Et kuuled ja täna on meil saates külas Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro ning teemaks on keskkonnapsühholoogia ehk siis see, mismoodi keskkond mõjutab meid inimestena, kas ta siis paneb meid hästi tundma ennast või halvasti. Vot kõik see teemade ja küsimuste pundar meelest hakkaks natukene otsast arutama. Grethe, tere ja millised on need probleemid, mida püüab kaasajal ütleme, keskkonnapsühholoogia lahendada on ta üldse selline omaette teadusharu? Ja ta on täiesti omaette teadusharu ja ma kõigepealt noh, kuidas öelda korrigeeriks ühe ühe tavalise, sellise võib-olla natukene noh, arusaamad keskkonnapsühholoogia uurib keskkonnamõju inimesele, et tegelikult keskkonnapsühholoogid ise seda kunagi nii nimetanud räägivad alati intellektsioonidest. Et sellist ühesuunalist mõju noh, me ei saa näha, kui meil on tegemist mingisuguse organismiga, kes reageerib alati keskkonnale, nii et alati on mõistlik rääkida interaktsioonist, et tegelikult kui kõige lihtsam näide kui me oleme mingisuguses keskkonnas, kus midagi toimub, siis meie muudame midagi, kas me muudame oma käitumist, võime, muudame seda keskkonda keskkonda keskkonnast lahkudes näiteks siis hakkab keskelt muutumine, et alati on mõistlik rääkida indiviidi ja keskkonna suhtes. Ja mingis mõttes tõesti, see on omaette teadusharu, mis mingis mõttes võiks, võitleme omaette psühholoogia haru mis jaguneb tänapäeval, noh, nii klassikaliselt jagatakse nagu neljaks alateemaks, mida uuritakse ja ta on nagu mõnes mõttes kuidas öelda, noh, võib-olla selline ameerikakeskne jaotusega korra tahan teha põike ajalukku, et et kui selline tänane nii-öelda keskkonnapsühholoogia mõiste all teadvustatud uurimistegevus on võib-olla see viie-kuuekümnendate algusega, siis tegelikult võiks varasemaks keskkonnapsühholoogiks võiks pidada meie enda natukene päritolu üx Külli kes sõnastas väga toreda mõiste omailm ja tema siis pani tähele, et iga organism mingis mõttes opereerib kahes erikeskkonnas, üks neist on see, mis on nii-öelda päriselt objektiivselt, geograafiliselt tema ümber olemas ja teine on see, mida ta suudab mõista ja tajuda, sest nii-öelda käitumuslikke käitumuslikke või käitumiskeskkond ehk siis kui keskkonnas on midagi, millest me ei ole teadlik, sest tegelikult me käitume nii, nagu seal seda seal ei oleks ja seda nagu meie tajuväljas ei olegi. Ja, ja vastupidi, ka kui me arvame, et keskkonnas on midagi, mis näiteks, kuid me ei tohi ohustada või mõjutada, siis võib meile tekitada täiesti reaalse stressikogemuse. Et mingis mõttes ütles üks küll oma oma ilmakontseptsiooniga, mida siis teised loomulikult teised teadlased nimetanud hiljem ka ja selle peale hiljem kadunud muidugi. Aga ta ütles seda, et me alati reageerime sellele keskkonnale kuidagi. Me passiivselt mõjutatavad, kes kohe nii-öelda noh, kes ei kohane, et igasugune mereaktsionati kohanemine, aga et kui need ma ei tea, mainida neid põhifookusvaldkondi, mida siis teadlased täna uurivad siis, siis esmaselt loomulikult huvitatakse huvitutakse sellest, et kuidas meie käitumine ja heaolu on seotud ehitatud keskkondadega. Et kuidas, kuidas me suhestume siis sellega, millise keskkonna me oleme enda ümber loonud. Ja kas me siis sellisest teaduslikust teadmisest Vexperenteerimisest lähtuvalt võiksime luua paremaid keskkondi ja tõesti on üht-teist ka tehtud ja, ja samamoodi mitte ainult ehitatud vaid ka siis sellised looduslikud keskkonnad on aina enam pakkunud selles sellekohast huvi, et kas nad võivad Me hea olla kuidagi toetada. Ja, ja teine teema, mis on natukene oma nimetusele sarnane sellisele bioloogiaharule nagu looduskaitse-bioloogia konservatjana, konservation, Payulatši on konservation, said kalotši, ehk siis looduskaitse-bioloogia tõlgin, mina seda on nagu teine väga suur keskkonnapsühholoogia haru, mis uurib seda. Et kuidas noh, kuivõrd keskkonna häving on ikkagi inimtegevusega seotud ühemõtteliselt et kuidas siis me võiksime seda inimese käitumist ja võib-olla esmajoones ka mõtlemist ja hoiakuid ja selliseid asju modifitseerida suunas, et me suudaksime keskkonnamõju vähendada või leevendada või siis isegi tagasi pöörata. Ja mis sa selle fookuse juures hästi huvitav ta veel 2005 2005. aastal arvasid ääretult paljud psühholoogid, kellele siis looduskaitse-bioloogia