nüüd päris otseselt mõista ei saa, aga, aga no tegelikult see viitab sellele, et, et kui me ka suitsukoni näiteks sinna võre vahelt sisse poetama, et on mingisugune arvestatav tõenäosus, et see merre jõuab plastisaastest meres, täpsemalt Läänemeres, tahakski täna nüüd pikemalt ja põhjalikumalt selles saates rääkida. Seda enam, et Eesti teadlased on valmis saanud ja avaldanud ka ühe põhjaliku uuringu sel teemal siis Eesti saarte ümber loksuvas meres on, on käidud, ei võetud veeproove ja vaadata, kui palju seal plasti on ja kas etteproove ja selle uuringu juhtivautori Randel Kreitzbergi ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist zooloogia osakonnast, kes siis koos kolleegidega tulemused on nüüd ka ajakirjas marinpation bullet in avaldanud. Räägime siis mikroplastist Eesti rannikulähedases merevees. Kõigepealt alustaks võib-olla sellest, et kuidas tekkis mõte, et seda tuleks nüüd täpsemalt uurida. Ma tean, et mikroplasti saastus looduses, sealhulgas meres, on viimastel aastatel selliseks kuumaks teemaks tõusnud, et kas Eesti rannikumeri oli siis seni nii-öelda valge laik selles vallas? Täpselt ma ütlesin, et tegemist on äärmiselt kuuma uurimisteemaga ja paljud konverentsid ja teadusajakirjad isegi on öelnud, et nad ei taha rohkem mikroplastiuuringuid, et kõik uurivad, muutke seda mikroplasti. Aga sellegipoolest on tegemist veel suhteliselt uue teemaga, olgugi, et me kõik oleme kuulnud sellest sest mikroplast leiti merekeskkonnas esimest korda siin alles võib-olla 15 20 aastat tagasi. Mis teadusmaailma mõistes on ikkagi väga hiljuti tine avastus ja väga paljusid fakte mikroplasti kohta me veel ei ja, ja sama palju on väga palju selliseid piirkondasid mida ei ole ka uuritud. Et Eesti rannikumere kohta on tehtud mõned eestikeelsed, et selliseid nii-öelda aruanded või raportid ja on proove võetud siit-sealt ja nende proovidega me oma andmeid siis seal teadusartiklis ka võrdlesime. Aga meie teada on tegemist esimese nii-öelda inglisekeelse eelretsenseeritud uuringuga, mis siis käsitleb Eesti rannikumerd. Ja jah, tõesti, nagu need teadusteemad ikka nagu ette tulevad, et, et kohati planeeritult kohati juhuslikult. Et sattusin 2018 aasta Lääne-Eesti rannikumerre välitöödele ja kuna ma olin seal nii-öelda selline paadijuht või paadimees, siis mõtlesin, et mida ma siin niisama ikka sõidan, et koguks siis juba mõned proovid ka. Et nüüd see oli siis hoopis üks teine uuring, mis samal ajal käis Ja mind kutsuti kaasa, see oli Brightoni ülikooli teadlaste uuring kus nad vaatasid, et kui palju suudavad mererohuväljad talletada süsinikku. Et selline madalavesi nagu loodusfilmidest võib-olla rohkem troopikaga seostuv, selline peenikene heleroheline rohi õõtsub igasugused kalad seal ogalikud mudilat seal vahel ja, ja nende süsiniku talletamise maht pidavat olema isegi olulisem, võimsam, kui, kui see, mis metsad suudavad. Et nemad võtsid siis neid nii-öelda süsinikuproove ja need taimede proove. Ja siis lisaks mina sel ajal, kui sukeldujad olid vee all, filtreerisin mina merevett ja siis lisaks võtsid sukeldujad mulle ka neid meresetteproove, et sai nii-öelda kaks kärbest ühe hoobiga. Nii et nüüd me saime siis teada lisaks sellele, et kui palju need mererohuväljad talletavad süsinikku ka seda, kui palju nad talletavad mikroplastid. Täpselt huvitaval kombel kaks protsessi on isegi omavahel natukene seotud. Et