Tere. Mul on väga hea meel teid näha, minu nimi on Polina Tšerkassova, olen muinasjutuvestja ja muusik ja mina. Siin täna teiega rääkida sellest, et kes on muinasjutuvestja kas teie vanaemad või vanaisad, võib-olla vanemad räägivad mõnikord Teile ka muinasjutte. Mõnikord ja, ja kas siis nemad on ka ju muinasjutt, vestjad, kui nad nukas või loevad näiteks, võib-olla keegi räägib peast ka nii, aga nüüd mõelge korraks käinud selle peale, kui te tulete koju, eks lasteaiast, siis Teie vanemad küsivad teie käest, et kuidas sul läks täna ja, ja mida teie vastate tavaliselt? Vaat mina tegin täpselt samamoodi siis kui mina olin väike, alles teie palun, mõned veel siis kui mina tulin näiteks ka koolist või lasteaiast koju, siis minu ema ka küsis alati minu käest, et kuidas sul läks, et räägi, mis hoitud, mis põnevat juhtus. Ja mina vastasin talle hästi. No kõik oli hästi-hästi läks ja kõik rohkem ma ei rääkinud mitte midagi, aga minu ema on niivõrd tähtis kuulda sellest, et kuidas tegelikult läks. Ta oli huvitatud sellest, et mis mul juhtus selle päeva jooksul, mida mu sõbrad mulle rääkisid ja kuidas me mängisime koos võib-olla mis tekitas mulle mured või järsku midagi, mida ma kartsin lausa. Ja minu ema tahtis mind toetada ja aidata mind, et räägiksin talle sellest, et tema saaks mulle midagi omalt poolt head ja innustavad ja julgustavad öelda. Aga mina lihtsalt vastasin talle, mul läks hästi ja kõik. Ja ühel hetkel ma sain aru, kui tähtis on rääkida lugusid ja siis ma sain aru, et tegelikult, aga see on väga suur saladus, see on väga-väga suur saladus, et tegelikult me kõik teie kui ka kõik täiskasvanud kaun, muinasjutu eestvedajad on jutuvestja, et me kõik räägime lugusid ja mida paremini me oskame neid lugusid rääkida ja julgeme rääkida, näiteks siis ma hakkasingi nii tegema, et ma tulin lasteaiast või koolist koju. Ja ma hakkasin tõesti rääkima sellest, kuidas mul läks, alguses oli see hästi liikunud, Läksime sõbrannaga ja mängisime seda mängu siis selles tunnis oli hästi tore, aga vot selle õpetajaga mul oli küll natuke keeruline tänu suhelda ja siis juhtus see teisel päeval, mul oli juba palju pikem jutt ja tuli meil palju rohkem erinevaid olukordi ja põnevaid hetki, mis selle päeva jooksul juhtusid. Ja siis oli veelgi pikem jutt. Ja ühel hetkel ma sain aru, et mina nüüd uscan näha Neid põnevaid huvitavaid olukordi, mis päeva jooksul juhtusid ja nendest rääkida. Ja sellest hetkest algabki juttumistmine. Ja kui te oskate, et erinevaid olukordi tähele panna, neid märgata ja pärast need jutustada kas vanematele või sõpradele siis olete ka juba jutuvestjad. Ja teate, vanal ajal uskusid inimesed, et mitte ainult inimesed ei räägi muinasjutte või teadsid, et kõikidel loomadel kõikidel puudel, kõikidel lilledel, ka merel taeval on omad jutud, on omad lood, mõtle, mõnikord võib-olla lähed teinekord metsa jalutama, siis vaatike ringi näed mingit looma või lindu siis kuule, hästi tähelepanelikult, järskude räägib sulle midagi juhi tööd ja siis mul tuleb meelde üks hästi tore lugu, mis on kusjuures Ida-Aafrikast, mul on siin üks aafrika kõristi kaasas. Eks teine pill, mis küljele Aafrikast pärit, aga Aafrikas mängitakse selle lähiste sarnast pilli. Selle pilli nimi on pikkvile. Kaugel, kaugel Aafrikas sealsamas, kus elavad lõvid, andi luubid ja elevandid, krokodillid, selle lähevad mõned hästi-hästi, suured loomad on väga-väga pisikesed seal kunagi Aafrikas elas üks hästi väike kohev, väga väga väike ämblik. Ja ämblikul oli ka nimi, sest iga aafrika loomal on olemas nimi. Ämblikunimi oli anansi. Seansi tuli hästi kaval ämblik, tema oskas ennast muuta inimeseks. Sest Aafrikas valesti oligi, nii et inimesed said muuta ennast loomaks ja loomad muutsid ennast inimesteks. Nüüd seitse Aafrika väike