Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, raadio kahes alustab puust ja punaseks, meie igapäevane teadusrubriik. Tutvustame teile sel nädalal värskemaid põnevamaid olulisemaid uudiseid, et maateaduste valdkonnast, mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos on siin Tartu geograaf Jaan Pärn. Meie eilses lõigus rääkisime äärmuslikest kliima sündmustest ja nendest seostest inimtekkelise kliimamuutusega. Tänases lõigus vaatame ka ühte nähtust, mille nende mõõtmisega teadlased on nüüd lõpuks enam-vähem hakkama saanud või ühesõnaga mida on püütud palju hinnata ja nüüd on selleni jõutud ja mis samamoodi aitab meile näidata siis nii-öelda seda kliimamuutuste tagajärgi ja, ja mõju. Ja kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis me räägime nii-öelda sellest, kuidas vesi jõuab maapinnalt taevas, eks siin nii-öelda veeringe see osa, kuidas vesi jõuab taevasse ja seal, nagu ma aru saan, on tegelikult nii-öelda mitu viisi, kuidas, kuidas vesi liigub. Seal on kaks põhimõtteliselt erinevat teed. Et üks on aurumine, mida me siis noh, võib-olla see kõige selgemalt näeme, kui me keedame vett potis, siis me näeme, et aur tekib vesi läheb vedelast gaasiliste olekus ja tegelikult täpselt sama asi toimub ka maapinnalt, ainult seal siis mitte nii kiiresti. Kuna temperatuur on oluliselt madalam, aga aga kogu maakera maapind kokku arvutada, on see ikkagi väga suur ja arvestatav kogus vett, mis just nimelt aurumis veel jõuab tagasi atmosfääri ja teine on transpiratsioon, mis on siis taimede poolt taimede veevahetuse siis see osa, kus taimed võtavad juurtega mullast vett ja, ja selleks, et, et oma lehtedele, mis on taimede ju väga tähtsad organid viia toitaineid, siis selle jaoks on vaja taimedel pidevalt liigutada vett ja seda peamiselt just nimelt ülespoole ja see vesi suures osas samuti lehtede kaudu väljub atmosfääri. Ja need kaks Voogu kokku võetuna nimetatakse Evapu transpiratsiooni, ehk siis ladina keeles aurumine oleks Evaporatsioon ja transpiratsiooni siis see taimede veevahetus ja need kaks see kogu maismaalt atmosfääri jõudev vesi, veeaur on Evapa transpiratsiooni. Lase esimest sinna üles läheb, et tuleb mingil hetkel ka alla ja vihma sajuna ja mude sademetena ja, ja kuidas need seotud kliimamuutustega siis teadlased, nagu ma aru saan, on ammu arvanud, et nii-öelda kui seda energiat atmosfääris on rohkem tänu sellele, et Nende kasvuhooneefekti tõttu jääb seda sinna rohkem lõksu, siis, siis annab ka rohkem nii-öelda võimu sellele vaba transpiratsiooni läks siis, seal on ka rohkem energiat, ehk siis rohkem vett. Ta liigub maa peal atmosfääri, siis toob kaasa selle, et mõnel pool maa kuivab rohkem ja ja ka neid sademeid tuleb rohkem ägedamalt alla, aga aga vist senimaani on, ongi olnud nagu raske nii-öelda näppu peale panna, et kui palju siis tegelikult see, kuulge, kuidas vesi liigub, et kui millistes kogustes ta liigub, et seda on vist üsna raske mõõta? Jah, kõigepealt juba neid, seda, et kuidas siis ikkagi temperatuuri tõus, kliima soojenemine peaks seda aurumist ja taimede veevahetust mõjutama. Seda on juba juba teoreetiliselt raske ennustada, et kui meil on jah mingi mullapind siis mida soojem see on, ilmselgelt seda, seda rohkem sealt aurab täpselt, täpselt samamoodi nagu nagu v v potis, et mida rohkem kuumust sinna rauale paneme, seda