Teadust kõigile linnas liikudes kohtame müra ja mürke, aga ka rohelust ja kaunidust. Kuidas see kõik ringi liikuja, tervist kas rikub või turgutab, seda on teadlased uurinud ja inimgeograaf vage. Poom on nüüd omakorda neid uuringuid uurinud ja annab ülevaate meilegi. Linnas liikumise tulemusel jõuame enamasti mõnda hoonesse, kus keskkonnamõjud omalmoel ikkagi jätkuvad. Just sisetingimustes kipub levima ka koroonaviirus. Ehitusinsener Jarek Kurnitski on nüüd kutsunud koos teiste maade teadlastega üles tõhustama maailma avalikes hoonetes ventilatsioonisüsteemide tööd. Saate lõpus aga vaatame taas, mille üle võiksime mõtiskleda tänavuse arvamusfestivali teadusalal mõeldes innovatsioonist meenuvad meile harva humanitaarteadused. Kirjandusteadlane Aija Sakkova valmistab ette arutelu, milles otsime võimalusi neid kahte tähtsat nähtust tihedamalt siduda. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Hoolimata praegu käimasolevast pandeemiast sõidavad inimesed ikka ka ühistranspordis ringi nii linnade vahel kui ka linnade sees tööle ja koju. Ja selge see, et mure selle tegevuse ohutuse suhtes on, on ka praegu päris kõrge kuid tegelikult ju asi on laiem, et alati kui me ringi sõidame linnas, siis. Me mõjutame ühest küljest linnakeskkonda ja teisest küljest mõjutab linnakeskkond meid. Ja nüüd ongi teadlased uurinud, kuidas täpsemalt keskkond Meid mõjutab, kui me reisime või sõidame. Inimgeograaf Age Poom, kes on praegu Helsingi ülikoolis järeldoktorantuuris on koos kolleegidega teinud lausa ülevaate uuringu sel teemal paljudest varem tehtud uuringutest ja avaldanud tulemused ajakirjas Hels klass. Ja täna siis räägimegi sellest. Me tegime ülevaate uuringu teaduskirjandusest, mis käsitleb seda, kuidas inimesed puutuvad kokku ümbritseva keskkonnaga sellel ajal, kui nad on liikumises, kui nad liiguvad linnas ringi ja seda, et kuidas erinevad transpordivahendid erinevad liikumise ajad tipptunnil lõunasel ajal, näiteks erinevad aastaajad, aga ka erinevad marsruudid mõjutavad seda, millise keskkonnaga inimesed liikumise ajal kokku puutuvad ja kuidas nende tervist ja heaolu mõjutab. No teie vaateväli oli tegelikult päris lai tervise ja heaolu on juba juba päris lai mõiste, aga ka teie uuring hõlmas päris mitut aastakümmet ja, ja tervet maakera võib nii öelda. Jah, võib küll niimoodi öelda. No tavaliselt, kui me, kui me räägime keskkonnamõjust linnas olles, siis esimesena läheb mõte kohe õhukvaliteedi peale. Ja meiega meie uuringu tulemused näitasid, et just linnalise liikumise puhul on kõige rohkem pööratud tähelepanu õhukvaliteedile ja kvaliteedi mõjule inimese tervisele ja heaolule. Aga tegelikult me mõtleme ise oma oma liikumisi siis see keskkond, millest me kulgeme läbi ja see avalik ruum, milles, milles me kulgeme, koosneb paljudest muudest aspektidest ka kui, kui õhu kvaliteet õhukvaliteet on äärmiselt oluline, see on üks peamisi keskkonna terviseriske üleilmselt. Kuid lisaks sellele selliste negatiivsete mõjude poolt. Me teame, et ka liiklusmüra võib osutuda üsna oluliseks mõjutajaks aga ka näiteks tänavatasandi rohelus. See toob hoopis positiivseid mõjusid kaasa ja, ja aitab kaasa nii vaimsele tervisele kui ka sellele näiteks, et me kasutaksime rohkem, justkui me käiksime jala ja kasutaksime rohkem rattasõitu