need kohad, kus me leidsime setetest kõige rohkem mikroplasti need olid sellised hüdrodünaamiliselt aktiivsemad piirkonnad kuhu Läänemere lained ja tormid neid setteid ka niisama kannavad rohkem. Et seal, kus on rohkem setteid, rohkem orgaanikat, seal kasvavad need mererohu välja, et seal on palju elustiku väikesed kalamaimud armastavad neid mererõhuväljasid, seal on rohkem toitu endale ja tuli välja, et seal on ka rohkem mikroplasti. Et üheks nii-öelda suuremaks selliseks tulemuseks oligi see, et et mererohuväljad võivad talitleda selliste nii-öelda Hots pottide või kuumade kohtadena või selliste fookuspunktidena, kus seda mikroplasti on rohkem kui kui mujal ümbritsevas meres. No see on natuke kurb ka, et just seal, kus elurikkus suurem on, on ka on ka mikroplasti rikkus suurem. Aga ega seda vist päris hästi teada ka ei ole, et mida see mikroplast õieti õieti teeb kahjulikku või kasuliku. Et seda on tõesti veel nii vähe vähe uuritud? Ja et et siin need uuringud, mis on nagu laboris mikroplasti mõjude kohta tehtud tehakse ulmeliselt suurte kontsentratsiooniga, et siin v keskkonna omad, isegi siin sadatuhat tükikest liitris pannakse seda mikroplasti. Aga looduses on võib-olla siin kõige suuremad kontsentratsioonid on siin üks tükikene liitris sinna sinna piirkonda. Et, et tegelikult see nii-öelda praegune looduses leitav mikroplasti hulk on küll äärmiselt häiriv ja nii-öelda tekitab hirmu, et mis veel tulevikus juhtuda võib. Aga hetkel ta veel nii-öelda väga toksiline ei ole, et, et veel praegu on õige aeg midagi nagu ära teha. Jah, tükike liitrised, et siis saab, saab sellest ka nii-öelda veel veel kergelt mööda vaadata. Olenevalt vaatesihist aga mikro mikroplasti kohta kuigi palju ei ole teada, sest see on kindlalt teada, et kui suur ta on, ta on väiksem kui viis millimeetrit see tuleneb definitsioonist ja suurem kui nanoplast sellistest osakestest. Me räägime nanoplast, siis algab, algab ilmselt sealt, kus silmaga ega ka mikroskoobiga ei seleta enam. Nii, et selle kohta me teame veel vähem. Ja, ja miks üldse on vaja seda mikroplasti niimoodi eraldi defineerida, on sellepärast, et et kui muidu see plastitükk, selline suur plast makroplast, mis on siis sellest viiest millimeetrist suurem mingisugused tükid kilekottidest või pudelitest. Et see on iseenesest lihtsalt kole suurtükk, mis ulbib seal meres tõepoolest mõned vaalad või, või suured linnud-loomad võivad seda alla neelata, aga, aga noh, ta on ikkagi sihuke puhtmehaaniline tükk Sis mikroplasti puhul, et kui ta on nagu mikro mõõtmetes, siis tema omadused muutuvad, et sinna külge talletub igasuguseid toksilisi aineid. Siin mikroorganismid juba neelavad neid tükikesi alla, nad liiguvad edasi mööda toiduahelat. Et see on see põhjus, miks seda nii-öelda mikro, mitmes plasti on vaja siis nii-öelda nagu eraldi uurida. Ja, ja nanoplastiga on veel veel omaette lugu, et nanomõõtmetes plast suudab läbida ka rakumembraane ja neid nii-öelda lipiidide kaksikkihist ja, ja neid kaitsekihte, mis meil nagu rakkudes või nii-öelda raku ümber on. Et nanoplast võib meie kehas täiesti vabalt ringi liikuda, võib olla parim nagu meenutus või sarnasus on, on asbest ja asbestoos, et samuti pisikesed pisikesed häirivad kiud, mis, mis organismis ringi liiguvad ja, ja palju kahju põhjustavad, käivad rakkudest sisse-välja täitsa vabalt. Ja, ja et need liiguvad organismis