Täna on leinapäev, sest eile jäi Haapsalus tulle 10 last. On keegi selles süüdi? Võimalik, et mitte. Me pole olnud ei ole ega ole ka tulevikus loodusjõudude  täielikeks valitsejateks. Meie võime asju ette näha ja kontrolli all hoida on piiratud. Ettekujutus täiesti turvalisest elukeskkonnast on soovmõtlemine. Vahel me väidame, et muretseme oma heaolu  ja turvalisuse pärast lausa ülemäära. Et peaksime elama ilmas loomulikumalt nagu lilleke  või linnuke. Sest kas on linnukesel muret? Andres Vanapa on vastanud sellele luulereaga. Kass on linnukese mure. Ent sulelistele teeb muret ka pakana ja toidunappus. Erinevalt inimesest ei kohanda linnud loomad keskkonda,  vaid kohanevad sellega ise. Näiteks on käbilindudel kujunenud välja viltune ristine nokk. Ja see lausa sobib neile. Kui enamus meie väikestest värvulistest peavad talvepuhkust  lõunamaal siis käbilinnud hakkavad pesa punuma juba pakasega. Kui küsitakse, et kus nad näiteks talvitavad,  siis tegelikkuses nii päris ei saagi rääkida,  et nad hakkavad juba ju talvel pesitsema,  sest et kuna nende põhitoidus on käepide seemned,  mis valmivad juba ju kevadtalvel, siis tegelikkuses  käbilindude pesitsemine hakkabki juba veebruaris pihta,  nii et veebruari lõpus on juba munad pesas  ja haudumine käib veebruari lõpus. Siiski on vahest väga käredad pakased, siis. Emaslind istubki kogu aeg pesal ja, ja isaslind käib teda  siis toitmas, sest tõesti, kui ka emaslind käiks vahel  kasvõi korraks ära, siis selle ajaga külmaga külmavad munad  kohe ära. Ja pesitsemine läheb lörri. Kuuse ja männi käbilindudest räägitakse ikka koos. Põhjus on lihtne. Linnud on nii sarnased, et nende eristamine vajab väga  vilunut silma. Nad on välimuselt niivõrd sarnased, et isegi vilunud  linnuvaatlejad on sageli püsti hädas, et vahet teha,  et kumma liigiga nüüd tegemist on. Käbilinnud on. Siis natukene varblasest suuremad linnud  ja see männikäbilind on siis. Kuusekäbilin just omakorda natukene suurem. Ja kui Käbilinnule otsa vaadata, siis. Kui õnnestub näiteks vaatlustoruga niimoodi lähemalt jälgida,  siis männikäbilind on niisugune jässakam ühe suurem,  tal on niisugune peakandilisem, kukal on niisugune suurem  ja üldse näeb ta nagu võimsam välja. Ja ka nokk on siis kuusekäbilinnul selline peenem  ja saledam männikäbilinnul, niisugune võimsam,  paksem, jämedam, mõlemal, nii kuuse kui männikäbilinnul on isaslind,  on selline üleni punastes toonides. Ja noh, välja arvatud stiib ja, ja saba,  mis on tume. Pruunid ja emaslinnud on niisugused. Kollakas rohelised allikatoonid, et on täiesti selgelt vahe  sees emas ja isas linnu välimuses. Abiks käbilindude määramisel on nende elupaik,  kuid see reegel, et kuusekäbilinnud, vaid kuusikutes  ja männikäbilinnud vaid männikutes tegutsevad,  ei pea alati paika. Käbilindude nimi tõesti viitabki selgelt nende elupaigale  ja toidule, sest et käbilinnud söövadki käbide seemneid  ja kuusekäbilind tema põhitoiduseks on siis kuusekäbide seemned. Tal. Nokk on niisugune peenemgi, et ja nõrgemad kuusekäbisid on  lihtsam nagu puistata ja sealt seemneid kätte saada. Männikäbilind sööb suuresti siis männikäbide seemneid. Et noh, männikäbid on ju niisugused tugevamad  ja võimsama nokaga ongi võimalik lihtsamini. Kätte saada. Nii nagu kakkude ja kullide arvukus sõltub hiirterohkusest,  sõltub käbilindude arvukus käbide rohkusest. Kui Eesti metsades on kõva käbisaagiga aasta,  siis seavad end siia ajutiselt sisse ka naaberriikide käbilinnud. Käbilindude arvukus kõigub tõesti meil väga kõvasti,  kogu areaali ulatuses arvukus kõigub, see sõltub suuresti sellest,  milline on parasjagu kusagil käbi. Ja saak käid on tõesti nende põhitoidus ja,  ja selle