oma igapäevases liikumises. Et ta muudab selle liikumiskeskkonna meeldivamaks. Lisaks on uuritud ka näiteks seda, kuidas kuumalained ja, ja tänavakoridori kõrgenenud temperatuur võib mõjutada inimeste tervist ja just milliste reiside ajal, millistel kellaaegadel, millistes piirkondades inimesed sellega rohkem kokku puutuvad ja mis meetmed võiksid siis sellist kuuma ohtu vähendada. Aga need on juba vähemusse kuuluvad uuringud, nii et peamised on õhukvaliteet ja liiklusmüra ja lisaks siis tuleb juurde sellise positiivse poolena tänavatasandi rohelus. Kuidas sul võimalik seoseid kindlaks teha inimese tervise ja, ja selle vahel, et kust ta bussi või trammiga või trolliga läbi on sõitnud? Kui nüüd inimene külmetab sõidu peal ja jääb haigeks, et siis siin võib olla otsene seos, tuvastatav, aga agaa ütleme, rohelus ja ka õhukvaliteet ise, et need on. Need on sellised pikaajalisemad toimega mõjurid. Kuidas see seos välja tuleb? Nüüd liikumise puhul ongi tegemist tegelikult üsna uue ja selgelt kasvava uurimissuunaga elukeskkonna nagu elukohapõhiseid, uuringuid on tehtud palju pikema aja kestel ja just neid pikaajalisi mõjusid tervise seoseid, heaolu, seoseid uuritud, aga sellel on siis üks puudus, et inimene tegelikult oma kodu aadressil ei viibi tervet ööpäeva ja peale selle kodus sees on ka teistsugune keskkond või teistsugused keskkonnatingimused kui, kui kodupiiridest väljapoole, mille kohta tegelikult on andmed olemas. Ja sellepärast see uurimissuund ongi arenenud dünaamilisemaks vaadates inimeste kogu tegevusruumi ja meie vaatame siis sealjuures just seda liikumisepisoodi ja seoseid ongi veel väga-väga vähe vaadatud, rohkem vaadatud seda, millistes keskkonnatingimustes inimesed liiguvad võib-olla ka seda, milline on see sissehingatud, õhusaastemaht või hulk natuke vaadatud seda, kuidas see mõjutab näiteks südametegevust, erinevaid biomarkereid, mida saab mõõta. Aga on ka nähtud seda, et, et selline lühiajaline viibimine isegi normi piiridesse jäävas nagu õhukvaliteedid, mis jääb normi piiridesse, aga sinna ülemise otsa poole isegi juba selline lühiajaline viibimine sellises keskkonnas vähendab vaimset võimekuste kognitiivset võimekust. Nii et neid uuringuid on tehtud, aga tõesti veel sellist standardiseeritud lähenemist liikumisaegse keskkonnaga kokkupuutetervisemõjudest on vähe. Ma kujutan ette, et, et see teadmine tuleb väga paljudest väikestest tükkidest kokku lappida, et me teame, kuidas mingisugune keskkonna tingimus noh, kas või näiteks mingi saasteaine või temperatuur tavaliselt, et inimese tervisele mõjub. Me teame, millistest keskkondadest näiteks bussiliinid läbi läbi kulgevad ja kui palju inimesi nendel liinidel sõidab ja nendest andmetest siis võib-olla tõesti on võimalik mingisuguseid järeldusi juba hakata tegema. Jah, just nii see asi käibki, jah, nii see asi käibki, et kild killu haaval peab see teadmine kokku tulema ja, ja maailm on suur ja lai igas linnas, isegi igas linna piirkonnas on natukene erinevad tingimused kliima mõttes, temperatuur, niiskus, erineb, maakasutus, erinev liiklusmaht, aga ka kindlasti erinevad sõidukid. Üks osa sellest uurimissuunast tegelebki just sõidukite spetsiifilise ekspositsiooni uuringuga siis et näiteks, et kui sõita metrooga rongiga ühistranspordiga, kuidas nende transpordivahendite vahel õhusaaste müratase muutub. Milline on see õhusaastekompositsioon koostis, millega inimene kokku puutub? Kui inimene seisab lahtikäivate uste lähedal või natukene eemal, kuidas isegi selline nagu mikroasukoht hakkab mõjutama seda, kuidas ta kokku puutub, keskkonnatingimustega, kuidas need keskkonnatingimused teda mõjutavad. Nii et jah, kild killu haaval tuleb see teadmine kokku panna. Aga tead, mis on siis kogutud juba juba 80.