Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on raadio kahe igapäevane teadusuudiste rubriik, mis sel nädalal keskendub füüsikauudistele ning neid aitavad Teie jaoks selgeks rääkida saatejuht Arko Olesk ning füüsik Aigar Vaigu. Kui meie eilses klipis. Me rääkisime eksperimendist, mida igaüks võib ja saab kodus järgi proovida, ehk siis kuidas lennutada õlleklaasialuseid siis lihtsalt tänane teema on nii-öelda kodune. Võib-olla paljud meist on seda jälginud ja mingil määral katsetanud, aga, aga päris ohutu see siiski ei ole niimoodi, et me ei soovita teil tormata kohe pliidi äärde ja panni tulele panna. Me räägime täna nimelt sellest, kuidas veetilgad kuumal õlisel pannil käituvad. Aigar õli ja vesi nii-öelda ei, ei lähe väga hästi kokku. Ja õli ja vesi, nad ei käi kokku Kuu ohutuse kaalutlustel väga hästi, kuum õli, kuum vesi. Aga alustame natuke kaugemalt, et kui mõelda nüüd enne seda aega, kui meil kodus olid kõigil need induktsioonpliidid ka täiesti selline puupliit, millel on selline suur raudteed, sinna kõva tule alla. Ja siis paned sinna, tilgutati sinna vett peale või veel ägedam, panen mõne jäätükid. Ja kui nüüd meelde tuletan, mida sa tegema hakkas, hakkas niimoodi ringi tantsima, et justkui seal tulikuum rauda see aurustanud seda v tüki ära, see ei sulatanud, seda jäädi väga kiiresti ära, et miks küll nii. Ja nagu mõelda, et mis seal siis juhtus, juhtus see, et et mida, mida kuumem on see pliit, seda, seda kiiremini ta aurustab ära selle, selle osa sellest veetilgast või siis ka sellest jääkuubikus, mis on kokkupuutes selle pliidipinnaga. Nii aurustab ära, vesi muutub gaasiks, aga see gaasikiht seal vahel kaasjuhib ju väga kehvasti soojustatud. Nii et tekib see Sermine kiht sellest veest, aurustub ära, tekib sinna aurukiht ja see isoleerib seda ülejäänud veepiiska või seda jäätükki. Nii et see enam ei, ei kuumene see, ei, see pliit enam ei saa seda justkui üles sulatada jäätüki või siis seda veetilka ära aurustada. Aga nüüd, kui mõelda, et Sansa aurupadi see veepiisk siis see veepiisk selle aurupadja peal saab justkui nagu ringi lennata, niimoodi ringi sõita. Ja see ongi see efekt, mida, mida need teadlased seal uurisid ja püüdsid seda siis lükata piirile vaadata, et kas seda saaks kuidagi põnevamaks kuidagi ägedamaks teha. See, kui midagi visata nüüd kuumale, et pliidile esimene aurupadja peale tantsima jääb, et see on siis laine Frosti efekt, seda on. Ma loodan, et kõik on seda näinud või proovinud, seda me teame, eks ole ka juba päris ammu, et see, see ei ole nüüd midagi uut, aga mis on see nüanss, mille siis need MIT teadlased ette võtsid? Nad, Nad tegid hüpoteesi, nad arvasid, et kui me paneme puhtale metallpinnale sile metallpind nagu peegel paneme sinna peale, et seal jookseb väga kiiresti see veepiisk ringi sabaga vabalt liikuda. Et nüüd, kui me kataksime selle v teeb selle panni pinna mõne ainega näiteks õliga, William, mis koosneb. Ja nüüd siis selle viskoossus õli peal. See, see veepiisk liiguks palju aeglasemalt. Aga vastupidiselt sellele, mida nad arvasid, et võiks tulemus olla hakkas see veepiisk selle kuuma õlipinna peal veelgi kiiremini ringi liikuma, isegi 10 või isegi kuni 100 korda kiiremini kihutas veepiisk seal ringi. Et selline vastu ootusi tulemus. Ja siis noh, kui on selline äge uudne efekts, mida sa ei oodanud siis mida üks teadlane teeb ja mida tegelikult üks laps teeb, on see, hakkab uurima, kuidas see käib, et mis seda mõjutab, miks see nii on ja mida sellega kõike veel teha saab. Alustame siis sellest, et mis seal siis toimub, et nagu ma aru saan, siis kuidagi üsna keerukas on tegelikult see, see lihtne