järgi. Käe rohkusest sõltuvad need suured hulgurännakud,  et mõnel aastal tõesti Eestis pesitsevad võib-olla ainult  mõned üksikud või peaaegu, mitte üldse otse käbilinde,  mõnel teisel aastal kümneid ja kümneid tuhandeid paare. Kuusekäbilind on selline. Eestis suhteliselt ühtlasemalt levinud, et teda leidub kõikjal. Kui on käbisid palju, siis mis on igal pool teda kõik  kõikvõimalikes metsades. Männikäbilind elutseb meil peamiselt siis Lääne-Eestis  ja ja saartel. Et suurematel männimetsa aladel Pakaselisel õhtul me linde taevas ei näe,  küll aga tähti, võimegi seista nüüd akna juurde  ja jääda tähti vaatama, midagi mõtlemata  ja targutamata. Kuid võime ka minna üheskoos Tartu tähetorni. Tartu tähetornil möödub sel aastal 200 aastat,  asutamisest läheme uurime, mida selle aja jooksul siin  hoones tehtud on. Toomemäel asuv tähetorn on üks Eesti teaduse  ning Tartu linna sümboleid. Poolteist aastat kestnud remondi järel võtab meid avaras  ruumis vastu kaasaja tuntumaid täheteadlasi Jaan Einasto. Tähetorni algusaegadesse vaadates aga ei saa kuidagi mööda  Struve panusest. Reaalselt pani tähetorni käima. Tolleaegne alles veel üliõpilane Friedrich Georg Willhelm Struve. Tema on Saksamaalt pärit. Põgenes sealt viieteistaastase poisina. Napoleoni armeesse värbamise eest. Tema vend oli siin Tartus, gümnaasiumi õpetaja tuli isalt  venna juurde, astusin ülikooli ja hakkasin huvi tundma  astronoomia vastu. Struve tellis ka tähetorni esimesed instrumendid. Nende abil uuris ta kaksiktähti ja määras esimesena maailmas  ühe tähe kauguse. 19. sajandil kujunes Tartu Ülikoolist omalaadi lüli,  mis sidus Euroopa ülikoole Venemaa ülikoolidega. Paljud astronoomid, kes nii Venemaal kui  ka hiljem, siis näiteks Saksamaal said observatooriumi direktoriteks. Nemad alguses õppisid siin Tartu Ülikoolis  ja hiljem läksid siis mujale. Teiseks suurkujuks võib pidada Ernst Öpiku,  kes tegutses tähetornis 1921.-st kuni 44. aastani. Üheks tema olulisemaks tööks oli Andromeda udukogu  ehk galaktika kauguse määramine väga originaalsel moel. Kui oli siis esimene tähe kauguse määraja,  siis pik oli esimene galaktika kauguse määramine. Edasi ta uuris siin tähtede siseehitust ja tema oli esimene,  kes tuli selle peale, et energiaallikad on tuumareaktsioonid. Mis nüüd tähe keskel, kus temperatuur on kõige kõrgem  kus see protsess käib. Ja, ja näitas ka ta umbes teadis juba, kui,  kui kiiresti see protsess käib, leidis tähtede vanused. Päikese puhul oli see kuskil umbes neli miljardit aastat ja,  ja leidis ka, et umbes pool vesinikku on veel alles,  et ena nii kaua jätkub veel, et see midagi väga hullu ei juhtu. Teised maailma astronoomid jõudsid Öpiku 38. aasta tulemuste  kinnitamiseni umbes paarkümmend aastat hiljem Einas. Ta ise hakkas Tartu tähetornis käima 43.-st aastast,  kui seal kehtis veel eestiaegne töökultuur. Kõigest 14 aastat. Teistes koolipoisina tudeeris ta professor Rootsmäe  juhendamisel astronoomiat. Sõja lõppedes jätkas ta pidevat suhtlust tähetorniga  ning loogilise sammuna astus ülikooli astronoomiat õppima. Pärast Ruve ja Öpiku saavutusi tuli just Einastu juhitud  töörühma astuda kosmoseteaduses esiplaanile. Märksõnadeks on kärjekujuline universum ning tumeaine. Mida see viimane endast kujutab? Nüüd on siis teada, et ta on niinimetatud mitteparion aine. See on siis selline aine, mis niisuguseid kompaktseid,  kehi, aatomeid, molekuli ei saa moodustada,  ta nõrgad, väga nõrgalt interakteerub tavalise ainega. Aga missugused osakesed seal on, seda ei tea veel. Ja nüüd hetkel, kuigi on nüüd juba üks, 30 aastat  ka füüsikud see aga pead murdnud ikka ikka suuremaid  ja võimsamaid kiirendeid kasutanud, et seda uurida