vabalt ja, ja võivad ka täiesti ootamatutes kohtades koguneda, mingisuguseid näiteks ummistusi põhjustada. Et seal on täitsa sisuline põhjus, miks neid erinevaid suuruseid on vaja ka niimoodi erinevalt käsitleda ja uurida. Ja nanoplasti tekib kogu aeg mikroplastist juurde. Plast kulub, läheb väiksemateks tükkideks. Ja et nii kui meiegi nägime seal oma uuringus, et mida väiksemaks tükkide suurused läksid, seda rohkem neid arvuliselt oli, et nii nagu loogikaga nii-öelda ette nagu vihjab, et, et neid väiksemaid peaks rohkem olema, siis niimoodi need mõõtmised kinnitavad. Kuidas nüüd võiks arvata, nüüd kui see uuring on tehtud? Mismoodi see maailma kontekstis paistab see meie, Läänemere Lääne-Eesti saarte mererohuväljade olukord võrreldes mõnede muude piirkondadega on seda plasti seal rohkem või vähem? Sellega oli niimoodi, et et kui võrrelda merel rahuväljasid muude nii-öelda tavaliste merealadega meie võrdlesime peamiselt Läänemere omadega, siis tõepoolest siin suurusjärgu võrra oli nendes mere rahuväljades eeskätt sätetes seda plasti rohkem vees olevat sisaldused nii väga ei erinenud, sest noh, arusaadavalt see veemass jälle selle mererõhuvälja kohal, noh see mererohuväli võib-olla seal osad on siin võib-olla jalgpalli väljaku suurused, et see veemass on pidevalt nagu liikuv ja, ja seal nagu väga selget piiri nagu tõmmata isa. Aga kui võrrelda neid nii-öelda Eesti mererohuväljasid muu maailma mererohuväljadega, siis võib öelda, et sarnasus on täitsa olemas. Et meie leidsime kokku, kas oli kolm või neli tööd, kus üleüldse maailmas mere rahuväljadelt Ta on nagu seda plasti uuritud ja nemad samuti kinnitasid seda, et võrreldes muude nii-öelda ilma mere rohuta tavaliste merepõhjasätetega nendega võrreldes seal mererohuväljadel on seda mikroplasti rohkem. Et selles mõttes oli meie töö ka maailma kontekstis ma arvan, väärtuslik et see nii-öelda teadmine, mida seni oli nii-öelda vähe teada ja, ja nii-öelda vaheteadlaste tehtud, siis ikka võib ju arutleda selle üle, et kas need tulemused on juhuslikud. Siis meie töö siis nii-öelda kinnitas seda, seda teooriat, et tõepoolest, et vererõhuväljade puhul tasub olla ettevaatlik ja ega eriti selles osas muidugi, et, et sealset elustikku on rohkem. Sa ütlesid siin, et mererohi on, on selline eriline piirkond ja tavaline merepõhi on siis ilma suurema sellise mererohu kasvatada. Nii et selles mõttes siis plast mikroplast on ka koondunud siis sellistele suhteliselt väikestele, kuid elurikastele aladele. Aga see tähendab ka seda, et ilmselt just just sealt satub ka plasti kergemini meie toidulauale. Kuna seal ilmselt siis ka kalarikkus on suurem kalapüük on seal intensiivsem. Ja see põhjus, miks seal meelerahuväljadel seda plasti rohkem on, seal oli kaks peamist põhjust, mille üle me siis arutlesime, üks on see, et mandri lähedus, sest eks see suurem osa mikroplasti pärineb ikkagi maismaalt või noh, on nii-öelda uuringud, mis seda plasti liikumist modelleerivad, on siis niimoodi väitnud. Ja teine põhjus on siis see, et seal mererohuväljadel need on sellised kohad, kus, kus näiteks vee liikumiskiirus muutub äkitselt ja ka see, see taimestik ise nii-öelda aeglustab seda vee liikumiskiirust ja seal tekivad sellised nii-öelda lokaalselt keerised ja seal toimub see settimine niimodi aktiivsemalt. Et see on see põhjus, miks tõenäoliselt siis seal seda plastiga rohkem leidub. Aga