väike kaval ämblik, anansi oli ka hästi leidlik ja temal oli kavalus, temal oli leidlikkus. Aga tal polnud tarkust. Ta mõtles nii. Mis siis, kui mina saaksin maailma kõige huviga kuuega targemaks? Mitte ainult ämblikuks, vaid olendiks? Kõige targemaks neist kõigist. Siis ta hakkas mõtlema nii, aga selle jaoks ma pean koguma tarkust, et kusse tarkus ikka on, kust seda saab. Ja siis ta mõtles välja, kindlasti. Tarkus on mõlemas muinasjuttudes ja muinaslugudes, nii et Ainantsi mõtles nii, kui mina saan endale covic muinasjutud, kuid jutud kohe endale kätte, siis mina saan kõige targemaks. Kõikidest olenditest ja loomadest. Teema Läks teiste loomade, teiste inimeste, teiste uimeliste teiste tiivuliste juurde hakkas igaühelt muinasjutte paluma ja nende muinasjutte jaoks võitis ta ühe kasti. Minul on küll ümmargune kast, see on tegelikult üks trumm mille nimi on ta. Aga temal oli ikkagi täitsa selline tavaline, kas ta võib-olla oli ümmargune ka, kes teab nii et anansi läks erinevate loomade juurde ja siis hakkas küsimaid? Milliseid muinasjutte te teate? Ja nüüd te peate mind aitama natukene. Nüüd võiksid mõelda, millised loomad elavad Aafrikas ja milliseid muinasjutte teie teate näiteks ja siis saad ühe muinasjutte siia kasti sisse panna. Tulesid vihkasin muinasjutte. Ja nüüd muinasjutulõngakastis ning sina tahaksid ka islami, sina oleksid kaelkirjaku. Pikk kael ja mis muinasjutus sa tead? Ja, ja väga hea muinasjutule viskas, viska lihtsalt. Ja oi, läheb juba palju-palju raskemaks. Nii, sina, kes sina oled veo pääl leopard ja mis muinasjutte sa tead? Kolm põrsakest? Väga hea muinasjutt, siis aga viskasin siia Orti, oi, läks küll palju raskemaks, kastike, nii, palun. Lilluke ja Aafrikas on hästi palju linde, nii, mis muinasjuttu sa tead? Nii tuliseid kast muinasjutte täis, aga vaata, see ämblik Alansi Timo oli natuke ahne, Ta mõtles nii, mina nüüd olen kõikide muinasjuttude omanik ja näed, kui kuuluvat mulle. Ma lähen ja peidan need muinasjutud ära. Nii et enam mitte keegi peale minu ei saa neid muinasjutte teada. Ja ta võttis selle kasti. Ta kinnitas selle oma kõhule, hakkas ronima ka kõige kõige kõrgemale puu otsa, et sinna see kasti ära peita. Ruunis aina kõrgemale ja kõrgemale ja kõrgemale. Aga siis nägin teda väikseid Aafrika lapsed, kes olid seal puu all ja vaatasid, kuidas ämblik ronib aina kõrgemale kõrgemale kui ebamuugoftolon, ruunid olu, kui nii suur kast on sul kõhu vastas ja sa püüad ronida puu otsa, siis muinasjutud käisid selles selles kastis, muud koega. Teiks kalliks teeniks, köiks koliks ja lapsed seal aafrika lapsed seal puu all. Nemad hakkasid naerma, kuidas nad naersid? Nii ikka naersime just täpselt niiviisi naeravadki aafrika lapsed ja nad naersid ja nad ütlesid, Heeennanci mikser ronid niiviisi. Sul on ebamugav. Pane see kast selja taha. Raha just koolis mõtlesime, on seal vist küll hea nõuanne. Järsk, ma pean tõesti seda selja taha panema, letakas seda suurt, rasked ja ebamugavad kasti, kus olid kõik muinasjutud nihutama ta taha tahapoole ja järsku. Läks kas lahti ja köik muinasjutud pudenesid seest välja? Nad lendasid üle terve maailma. Mõned jõudsid põhja mõned jõudsid itta, mõned jõudsid läände, mõned lõunasse ning jäidki sinna. Ning tänu sellele meil ongi nii, et üle terve maailma ikka räägitakse, räägitakse neid ilusaid õpetlikke, rõõmsaid, kurvameelseid, naljakaid. Muinasjutuvestja muusik ja antropoloog Polina Tšerkassova kõneles teemal, kes on muinasjutuvestja. Loeng on salvestatud Eesti lastekirjanduse keskuses. Ööülikool tänab koostöö eest Eesti rahvakultuuri keskuse jutu Westmis festivali ööbiku ööd ja samuti täname kõiki suuri ja väikeseid kuulajaid aiakese lasteaiast seast. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Laste ööülikool 2021.
