Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toel. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate saadet puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal räägime kosmose teemadel ja kosmoseteemasid aitab lahata Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eelmäe. Tere, Tõnis. Tervist. Täna me räägime ära söödud planeetidest. No see kõlab küll väga intrigeerivalt, kuidas on võimalik, et planeedid saavad ära söödud? Hästi tegelikult jah, et on, on tõesti võimalik, et et kui pähesüsteem või ütleme, täht kosmoplaneedi süsteemiga tekib et erinevatel põhjustel näed, kas siis päris tekivad planeedid, võib-olla mõnel juhul ka juba valmis tekkinud planeedid kukuvad oma tähe sisse. Ja. Selle kohta on nii-öelda teoreetiline võimalus on olemas selles mõttes, et noh, me arvame, et me teame füüsikat piisavalt palju, et selline asi on nii-öelda võimalik. Aga nüüd on päris hea küsimus on see, et, et noh, et, aga kuidas me teame, et mingisugune täht on oma planeedid ära söönud. Ja siis see konkreetne uurimine sellele nii-öelda küsimusele siis proovisingi vastust leida. Aga kuidas me siis teame seda? See idee oli noh, tegelikult hästi lihtne, paljud sellised geniaalsed asjandused on hästi lihtsad, eks. Et see arutelu oli umbes selline, et kui me vaatame taevas kaksiktähti, mis tõesti on kaksiktähed, kaks tähte, mis on omavahel seotud, aga mis ei ole võib-olla üksteisele nii lähedal, et nad 11 nagu tõsiselt mõjutaksid, et noh, nii-öelda kaks ümber üksteise tiirutavad Päikese sarnast tähte, näiteks mis on siiski üksteisest neile mugavas kauguses mugavas kauguses, selleks, et kummagi tähe ümber saaks tekkida oma gaasiketas ja niisuguses noh, nii-öelda tolmu ja, ja niisugune kivipuruketas lõpuks, kus saaksid, saaksid tekkida planeedid. Noh, eeldus on nüüd selline, et kui need kaks tähte tekitavad samas väikses mingis gaasipilve tükišüklombis siis võiks ju arvata, et nende keemiline koostis on ühesugune üks gaasipilv ikkagi lõpuks lihtsalt seal tekkis kaks tähte, mitte üks või noh, rohkem tähti, tekkida ühest sellisest väiksest pilvest ja idee oli see, et vaatame kaksiktähti ja mõõdame nende spektritest väga-väga täpselt. Nende keemilise koostise, ku keemilised koostis on samad noh, siis on needsamad, see on see, mida me eeldaksime, kui nad ei ole samad seal, mingisuguse ühes tähes on mingisuguseid elemente, keemilisi elemente, noh, rohkem või vähem kui teises. Et siis on noh, hea küsimus, et aga mis see põhjus siis on. Ja kui nüüd, et noh, see arutelu veel nii-öelda edasi viia sealt, et et milliseid elemente siis on seal rohkem või vähem võrreldes teise tähega. Selle põhjal on võimalik siis kah ütelda, eks, et noh, et kas need kõige raskemad elemendid ütleme raud ja räni võib-olla, ja noh, sellised, mis tahked ained nii-öelda või mis on väga raskesti avastatavad ained. Et, et noh, et kas neile rohkem näiteks see nii-öelda uurimishüpotees oli siis selline, et kui ühes tähes leitakse nagu, ütleme rohkem rauda või rohkem süsinikku või mingeid muid nihukesi asjandusi raskemaid elemente, et siis on põhjust arvata rohkem kui teises, sest selles nii-öelda kaaslast nähes et siis on põhjust arvata, et viimati on see nii-öelda rohkem reostatud täht siis noh, nii-öelda mingisugust sihukest lahedat ainet enda sisse või enda peale kogunud võrreldes