üks esitegijas saitan, saatis küsimustiku, et mis te arvate, kas seoloogid võiksid ka keskkonnateemadega tegeleda üleüldse. Siis selle peale vastati talle, et mis asja, see pole küll psühholoogia teema ja aastal 2019 psühholoogid tegelikult mitte ainult keskkonnapsühholoogid, teised ka on võtnud saanud aru, et see on meie asi, et psühholoogide asi ja kõikide et nad nii-öelda paisanud välja selliseid pöördumisi tühi nägema selleks, et, et toetada ka siis seda nii-öelda keskkonnakriisiga toimetulekut või kriisistikuga, millesse me oleme siis praegu minemas. See oleks nagu inimese käitumise juhtimine, mis on vaja siis selgeks teha, kuidas inimesi juhtida, kuidas võtta ära nendelt ahnuse geen ja veel midagi taolist. Jah, ja tegelikult niipea kui me ütleme, juhtimine, siis me ikkagi tahame öelda, et me tahame õudselt neid ülevalt alla juhtida, et võib-olla sealt tuleb ka palju jamasid. Et kuidas teha nii, et me ei peaks neid juhtima, aga nad oleksid targas targalt ennastjuhtivad ja, ja seesama ahnuse geen, et tegelikult on levinud arusaam, et meisse on, on ju, tegelikult ma ise ei ole kumbagi Jahnustega altruism ja me oleme selle kujulised, milline keskkond on meie ümber, mida me keskkond ka neid nii-öelda selline sotsiaalne keskkond, mis soodustab et see on ilusti ära näidatud, et on keskkondi, kus ahnus Ja millised need keskkonnad on, need me jõuamegi selle põneva osani. Erinevad keskkonnad ka siin Eestis, kui võtta erinevaid linnaruume, kui maa elanik maal elavad inimesed linnas, et mismoodi see meid mõjutama. Mis on kellelgilt ja nüüd sa lähed selles mõttes teise teemasse, et kui ma praegu ütlesin, rääkisin tegelikult otsapidi juba tegelikult motivatsioonipsühholoogiast, et ehk siis see, et millised on need sõnumid, mida me oma ühiskonnalt ja lähikaugemast keskkonnast saame, et see saab mõjutada just nimelt seda, et kas, kas me pigem oleme rohkem huvitatud nii-öelda toonist listest väärtustest, võisid unistlikest väärtustest või siis rohkem ilus sõnana juu tahimonia kreekakeelne sõna? Ei, keegi ei kasuta. Aga noh, see tähendab seda, et ma teen asju, mis, kes mind arendavad või mis toetavad kuidagi minu suhteid, sõpru, kogukonda teevad elu paremaks me siis see on nagu teist tüüpi õnn, et see on nagu mõjutatud, aga kui sa nüüd küsid reaalselt ehitatud ruumi kohta ehk siis keskkonna, kui me mõtleme keskkonna all päriselt nii-öelda füüsilisi objekte enda ümber. Siis ma arvan, et jah, niimoodi ei saa kindlasti öelda, et, et võib-olla pärismaa versus linn. Aga kui sa nüüd mõtled sellist avalikku ruumi meie ümber siis tõesti on leitud terve hulk selliseid avaliku ruumi parameetreid, mis, mis on olulised heaolu mõttes. Ja, ja üks minu lemmikteema ja tegelikult ma ei ütle, et kuivõrd see teema mulle meeldib, siis võiks jääda mulje, et ma olen hästi kallutatud, et ma pean seda teemat teistest olulisemaks. Just. Tänaseks saateks valmistudes võtsin uuesti ette hulk artikleid ja siis huvitaval kombel ikkagi igalt poolt tuleb välja, et kui me uurime sellist avalikku ruumi versus meie linnaruume siis päriselt igas mõttes meid taastav element. Ta on rohelus, on loodus. Ja et kui tahta, nagu teada sellist head nippi, et kuidas teha kuidas lahendada igasuguseid hädasid linnaruumis siis alati roheluse ohverdamis arvelt eksis roheluse hoidmise ja lisamise arvelt ja noh, siin on, see on nüüd teema, kus ma hea meelega võin tuua paar minu arust sellist tõesti põnevat näidet, mille peale võiks tegelikult ju laiemalt mõelda. Et näiteks on on seda teemat uuritud viisil. Aastal 2017 ilmus uuring. Niisiis vaatas seda, et kui meil on, meil on ajus selline piirkond, mis tegeleb noh, nii-öelda ellujäämisega või ütleme, stressiga toimetulekuga ja uuriti siis keldrist läbi lõikeliselt hulka inimesi, siis Berliinis ja võrreldi nende kaugusi aga siis päris looduslikust metsast, sellisest nii-öelda jäätmaast rohelusega või siis nii-öelda organiseeritud rohelusest. Ja need uuringud pidanud kõik need seosed ja samal ajal uuriti nende siis selle mandel mandeltuuma nii-öelda terviklikkust või, või heade nii-öelda head tervist mis aitab meistrist Zvezda stressireaktsioonidega paremini toime tulla ja siis tõepoolest leiti, et jah, et et meie nii-öelda aju, see osa on paremas seisukorras, kui me elame looduskeskkonnale