jah, täpselt, et kuna need vererõhuväljad on nii paljude kalaliikide kudealadeks ja siis nende noorkasvu või nii-öelda selle järelkasvu arengupiirkond oleks võinud öelda lasteaedades lausa siis nendes piirkondades on rohkem ka kala. Ja siin meie Väinameres ja saarte ümber püütakse kala jo aktiivselt. Ja noh, mina ise kaladest analüüse teinud ei ole, mul kolleegid on teinud ja, ja on teada nii kalade magudes kui ka mujal erinevates elundites seda mikroplasti kindlasti leidub ja, ja seda sisse süüakse. Aga mina selles osas nakku paanikasse ei satuks, sest mikroplast on meiega kokkupuutes meie igapäevases elus. Nii ehk naa. Et siin inimestega tehtud uuringud ütlevad, et siin tavalisest nii-öelda toa õhusky ja igast tekkides vaipadest kardinates inimene hingab siin paarsada kuni paar 1000 tükikest sisse päeva jooksul ehk siis need paar tükikest, mis me sealt kalast võib-olla sisse sööme, et ma arvan, et hetkel neid vähemalt inimesele ja meie tervisele väga palju ohtu ei kujuta. Või siis kujutavad sama suurt ohtu, kui me juba niikuinii kogeme igapäevakeskkonnas. Nii et sellepärast ei ole vaja kalatoidulaualt vähemaks vähemaks võtta. Kuigi väidetavalt mõningaid muid põhjusi on. Kas mikroplasti oht kalades on väiksem kui näiteks elavhõbedaoht? Mina olen alati olnud, et, et Läänemere kala kõlbab süüa. Läänemeri on toksilises mõistes või nende mürk kõikide mõistes suhteliselt heas seisus, eriti võrreldes siin paari-kolmekümne aasta taguse ajaga. Et kui mina olen siin võtnud Läänemerest kaladelt proove, olen toksilisi aineid mõõtnud siin erinevatel liikidel siis see nii-öelda analüüsi ülejääk, milleks tihtipeale on siis see nii-öelda lihakeha siis selle ma olen nagu alati südamerahuga ära söönud. Et tõepoolest, et siin on, on seda teemaks tõstatatud ja hiljuti oli, oli siin, ma ei mäleta, kas oli pool aastat tagasi või kui Euroopa Euroopa Liidu Euroopa Komisjoni soovitused nende söödavate koguste kohta, mis siis nii-öelda on ohutud igapäevaselt. Et kui need muutused ja muutusid kõvasti rangemaks, et siis oli selle üle arutelu kõvasti, aga, aga tookord muutus suuresti siis see nii-öelda pigem analüüsi metoodika või see hindamise metoodika mitte polnud põhjuseks see, et järsku oleks kalad toksilise vaks muutunud. Et tõepoolest, kui piisavalt tundlikele meetoditega mõõta, siis need mürke kaladest on võimalik leida. Aga mina oma kala söömist hetkel küll ei piira nende mürkide pärast, mis nendest leida võib. Aha jätkame siis kalanautimist, kala on ju maitsev, toit ka. Aga nüüd on jälle suvi saabumas. Hiljutiste ilmade järgi võib seda juba täiesti oodata. See tähendab siis seda, et bioloogidel ja Soloogidel tuleb jälle välitöö hooaeg. Kas selle suve plaanid on sul ka tehtud juba? Ja sellel suvel on igasugu põnevaid plaane. Lisaks mikroplastile uurin maga, tuul, sepa uurimisrühmas, kalade vähki seda, seda haigust nimelt mitte mitte neid. Neid vähke, kes mööda veekogu põhjasid ringi siblivad et ka kalad põevad vähki sarnaselt inimesele ja selle projekti raames me toome hulga lestakalasid alguses Eesti rannikumerest ja pärast, et sügise poole ka kaugemalt, et Saksamaa rannikult toomele laborisse ja kasvatama neid elusalt ja üritama jälile saada sellele kuidas palju aastakümneid reostunud keskkonnas elanud kalad ennast selle vähi tekke eest Nende vähiriski eest kaitsevad. Et seal on terve hulk igasuguseid siukseid, molekulaarse