Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toel. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate saadet puust ja punaseks, kus sel nädalal käsitleme Kosmose teemasid. Mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on minuga stuudios Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eelmäe. Tere, Tõnis. Tervist. Ja sel nädalal ma, nagu ma juba mainisin, räägime kosmoseteemadest, aga tänases saates saates käsitleme siis ülihõre taide galaktikaid. Ja me peame ilmselt alustama sellest, et mis need ülihõredad, galaktikad üldsegi on. Ülihõredad, galaktikad on sellised galaktikad, mis on meie Linnutee, meie galaktikasuurused, umbes meie linnud on natukene pigem suuremapoolne kui väikene galaktika. Aga tähti on seal noh näiteks 100 korda vähem 10 kuni 100 korda vähem, kui meie galaktikas meie galaktikas on, ütleme 200 miljardit tähte. Et seal on siis vastavalt võib-olla paar miljardit tähte ainult. Ja noh, kuidas siis on, et ruumala ja ruumala ja mingisuguse asjanduse koguse põhjal saab tiheduse, nii et siis ongi ülihõredad, et kui tihedus on väike, siis on hõre? Noh, võib ka öelda jah, et ülidifuussed, galaktikad. Aga ma arvan, et see maalähedane on kah täitsa head. Et jääme ülihõredate juurde näiteks, aga miks, miks need ülihõredad galaktikad on olulised. Nad on olulised ja nad on huvid, huvitavad on nad sellepärast, et need on, nad on leitud võrdlemisi hiljuti selliseid galaktikaid kaua aega tagasi üldse ei tuntud ja nad tõenäoliselt kõik on leitud viimase, ütleme kümne-viieteist aasta jooksul ja need ei ole väga palju teada, aga noh, juba siiski on, kuidas see võimalik on, et nad alles nüüd leiti nende, see, nende galaktikate leidmise probleem ongi see, et seesama väga et nad on väga hõredad, tähtede kontsentratsioon nendes galaktikasse on väikene ja seetõttu selle galaktika nende kogu heledus, mida me näeme, on noh, suhteliselt tagasihoidlik. Ja kuna nad on nii suured, siis nii-öelda see heledus ühe nii-öelda galaktika noh, mingi pinna või pindalatüki kohta, nii nagu me taevas näeme, maru madal. Ja meie tehnika lihtsalt ei ole olnud piisav, et noh, nii-öelda nii väikese pind heledusega asja taevas näha, mis on suhteliselt suured, eks et nad on olnud seda taevafooniga noh, nii-öelda võrreldavad võime, teleskoobid pole lihtsalt näinud piisavalt nõrku tähti taevast. Ehk siis tehnika areng tegelikult annab võimaluse avastada uusi põnevaid galaktika. Jah, see on astronoomias ja üldse nii-öelda fundamentaalteaduses hästi tavaline, et tehnika areng nii-öelda käib kaasas nii-öelda teadlaste soovidega ja vastupidi. Aga nendest ülihõredatest galaktikate, sest me ju tegelikult täna räägime sellest, et selle kohta on üks põnev teadustöö ilmunud ja sa saad nüüd seda tutvustada lähemalt meie raadiokuulajatele. Jah, et uuriti, et kuidas need ülihõredat galaktikat üleüldse tekkida võiksid. Ja on arvatud, et need galaktikad on nii-öelda nagu siis mitte õnnestunud linnude, võiks öelda võib-olla teistpidi või noh, nii-öelda võrdlusena. Et ei ole päris selge, miks nad tähed seal galaktikas juurde ei teki. No üldiselt see tähendab seda, et ei ole gaasi enam nendes galaktikas, millest saaksid uued tähed tekkida. Aga kuhu see gaas siis sai, näiteks linnutees on gaasi piisavalt, Tähed tekivad suhteliselt suurel arvul ka tänapäeval. Ja et ei ole head nii-öelda sellist nagu selgitust, et kuidas üht tüüpi galaktikad tekivad. Ja nüüd siis selle uuringu käigus on tehtud ohtralt mudeleid ja võrreldud neid mudeleid siis ka vaatlusandmetega ja on siis jõutud sellisele järeldusele, et osad nendest galaktikatest on sellised, mis praegu asuvad, noh, ütleme kosmoses kuskil tühjades kohtades, tühjades kohtades selles mõttes, kui galaktikat või suurem