efekt, et see õli ja vee vastastikmõju tekitab selliseid mullikesi ja kihte sinna veel päris mitu tükki juurde ja just täpselt, et tekib sinna sellised lisakihid ja need tekkinud lisakihid, lisamullikesed ongi siis põhjuseks, miks see miks see vastastikmõju sealsele õlipinna ja selle veetilga vahel nõrgeneb ja ta saabki seal veel kiiremini ringi joosta. Et kui panna nüüd see veetilk sinna külmaõli peale siis seda enam seal ringi ei suusata ja veelgi enam arvestada seda, et õli tihedus on märgatavalt väiksem kui vee tihedus, et see veepiisk sisse õli, sellest peaks isegi läbi vajuma, aga, aga kuuma õli puhul ta sealt seest läbi vajudes tekib sinna peale siis gaasikiht, mille pealse vee tilgakene on ja kuna seal gaasikihi sees on veel mullikesi ja, ja selliseid veel mitu mitu kihti, siis Sa seda vastastikmõju nõrgendab ja sellepärast saabki selle moodi vabalt sõita, nii et see veepiisk, mis justkui mis tegelikult on suurema tihedusega, kui see õli seal all sinna õli sisse ikkagi ei, ei vaju. Kujutan ette, et nendele, kes nagu köögis askeldavad, neil on selline nähtus, pigem tüütu ja tülikas, et kui hakkab sealt õli ja vett pritsima kuuma, siis see on, see on teistsugune, mitte teistsugune. Ka see on natukene erinev sellest efektist, sest tavaliselt, mis juhtub, kui kused, see oht seal, et hakkab seda õli pritsima, on need õli keeb oluliselt kuumemal temperatuuril, kui vesik. Nii seal üle 100 kraadi kindlasti ja nüüd kui me paneme sellesse kuuma õli sisse noh, mida on seal panni peal meil ikkagi paks kiht omal jõul, siin eksperimendis. Seal õhukene kiht, aga meil pannil on päris paks kiht, on seda õli nüüd, kui me sinna kuum õli, mille temperatuur üle 100 kraadi, paneme sinna vett juurde, see vesi läheb momentaalselt keema ja see, et see vesi keema läheb, see hakkab seda sealt seda vett koos õliga hakkab välja viskama. Et kui õli oleks alla vee keemistemperatuuri, siis oleks mingisugust muret, aga ka need teadlased ikkagi viitavad, et kuigi võib tunduda, et see veebisakeste tants või liikumine seal õli peal, et see on selline kaootiline nähtus. Ja et võib-olla lihtsalt peame mõistma, et oleks nagu ohutum, et see on siiski teatud rakendused ja rakendusi saab otsida, et kus meil on vaja seda, et tilgad liiguksid väga kiiresti ja väga väikese takistusega. No üks selge koht on, me soovime, et pinnad oleksid puhtad. Et näiteks kui autoga sõites tahaksid, et veepiisad aknaklaasi pealt teise klaasi pealt, nii kui nad sinna maanduvad, kohe läheksid minema. Et noh, see ongi hea raharakendused, lase oma aknaklaas seestpoolt väga kuumaks, katase väikese õlikihiga ja siis ise vihm sinna peale pidama. Jää. Nali naljaks, selliseid ise puhastuvaid või kiiresti puhastuvaid pindasid. Et neid, neid on vaja mitmel pool, ma praegu ei oska öelda, kus neid vaja on, aga kindlasti on piisavalt rakendusi, kus neid neid saaks kasutada. Ja teine rakendus, kus neid võiks veel kasutada, on, et kui seda see ei pea olema meil pann, see pann võib olla kasvõi vooliku juhtme kujuga. Et siis me saaksime sellistel avatud nii-öelda avatud voolikutel panna piisad jooksma õiges suunas meile sobivas suunas, et kujutage ette, et on selline väike väike nõgu trenn mis on kuum, mille peale on see õlikiht ja sedapidi siis et piisad ise seal nagu kihutavad ringi. Et see on justkui selline pisikene pump sellest teha. Selline oli tänane puust ja punaseks, mis piilus kuumal pannil tantsivate veepiiskade maailma. Siin stuudios olid saatejuht Arko Olesk ja füüsik Aigar Vaigu. Täname kuulamast ning jätkame, jätkame füüsikateemadega juba homme samal ajal kuulmiseni puust ja punaseks, puust ja punaseks.