selle tähega, millel sellist noh, ütleme üleküllust ei ole mingites elementides kuidas ta sai seda ainet enda peale koguda. See on nüüd see, et kuidas need planeedisüsteemid tekivad või ütleme, kuidas on protoplanetaarne ketas sihukene noh, gaasi ja tolmu ja lõpuks siis kivikeste planetasi maalide, mis on siuksed kivikeste suuremateks tükkideks kogunenud, siuksed, kamakad on umbes võib-olla meie asteroidid ja milles siis lõpuks tekivad planeedid näiteks et, et kui sellised nii-öelda selline materjal jõuab juba nii-öelda valmis saanud tähe peal, et täht ise juba süttinud tähena tavaline täht ja ta siis neelab endasse planeedid, siis noh, kogus näiteks maajagu ainet päiksesuurusel tähel annaks noh, täiesti hästi mõõdetava siukese nii-öelda näiteks raua ülekülluse signaali, et me saame teada, et noh, et ta kaudu oleks rohkem. Ja noh, ka natukene siis selle kohta on võimalik noh, nii-öelda teada saada, et et millal see asi aset leidis planeetide ära söömine. Et kui täht alles päris tekib, et kui ta juba on noh, natukene on veel aega selleni, kui ta tähena süttib päriselt. Et sisse nii-öelda planeedi jagu maa jaguma pere, sina täheaines seguneb seal sees ära ja see on nagu tilk ookeanis. Kui nii-öelda on süttinud juba tähena töötab nagu täht siis see aine on põhiliselt just sihukeste päikse massiga tähtede natuke suurem, pisut suurema massiga lahtedel on tähe väga seal välimises pinnakihis ja siis see nii-öelda maa mass enam ei ole mitte tilk ookeanis, vaid umbes nagu tilk, noh, ma ei tea, kruusi suid tünniseks. Mastaapide erinevus on nii palju suurem. Ja, ja noh, me suudame seda eristada. Aga miks meil on vaja eristada seda, mis me edasi saame selle teadmisega teha, nüüd? No selle teadmisega saame näiteks edasi teha siukest asjandust, et et kõigepealt me saame välja mõelda või selle põhjal mingit nii-öelda noh, peale mõningaid uuringuid, ma arvan, et või noh, arvestatavaid uuringuid. Et kuivõrd erilised meie oleme, eks, et noh, päikesepäike ja maa. Et miks meie nii-öelda planeedisüsteem olemas on, miks meil ei ole ära söödud päikse poolt näiteks. Ja teine asi, et, et noh, kui me tahame teada saada, noh, ma, maa on pisikene planeet, maasuguseid, planeete maru raske leida teiste tähtede juurest. Ja üks põhjus, miks need on küll raske leida, on see, et siukseid väikseid tähti hästi palju noh, siin meie läheduse miljoneid tegelikult. Ja ma ei tea, mille, milliste tähtede juurest otsida noh nagu väga väga detailselt otsida. Sest maaaasta on noh, ma üks tiir ümber, meie päikese on üks aastaseks. Ja noh, see tähendab, et ka teiste sarnaste tähtede juurest maa-sarnaste planeetide otsimiseks me peame tegelikult võrdlemisi kaua neid tähti vaatlema, aga kui need on miljoneid teleskoop on loetud hulk, siis oleks parem mitte nööpnõel heinakuhjast otsida, vaid juba omada mingisugust oletus selle kohta, et milliseid tähti oleks mõtet noh, nii-öelda uurida ja noh, mõtet oleks uurida siis selliseid tähti, kus on nende mingisuguste raskemate elementide üleküllus võrreldes siis tavalisemate tähtedega Ehk, et me teaksime, kuhu suunas nii-öelda teleskoobid suunata ja mida vaadata. Ja seda siis seda siis annab täpsemini edasi uurida ka, et mis sealt, mis sealt leiab. Aga selliseid kosmosejutud tänaseks homme juba uued teemad, aitäh kuulamast. Bussi punaseks, puust ja punaseks.
