Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate saadet puust ja punaseks, kus käsitleme erinevaid põnevaid teadusuudiseid ja mina olen Sandra Saar, aga minuga siin stuudios on ka Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnise ime. Tere, Tõnis. Tervist. Ja tänases saates me saame rääkida sellisest põnevast nähtusest nagu virmalised ilmselt kõik. Kas siis on näinud virmalisi või, või on tahtnud virmalisi vaatama hirmsasti minna, nagu näiteks mina hiljaaegu tahtsin minna, aga paraku ei näinud midagi. Aga millal võiks suunata pilgud taevasse ja virmalisi? Päriselt ka näha? Siin Eestis? No päris ausalt vist võib öelda niimoodi, et peaaegu igal teisel öösel Kord nädalas, et Eestis on virmalised tegelikult üllatavalt sageli näha, kuigi noh, need, mis siis näha on, ei pruugi olla nagu siuksed eriti vau-efekti tekitavad, et on niisugune pisikene kaarekene kuskil põhjataevas madalal põhjataevas üsna või siis noh, mingisugune nagu pilvekene peaaegu, et nad ei saagi aru. Kuna noh, Eestis on ikkagi taevas on üsna valgus reostatud, siis noh, inimesed ja tihtipeale isegi noh, nad ei, ei oska edestada niisama. Palja silmaga vaadates, et on siis pilv, mis on valgustatud linnatuledest, on siis mingi virmaliste laiguke ja erist edestab muidugi see, et virmalised liiguvad tavaliselt, aga mitte alati ja muidugi aparaadiga pilti teha, siis on tavaliselt lihtsam, et vaenlane lihtsalt virmalised paistavad niuksed, rohekas kuma taevas või punakas ja fotoaparaat inimese silmi, öösel värve, eks fotoaparaat registreerib need, et selle abil saab teada, et kas see kahtlane pilv seal taevas on siis virmalised, Karupoeg Puhh. Aga palja silmaga vaadates või ajada ka tänavavalgustusega sassi. Jah, mõnel juhul võib-olla küll jahedalt, kui on niisugused erilised atmosfääritingimused, kus need sambad tekivad, sest firmale siis tal on, kas hambad vahetevahel mitte alati. Aga üks viimane teadusuudis räägib virmalistest ja jupiterist, kuidas nemad seotud on, omavahel. Jupiteri peal on meie päikesesüsteemi kõige võimsamad virmalised. Et Jupiter on tugev magnetväli, hästi tugev magnetväli, jupiterile on kaaslane Iio, millel on aktiivne vulkanism, et aktiivsed vulkaanid ja Khani pursetel siis sealt kaaslase pinnalt lahkunud aine jõuab siis Jupiteri poolustele ja samamoodi päikesetuul päikeselt tulev laetud osakeste vool jõuab Jupiteri boonustele ja seal tekivad siis väga tugevad virmalised. Aga mida see viimane teadusuudis avastas? See jah, teadusuudisel oli niisugune noh, huvitav pealkiri, et, et avastati Jupiteri energiakriisi põhjus. Ja, ja see energiakriis tegelikult siis nii-öelda väljendus selles, et et juba kaua aega, mitukümmend aastat, 50 aastat oli teada, et Jupiteri siis ekvaatori piirkonna temperatuur on omajagu kõrgem, kui see peaks olema. Ja noh, mingisugused jälle mudelid, eks meie parim arusaamine, kuidas mingi asjandus töötab ei suutnud seda kirjeldada. Nii et noh, oli selge, et meie aru saamistes selle kohta, kuidas üks niisugune hiidplaneet nii-öelda toimib noh, olid mingisugused lüngad. Ja nüüd selle uuringu käigus siis modeldi jälle Jupiteri kolme erineva siukse instrumendiga üks, mis tiirutas Jupiteri ümber, see oli kosmoseaparaat Youna. Teine oli jaapanlaste ultraviolettteleskoop kosmoses, mis tiirutas ümber maa. Ja siis Keki teleskoopteleskoobid Havai saartel. Ja need vaatasid kõik siis erinevat asja Jupiteri puhul. Täpselt, et KEKi teleskoobiga vaadeldi piltlikult öeldes siis nii-öelda tehti termopilte jupiterist väga hea nii-öelda lahutusega, nii et hästi hästi pisikesi tükikesi Jupiteri pinnast vaadeldi ja nii-öelda väga hea nii-öelda kvaliteediga mõõtmise tehti väga täpseid mõõtmissaadi teha. Et seal on mingi uus instrument käima pandud, millega seda oli võimalik teha ja parem põhimõtteliselt ei saanudki sihukesi mõõtmisi teha. Ja jaapanlaste kosmoseaparaat mõõtis siis