osa galaktikaid asub kas galaktikaparvedes või galaktika pides. Noh, mis on siis siukesed mõnest galaktikast, võib-olla mõnest 10-st galaktikast koosnevad kooslused ja galaktikaparvede võib olla sadu või tuhandeid galaktikaid sisaldavad. Ja nende üli hõredalt galaktikate puhul võiks eeldada, et, et sellist tüüpi b galaktikad võiksid olla kaaslaseks mõnele hästi massiivsele, galaktikale või, või mingis galaktikagrupis või võib arves kus siis teised galaktikad on nii-öelda piltlikult öeldes imenud välja kogusele gaasinas galaktikas gravitatsiooni abil. Aga kui me siis näeme kuskilt tühikus siukest galaktikat, no seal ei ole midagi, mis aga niisugust asja teha noh, justkui nagu segane värk, et, et mis see siis põhjus võiks olla. Ja nende mudelite tegemisel siis selgus, et, et on olemas täiesti niisugune võimalus, et need galaktikad praegult on nendes tühjades kohtades, tühimikes ja kunagi nad on olnud mõnes galaktikaparves näiteks ja siis noh, on niisugune nagu linguefekt või selline, võib öelda võib-olla selle kohta, et mida kasutatakse näiteks ka meie päikesesüsteemis kosmoseaparaatidele kiiruse juurde andmiseks, et kui kaks galaktikat omavahel üsna lähedale nagu lähedalt kohtuvad siis võib juhtuda, et üks nendest galaktikatest visatakse noh, kas sealt baarist välja või noh, nii-öelda selle, see saab omale energiat juurde ja ta lõpuks galaktika jõuab sellest parvest võrdlemisi kaugele. Ja parves on temast kogu see gaas nii-öelda siis välja kistud ja siis ongi niisugune väheste tähtedega suhteliselt suur galaktika kuskil tühikus, et kus ta võib olla loomulikus olukorras, ei peakski olema. Ehk siis põhimõtteliselt on grupi liikmed, nad viskavad ühe liikme enda grupist välja ja ta jääb lihtsalt sinna üksi hõljuma. Jah, seda võib tõesti niimoodi vist ütelda. Väga eluline ka kohal aga lisaks galaktikatele, siis on ka üks huvitav pilv, millest me täna lähemalt rääkida tahame. Jah, et nende ülihõreda galaktikate ka ja noh, nende nii-öelda arenguga on osaliselt seotud ka tõesti meie galaktika Gazas galaktika, mis on suur magalahesi pilv, mis seal lõunataevas näha täitsa suve laiguna taevas palja silmaga ja, ja see on meile lähim noh, niisugune surgalakli või noh, ta ei ole suur tegelikult, aga lähim ütleme galaktika ja me saame seda päris detailselt uurida tänapäeval. Ja siis ongi tehtud hästi-hästi detailne kaart sellest uuritud väga erinevate siis teleskoopidega instrumentidega seda ja siis saadud päris täpselt teada kuidas selline galaktika on tekkinud, kuidas tähed tekkinud mitmes etapis ja, ja kuidas see galaktika iseni galaktikastruktuur on tekkinud keskosa galaktika spiraalharud seal on kesklinnas ka varb on niisugune nagu nagu varas nii-öelda galaktika sees, et, et need on erinevatel aegadel tekkinud on tekkinud, et see on niisugune võib-olla parim galaktika, mille noh, nii-öelda tekkimist me tänapäeval saame uurida. Ja astronoomide jaoks on see oluline ka sellepärast, et see on üks hästi oluline samm universumi nii-öelda kauguste mõõtmiste skaala peal, et kuna kõik tähed on selles galaktikas enam-vähem ühel kaugusel meist, siis noh, kui me teame mingeid nende tähtede omadusi sellel kaugusel mingi heleduse muutumise periood ja amplituudi, siis me saame seda infot kasutada kaugemate galaktikate mõõtmiseks, kus me tähti näeme Ehk siis tegelikult avastus on aluseks paljudele võib-olla tuleviku avastuste jaoks. Jah, et, et see on, et see on nii-öelda, näitab hästi detailselt ära nii-öelda ja piirab osaliselt galaktikate tekkimise noh, nii-öelda mudeleid, et noh, mis on meie parim arusaam, kuidas galaktikad tekivad, eks. Aitäh, Tõnis Eelmäe, juba homme oleme siin stuudios tagasi uute põnevate kosmoseteemadega busse punaseks, puust punaseks.