lähemal. Ja see uuring, sest õige siis välja olulise aru saama, mis mõnes mõttes meis kuidas öelda, noh me teame, et meie ajule on alati hea, kui me oleme rikastatud keskkonnas loom kaitsnud katsed näitavad ju seda ka, et, et kui meil on ikkagi üksluine ja vähestimulatsiooni väheliigikaaslasi ja tegevusi, et siis siis ei arene ja need ütlevad siis ilusast, et saab olla ka ülerikastatud keskkond, et ehk siis linnakeskkond on ülerikastatud stimulatsiooni mõttes. Et Me oleme stressi mõttes pidevalt nii-öelda ärritusseisundis, kuna linnas on liiga palju stiimuleid, mis kogu aeg ütlevad ajule noh, et, et see, see on, see kõik võib olla ohtu töötle kogu aeg, kas ei tuleoht ja just nimelt see, kuna linn on nagu, ütleme, ülerikastatud rotipuur mõnes mõttes meie jaoks. Eesti ei ole hädas üle ülerahvastatus ega ka aga, aga selliste noh, ebamugavalt linnakeskkonda meilgi. Et siis nad leidsid, et tõepoolest, et see, mis toetab või kaitseb, ongi siis nii-öelda rohevöönd või lähedal lähedal asuv tegelik roherohelus, mis ei tähenda sellist üksikut pitsakest kusagil, vaid ikkagi mingit ala. Aga jah, selle kohta on nagu tegelikult veelgi mõnusamaid uuringuid, et Mitchell ja teised, kes on siis korduvalt uurinud, et sellist asja nagu sotsiaal-majanduslikust ebavõrdsusest tingitud nii-öelda vaimse tervise ebavõrdsus, et kõik uuringud näitavad, et me oleme ühiskonnas üldiselt ei ole võrdsust, onju sellega me ei saa niimoodi, võib-olla pauh võidelda on ju nii, ja uuringud näitavad, et selle ebavõrdsusega seostub ka ebavõrdsus vaimses tervises. Ja nemad siis uurisid ennast korduvalt teinud meditsiiniajakirjad tegelikult, mis seda siis avaldavad. Mõnusad lühikesed artiklid. Et need on siis vaadanud kusjuures seoses ka teiste võimalike muutujate ka, et et kas miski muu tegur saab vähendada seda sotsiaal-majanduslikust ebavõrdsusest tingitud ebavõrdsust vaimses nii-öelda tervises, leidsid, et looduskeskkonna ligipääs looduskeskkonnale vähendab seda ehk siis, kui su elupiirkonna lähedal on kusagil mingisugune loodus, et noh, et sa, loodus võib olla ka, see pole ligipääsetavus on liiga kaugel, sa pead sõitma, autoga võib olla. Ja, ja tõepoolest, et, et see uuring näitas ilusasti, et kui me tahaksime ühiskonnas saada ennast võrdsemaks vaimse tervise mõttes, siis ma jällegi loome väga palju seda rohelust sinna, et ehk siis see on nagu teise nurga alt. Aga jälle meditsiiniteadlased just nimelt on ja vaimse terviseuurijad leidsid leidsid nagu sama tulemuse ja need on lihtsalt paar näidet, neid on väga-väga palju veel, mis ütlevad, et selles ehitatuski ehitatud keskkonnast parim element on see, mis pole ehitatud. Mulle meenub siin ka soomlaste näide, kus uuriti just seda, et mismoodi haiged paranevad, kui haigla aknast on kas park või siis Seis ei noh, see oli Ulrich tegelikult, aga ma arvan, et soomlased on ka seda vaadanud, aga üks suur ja Ulrich tegi neid katseid juba päris ammu, ma ei ole kindel, mis kümnendisse see jäi, et tema nagu avastas selle huvitava seose operatsiooni järgselt, paranen parajenejad, siis vajasid vähem haiglapäevi ja vist ka vähem sellist noh, medikamentoosselt abi pärast operatsiooni, kui nad said vaadata loodust sama näidatud vanglates et ehk siis tervisekaebused ükskõik, kas siis nagu tegelikult või vähem tegelikult siis on, on väiksemad, kui siis loodusele eksponeerimine, et kas see selline passiivne loodus, näe seda näidatud töökeskkondades seda näidatud koolidesse igal pool, et noh, midagi teha ei ole, me ei oska veel luua nii head ruumi monstrum, kaks üle selle ruumi, mis ennast ise loob. Mul üks sõbranna mulle meeldib tema mõttekäik, et ta on leidnud, et haigekassa raha võiks osaliselt ennetuseks mõeldud raha suunata sellele, et anda inimestele kasvuhooned ja paljud oleksid vaimselt väga terved ja paljud haigused jääksid olemata, sest nad tegeleksid oma kasvuhoonetes. Ja oleksid terved, ma väga pean lugu sellisest sõbrannast, et kas keegi on kunagi näinud kurba aedniku? Ei ole, kusjuures see on nagu huvitav see niuke kõrval kõrval teadmine, aga väidetavalt jah, mullas ist olevat isegi isegi selliseid mikroorganisme, kes kuidagi mõjutavad ka meie sellist nii-öelda meeleolu, et see on üsna keerukas seosega, seda nagu mitme kandi pealt näidatud. Et ja, ja see on jah, tõsi. Et loodusega