seni  tulemustega ja kõik andmed nende osakeste omaduste kohta  tulevad praegu astronoomiast. Jätkame ringkäiku kahe sajandi vanuses tähetornis  ja uudistame, mida põnevat leidub ses kõrgete lagedega hoones. Siin on siis tegemist ühe teleskoobiga, ma saan aru. Jah, tema inglisekeelne nimi on transit instrument,  aga meie keelde on ta tulnud üle prantsuse  ja vene keele ja nimetame teda passaaži riistaks. Ja tema. Ülesandeks on siis määrata täpselt seda ajamomenti,  millal täht läheb läbi Tartu Meridiani. See riist on. Nüüd üks hilisemaid Tartu tähetorni ajaloos õigemini tellitud juba Struve ajal  aga jõudis ta siia paarkümmend aastat hiljem  ja nimetatakse teda heliomeetriks. Ja noh, tema ülesandeks on siis mõõta väikesi kaugusi taevas  kas siis planeedi või tema kaaslase läbimõõtu  või siis kaksiktähe komponentide vahelist kaugust. Peateleskoop on siis tavaliselt tornis. Ja siis ongi peateleskoobi torn. Nii et kui keegi Näete neid vanemaid pilte, siis siin oli ümmargune kuppel. Nii nagu taravereski. Aga kui Struve oma teleskoobi kätte sai 1824  siis tuli välja, et see teleskoop ei mahu siia kohe mitte kuidagi. Lõhuti see kuppel maha ja projekteeriti siis uus  ja kuskil selle tegemise käigus tekkis siis tähe tarkadel,  et aga et võib-olla teeks sellise kupli,  mida annab pöörata? Jaaniste sõnul soovisid astronoomid 1902. aastal ülikooli  100. sünnipäeva puhul endale uut observatooriumi. Kuna teistes teaduskond des olid soovid suured,  pidid nad leppima kõigest uue teleskoobiga. 1911 lõpuks pandi see teleskoop siin üles. See on siis Saksa firma Carl seeria toodang. Ja 20 sentimeetrise apertuuriga. Objektiivi läbimõõt ja talle käis juurde veel fotokaamera  ja see fotokaamera oli tol ajal tõesti noh,  ütleme. Kaameraehituse tipptase. Saame aimu ka sellest, kuidas algusaegadel tähti vaatamas käidi. Toona tuli astronoom tormilaterna ja assistendiga üles torni  ja esmalt tuli kuppel pöörata õigesse suunda. Konks läks siia rõngasse ja nüüd assistent võtab siis. Tõmbab selle vintsiga trossi pingule. Ja hakkab siis seda väntama. Ennast ilma igasuguse elektri ilma igasuguse arvuti  igasuguse automaatikata. Täpselt nagu 200 aastat tagasi. Järgmiseks tuleb avada katuseluugid ja ka teleskoop ise  ning panna ette okulaarid. Et maakera pöörlemine teleskoopi paigast ära ei pööras. Tuleb panna tööle kellamehhanism. Teleskoop töötab, optik on tal väga hea. Me oleme temaga siin teinud nii pilte kui lasknud  linnarahval vaadata. Ja loodame, et ta ka järgmised 100 või 200 aastat vastu peab. Ametlikult taas avatakse tähetorn aprilli lõpus,  aga juba praegu saab seal avalikel vaatlusel käia väärika  ajalooga hoone hakkab sellest kevadest tegutsema muuseumina. On ta siis selline astronoomia muuseum, kus lisaks  täheteadusele teeme juttu geodeesiast sesmoloogiast. Jätkame senist pea 100 aasta vanust vaatlusõhtute traditsiooni. See vana komme, et vähemalt kord kuus saavad kõik  linnakodanikud ja astronoomiahuvilised tulla siia planeete  ning kuud uudistama see jätkub. Lisaks tuleb muuseumisse ekspositsiooni kõrval teisigi  atraktsioone nagu näiteks planetaarium. Kui me planeedi puhul räägime keskkonnakaitsest,  siis kas sama võiks kehtida ka kosmose kohta? On ju teada, et lähikosmoses tiirleb suur hulk nii-öelda  kosmilist prügi mis on pärit siitsamast maa pealt. Asi on ju selles, et kui me nüüd saadame noh,  mingisuguse objekti orbiidile, on see siis kas no kasvõi  need Televisiooni ja, ja, ja nende, ütleme, saatjad  või mingid satelliidid, mis vaatavad kas  siis maad või ükskõik mis objektid, kui nad kokku põrkavad  selle kosmilise prahiga, siis see on ikka katastroof,  eks ole. Ja seda nii praegu on spetsiaalsed