rakusiseseid, meetodeid, kuidas igasugused loomad, inimene, kaasa arvatud ennast tegelikult vähi eest kaitsta saavad. Osadel need mehhanismid töötavad edukamalt, osadel vähem edukamalt ja erinevus on ka liikide vahel näha. Et osad liigid edukamad Nendes on nagu vähem vähki osades on rohkem ja siis üritamegi siis jälile saada, et mis need põhjused võivad olla. Kas üks hüpotees võib ka see olla, et äkki mikroplastid on kuidagi vähiga seotud või saame selle praegu juba välistada? On küll muude nii-öelda tervisehädade ja füsioloogiliste kahjustuste kõrval, et kui arutatakse, et mida kõike mikroplast põhjustab, siis vähiriski suurenemine on ka selles nimekirjas täitsa olemas. Aga ma arvan, et mikroplasti ei ole põhi põhipõhjus. Et vot nende kalade vähi puhul on just nimelt see merereostus näiteks üheks tõenäoliseks ja põhiliseks põhjuseks ja nende nii-öelda erinevate reostusainetega, mis siis ka meres leiduvad nendega oma katses neid kalu ka siis nii-öelda mõjutama. Et vaadata, et kas nende molekulaarne kaitse selle käigus siis kas suureneb või väheneb ja mis nendega edasi saab. Aga mikroplastiga ikkagi võib sellise seose tõmmata, et mikroplasti osakeste pinnale jääb igasuguseid aineid külge ja selle hulgas siis ka toksilisi aineid, mis, mis sinna kogunevad, nii et selles mõttes nad kontsentreeruvad. Ja-jaa täpselt. Aga Soloogide tegemistest ja uurimistöödest on tegelikult üks huvitav allikas ka olemas kuhu ka sina, Randel koos ka tuul Sepaga ja teiste kolleegidega. Tihtipeale kirjutad siis blogi nimega zooloogid kaks punkt null ja seal on ka sellest praegusest uuringust, millest praegu juttu ajasime selle eelloost natuke juttu. Nii et kes huvi tunneb, siis võib sinna kiigata, natuke tausta sealt veel juurde vaadata. Aga praegu jah, tahate siia midagi lisada? Oi, ja tahtsin öelda, et et seal on sellised ka mõned vahvad videod ja pildid sellest, et milline, eks sooloogi suvine välitööperiood välja näeb, et ja kuidas need sukeldujad seal vee all neid proove võtavad, et seal on täitsa täitsa suvise meeleolu tekitav, et ei tea, milline suvi meid ees ootamas on, aga, aga tookord vähemalt oli, oli meil väga ilus suvi. No vähemalt saame pilte vaadata ja loota, et see kuumalaine, mis meid nüüd siin sel nädalal tabas, et see ja sel suvel ka päris viimaseks, aga ajasin siis juttu, Randel Kreitzbergi ka, kes on uurinud koos kolleegidega mikroplasti, leidub ost mererohualadel Lääne-Eesti saarestiku äärsetes Läänemere vetes. Et ka tänavu augustikuus on oodata paides arvamusfestivali tulekut ja arvamusfestivalile omakorda ka teadusalatulekut ja et eelmises labori saates sai juba alustatud teadusalale kahe päeva jooksul arutamisele tulevate teemade eeltutvustust siis on see nõnda ka tänases saates. Tänapäeval leiame üha enam teadlasi nagu inimesi üldse ka näoraamatust, säuts last ja mujalt ühismeediarägastikus on see õige, et nad seal rassivad, oma annet kulutavad või siiski peaksidki nad just rohkem ja teadlikumalt uues meedias suhtlemisele tähelepanu pöörama, eriti arvestades seda seisu, kus me tänaseks ühiskonnana oleme. Sellest tulebki arvamusfestivali teadusalal arutelu, mille pealkiri on. Teadlane kui kriisiaja suunamudija. Ja arutelu ettevalmistava ajutrusti üks liige Annely Allik Eesti teadusagentuurist räägib kavatsustest lähemalt ka. Ja nii see on, et arvamusfestivali teisel päeval siis laupäeva