koos tegutsemine on üks lihtsamaid nagu needsamad uuringud ütlevad ise ka, et sain preventsiooni, et noh, et, et kuulge, et me saame nagu vältida igasuguseid. Aga nüüd ma olen loomulikult viinud selle fookus hästi selle peale, et ärme üldse midagi ehitad, loomulikult ehitatud keskkondi. On uuritud Ja lasin sealt välja, tuleb kas siis seal ongi see kurja juur peidus või tegelikult on seal rahuldatud, ütleme inimese suhtlemise vajadus. Ja sul on hästi hea küsimus, et tegelikult huvitaval kombel ongi noh, mida me üle kõige maailmas või ilusa armest armastamine on ju mingis mõttes nagu tasakaal. Et me tahaksime, et ebameeldivaid stiimuleid oleks vähem, aga meeldivaid võiks olla laine rohkem. Ja minu huvi on tegelikult olnud alati rohkem avalik ruum ja et just nimelt huvi, et ma ei ole selle valdkonna uurija selles mõttes minu põhifookus on uurimistöös ja, ja on, on mujal. Aga, aga, ja, ja just et mind ei huvita nii väga kodud või kontoreid või institutsioonid, aga just nimelt see linnaruum, mis on nagu justkui meie kõigi ühine elutuba. Ja, ja seal on küll uuritud, et tõepoolest on terve hulk nagu tegureid, mis tekitavad inimestes teatud tunde millel pooled siis tahavad seal olla ja tahavad suhelda teistega. Me teame, et üksildus ei ole ka vaimse tervise mõte, see asi. Nii et selline suhtlemine ja võib-olla ka erinevate inimeste aktsepteerimine on üks kena asi ja kui linnaruum seda toetab, siis, siis, siis see on hea. Ja, ja mis on ka hästi oluline linnaruumi puhul inimesed peavad tahtma minna õue. Sest teatavasti meil on nagu noh, ütleme liikumisvähese liikumisega on seotud hästi paljud tervisehädad ja inimesed, kui linnaruum on mitte kutsuv siis inimesed üritavad seal vähe olla ja üritusel olla jala. Ega me just tahame, et inimesed oleks linnaruumis hästi palju jala ja ja neid neid tegureid on jah, terve, terve rida, et ja on ka selliseid nagu mõõtmisvahendeid arendatud välja, et kuidas me siis uurime seda linnaruumi, et, et noh, et, et mis on need komponendid ja võib-olla üks üks selline taustsüsteem, mida või noh, mille alusel on siis linnaruumi hinnatud on nii-öelda linnaruumi makro- ja mikrotasandi elemendid ja just nimelt sellist kergliiklust mõjutavad elemendid. Et, et näiteks näiteks, mis on siis head elemendid, on siis selline kõrge selles mõttes kõrge tihedus, et, et igasugused funktsioonid võiks kiirelt vahelduda, et kui sul on nagu pikk-pikk-pikk, et noh, teenindusmaja näiteks siis see nagu väsitab meid ära, et neile meeldib, et siin ja seal on väiksed erinevad pisikesed vanalinn, et kogu aeg see front tegelikult muutub. Et ehk siis selline mitmekesine maakasutus on väga hea, et seal on nii üht kui teist kui kolmandat asja. Ja siis see Ta on palju eri sihtpunkte näiteks kergliigeldaval kaugusel, et sa saad minna jala ja huvitaval ja, ja noh, selline tänava disain, mis igal juhul jõuga surub masinaid aeglaseks. Et ehk siis igasugune selline, kuidas öeldakse Chirssweetsee tüüpi disain kus, kus ikkagi ei saa, ei saa kihutada. Sest me ei taha olla kusagil, kus on noh, ütleme ohtlik ehk siis seesama üle rikastatus tuleb jalakäijale peale ja huvitav, selline interfectiondentsiti või siis jalutatav suureneb, kui on hästi palju nagu teede lõikumiskohti. Sa saad kiirelt üle, et võiksin mõtelda, et jalutatav, see on tore, kui mul on suur sirge magistraal pirita Tallinnani sellistega tegelikult me tahame üle saada, me tahame midagi kontrolli, et me tajume igasuguseid torupiirdeid muidu piirdeid, takistajaid, oma vabaduse piirajatena, mul on hops üle tee, sõber, ma tahan talle tere öelda. Ma pean kõndima 100 meetrit, võib-olla, et see ei ole see, et ehk siis lõikepunktide sagedus on, on, on kontrollitunnet andev. Ja, ja aga et ja inimestele just nimelt ei meeldi sellised noh kuidas öelda, korrapärased, suured ristmikud, noh, Tallinnas võime võimelised mõni selline tuleb pähe, et kaks suurt teed omavahel ristuvad. Vot see ei ole selline lõikepunkt, mis, mis jalutamist suurendab ja ja need on siis sellised, ehk siis selline peene peene kuidas öelda peenekoeline tänavavõrgustik, mis lingi, vajalikke ihaldusväärseid, sihtpunkte nagu töökohad, kodud, liiklussõlmed või siis mingid poed või sellised asjad või paarid. Ja, aga need on nagu makrotasandi elemendid ja need on need, mille peale