programmid,  mis jälgivad neid kogu seda taevast meie ümber ja,  ja kõik need niisugused. Kuid selle kosmilise prahi nüüd vähegi suuremad tükid. Need, mis nii-öelda on teleskoobiga avastatavad,  need on ära kaardistatud, need on, ma ei oska öelda,  noh, kümned tuhanded rohkem. Aga peale selle on muidugi kaugemal ka astehoidik. Need võivad mõnikord orbiidiga sattuda meie ligidale  tekitada katastroofi, mis on maa ajaloos korduvalt juhtunud  ja iga kord, kui on tõesti suurem niisugune pauk,  siis on midagi olulist juhtunud. Kui hoida termoses pikka aega elusat mikroobirikast vett  ja siis kork maha keerata avastame, et. Vesi haiseb, see on läinud läppuma. Samasugune asi juhtub ka paljude jääkaanega kaetud järvedega. Vesi neis roiskub. Kalad surevad. Saame me siin midagi ette võtta. Paraku mitte. Maailmas on asju, mida me ei suuda muuta. Ega vist peagi. Kui kõrged küttearved välja arvata, on külmad  ja lumerohked talved eestlastele ikka meeltmööda olnud. Küll ei suudeta aga leppida paratamatusega,  et sellisel ilmastikul on mõju meid ümbritsevale keskkonnale. Madalad rohketoitelised järved, nagu ka Klooga järv on  esimesed hommikupuuduse tagajärjel kalad surema hakkavad. Kuidas siin Klooga järvel siis praegu hapnikuga jää all  olnud on? Ei no ühe lausega öeldes ütleks, et väga halvad,  sellepärast et. Me oleme siia Siia idakalda lähedale puurinud augu ja siin meil on nüüd  kaks hapniku sensorit sees. Ja see parempoolne näitab Põhjahapniku põhja kihis hapnikusisaldus ühe meetri  sügavusel ja jää all näitab see vasakpoolne. Vasakpoolse sensori näit on 0,26 milligrammi liitris  hapnikku ja põhja lähedal on täiesti null,  nii et, et asjaolud on väga kriitilised. Rusikareegel on, et, et niikaua kui on vees hapnikku rohkem  kui kaks milligrammi, on. Kõik väga hästi ja kalade suremist ei toimu. Millised kalaliigid selliseid olusid üle elada suudavad? Eesti kaladest kindlasti kuldkoger suudab hõbekoger  ka linaskile on see juba selline väga ohtlik tase  ja vingerjas ega, ega rohkem liikus. Vaatame, kas me kahvaga kedagi kätte saame? Näeme siin, et palju surnud kalu on ja liikide tundub,  et kõige rohkem on surnud kiiska. Väikest haugi on Surnud, ja isegi ma näen, et mõned hingud on surnud  ja särge ka. Hapnikupuudus tekib olukorras, kus järv on terve talve  lumise jääkaane all olnud ja lumesulavett pole jääpragudest  juurde lisandunud. Kui kinni on külmunud ka sissevoolavad ojad  ja kraavid ei ole järvel lisahapnikku mitte kusagilt tulemas. See on see, et, et hapniku toodavad rohelised taimed  fotosünteesi teel ja talvel, kui veekogu on kaetud jää  ja selle peal ka sageli paksu lumekihiga,  siis valgus sinna ei jõua ja fotosüntees lakkab. Sellest ongi tingitud, et need taimed siis hapnikku ei tooda  ja pigem muutuvad hapniku tarbijateks, hakkavad seal  siis lagunema ja, ja langevad põhja, setivad. Kui hinnata, kui palju kalad siis hapniku ära tarbivad vees,  siis see on võrreldes selle orgaanilise aine ga ikkagi tühine. Kas võib ka öelda niimoodi, et need kalad,  mis sellisel hapnikuvaesel talvel ellu jäävad,  on nii-öelda tugevamad ja, ja nii-öelda looduslik valik on see,  mis, Oma töö noh, kindlasti nad on tugevamad,  nad on, ütleme, võibolla tervemad, nad on võib-olla vähem  nakatunud parasiitidest Kõige rohkem muretsevad kalade suremise pärast muidugi kalamehed. Kahjuks ei päästa aga inimeste poolt jäässe aukude puurimine  ning jää pealt lume lükkamine järve elustiku. Mida suurem on järv, seda võimatum on inimese poolne sekkumine. Aga mis seal jää all siis toimub, mida need kalad seal teevad,  kui hapnikupuudus neid ähvardab? Füsioloogilistest muutustest tuleks kõigepealt nimetada  südametöö intensiivsuse