Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teaduse rubriiki puust ja punaseks, mina olen saatejuht Sandra Saar ja sel nädalal käsitleme siin saates Kosmose teemasid ja minuga on stuudios ka Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Einmann. Tere, Tõnis Kõrvits. Ja tänases saates räägime lähemalt kosmilistest kiirgustest. Mis me peame silmas kosmiliste kiirguste all. Seal on võib-olla isegi võib öelda, tõmmata terminoloogia mõttes joone vahele, et kosmiline kiirgus on igasugune, ka see, mida me nii-öelda päikese paistena näeme, et kosmosest tulev. Ja teine on siis kosmilised kiired, mis jälle noh, ei ole nagu päris päris nii-öelda võib-olla hea termin. Sest noh, nad ei ole nagu päikesekiired, need on tavaliselt On nad osakesed näiteks prootonid, elektronid või võib-olla heeliumi tuumad, mis liiguvad hästi kiiresti, see tähendab, neil on hästi-hästi suur energia, väga suuri energia, liigord peaaegu valguse kiirusega. Või siis ka gamma gammakiirgus mis siis ongi nagu footonid nagu valguse footonid, gammakiirguse footonid sarnased, aga nende energia on ka väga-väga-väga kõrged. Aga selle kosmilise kiirgusega on seotud ka maailma suurim teleskoope. Milline on siis maailma suurim teleskoop, kui suur ta on? Jah, see, see on tõesti huvitav, et ega sellest väga palju ei räägita, et kui räägitakse maailma kõige suurematest teleskoopidest, siis tihtipeale on näiteks lahanokeki teleskoobid kaks tükki Havai saartel või, või siis Lõuna-Aafrikas on üks kümnemeetrine teleskoop ka Kanaari saartel sarnane siig ja ehitatakse Lõuna-Ameerikasse 39 meetrist teleskoop, aga see veel valmib kunagi tulevikus. Siis praegusel hetkel tegelikult on olemas 28 meetrine teleskoop, tõepoolest selle nimi on Hess kaks. Ja Hess on siis ühe teadlase nimi, kes avastas kosmilised kiired tegelikult umbes 100 aastat tagasi 100 110 aastat tagasi. Ja see teleskoop asub Namiibias kõrbes, lihtsalt teleskoop vaatab lihtsalt ilma kuuta öödel taevasse ja otsib seal sellist kahvatut, sinakat, heledust. Ja see kahvatu sinakas helendus tekib, tekib sisemiselt samast kosmilistest kiirtest. Kui need põrkavad, tulevad hästi suure kiirusega maa atmosfääri, põrkavad atmosfääri siis aatomite ja molekulidega. Ja annavad mingitele nendele osakestele hästi suure energia ehk hästi suure kiiruse. Ja kui see kiirus on suurem kui valguse kiirus meie atmosfääris meie õhus siis tekib niisugune kahvatu helendus, mida nimetatakse tserenkovi Helanduseks kiirguseks. Vot see teleskoop vangist tšenkovi, teleskoop, mis mõõdab seda heledust ja iga sihuke Helendusest sähvatus on siis ühe kas sihuke hästi suure energiaga footoni või mingi osakese sattumine atmosfääri. Ja nüüd hiljaaegu see teleskoop leidis ka midagi huvitavat. Tegelikult see nii-öelda kosmiliste kiirte saladuse avastus on mitme päris mitme teleskoobi nii-öelda koosmõju või koostöö tulemus. Et jah, maa pealtvaatesse sama s2 ja vaadeldi Ühte konkreetset supernoova plahvatuses alles jäänud sihukest gaasipilve selle supernoova jäänukid nii-öelda kust on teada juba varem, et sealt tuleb kosmilisi kiiri, et sealt tuleb gammakiirgust, sealt tuleb röntgenkiirgust, sealt tuleb raadiokiirgust, seal tuleb mida iganes, põhimõtteliselt isegi nähtavat valgust natukene. Ja kui see Cherenkovi teleskoop mõõdab sedasammust Helendust atmosfääri, siis selle põhja on võimalik tegelikult leida, kui suhe energiaga need osakesed on ja osakese energiat on võimalik siduda, noh, kas nende protsessidega, mille käigus selliseid hästi suuri energia osakesed üldse tekivad, on nad siis kama, footonid või on nad siis mingit prootonid vesiniku aatomi tuumad. Ja sellega koos töötas ka paar raadioteleskoopi, millega siis