suudab isegi linnaametnik tõeliselt nagu ka mõtelda on ju, seekord on leidnud, et on olemas ka mikrotasandi elemendid, mis mõjutavad seda jalutatavust ja vaata nende peale me tegelikult tavaliselt nüüd uurijad ikkagi mujal maailmas on aru saanud, et neid saab ka mõõta, et, et need, need mikrotasandi elemendid võivadki olla siis sellised, see tajutud nagu ligipääsetavus, kas ma saan üle, kas ma saan läbi, kas siis liiklus on tajutud ohutunne jällegi on ju kriminogeensus ja ka nauditavus, onju, et kui meeldiv see on, kas siin on midagi, mis tekitab minus lumma, lumm on väga oluline, aga sellest saab eraldi pikemalt rääkida ja siis ka see, et kui arusaadav või selge see liiklus, ütleme see, see linnaruum on, et kui ma tunnen, et ma võiks sattuda segadusse. Ja ärme unusta, meil rahvastik vananeb. Ehk siis me võime kergemini minna, eksi ja kui linnaruum on selline, mis vähendada äraeksimisvõimalust, siis ma julgen sinna sagedamini minna, et see on ka üks asi, et me peame linnaruumis mõtlema ka noh, näiteks Alzheimeri nii-öelda varaste patsiendid ja peale juba et selle peale USA-s näiteks mõeldakse ja näiteks see on selline mikrotasandi element, mis kas tõmbab sind tänavale, tõmbad kui suletud on tänavafondid sinu jaoks näiteks on need asjad, mis on kultuurispetsiifilised, meil ei ole väga tavaline see, et on noh, kas garaažide sissesõidud tänavalt või et nagu see on võib-olla selline ameerikalik. Aga, aga ikkagi maja väljendab seda, et siia saab sisse minna või mitte. Ja selline inimmõtlemises ja ehk siis igasugused sellised varikatused, pingid, mingid laternad, noh, midagi sellist, mis võib-olla ei ole otseselt väli kohvikaga, mis kuidagi on avatud tänavale. Et ehk siis asutuste tänavale suunatus on see asi, mis, mis tõmbab inimesi sellele tänavale. Aga jah, et ikkagi see üks olulisemaid asju on ikkagi jah, see samase kontrolli tunne, et kui autode hulk ja kiirus on suur, see ei ole, see koht on ja kui need detsipillid lähevad liiga valjuks meile väga noh, me väga ruttu tahame ennast selle vastu vastu kaitsta. Jah, aga, aga siin on jah, terve terve hulk veel tegureid, mis on siis otseselt seotud ka sellega, et kas see ruum ühelt poolt, kui ta sinna meid kutsub, kui ta võimaldab seal peatusi teha, kui ma tahaksin sinna jääda omamaiste sõpradega oma lastega see on üks asi, aga, et on ka ruume, mis võib-olla võimaldavad seda, et ma tahan sinna minna korraks üksi, et saada nagu hetke sellisest päeva stressireaktsioonist üle, et siis on veel terve hulk tegureid, mis, mis sellele kaasa aitavad. Meil on täna saates külas Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro ja teemaks on ruum ja keskkonnapsühholoogia, kuidas keskkond mõjutab neid krite? Mul on selline küsimus, et kui me igapäevaselt jalutame siis on nagu meil ühesugused mõtest. Me oleme jalutamas, aga kui me kulgeme ühest punktist A-B kas siis ka kuidagi ruum, meid võib mõjutada võime, olemegi ainult keskendunud kohalejõudmisele ja me ei näe, mis ümberringi toimub. Meid ei ahvatle tänavakohvikud, ilusad purskkaevud, võib-olla pargid, puud, me lihtsalt läheme. Me ei näe isegi teisi inimesi. No tegelikult ma arvan, et see, kui me kuhugi läheme, näiteks kui sa oled noh, et inimesed on ju erinevad, nende liikumisvõime on hästi erinev, võib-olla nende kaasastasitavad asjad on erinevad. Et selles mõttes, et kui see linnaruum on sujuv, mis tekita katkestusi, ebameeldivusi ohuolukord ja mida me peame tegidki töötlema õige, selliseid tajutud, ehkki mitte võib-olla tegelik ja ohuolukordi. Et, et siis ka siis, kui meie eesmärk ei ole nautida seda tänavat ka siis see kogemus, stressilaadung, mida me sealt saame võib-olla suurem. Et tegelikult selline noh, ühest kohast teise kõndimine võiks ju omadega sellist tervist toetavat või nagu öeldakse, salut Salutogeeniliste efekti. Mul tuleb meelde uurimus 2016 tehtud, tõsiselt, äge suuriti pooletunnist jalutuskäiku. Noh, midagi ikka mõelda nii et seal ühest kohast teise minek ja siis vaadata seda ka eri keskkondades ja leiti, et noh, selline põneva disainiga, sest uurija lihtsalt see nagu reaalselt ükshaaval, nendel ma ei tea, 100-l katseisikul ses uurijatest kõndisid nendega kaasa ja siis nagu mõõtsid midagi nagu nendes inimestes. Aga mida nad leidsid? Et sa jalutuskäigujärgne kuidas öelda