-te aastate algusest, oli, oli esimene uuring, mis nüüd teie ülevaatesse sai hõlmatud ja kuni eelmise aastani välja. Nii et andmeid ja teadmisi juba omajagu kogunenud on. Mida, mida me saame juba praegu järeldada? Kas me saame juba praegu soovitada näiteks ühistranspordiplaneerijatele kuhu bussiliine transpordi liine rajada ja millist sõidugraafikut pakkuda? Ja ma usun, et kindlasti saab juba tänaste teadmiste põhjal teha soovitusi ja, ja võib-olla üks selline olulisemaid soovitusi tegelikult puudutab aktiivseid, liikumisviise jala käimist ja rattasõitu. Et nendele liikumisviisidele oleks olemas selline tervislik ja turvaline võrgustik, mis on siis võib-olla natukene eraldatud sellisest magistraalliiklusest, kus on rohkem õhusaastet ja müra. Et selline osaliselt paralleelstruktuur magistraalvõrgustikuga on, on oluline, et, et ka inimesed oma lähiliikumises kasutaksid rohkem neid aktiivseid liikumisviis, et lastel oleks turvalisem, aga meil kõigil oleks meeldivam sõita või, või liikuda siis jalgsi ja, ja rattaga. Ja see on selline inimmõõtmelise linnaruumi väga vajalik osa. Et vast just selles valdkonnas on kõige selgemaid soovitusi anda, sest ühistransportautosõit need muutuvad omakorda nii-öelda nagu saasteallikaks, et mida me ju ka ei taha. No Eestis hakkavad nüüd kohe lähenemagi kohalike omavalitsuste valimised, nii et kas teil oleks ka nii-öelda kohalikele omavalitsustele midagi midagi, võib-olla praegusel sellisel ajal, mil nende tähelepanu võib-olla on ka natukene kõrgem midagi südamele panna? Ja siin neid osapooli on rohkem, kelle, kelle otsustuspädevuses sellise tervisliku ja meeldiva linnaruumi loomine on ja kohalikud poliitikud on kahtlemata nagu võtmetegijad, et sellisest kohalikust poliitikast ja maailmavaatest hakkavad muutused pihta. Sealt sünnivad ka planeerimisotsused, kuidas näiteks uusi rajoone või elurajoone uusi piirkondi uusi arendusalasid kavandatakse, millised on kohalikud transpordilahendused, transpordivõrgustikud ja ka näiteks see, kui palju siis sellist tänavatasandi rohelust avaliku ruumi sisse tuua, kui katvaks, kui sidur saaks seda teha puid, põõsaid, kasvõi juba fassaadi roherohefassaade, aga siin tulevad mängu ka kinnistu omanikud ja arendajad, kuidas nemad sellise kohapealse maastiku nii-öelda selle, selle uue uusarenduse või olemasoleva arenduse juures kujundavad, milliseks nad selle teevad, kui meeldivaks nad selle jalakäijatele rattasõitjatele muudavad ja, ja võib-olla sellised muutused toovad kaasa nagu suuremaid muutuseid ka liikumisvahendite valikus ja linnakeskkonnast tervikuna. Jah, alates juba sellistest pisiasjadest, et jalgrattasõidul näiteks äärekivide kõrgus, kui on liiga kõrge, siis inimene võib-olla jätab rattaga sõitmata ja läheb autoga. Aga kui palju on teada nüüd konkreetselt juba eri liikumisviiside