langust aga samas südamelöögi maht kasvab. Siis teine punaliblede hulk veres kasvab  ja punalibled ongi need, mis siis seda hapniku kannavad seal veres. Aga muidugi, mida veel kalad paljud teevad,  on sellised käitumuslikud muutused, et nad tegelikult  hakkavad ikka otsima selliseid kohti üles vees,  kus on siis rohkem hapnikku, kas nad tulevad  siis nii-öelda põhjakihtidest rohkem pinnakihtidesse  või ujuvad kuskile ringi. Näiteks? Mõni Oja või jõe suudmealale kus on rohkem hapnikku või,  või ka lähevad sellistesse kohtadesse, kus on madalam temperatuur,  madalama temperatuuri korral on siis ainevahetuse aeglasem. Samas lahustub ka seal rohkem hapnikku. Selleks, et hapnikuvaeses vees elavate kalade käitumisest  ja nende kehas toimuvatest protsessidest rohkem teada saada  jätkasime juba laboris. Paljud kalaliigid, kui hapnikusisaldus vees langeb,  on võimelised tulema veekogu pinnale ja hingama seal  õhuhapnikku mida siis nimetatakse ka pinna hingamiseks. Karpkalalased suudavad seda paremini teha,  ahvenalased halvemini ja siin antud akvaariumis on meile  siis neli kala liiki, kes on erineva hapniku tundlikkusega,  siin on hõbekoger, siis on kuldkoger särg  ja särje taga on seal Kaug-Ida unimudil ja eeldades,  et kõige tundlikum on nendest särg, siis särg peaks kõige  varem minema õhuhapniku hankima ja nüüd ma puhun  siis veesambast läbi, hakkan puhuma lämmastikku. Ja see tõrjub hapniku välja ja hapniku sisaldus hakkab langema. Nüüd on näha, et hapnikusisaldus on langenud alla kahe  milligrammi liitris ja kalad lähevad aktiivsemaks. Me näeme, et nende hingamissagedus on tõusnud,  nad pumpavad üle oma lõpust rohkem vett,  et saada siis vajalik hapnikukogus kätte. Ja kõige aktiivsem tundub olema nende särg. Kalad on targad, saades aru, et õhku kuskilt juurde tulemas  ei ole, jäävad nad rahulikult põhja kohale puhkama surudes  oma ainevahetuse aktiivsuse alla ja püüdes võimalikult  ökonoomselt halvad ajad üle elada. Tundub, et särjel hakkavad koordinatsioonihäired tekkima. Vähemalt mul jääb, näe, nüüd on olemas ka esimese pinnahingamise. Tegi särg ära. Noh, võikski öelda, et sellisel tasandil ta  siis lülitab ennast näe, võta, võttis jälle ülevalt vee pealt. Ja noh, sedasi need kalad praegu, kes saavad seal Klooga  järvel aukude juurde tulla, nii nad päästavad ennast,  sellised karpkalalased nagu Klooga järve näitel linas  peamiselt ja seal muidugi ka särg, nemad  siis suudavad ennast niimoodi päästa, aga näiteks ahven  ja kiisk, nemad ei oska seda teha. Need kalad, kes oskavad pinna hingamist teha nagu karpkalalased,  need on evolutsiooniliselt palju pikemat aega puutunud kokku  hapnikupuuduse probleemidega. Sest ega see hapnikupuuduse probleem ei ole ainult inimese  poolt tekitatud, see on looduses olnud aastamiljoneid. Olgu või miljoneid, aga särje jaoks on kätte jõudnud hetk,  mil silme eest lööb mustaks. Siin me näeme nüüd, et särg on kaotanud tasakaalu ja,  ja keerab aeg-ajalt kõhtu ülespoole. Et see on selline hapnikusisalduse piir,  kus siis Särg sureks ära, võtaks ta siin akvaariumist välja  ja paneks ta siis sellisesse vette, kus on. Palju hapnikku. Need, kolm kala paistavad väga hästi hapnikupuudusega  hakkama saavad. Kuku sensor näitab praegu 0,36 milligrammi liitris. See on väga. Sarnane sellele näitajale, mis me Klooga järves saime jää  all ja need kolm kalaliiki jääksid seal ilusasti ellu,  sellise sisalduse puhul Muide, kas teate, et koger, karasius, karasius võib ellu  jääda ka siis, kui veekogu külmub põhjani kinni  või kuivab suvel täiesti ära. Ellujäämiseks poeb koger kuni 70 sentimeetri sügavusele mut. Meie inimesed poeme inimsoo ellujäämiseks üksteise kaissu. Kolm osoon.