tähelepanuvõime või keskendumisvõime, noh meie ütleme selle kohta töömälu pärast kõiki jalutuskäik oli see linnaruum või oli see looduskeskkond vahetu jalutuskäigu järgmine sooritus oli kõigil parem. Aga kui nad mõõtsid juba pool tundi hiljem seda sooritust ehk siis sedasama võimet keskenduda, mida kõigil, kes me teeme peaga tööd on kogu aeg vaja. Kui me just ei tõsta konservikarpe, onju. Et pool tundi hiljem oli see keskendumisvõime või nii-öelda jumala sooritus hea ainult nendel gruppidel, kes olid jalutanud looduskeskkonnas ja need, kes olid kõndinud linnakeskkonnas ehk siis nagu Ebameeldiva mas, kusjuures see oli jumala okei nagu suur Suurbritannias kahekordsed majad, noh, mitte midagi sellist hullu. Et see on mingi tohutu tööstusrajoone. Et, et nendel juba poole tunni pärast oli langenud, võime keskenduda tegelikult nii, et me võiksime ikkagi mõtelda selle peale, et, et see interaktsioon, ruumi ja psüühika vahel juhtub, juhtub, tahame või me ei taha. Ja me saame alati neid keskkondi võib-olla selles võtmes natukene ka mõtestada. Et ma ei pea ju sinna jääma, aga see teekond võib olla mõnus, lõõgastav. Kui palju linnaarhitektid arvestavad kaasaja teadmistega ja sellega, mida teadlane Välja uurinud, arvan, et see sõltub hästi palju linnast. Et kui me räägime võib-olla Kopenhaagenist või paljudest üldse vana Euroopa linnades, siis ma arvan, et see teadmine on juba väga tugev, ma saan aru, Ameerikas on Ameerikast on tulnud väga paljud uuringud, sest neil on ikkagi uurida, et neil on olnud varris nagu halvasti. Ja loomulikult need ei ole läbivad, et sellised, võib-olla üle ameeriklased lahendada ka on leitud, jah, väga-väga palju viise, kuidas me saame, saame seda teadlaste teavet rakendada. Eestis on mõningaid katsetusi tegelikult? Jah, ma tean väga-väga mõnusaid linnaametnikke, kes väga mõtlevad selle peale, et jalakäija on keskkeskmes. Aga mul on tunne, et meil see võib-olla ei ole nagu noh, ütleme esmane fookus, ikkagi jala jala käiv inimene täna veel. Aga äkki ta kunagi jõuab sinna, aga linnad, mis on lahendanud nii-öelda tõenduspõhiselt oma ruumi küsimused, näevad tohutu tõusu kergliiklejatega jalakäijatest kui kui ratturitest, sõltumata ilmast või kliimast, mis seal piirkonnas on ja see kliima võib olla tunduvalt hullem nii külmemas suunas või kuumemas suunas või Märjamaa suunas võrreldes meiega. Nii et kõik, kes ütlevad, et meil on halb ilm, tegelikult mõtlen, inimene on halb, linnadisain. Siin on üks huvitav teema tegelikult sisse tuleb, kui on jalakäijad ja autojuhid, me saame kõigest aru, aga tegelikult on ütleme siin kaasaegses Tallinna linnaruumis vähemalt tekkinud uus ohutegur, jalakäijad ja jalgratturid. Ja näiteks tiline Tottega, täna aga üks parimaid tänavaid, kus seda saab alati proovida, on üks pisikene lõike Gonsiori tänaval, kus on tehtud ka barjäär vahele. Jalakäijad on suunatud räästa alla kõndima. Tavaline ja kusjuures veel väga kitsuke selle rajale, et kui sellel jalakäijal peaks olema lapsevanker või mingi suurem käru või midagi, siis õnnetus ei viieks ennast kaua. Et. Aga see näitabki, et kelle arvelt näed, kes on tähtis, on ju, et kui me hakkaksime võrdselt ruumi ära ratturi jalakäija ja auto vahel, et mitte keegi ei tule millegi nii noh, kuidas öelda kitserliku, pealegi täna aga, et miks nendel jalakäijatel ja ratturitel Teil ja lapsevankriga ja veetava kohvriga ja ratastooliga inimestel on keeruline. Sellepärast nad peavad opereerima kõik selle noh, ikkagi suht suhtarvuna väga väikse ala peal ei võeta autojuhtidelt seda maad, vaid võetakse jalakäijatele anda teistele siis veel juurde ja et natuke juba püütakse, aga siis võetakse selle looduse arvelt. Aga küsimus ongi selles, et et noh, et auto tegelikult, et ta ei pea saama linnas kihutada. Tegelikult, et täna meil on nagu arusaam, et, et ta nagu peab. Et siin on, jah, olen endale ei taha küll klatšida, eile pidin kõndima. Et Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogiahoonest Mektorysse. Kuna see vahe on umbes 100 meetrit, milleks minna autoga ja siis selgitatakse sellele kõnniteed seal sõita, kõndida kas autode noh, nagu maantee ääres või poris. Et, et ehk siis jalakäija positsioon meie linnaruumis on selline kõrvaline. Aga Grete arvab, millised on need ideaalsed ruumid või võimalus, et