ja marsruutide otsesest tervisemõjust, et inimesed liiguvad nii ja tervis, tervis on neil niisugune. Jah, kui palju me siis saame öelda nende nende üksikute uuringute põhjal, mis konkreetselt seda aspekti vaatasid, neid oli tõesti vähe, mis jõudsid konkreetselt tervise mõjudeni endini välja. Aga me nägime seda, et näiteks kognitiivne vananemine on aeglustunud. Kui inimesed puutuvad igapäeva juba noorest peale oma igapäevaliikumisteekonnas kokku rohealadega et bana vanuigisiis, siis kognitiivne vananemine aeglustub, et see oli üks selliseid, üks väheseid väga pikaajalisi uuringuid meie, meie valimis. Ja lihtsalt piisab sellest, et rohelust näha enda ümber. Ja igapäevaselt rutiinselt oma liikumiskeskkonnas, et sa oled selle selle rohelusega kokkupuutes, et sa näed seda linnakeskkonnas, me elame üha rohkem, inimesi tuleb linnadesse ja sellist tehislikku tehiskeskkonda meie ümber palju. Et, et see on nii nagu linnaökoloogia kui ka siis inimese tervise seisukohast oluline, et, et meie linnad tegelikult oleksid rohelised ja võimalikult siis nii palju kui võimalik. Looduslähedased. No kahtlemata on tegemist vajaliku teemaga ja seda tuleb edasi uurida, kas nüüd tänapäeval on ka juba uurimismeetodit edasi arenenud ja võimaldavad, võimaldavad veelgi paremaid tulemusi saada? Ja ma arvan, et selle viimase viie aasta plahvatuse taga, mis on siin sündinud ja meie meie ülevaate uuringust ka välja tuli ongi sellised tsensorpõhised, tehnoloogiad, erinevad kaasaskantavad õhusaaste, müra, temperatuurisensorid, mis siis teisest küljest ka fikseerivad asukoha, kus inimene liikus, nii et need uuringud sellised nagu staatiliselt elukohapõhiselt fookused on nihkunud just väga Individuaalse, nagu jälgin ise ja andmekogumiseni. Ja loomulikult selliste uuringute valimid on sageli väikesed, nad, nad esindavad siis seda mõnda väikest kildkonda inimesi ja nende igapäevaseid teekondi, nad on sageli lühiajalised, et võib-olla katvat linna keskkonnakeskkonda ja rahvastikukatvat andmekogumisvõimalused, siis tuleksid võib-olla mobiiliandmetega sisse, et siis meil on võimalik terve linna rahvastiku kohta või elanikkonna kohta hakata tegema järeldusi, kellel on ligipääs tervislikule keskkonnale ja mis piirkondades elavatele inimestele näiteks ligipääs on väiksem. Ja samal ajal tegelikult ju põhimõtteliselt võib seesama andur mõõta ka inimese mingeid füsioloogilisi näitajaid. Absoluutselt, ja just nimelt ja, ja neid kombinatsioone tehaksegi, et inimestele pannaksegi siis juba vererõhuandurit külge enne pärast mõõdetakse kortisooli tehakse intervjuusid enne pärast, et, et need on sellised uuenduslikumad uuringud selles valimis. Järelduse võime siis teha sellised rohkem rohelust. Ja rohkem rohelust ja, ja just selliseid jalakäimisele ja, ja rattasõidule mõeldud spetsiaalseid nagu liikumiskoridore, mis, mis kataksid siis terve linna struktuuri võrdselt inimestel erinevates kohtades on võimalik oma lähipiirkonna liikumisi, aga ka läbi linna liikumisi siis sooritada tervislikkus meeldivas keskkonnas, ise füüsiliselt aktiivne olles et ja, ja siis samal ajal süsinikuemissioone ja õhusaastet mitte, tekitades. Nii et vaatame, millistel erakondadel siis programmid kõige rohkem nende soovitustega kokku lähevad. Aga see, seda siis sügisel. Aga, aga täna