Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tervist. Seekord teeme rännaku Lõuna-Aafrika vabariigi ajalukku. Siinne kant oli asustatud juba vanemal kiviajal ehk siis balleoliitikumis. Koloniseerimine, põlisrahvaste korjastamine, teemandileiukohtade avastamine. Tänini säilinud kaljujoonised on, neid märksõnu võib kasutada nii Lõuna-Aafrika vabariigi kui paljude teiste Aafrika riikide kohta, aga mil moel siis meie tänane sihtkoht oma ajaloo poolest eriline on? No võib-olla just see, et see rahvastik on seal väga kirju ja, ja see 300 aastane kolonisatsiooni ajalugu on pannud oma selge jälje tänasele Lõuna-Aafrikale. Niimoodi laulsid suurud, see on üks Lõuna-Aafrika suuremaid rahvaid ja see laul oli pealkirjaga koome ja see räägib ühest tõestisündinud ajaloolisest sündmusest, seal oli üks lahing 1838. aastal puuride ja siis soolude vahel. Puurid olid need valged kolonistid, kes rändasid mööda Lõuna-Aafrika savanni ringi, põhiliselt Hollandi päritolu ja nende juured ulatusid Hollandisse, aga nendest siin saates me räägime veel pikemalt, aga siis nad jõudsid parajasti sinna suulude võimsate riikideni ja sulud astusid neile südilt vastu. Ja siis 1838 toimus nisugune verine lahing seal jõe ääres, mida siis soolod nimetavad Encoome jõeks ja praegustel kaartidel on seal selle jõe nimeks märgitud inglise keeles verine jõgi. Ehk siis on ka viide sellele verisele lahingule ja see lõppes küll suulude kaotusega, sest nemad olid odadega ja puurid olid püssidega. Aga see selliseid veriseid lahinguid toimus. See oli Lõuna-Aafrika ajaloole väga iseloomulik rohkem kui sajandi jooksul. Ja Lõuna-Aafrika ajalugu ongi just põnev, aga ka täiesti kordumatu, sest viimased kolm sajandit on siin ristunud väga erinevate rahvaste huvid. Ja see varasem Lõuna-Aafrika ajalugu on suhteliselt samasugune nagu naaberriikides, kui me siin Botswanasse ilmast rääkisimegi. Et alguses olid ikka sonide esivanemad, kes olid siis kütid, korilased ja siis kuskil paar 1000 aastat tagasi hakkas põhja poolt Timbuma neid karjakasvataja, et need olid siis pantu rahvaste esivanemad ja see on sarnane. Kuid mis Lõuna-Aafrika ajaloo eriliseks teeb, on see, et eurooplased sattusid siia ka juba esimest korda kuskil 15. sajandil. See on Aafrika kohta väga vara. Põhjus lihtne. 15-st Island oli see aeg, kui Euroopa otsis väga kirglikult uusi mereteid vürtsisaartele ja Indiasse avastati seal Ameerika ja kõik ja Indiasse üks teedest kulges ka piki Aafrika rannikut ümber Lõuna-Aafrika lõunatippu. Ja siia jõudsidki siis Portugali meresõitjad. Portugali meresõitjad olid ühed väga ägedad, meresõitjad muudkui sõitsid ja avastusi. Jah, sel ajal oli Portugal üldse kõige võimsam mereriik, 15. sajand, 16-st sajand. Ja kui nad sõitsid siit ümber Lõuna-Aafrika lõunatipu, siis nad, kel nagu kaardist, ütlesid natuke seda ja tulid ka natukeseks maale aga tegelikult siiakanti nad ei jätnud ühtegi pidevat asustust vaid tulid lihtsalt aeg-ajalt enda Nov vee ja toiduvarusid täiendama oma laevade jaoks. Ja siis tegelikult järgmised, kes juba tõsisemalt mõjutasid siinset ajalugu, olid hollandlased oli ju nii, et seitsmeteistkümnendal sajandil tõusis võimsaimaks mereriigiks Holland ja just Islandi laevastiku takkasid neid vürtsisaarte vahet käima ja india vahet käima. Ja nüüd kulges sitta Aafrika lõunapoolses pust mööda üks väga oluline vürtsitee. Ja Lõuna-Aafrika juures siis Madalmaade Ida-India kompanii otsustas, et teeme siia niisuguse tugipunkti, mis varustust topsis meie laevu vee ja toiduvarudega. Ja umbes sellise põhjendusega rajati siis kuskil 1000 kuuesajandatel esimene kindlus praeguse miljonilinna Kaplinna kohale. Ja sinna siis tekkis niisugune garnison ja sinna selle kindluse kohale sain ma ka siis ise minna, kui ma nüüd aasta tagasi käisin Lõuna-Aafrikas ja kindluse kohapeal on praegusel ajal niisugune kivikindlus, mis ehitati 1679. Noh, see on siis ka hirmus vana ja see ehitati