tehti raadiokiirguses vaatlusi Supernova jäänuki vaatlusi. Ja siis oli seal nii-öelda pundis veel XML Newton'i nimeline röntgenteleskoop, mis on kosmoses mis on siis Euroopa kosmoseagentuuri niisugune kosmoseobservatoorium, mis vaatleb röntgenkiirgust ja nüüd pannes kokku kolme täiesti erinevat tüüpi vaatlusi on sihukestest üsna lihtsatest ja mõistlikest, nii öelda eeldustest, mis ei ole nagu siuksed, punnitatud eeldused, vaid noh, me teame, et loodus töötab niimoodi. Nendest kokku pannes on siis võimalik tõesti järeldada, et need kosmilised kiired, vähemalt osad nendest ja võib-olla küllalt suur osa nendest tekivad just nimelt nendes supernoova jäänukites. See huvitav osa või noh, see oli umbes selline, et et see nii-öelda järelduste ahel on noh, nagu ka niisugune selles mõttes huvitav, et kuidas inimeste loogika töötab, et kuidas üsna keerulisele probleemile hästi elegantset lahendust nagu leida otsida. Et seal on leitud, et noh, seesama gammakiirgust kannatlikkuse heledus ehk kui palju meile neid hästi suure energiaga gamma fotoneid tuleb atmosfääri, milles Hess siis näeb? See on võrdeline sellega, kui tihe on gaas seal, kui palju seal on gaasi. Sest see protsess noh, nii-öelda, kus need Kamav kvandid tekivad, on siis, kui hästi suureneriega näiteks aatomituumad, prootonid põrkavad kokku lihtsalt tavalise jaheda võib-olla gaasiga üsna. Ja seda gaasitihedust saame mõõta raadioteleskoobiga. Et selle, seda on võimalik sealt mõõta. Ja samas on siis see, et et need gammakiirgust võivad tekitada ka elektronid hästi kiiresti liikuvad elektronid ja nende elektronide hulk on võrdeline jälle röntgenikiirgusega, mis on tekitatud elektronide vahendusel. Nii et siis saab panna röntgenkiirguse siis selle gammakiirguse raadiokiirguse andmed kokku ja on võimalik leida niisugune väga hea noh, nii-öelda kooskõlaline, niisugune mudel või sihukene, et noh, nii-öelda kuidas me näeme sellist asja nagu me näeme või noh, mis selle põhjused on. Ja, ja see tõenäoliselt on niisugune esimene pääsukene ja noh, neid uuringuid hakatakse järjest rohkem tegema, et, et ka need noh, võib arvata, võib-olla tserenkovi teleskoop see Hess, kaks, et see oli praegult see piirav faktor, aga see on jõudnud parasjagu nii sellisele tasemele, et neid uuringuid on võimalik teha. Aga mida on võimalik edasi uurida, nüüd kui meil see teadmine, mis me just saime, on olemas. Saab vaadelda teisi neid igasuguseid Supernova jäänukeid ja põhimõtteliselt teha nii-öelda arvepidamist, teha eelarve. Et, et kui palju veel lihtsalt öeldes jah, ja et noh, meil on kosmoses ka igasuguseid instrumenti, mis neidsamu saidki gammakiirgust ja osakesi registreerivad. Aga nende nii-öelda suunatundlikkus on üsna halb, et noh, on kuskilt sealt kohast, no umbes kuskilt sealt taevast tuleb. Et see noh, nii-öelda täpsus ei ole, suuna täpsus ei ole väga kõrge, nendel selle Hessile on väga kõrge. Ja kui siis nii-öelda noh, määrata ära erinevates suundades taevas, kust, kui palju tuleb, millistest allikatest, kui palju seda kama kiirgus tuleb, siis on põhimõtteliselt hakata võimalik vaatama. Et noh, et gamma kirjustab nii palju, noh, sealt peaks tulema nii palju näiteks prootoneid ja nii palju René kosmilist tegijatena. Ja et kas need, kas need asjad omavahel kokku klapivad, neid hüpoteese on palju olnud. Aga see, mis nagu tegelikult toimub selle kohta ei ole nagu päris head, nagu siukest ei ole head lahendust olnud. Aga nüüd siis on võimalik edasi just nüüd tõenäoliselt on võimalik juba hakata midagi päriselt teadma, mitte lihtsalt arvama. Sellised kosmosejutud tänaseks juba homme räägime edasi põnevatel kosmose teemadel, aitäh kuulamast. Puust ja punaseks. Puust ja punaseks.