kas maailma näitelt või kuskil, et kuidas on võimalik luua nii, et olema siis jalgrattur, jalakäija, sõidan või tõukerattaga, mis õige varsti jälle välja otsitakse kuskilt, et kus on kõigil hea olla, ei sõideta kedagi alla ja keegi ei vihasta kellelegi peale. Ta saabki kulgeda kõigile ruumi. Ja see on, ma arvan, et see on selline sajandi küsimus ja seda on ikkagi lahendatud ka ja mida ütlevad, et näiteks mõelda meie sellised lemmikud sealtanist näiteks Evestermark võiks noh, ütleme, kelle ettekanded on mulle palju muljet avaldanud. Et, et tegelikult see mõte ikkagi seal seal heas ruumis, me peame ikkagi saama aru, kelle perspektiivist ja me peame ikkagi aru saama, et millised tänavad on noh, me tahame ikkagi luua jalakäijaruumina ja, ja millised siis hea küll ongi magistraalid, aga me võib-olla ei saa neid kõiki funktsionaalsus ei panna sama heana samasse kohta. Aga et igal juhul noh, alati on mõistlik see kuivatada, Ta ja jala on on mugavam kui autoga. Et seni, kuni autoga on mugavam, seni ta sealt välja ei tule, et kui tal on kontrollitunne oma heaolu üle autos suurem sest ei tule sealt ära, et kui tal on kontrollitunne oma liiklemise liiklemise eest rattaga suurem siis ta tuleb ehkis rattaga. Ei pea olema tingimata väga mugav, sest ikkagi vihma sajab, et nad alla panna selga oma paksud paksud vihmamantlid ja asjad ja kummikud. Aga see on ikkagi mugavam. Aga noh, täna on ikkagi see, et noh, katsetades nina ja 12 ratturit, kes veel sõidavad ühte, ma täna nägin, et me ikkagi peame olema võib-olla füüsiliselt ja, ja kuidas öelda tähelepanu mõttes väga palju rohkem heas vormis, kui me tahame ellu jääda selles keskkonnas. Et see ei ole nüüd see tingimus, mis, mille puhul oleks hea olla, nii et ma arvan, et meil on nagu suur tee või pikk tee veel minna sinna, et jalakäijale ja ratturile oleks hea ja ma arvan, et, et, et see küsimus või ühiskondlik kokkulepe, et millal auto olla, et mida tohib autojuhile veel teha nii-öelda, kuidas seda kitsendada tohib. Et see võiks olla selline kokkulepe teema, et aruteluteema. Et, et ma arvan, et hästi paljud asjad on siin kinni sellises noh nagu on alati olnud või nägu on harjumus või, või noh, et meie eeldagi täna sellist võrdset kohtlemist, võib-olla. Aga, aga et äkki ja äkki neid diskussioone võib ikkagi veel jätkuvalt avada? Absoluutselt tead sa aga veel natukene suunaks mõtet teise prae peale, kas on ka võimalik selline asi, et linnaruumi mõju rahvustele on erinev või rahvused on erinevaid linnaruumi kujundanud, et kuidagi nagu, kas on see võimalik, et erinev kultuuriruum, loobki, erinevad linnaruumid, mis toimivadki seal aga ainult seal ja mitte kuskil mujal? Ülimalt hea küsimus ja selle kohta sellest võiks ka hästi palju rääkida. Et näiteks üks väga lahe nähtuseli Ameerikas mingi 70.-te, pigem euro urbanism neile meeldis õudselt näiteks Itaalia või neile meeldis prantsuse ja itaalia kohvikukultuur. Ja siis nad hakkasid looma näiteks üks hea näide, ma ei mäleta, kus linnasse õli, kuhu nad rajasid platsi mees imiteerides Siena keskväljakut, seda, mis on selline nagu merikarbikujuline. Ja see läks täiesti nässu, sest nagu kuna inimeste, nende hoonete funktsioonid seal ümber olid hoopis teised inimeste elulaad oli teine, ilm oli teine ja see oli üledimensioneeritud selg, suurim, nagu nii-öelda planeerimisalane katastroof, et see on üks näide. Et ja et me, kui me võtame üle toorelt midagi teisi apsakaid veel turule tuuakse siis läänearhitekt kuhugi, võib-olla mõnda riiki ja siis unustab ära, et naistele meestele eraldi uksi. Või siis selles kliimas ei sobi mõni ehitusmaterjal, mis muutub mitte jahutajaks, vaid radiaatoriks, näiteks. Et selliseid lapsi on palju, aga et kui mõelda selle peale, mida on ka uuritud nagu prokseerika nime all juba pärast teist maailmasõda sai alguse huul uurija hakkas uurima seda, et milline on see personaalne distants, ütleme see suhtlus nii-öelda suhtlemiseks mugav kaugus. Et see saab olla väga erinev, nagu ma ilmselt reisides kõik näeme. Et see, kuidas noh, kuidas me suhtleme, ka determineerib seda, seda, kui millist ruume me tahame, tegelikult see on ka ikkagi loomulikult indiviidisisene varieeruvus, et me ise ka väidetavalt ikkagi reguleerime, sõltuvalt sellest, kas me tahame täna olla vestluse keskpunktis või me