ajasin juttu age buumiga, kes on uurinud seda, kuidas inimeste liikumine linnades mõjutab inimeste tervist. Ajakirjas Science võisime eelmisel nädalal lugeda, kellel juurdepääs on 40 maailma tippteadlase pöördumist maailma terviseorganisatsiooni poole maailma avalike hoonete ventilatsioonisüsteemide täiustamise vajaduse asjus. Ja loomulikult on on see pöördumine seotud praegu käimasoleva ja veel mitte üle läinud pandeemiaga ja sellega, et viirus levib õhu kaudu koroonaviirus. Üks alla kirjutamatest on praegu labori stuudios ka Jarek Kurnitski Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuriinstituudist. Mida te nüüd selle 40 kirjaga, kui seda, nii võib Eesti kontekstis ka tähendusrikkalt nimetada täpsemalt saavutada püüdsite. Jah, selle selle, no ta on ikkagi teadusartikkel, aga no selge, see on teadlaste pöördumine ja eesmärk on siin see, et tuleks leida paremad võimalused, kuidas siis viirusega koos elada ja praeguse väga hästi meil õnnestunud ei ole, elu on ikkagi tugevalt häiritud ja selge, et kõik toimub avalikes siseruumides väga suur osa meie elust ja kui see on häiritud, siis sellega kaasnevad kõik need nähtused, mida, mida me näeme nii et teadlased näevad siin võimalust, et ka epideemia tingimustes oleks võimalik hooneid kasutada. Ja selleks siis loomulikult tuleks teha mitmeid asju, aga võtmelahendus on kindlasti ventilatsioonisüsteemide parandamine. Ja see kiri oli ajendatud sellest et umbes aasta aega tagasi juba siis eelmise aasta kevadel märtsi-aprillikuus sama teadlaste rühm tõendas ära, et see viirus tõesti õhu kaudu levib. Ja nüüd selle õhu kaudu levimise tunnustamine siis ka umbes aasta aega WHO poolt aega. Et alles nüüd 21 aasta märtsikuus WHO tuli välja oma ventilatsiooni teekaardiga ja uuendatud soovitustega, mis sisaldasid meetmed, et kuidas õhu kaudu levikut piirata, nii et teatud asjad käivad aeglaselt ja selle tõttu ka teadusartikli avaldamine iseenesest on aeglane protsess ja loomulikult selle selle töö tegemine. Nii et see on nagu loogiline järgmine samm, et nüüd, kui üle maailma üldsus on tunnustanud, et viiruse domineeriv levikutee on aerosoolide kaudu õhu teel et siis tuleb hakata otsima lahendusi, et kuidas siis sellist aerosool-selt levikut on võimalik piirata selleks, et siis selle viirusega kuidagi koos elada. Kas artikli kirjutamise ajal oli teil juba teada, et WHO juba oma uute seisukohtadega välja tuleb või teisisõnu, kuidas te rahul olete selle WHO praeguse poliitikaga? No üldiselt oli loomulikult teada, sest me ise osalema ka erinevates WHO töörühmades, kes neid neid seisukohtasid siis välja toetavad ja selgelt nad peavad teaduslikul hüvitantsil põhinema. Nii et me loomulikult oleme nende arengutega kursis ja ja laias laastus oleme ka sellega rahul, et nüüd asjal on hakatud tähelepanu pöörama. Aga pidasite siiski vajalikuks seda artiklit avaldada. Kas Riho võiks teha teie arvates paremaid täpsemaid soovitusi? Ja see noh, muidugi see artikkel ei ole nüüd mitte ainult WHO-le suunatud, aga kogu maailma üldsusele ja põhiline sõnum, mis seal on, on see ventilatsioonistandardeid tuleks põhimõtteliselt muuta. Mis siis tähendab seda, et kui tänaste standardite järgi ventilatsiooni projekteeritakse, siis lähtutakse sellest hoonetes oleks inimesele tunnetuslikult mugav