Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere eetris on puust ja punaseks raadio kahed teadusrubriik, sel nädalal vaatame uudiseid maateaduste valdkonnast keerlema päris palju ümber erinevate kliima tutuste aspektide ja nii jätkame täna, mina olen saanud saatejuht Arko Olesk ning minuga koos neid teemasid siin selgitamas, puust ja punaseks tegemas on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Meie võib-olla sel nädala eelnevad teemad on olnud, on sellise väga globaalse haardega, et selgitamaks siis kliimamuutuste suuremat ja laiemaid mehhanisme ja mõjusid. Aga täna me võtame sellise ühe nii-öelda näidisjuhtumi sellest, kuidas asjad maakerapaigad on omavahel seotud, kuidas muutus ühes paigas võib tuua selliseid katastroofilisi tagajärgi hoopis mujale ja, ja selleks, et seda nii-öelda neid põhjus-tagajärg seoseid, seda ahelat avada. Me läheme Aasiasse. Me vaatame Himaalajad poolt, me vaatame Araabia merd. Araabia meri on siis selline. India ookeani põhjaosas seal India ja Aafrika tippu ja, ja Araabia poolsaare vahel. Jaan alustame sellest, et, et teadlased on täheldanud Araabia meres teatud muutusi viimasel aastakümnel või pisutrohkemal ajal, et natukene murettekitavaid muutusi, mis need on see peamine on, on siis võib öelda eesti keeles öeldakse vee õitsemine, kuigi botaaniliselt tribla õitsemine, kuna seda ei tekita mitte õistaimed, vaid vaid vetikate vohamine, aga Araabia meres siis suvi eriti oli seda ka varem täheldatud tatud, aga nüüd siis ka ka talvel, millal nii-öelda normaalselt või, või siis vanasti vanal heal ajal ei, ei olnud kunagi õitsemist noh, seal need õitsemise eest saab rääkida isegi peaaegu pihku otseses mõttes, et kui me räägime Läänemeres vetikate õitsemise, siis siis noh, seda on näha niimoodi kosmosest päris hästi selliseid triipe ja, ja kujundeid merepinnal aga seal nii-öelda lõunameredes see vetikatüüp, kes siis seal vohab. Et, et see on selline omapärane, tema lausa hakkab helendama, kui teda niimoodi häirida või näiteks nagu laevaga nagu läbi sõita, siis merepind hakkab uhkelt helendama, nii et see võib olla päris võimas vaatepilt. Jah, see on ilus, aga, aga kes. Asja ökoloogiat tunneb siis kurb vaatepilt. Nii, ühesõnaga teadlased täheldasid, et sellised muutused on toimunud, see tõesti on murettekitav, sest nii-öelda nagu ka Läänemeresse vetikate õitsemine, eks ole, võtab ära hapniku, suretab erinevaid liike sealt välja, kaladel on elu märksa keerulisem, tulevad hoopis teistsugused liigid asemele rohkem meduusi ja selliseid. Aga, aga kust see siis nii-öelda valguse on saanud, miks sellised ootused toimuma hakkasid? Jah, siin tuleks siis vaadata, et kust Araabia meri oma oma talvekliima ja talvised õhumassid saab ja see on hoopis teistsuguse looduse ja, ja kliimaga piirkond, aga, aga seal seal lähedal ja see on siis Himaalaja mägismaa, kust siis need valdavad talvised. Ja noh osa siis mussoon, kliimast, talvised õhuvood, tulevad ja kütused võib olla aga ka siin saates, aga kui mitte siin, siis ka mujal on kindlasti rõhutatud, et üks üks maakera piirkondi Arktika järel siis võib-olla isegi number kaks, mis kõige suuremaid klimaatilisi muutusi läbi teeb. Praegu ongi Himaalaja ja see muutus on Ongi sarnane arktikaga, ehk siis siis liustikud sulavad, lumikate jääb vähemaks, talved muutuvad pehmemaks ja, ja see selle tõttu siis seesama Tall talv on ka Araabia merel, kui ta niigi ei meenutavat kuidagi meie talve, siis seda, seda enam nüüd on ta seal tegev ikka täitsa täitsa suvi. Aga kui just ta täpselt öelda seoses siis selle, selle vee, õitsemise ja vetikatega, mis seal siis talvel Ta vältis, oli võib-olla kaks põhilist aspekti, üks on temperatuur ise, ehk siis seal jahedas nendele nende need vetikad ei kasvanud. Aga, aga võib-olla veel otsesem ja kriitilisem aspekt oli sellised tormi ilmad, mis pärinesid just nimelt Himaalaja alt ja, ja mis selle merevee parasjagu segamini paiskasid, ehk siis olid, ei tekkinud selliseid tuulevaikseid seisva veega ilmasid ei tekkinud, et seda kihistumist, kus, kus jah, pealmine osa siis rahulikult. Ta saab üles soojeneda ja vetikas seal siis vohada. No eks see kokkuvõttes oled tõestus sellest, et kõik paigad siin maakera peal on omavahel mingil moel seotud, ehk siis muutused ühes paigas paratamatult toovad kaasa muutusi ka kusagil mujal, isegi kui me nagu esmapilgul ei ei seostaks neid omavahel, et ta liustike sulamine Himaalajas, vetikate õitsemine India ookeanis ei ole selline nii-öelda loogiline seos, mida me nii-öelda kohe võib-olla suudaksime välja pakkuda. Jah, täpselt minu, minu meelest ka kõigi nende paljude ennustuste stsenaariumite juures, mis on, on kliimamuutuse kohta toodud, kes pöörab tähelepanu, võib olla suurem osapoolte tähelepanu võib-olla kõige katastroofilise matele ja, ja õudsamatele. Ja samal ajal, kui võib-olla suurem osa on tagasihoidlikumad, igavamad või siis järk järgulisemad, siis, siis samal samal ajal see tegelikkus on tihtipeale üldse midagi muud, midagi, ettearvamatut, kes keda keda huvitab, võib ju tuhnida minevikku kirjanduses, et kui palju siis oli neid neid klimatoloog, ökoloogia, kes, kes sellist katastroofi või, või keskkonnamuutust selge sõnaga ennustasid, et. Et need, sellega võib küll arvestada, et ka ka tulevikus ootamatustega tuleb meil. Meil jah, rinda pista just ja me ei saa selle tagajärjel kunagi öelda, et et noh, ahned, Himaalaja liustikud, et, et las nad sulavad või et las Arktika ja Antarktika. Noh, et mis see meisse puutub, et, et see on nii kaugel ja nii kohalik, et et kõigel võib olla negatiivne mõju sellele, kuidas meie siin elame. Aga selline oligi tänane puust ja punaseks täname kuulamast stuudios Arko Oleski, Jaan Pärn. Ning sel nädalal meil teie jaoks veel üks maateaduste uudis varuks, et teada saada, mis on tellitud ja raadio kahe lainele pikkusele taas homme samal ajal kõike head puust ja punaseks.