hommikul kohe kell 10 on meil teadusalal siis toimumas selline põnev arutelu. Ja mina ootan seda arutelu tõesti väga suure põnevusega, sellepärast et et see, kas see teema on hästi intrigeeriv, et kui me mõtleme juba selle selle sõna peale suunamudija või influencer et mõnes mõttes see on ka nagu selline kahedimensiooniline teadlased ongi ju võib-olla need, kes meil ühiskonnas suuri visioone ja plaan ja teevad ja kaugele ette näevad ja oskavad meile suunda näidata, et kuidas kuhu suunas siis me minema peaksime hakkama. Aga teisest küljest jällegi me peaksime ütlema, et see meie viimane aasta-poolteist, mis me oleme elanud siin pandeemia ajas on näidanud ka seda et teadlastest on ka sõna otseses mõttes saanud võib-olla suunamudija, et sinna arutelule me oleme kutsunud sellised inimesed, kes kes tõepoolest on siis kas siis nii-öelda peavoolumeedias, Instagramis, Facebookis, isegi TikTok'is sellist teadusinfo jagamist praktiseerinud, et see ühest küljest näiteks Sarv, kes võib-olla ei osanud kaks aastat tagasi üldse mõeldagi selle peale, et ta tõesti ühel hetkel on, on peaaegu iga päev uudistes ja, ja kogu aeg oodatakse temalt siis lihtsat, selget arusaadavat infot, mis see viirus on, kuidas sellega ümber käia ja seda korras, kus tõesti nagu valeuudiste tung on või tulv on niivõrd suur, mis, mis meid kõiki ründab. Ja ja tõesti, ka teadlane ise ju, et kui, kui infod muutub pidevalt, siis, siis kuidas siis põhjendada seda, et miks ühel päeval me arvame ühtemoodi ja teisel päeval teistmoodi siis on meiega tulemas liitumas noored teadlased, Erik Abner, Natalja Berg akova, kes siis tegelikult ühel hetkel näiteks Eerik pani oma Facebooki seinale info või postitas sellise avalduse, et kui teil on vaktsiinide osas mingit segadus, tahate midagi teada, me paneme teadlastega pead kokku ja vastame ära ja ei, tohutu suure, suure tagasiside sellest ja see oli äärmiselt populaarne ja, ja Natalja siis, kes on emakeelena vene keelt kõnelev noor teadlane on siis ka juba palju aastaid tegelenud sellega et siis teadusest oma blogi vahendusel rääkida. Nii et, et saame kuulda nende inimeste lugusid ja, ja selle kõik võtab kokku Katrin Tiidenberg, kes on siis Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor, kes aitab meil siis mõtestada ja arutleda selle üle, et, et mis tulevikusuund meil siis on, et kas teadlased tõesti peaksidki hakkama nii-öelda suunamudija peaksid võtma sotsiaalmeedias näiteks aktiivselt sõna. Ja kuidas me siis sellest kõigest targemana edasi läheme? Tundub, et siin arutelu teemat on, sellepärast et kindlasti paljud teadlased ise samuti kaaluvad ühest küljest, et tõepoolest tänapäeva elu nõuab seda, et nende uurimistulemused võimalikult hästi laiemalt leviksid tõejärgses ühiskonnas nii-öelda libauudistega ka sammu pidada. Teisest küljest teadlased ju ei saa ka oma põhitööst kuidagi kõrvale jääda, nii et kuidas need kaks teemat ühitada, nii et kõik saavad kasu, et meil ka teadus ei kannataks, et seda me siis kõike seal saame, augustis 14 10. kuupäeval Armo festivali teisel päeval kohe esimese teemana kell 10 hommikul teadusalal arutada. Annely Allik Eesti teadusagentuurist tutvustas meile septembrit Tänases saates oli juttu mikroplastist, meriheinaväljadel ja teadlastest, kriisiajastu suuna mudijatena. Juttu ajasid Randel Kreitzberg, Annely Allik ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