spektreid tegelikult ultraviolettvalguses ja selle abil oli võimalik kah määrata siis temperatuuri ja üldse üldse virmalisi Jupiteri seal pooluste piirkonnas, et kui kõrge see temperatuur seal virmaliste all Jupiteri atmosfääris siis on. Ja noh, Youna siis nägi kogu seda asja, mis toimus noh, väga detailselt lähedalt. Et, et kuskohas on virmalised, missugused nad on, kuidas nad muutuvad noh, kõike seda nii-öelda nagu peab peopesalt, eks piltlikult öeldes. Ja nende jah, nii-öelda kolme kolme siis instrumendi andmed kokku pannes sealt tuli välja. Et need virmalised kuumutavad tugevalt Jupiteri atmosfääri Jupiteri pooluste juurest. Ja sealt tulevad nagu, nagu umbes nagu kuumalained siis mis, mis levivad noh, nii-öelda noh, kui erinevatel aegadel vaadata noh, nii-öelda või vaadata tunde ja tunde ja tunde järjest Hitleri. Et siis on, olid noh, tõesti võimalik jälgida, kuidas siis sellised nagu noh, kõrgema temperatuuri piirkonnad liiguvad seal Jupiteri pilvekihi ülemise osas liiguvad Jupiteri poolustelt ekvaatori poole. Ehk siis põhimõtteliselt virmalised ongi see põhjus, miks Jupiter on üle kuumenenud. Just et seda nii-öelda seal on nagu kaks kaks asja, et ühest küljest me nii-öelda noh, niisugused lained nii-öelda seal Jupiteri atmosfääris blokeerivad normaalselt nii-öelda temperatuuri, noh tsirkulatsiooni ainult tsirkulatsiooni Jupiteri atmosfääris tähendab, blokeerivad ekvaatoril boonustele minevat aina natukene ära ja teisest küljest toovad vooludelt ekvaatori juurde veel noh, nii-öelda seda energiat või soojust juurde. Aga kui 50 aasta jooksul seda ei ole avastatud ja nüüd siis saadi teada, et mis see põhjus on, siis on ju väga suur avastus. Jah, et see tegelikult, et aitab nii-öelda väga palju paremini aru saada, kuidas üks noh, niisugune tüüpiline hiidplaneet töötab. Et ja noh, need hiidlained on samamoodi, on olulised meie päikesesüsteemis, meil oli neli tükki, põhimõtteliselt, eks ja väga paljudes teistes tähesüsteemides planeedisüsteemides, kus on ka väga palju niisugust Jupiteri sarnaseid planeete Kui me nüüd teame, et virmalised on see põhjus, miks Jupiter ülekuumenenud on siis teha me ju tegelikult selle vastu midagi otseselt ei saa. Jah, nii on, ei saa jah teha, eks me peame teadmiseks võtma, aga mis me selle teadmisega edasi saame teha? See aitab meil paremini aru saada üldse astronoome, eks, et kuidas see loodus, mida me kõikjal ümber näeme, aga siis suures skaalas universumi skaalas noh, kuidas see kõik tekkinud on ja kuidas see töötab. Ja meie oleme üks tükk sellest, eks me tahame enda kohtud palju teada saada. Oleme ka saanud ja noh, loodetavasti saame veel. Ja natukene noh, võib-olla noh, seal on võib-olla natukene kaudne see, et et kuna ka päike on selle asjanduse juures mängus siis võib-olla virmaliste tekkimise enda kohta see meile palju ei ütle, aga virmalised ka maa kontekstis olulised selles mõttes, et virmalised on nii-öelda päikese ilma või siis noh, peegeldus meie maa atmosfääri ülaosades. Ja, ja see võib meile päris korda minna noh, kasvõi sellepärast, et kui on mingid väga suured päikesepursked ja päikeselt tulev laetud osakeste vool jõuab nii-öelda täpselt otse maa peale seal väga suur kogus seda ainet tuleb siia siis see moonutab väga, väga tugevalt meie maa magnetvälja tekitab magnettorme. Ja need magnettormid võivad tekitada väga massiivsed elektrikatkestusi näiteks nendega juhtunud ajaloolisel ajal, aga õnneks viimasel ajal mitte. Ehk siis miski, mis võib esialgu tunduda justkui hästi kauge ja ei puuduta võib-olla meid igapäevaselt tegelikult omab väga suurt mõju elule meie planeedil Maal. Aga sellised saite, sellenädalased, kosmoseteemad, aitäh, tõni Seenme rääkimast viimastest põnevatest kosmoseuudistest ja meie oleme juba puust ja punaseks saatega tagasi. Järgmisel nädalal ilusat päeva jätku. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