selle algse niisuguguse savist ja puidust kindluse asemele. Ja selles kivikindluses praegusel ajal täiesti võimalik käia ja ringi vaadata ja ta on säilinud peaaegu samasugusena nagu seitsmeteistkümnendal sajandil. Ja eriti meelde jäi niisugune vana tseremoonia, mida seal siis korraldati hommikul kell 10. Et siis marssisid väga vanaaegsetes mundrites sõdurid, kindluse komandandi Te saite alt siis pidulikult kindluse võtme siis läksid, marssisid kindluse peavärava juurde, keerasid luku lahti ja siis viisid jälle pidulikul marsisammul kubernerile võtme tagasi ja pärast sõda lasti veel väikesest kahurist ja kõik oli väga pidulik, aga natukene naljakas, et nii see komandant kui ka sõdurid olid mustanahalised, mis ilmselt 1600 ndatel aastatel kindlasti nii ei olnud. Ja siis ei tulnud see kõne alla lausa vist just, aga see on märk sellest, et praegune Lõuna-Aafrika on just selline, kus rõhutatakse klassilist võrdõiguslikkust ja, ja see oli nagu selle tõttu niimoodi seda etendust vaatasid siis nii kohalikud kui turistid surandumusega ja oli rahvast palju. Jah, see oli, see on, ta on ikka ütleme sihuke turistietenduse külalisteetendused ja seesama kindluse sisemus, seal on vahvaid muuseume ja näiteks üks on niisugune militaarmuuseum, kus sa saad siis pildi kõigest sellest keerulisest ja sõjakas Lõuna-Aafrika ajaloost. Ja, ja seal oli nende ekspositsiooni puhul oli küll näha, et see oli suhteliselt värske, seal kujutati tihti nende makettide ja, ja suur maalide peal lahingustseene ja hakkas nagu silma see, et tihti nendes lahingustseenides Ta nahalised võitlejad väga tihti nagu võitsid neid valgeid võitlejaid. Ja siis ma vaikselt mõtlesin, et tegelikult siinsamas oli ju ka üle 20 aasta tagasi militaarmuuseum ja siis, kui Lõuna-Aafrikas oli parteid ehk rassistlik valitsus tõenäoliselt oli siis siin ka ekspositsioon, aga küllap nende maalide peal ja vastupidi, oli kuidagi vastupidi, jah, et valged sõdurid ikka võitsid need mustanahalisi. Kui poliitiline suundumus muutub siis ikka väga drastiliselt, eks ole, et ikka kõigile hästi selge oleks. Ja see on täpselt vastupidi, jah, jaa, sellele samale ajaloole ja ajaloosündmustele antakse kohe natukene teistmoodi rõhk. Et ajalugu tehakse ümber ja mingil määral, aga sealsamas lähedal, kui me jälle Kaplinna vanemas osas ringi käisime, siis me näiteks sattusime ka sellele olulisele osale Kaplinna ajaloost, kui siin toimetasid, et orjad ja need orjade kummalisel kombel ei olnud mustanahalised, sest Hollandi ja Ida-India Kompanii üks reegleid oli, et ei tohi kohalik põlisrahvaste hulgast orjad. Ja siis tehti niimoodi, et orjad ikkagi võeti, aga need toimetati kohale hiigelkaugelt Aasiast ja need olid siis näiteks Malaisiast, Indoneesiast ja nad elasid omaette kvartalis lausa seal Kaplinnas. Ja muidugi need kivimajad, kus nad asusid, need on alles ja nende elutingimused olid muidugi karmid ja, ja miks nad sinna toodi, kaks põhjust esiteks, et ehitada üles linna, aga teiseks ja võib-olla see oli veel kõige olulisem oli see, et kuna kogu selle asunduse eesmärk koli varustada laevu värske provi andiga, siis olid seal väga võimsad aiad, kus kasvatati kõik võimalik aedvilju ja seal need orjad siis töötasid ja neid aedu nimetati kompanii aedadeks ja need on siiamaani seal Kaplinnas alles. Aga seal ei ole küll enam mitte juurviljad, vaid seal on ilus park ka lihtsalt selle koha peal. Ja sellesama orjade kvartal talihoonetes on siis praegusel ajal ajaloomuuseum. Aga kindlasti needsamad kümned tuhanded Malaisia, Indoneesia, veel muude Aasia osade orjad, kes sinna toodi, nende järglased jäid tegelikult elama sinnakanti ja, ja elavad seal siiamaani, et nad moodustasid lõpuks ka osa sellest praegusest hästi keerulisest Lõuna-Aafrika rahvastikust. Aga seal ajalugu kulges sedamoodi edasi, et et kuna ikkagi seda orjatööd ei saanud nii laialt kasutada nagu mõnedes teistes maailma nurkades selle Ida-India