sisekliima kvaliteet mis siis väga palju baseerub nüüd sellele ventilatsioon peab eemaldama ebameeldivaid lõhnasid, inimesed ise on olulised saasteallikad ja teised saasteallikad hoonetes on kõikvõimalikud ehitusmaterjalid ja ka mööbel, et igal pool on viimistlusmaterjalid, milles siis materjali emissioone õhku eraldub ja ka see nõuab sees välja ventileerimise aga põhiliselt ventileerima ikkagi hooneid selle järgi, kui palju meil inimesi ruumis on. Ja see praegune kriteerium põhineb siis selliste inimpõhiste lõhnade eralduse põhjal ja see ei võta arvesse siis neid viiruse osakesed, kas meil on oluline riska seal ruumis nakkus saada või mitte. Nii et see sõnum on siin, see tulevikus peaks olema üks ventilatsiooni dimensioneerimise kriteerium ka see, et ruumis tagatakse mingisugune nakatumise tõenäosuse tase, mis on siis piisavalt madal, et võimaldaks seda ruumi kasutada ka epideemia tingimustes. Mida see tegelikult tähendab? Ma kujutan ette, et ventilatsioonisüsteemid ei hakka veel viiruse teste tegema. Jah, vent ventilatsioonisüsteem veel ei suuda seda viiruseosakeste arvu õhus mõõta ja sinna ilmselt selliste biomarkerite mõõtmiseni on, on veel tükk aega, enne kui see võimalikuks osutub, et praegusel hetkel ventilatsioonisüsteemid ikkagi siis mõõdavad seda, kui palju õhk vahetub, kui intensiivselt toimub ja siis selliste tavaliste sisekliima parameetrite nagu CO2 ja temperatuur ja niiskuse selline mõõtmine muidugi õnnestub. Aga nüüd see lahendus tegelikult peitub selles, et ventilatsioon kindlasti on võtmelahendus, aga ta ei ole ka päris ainukene ehk see, kuidas ruumid on tsoneeritud avalikes hoonetes, missuguseid ruumijagajaid kasutatakse, et kuidas me seal inimesi eraldame ja kuidas me tekitame puhtama õhuga tsoone ja kui on näiteks on väike ruum, siis võib tekkida selline olukord, et sinna lihtsalt ei ole mõttekas nii suurt ventilatsiooniõhuvahetust tekitada, et seal seda viiruse kontsentratsiooni võiks kontrollida. Et siis sellise, selliste ruumide kasutus tuleb lihtsalt piirata, et seal võib-olla siis näiteks ainult üks inimene või siis kantakse maske, nii et teatud olukordades ka tulevikus maski kandmine jääb vajalikuks. Et siis siis on mõistlikul viisil võimalik neid ventilatsioonisüsteeme parandada, nii et need investeeringud ei läheks liiga suureks ja ka selles artiklis me, me ütleme seda, et need investeeringud kindlasti ei saa suuremad olema kui maksimaalselt üks protsent ehitusmaksumusest, et me räägime siiski suhteliselt nagu väikeses sellist majanduslikust parandusest. Nüüd avalike hoonete maksumusest läheb siis üks protsent läheb siis praegu juba üks protsent nii-öelda kunsti peale, eks ole, aga aga veel üks protsent, siis tuleb need panna ventilatsioonisüsteemide tõhustamiseks. Ettepaneku järgi. No piltlikult nii võib öelda, et selge, et kui me paremat ventilatsiooni tahame, siis sellel on mingisugune maksumus. Aga nüüd ka selle uue metoodika uue kriteeriumi toomine tähendab võib-olla ka seda, et osades ruumides juba on piisav ventilatsioon et ei olegi vaja midagi teha, see tähendab, et mitte nüüd kõik need tuleks ümber teha, aga lihtsalt siis osades ruumides, kus riskitase on kõrgem, seal on vaja neid parandusi ja siis tekitab loomulikult ka mingisuguseid investeeringuid. Kas avalikus