tahame olema natuke tagaplaanil, me valime selle järgi ka istekohti, mõnikord näiteks ühise laua taha. Et seal indiviidi sees on ka selline muutlikkus. Et jah, et seda, seda tegelikult on jah, päris palju uuritud ja sellist, selliseid uurimusi, kus vaadatakse, et kui suur on see ruumimull eri rahvustele, et seda tegelikult on leitud ka, et ikkagi põhjarahvastel on siis vähem ohtu koroonaviirusesse nakatuda. Hoiame lihtsalt distantsi nii palju. See on ääretult huvitav teema, millel võiks peatuda pikalt, aga viimane küsimus, mis on praegu see, mida sina? Ma ei tea, mis sulle huvi pakub. No tegelikult minu selline jah, et see on nagu et loodan, et tööandja ei kuula, ei, see oli nali. Tegelikult, mis puutub sellesse nii-öelda looduskaitsepsühholoogia suunda minu fookus külla naine enam haridusvaldkonnas või õppimise valdkonnas nihkunud keskkonnateadlikkuse nagu mõtestamisel uurimisele ja, ja kui me vaatame seda, mida need ütleme, kõik sellised nii-öelda kogu keskkonnapsühholoogia, sellised looduskaitse-bioloogia uurijad vaatavad, siis on aspekte, mida nad meie arust nii-öelda niipalju isegi vaadata. Ja võib-olla keskne on see, et kuidas üldse meie arusaam või mõistmine loodusest kujuneb, mis on tegelikult tundub olevat hästi tugevalt seda, kuidas me siis looduse suhtes käitume nagu vahendav tegur. Ja et minu nagu praegused, mõned sihuksed, väiksed tegevused on koos väga paljude teiste toredate kolleegidega hästi interdistsiplinaarsed ökoloogidega, haridus, tehnoloogidega ja meedia inimestega. Me tegelikult üritamegi mõtestada just keskkonnapsühholoogia seda või noh, kasutada keskkonnapsühholoogiaalast teavet. Ja, ja ka nii-öelda õppimispsühholoogiaalast teavet just selles noh, kuidas öelda käitumise püsivas modifikatsioonis siis siis nii-öelda looduskaitselistes küsimustes, aga mind huvitab veidigi linnaruumi, et ma natukene teen koostööd ka nagu Tallinna, noh, ütleme mõne mõnede selliste linnaruumi paremaks tegijatega, et aitan neil võib-olla vaadata, et kuidas siis, et mis võiksid olla need tegurid, komponendid, mida võiks fookusesse võtta. Aga mis sa arvad, mis, mis, mis pildi jätab, meil Tallinn-Valga-Tallinn on väga variatiivne ja see ongi põnev, et, et aga et mida meile annab, võib-olla teadus on see, et kui me vaatame kui linnaruumis kulgeme, siis meil tekib võib-olla mingis mõttes mingi tervikmulje ja ma arvan, et kasu on sellest, kui me võtame selle mulje tükkideks lahti, et komponentideks vaatame, et millest see siis kujuneb. Ja kui seda niimoodi süsteemselt teha, siis saame aru, et kuigi me võib-olla oleme teatud asjad isegi juba teinud hästi, siis äkki mõned olulised nüansid jäävad puudu, mida ma ei osanud vaadata. Et võib-olla sellise nagu seniste teadmiste või teooriate alusel niisugune tervikpildi mõtestamine natuke, see on asi, mida, mida saab siin. Aga kuidas on lood sellega, et uurida, mismoodi ütleme, ruumia, stereotüübid mõjuvad inimestele, et kui ütled Lasnamäe järelikult töölisklass, kui ütled kopli, järelikult see, kui ütled kalamaja selge hipsterid, elavad seal ja jõukad IT-mehed ja nii edasi ja nii edasi, et kõik on. Liigutatud selles mõttes mulle meelde häguselt üks uurimist tulemus küll hoopis linnasotsioloogia poole pealt, kus vist on leitud kõige tugevamad ja sageli negatiivsed stereotüübid on meil kohtade kohta, kus me vaevalt kunagi oleme oma jalga tõstnud sest me teame väga-väga hästi, milline seal on, et kui öelda, et Lasnamäe, rohelises, Lasnamäe on väga roheline, tegelikult, eks. Aga, aga kui sa seal käinud ei ole, siis sa arvad, et see on üks igavene igavene hall ala, et, et need on kindlasti olemas ja noh, ma arvan, et mis olekski nagu hea, mida öeldakse tegelikult hea linnaruum on see, mis pakub uudsust. Et ehk siis, et sul on võib-olla ajutised, uudsed, lahedad projektid, funktsioonid, näitused, teatrid, kontserdid suvalistes kohtades, mis tõmbab, või kasvõi need nii-öelda noh, linnaosade päevad või sellised, et mis tõmbavad inimesi, kes sinna tavaliselt ei satu seda linnaruumi kogema ja vaatama ja siis nad saavadki teada, et oi, et näed, et siin ei olegi kõik hipsterid või siin ei olegi ehk töölisklass. Siin polegi ainult hallus. Et, et see on kindlasti selline hea suund, stereotüüp, vähendamaks aitäh saatesse tulemast, kreetar aitäh kutsumast.