rohkem sealt aurab. Asi läheb keerulisemaks, kui me ei tea, kas, mis mulla temperatuur on igal pool ja kaugeltki mitte igal pool ei saa kogu aeg mõõta mulla temperatuuri, see juba sõltub sellest, et kas päike paistab otse mullale või on ilm pilves. Kas see muld on, on metsal rohu rohumaal mõne vilja vilja kultuuri all? See see kõik? On lisab määramatust sellele, sellele teadmisele ja hinnangule. Veelgi keerulisem on ju ennustada, et mida teevad taimed kuume kuumemas? Kõige lihtsam oleks ju eeldada, et mida soojem, seda paremini meil suur osa taimi kasvavad, aga ühel hetkel läheb liiga kuumaks, taimedel tuleb stress, nad närbuvad, nad ei suuda enam nii palju pumbata seda, seda arutada, seda vett. Ja, ja hoopis tuleb võib-olla jah, kohalik kohalik katastroof, mida me näeme ka metsade suremust mitmetes. Et piirkondades ja, ja nüüd siis on jah, NASA ja California teadlaste hobiga jõutud sellisele. Globaalsele ülemaailmsele üldistusele, et et summa summarum kõik kokkuvõttes siiski viimastel viimase paari ütleme 14 15 aasta jooksul on, on ikkagi 10 protsenti. Evapo transpiratsiooni maakeralt suurenenud ehk siis see nii-öelda vett jõuab rohkem atmosfääri, mida see tegelikult samas nii-öelda ilma ilma tekstis tähendada võib, et kuidas see siis seda globaalset veeringet muudab ja mõjutab? Kohe esimene asi, mis, mis toimub kogu ökosüsteemis vähemalt selles kohalikus ökosüsteemis, mida rohkem sealt aurub ja, ja vett ära transpireeritakse, aurumine on jahutav ja füüsikaliselt ja termo dünaamiliselt jahutav tegevus. Ehk siis vähemasti selles ökosüst see ökosüsteem jahtub siis selge, et meil on atmosfääris kohe selle selle vee hulga võrra niiskemat. Nii kui me, kui on, kui temperatuur õhutemperatuur ei soojeneks, kui ta jääb samaks, siis on selge, et ühel hetkel peab see niiskus sademena alla tulema, ehk siis see peaks tähendama rohkem sadu. On isegi teada, on, on täheldatud, et näiteks Amazonase vihmametsas puud ise suudavad tekitada sademeid. Ehk siis see, seesama vappu transpiratsioon, see isegi isegi väga lühikeses ajas ja väga-väga lokaalselt, see võibki kohe tähendada rohkem sademeid. Samas kui õhutemperatuur ikkagi ikkagi tõuseb, siis võib see mul on või jah, see, see niiskus, lisand, lisaniiskus ka sinna kenasti ära mahtuda, nii et et sademeid juurde ei tule. Nii et. Et see on pigem isegi võib-olla ja järgmine järgmine küsimus, et esialgu külla on täheldatud pigem suurem Evapo transpiratsioon, et see tähendabki siis suuremat veekadu maismaalt, mida on ka ka näha jõgede vooluhulkades jõed selle selle suurenenud vappu transpiratsiooni võrra, suurema taimede ja tegevuse ja, ja maismaa aurumise võrra on on mõnevõrra jahve madalamaks oma veetasemelt jäänud. Nendest jõgedest me siin ka eelmisel hooajal jõudsime, jõudsime rääkida nii, et ikkagi sellised päris ulatuslikud muutused, mida, mida see kõik kaasa toob. Ja, ja siis tõesti nüüd see nii-öelda algprotsess oleme saanud natukene paremini näppu peale, et, et kui, kui suur või kui tugev see siis on tänu siis satelliitsidele ja NASA teadlastele. Aga siin on meie tänane aeg otsa saanud. Stuudios olid Arko Oleski Jaan Pärn. Rääkisime sellest, kuidas Veeringe ägeneb, võib nii öelda isegi siin, meie meie planeedil ja jätkame maateadusalaste uudistega juba homme samal ajal olge meiega kuulmiseni. Puust ja punaseks.