transpordis, bussis, rongis, lennukis on ka võimalik ventilatsioonisüsteeme tõhustada praegusega võrreldes? Ja kindlasti on võimalik, et kui inimesed istuvad, kui need istmed on nagu fikseeritud asukohaga, nagu näiteks lennukis istutakse, siis on võimalik ventilatsioon integreerida istmete sisse, nii et sealt tuleb nii sissepuhe, mis on suunatud inimese näo peale ja ka väljatõmme on siis näiteks oma istme küljes kahelt poolt. Ta on kohe nii nagu inimene välja hingab, nii, nii see õhk seisa, eemalt arvatakse, et sellised personaalsed ventilatsioonilahendused sobivad just sellistes olukordades, kus meil on siis fikseeritud asukohaga, kas siis istumine või muud kohad ja lennukitele tegelikult selline lahendus on ka välja töötatud, aga ükski lennukitootja ei võtnud seda omal ajal kasutada, kus sa oled siis ei olnud epideemia aeg, et nüüd äkki äkki nüüd siis võtavad, et see tegelikult muudaks lendamise turvaliseks. Et just personaalse ventilatsioonilahendused on, on sellistesse, ka ühistransporti väga head kasutatavat bussides, rongides, lennukis ketas. Aga muidugi, kui siis inimesed bussis seisavad ja liiguvad, siis seal kindlasti bussis peab olema ka väga hea üldventilatsioon, aga siis ollakse ikkagi lähikontaktis ja siis on see maski kandmine on ka kindlasti tulevikus on vajalik. Rääkisime ventilatsioonist ja selle tähtsusest sest 40 teadlast, nende seas ka tänane vestluskaaslane Jarek Kurnitski on ajakirjas Science avaldanud selleteemalise artikli, millega püütakse muuhulgas siis ka maailma terviseorganisatsiooni tähelepanu sellel teemal hoida. Augustikuus, täpsemalt 13. ja 14. kuupäeval on paides kavas traditsiooniline arvamusfestival. Ja nii nagu tavaks on juba saanud, siis selge aastal on arvamusfestivali üheks arutelualaks teadusala. Ja olen siin mõelnud, et võiksime teadusalateemasid juba ette tutvustada ka labori saate kuulajale. Sel aastal ja kaks tutvustust on juba tehtud ja tänases saates siis tutvustame veel üht teemat, mis huvitaval kombel ja puht juhuslikult ongi teadvus ala ajakavas, mis ka juba paika on pandud ka kolmas teema esimesel päeval ja algab see kell neli pärast lõunat. Ja see kannab pealkirja, kuidas tõlkida humanitaarjat innovatsioonikeelde aiangi nüüd jututeema ajutrusti ühe eestvedaja aias hakkab, aga kes praegu veel tegutseb Eesti kirjandusmuuseumis, aga augustis, siis on kavas võib-olla enam-vähem sama teemaga hakata tegelema ka Tallinna Ülikoolis. Kuid arutelu siis 13. augustil arvamusfestivalil, kuidas tõlkida humanitaarjat? Innovatsioonikeelde on nüüd kaks väga tähtsat mõistet kokku pandud nagu humanitaaria ja innovatsioon, mis tavaliselt ühes mõttes kokku ei käi. Ja tõepoolest arutelu ise tõukub noh muidugi sellest aktuaalsest ja, ja võib-olla ka mitte nii uuest küsimusest, et mis on see humanitaaria roll või Se humanitaaria vältimatust, siis nagu eile ka rahvusraamatukogus toimunud arutelul vesteldi humanitaaria vältimatu, sest et üks lähtekoht humanitaariast, aga teine, siis just hoopiski mujalt innovatsioon? Innovatsioon seostub meil sellise tehnoloogiaga pigem noh, võib-olla ka vaikselt on hakanud imbuma ka haridusse, et me räägime haridusinnovatsioonist. Nüüd minu selline teemapüstitus ongi lähtunud sellest, et aga kuidas on humanitaaria ka, et et tegelikult me kõik ju oleme nõus, et humanitaarvaldkonnast tuleb nii-öelda uut sisendit, mõtlemisuut, sisendit maailmast arusaamisse ja ometi me ei ole harjunud rääkima innovatsioonist selles kontekstis. Ja võib-olla ma olengi selle siis tahtnud pöörata nii-öelda teistpidi ja siis küsida selle järele, et kas ehk on asi sellistes erinevates nii-öelda keeltes kõnelemises. Et võib-olla me ka humanitaarseestpoolt vaadates ei ole nii altid selles noh, ütleme siis majanduse või tehnoloogia terminites kõnelema, et et tegelikult on ju seda, seda uut, mis meie elu muudade paremaks teeb, teisel moel meid käituma paneb küll ja veel. Milline võiks olla humanitaaria täpsem roll innovatsioonis? No humanitaarteadused ju ongi ikkagi inimesekeskset sageli ja teiseks on nad siis seotud mõtestamisega, eks, et see meie tegevuse mõtestamisega just ka ajaloolise kultuuriajaloolises kontekstis selleks, et selle teadmise pealt, mis meil on tulevikku vaadata. Nüüd ma mõtlesingi, et ka võib-olla nagu sellise noh, oma valdkonna kontekstis, et kuidas seda siis tõesti illustreerida, et mis asi see innovatsioon siis võiks üldse olla, sest noh, tõesti noh, ongi kogu selle arutelu eesmärk võikski olla ka püüda seda siis kirjeldada erinevate vaatenurkade all, et kuidas me saaksime rääkida innovatsioonist. Aga lõppkokkuvõttes on see küsimus siis no nii nagu mina näen inimesest, et kuidas läbi mingi isikliku eeskuju mingit muutust eest vedada ja peab olema nagu natuke laienenud seda niimoodi, et ise olles kirjanduse uurija oleneks aastaid ja võib-olla isegi aastakümneid tegelenud sellise mäletamise ei mälu küsimusega minevikku küsimusega kirjandusest ja siin võib küsida, et noh, et aga mis sellest siis nagu tolku on olnud. Ja kui ma selle nüüd tõesti nagu väga laiendanud niimoodi sellisel palju avaramaks, siis ma saan öelda niimoodi, et et, et see on õpetanud seda, et mingeid olulisi teemasid ja justkui selliseid nagu keerulisi teemasid, valu ja häbi-ga seotud teemasid neid saab käsitleda ainult läbi isikliku prisma konkreetse indiviidi kaudu ja see tähendab juba siis seda, et peab olema julgus nii-öelda ka ise ja sealhulgas ka uurijana ise mingites teemades astuda nii-öelda välja ja öelda nii-öelda iseenesest haavatavaks, teha, julgeda, mingeid teemasid käsitleda. Isiklikult mulle tundub, et see on olnud nagu minu jaoks põhimõtteline, nagu mõtlemise muutuse küsimus ja sellest olen, ma julgen proovinud ka julgeda nagu kõneleda avalikult. Ma ei tea, kas seda saab innovatsiooniks nimetada, aga see on nagu mingi selline nagu mõtlemise muutuse küsimus. Ja võib-olla meil ongi humanitaariast puudus vahel sellest, et oleks neid inimesi, kes tõesti noh, nii-öelda võtaksid oma isiku kaudu mingit muutust või ideed nagu eest vedada. Nii et humanitaaria innovatsioonis ja innovatsioon humanitaarias tuleb nii välja, jah, aga kuidas siis neid valdkondi üksteisele tõlkida, seda saamegi arutada paides arvamusfestivalil 13. augustil kell neli pärast lõunat ja ajasin seda juttu arutelu ettevalmistaja kirjandusteadlase aias hakkama. Tänases saates oli juttu tervislikest teekondadest, linnas, nakkusohutust olemisest, avalikes hoonetes ja humanitaaria tõlkimisest innovatsiooniks. Juttu ajasid Age Poom, Jarek Kurnitski Aias koma ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