Kompanii nagu piirangute tõttu, noh siis oli vaja värsket tööjõudu ja siis hakati kutsuma vabu talupoegi Madalmaadest sinna Kaplina ümbrusesse. Ja kuna ega Madalmaade talupoja elu kuskil tol ajal seitsmeteistkümnendal sajandil olid kahtlemata ka väga kibe ja nad olid ka pooleldi nagu pärisorjad ning siin tekkis neil võimalus vabalt põldu harida ja tegelikult tuli väga palju hollandi kandist inimesi, kes hakkasid seal kappimaalses põldu harima ja tootma põllutooteid, mida oli siis laevade jaoks vajaks mööda, sõidavad. Mõnesid ideaalselt selle hästi soojad. Kliimaga, ja vot asi oligi selles, et selle kapimaa kliima iseenesest on eurooplasele väga mõnus, sellepärast et ta ei ole üldse niimoodi aafrikalikult liiga palav, vaid mõõdukas nagu vahemeremaades. Et selles mõttes on eurooplasel seal päris kontimööda, see on siis põhjus, miks seal nii palju neid on olnud läbi aegade, jah, ja et miks seal praegu palju on, aga, aga see on üks põhjuseid muidugi. Aga teine muidugi põhjus oli ka see, et lihtsalt need endised Hollandi talupojad tundsid ennast siin palju vabamalt, et neil oli ka lihtsalt parem elu. Väga lihtne. Ja nüüd varsti juhtus siis niimoodi, et terve see kappi poolsaar ehk kapimaa täituski nende Hollandist pärit kolonistidega Nad tõrjusid nagu kaugemale kogu aeg neid kohalikke põlisrahvaid, sealt. Aga isegi siis, kui kogu kappima oli nendega asustatud siis tekkis selline seis. Nende kolonistide asustus muutus liiga tihedaks ja neil hakkas seal kitsas. Ja siis nad hakkasid lihtsalt täiesti spontaanselt aastakümnete jooksul valguma aina kaugemale nagu põhja poole. Ja juba need, kes läksid põhja poole, mis nad eest leidsid, nad leidsid lõputud savanni avarused, mis olid täis metsloomi, kus kaarjad Aafrika põlisrahvad, oma suuri loomakarju ja puurid. Nüüd siis hakati neid nimetama puurideks, need olid siis rändavad Madalmaadest pärit, et valged inimesed, neil olid nisukesed, võimsad härjavankrid, hästi suured, sinna mahtus kogu nende kraam peale. Mitu paari härgi oli vedamas seda vankrit ja selles savanni tasastel aladel sai seal liikuda ka ilma teedeta täiesti vabalt. Ja nad muudkui hakkasid ise kasvatama seal kariloomi, sest see oli nagu kõige loomulikum tegevus niisukese rändava eluviisi juures. Siis nad jahtisid muidugi ohjeldamatult neid igasuguseid savanni loomi. Toidupuudust ei olnud, elu oli ilus, vahel, kui tundus, et kariloomi jääb väheks, siis võeti põlisrahvaste karjast lihtsalt mati, sest puuridel olid ikkagi püssid. Ja aafriklased nelja eriti vastu ei saanud, neil oli ka seal omavahel kokkupõrked ja ja lahinguid aga aegapidi valgusse. Hollandlaste järglaste rändavad pered ja voorid rändasid aina põhja poole. Pudenesid laiali erinevatesse maadesse. Ja lihtsalt nad, nad liikusid nagu mõnes mõttes, avastasid seda Lõuna-Aafrikas ka need neid lõputuid Rohtlaid seal põhjasuunas. Ja siis juhtus niisugune asi, et vahepeal oli jälle 100 aastat mööda läinud ja kuskil 18. sajandil oli juba maailma võimsamaks mereriigiks tõusnud Hollandi asemel Inglismaa. Ja see briti impeerium muutus tohutult võimsaks ja Briti impeerium vaatas, et kuidas see siis nüüd on, et üks tähtsamaid tugipunkte väga tähtsal laevateel ei kuulugi meile. Ja täiesti nii-öelda tugevama õigusega nad lihtsalt tulid ja okupeerisid selle Kaplinna kogu ümbruse. Ja inglaste okupatsioon toimus 1795. aastal ja nüüd, kui britid olid kehtestanud oma ülemvõimu siin kapimaal, siis need vabad hollandlaste järglased ehk puurid tundsid ennast noh, iga päev nagu nagu ahistatuna selles paigas ja siis läksid ikka väga suured voorid sealt kappimalt liikuma, nad läksid järgi nendele eelmistele, kes olid juba savanni avarustele kadunud ja niimoodi toimus nisugune puuride invasioon võib öelda põhja pool ja nad jõudsid praeguse Lõuna-Aafrika ütleme kirdeosas väga Võimsa rahvani, need olid suulud suuludel olid seal oma kuningriigid isegi päris aafriklaste kohta väga võimas ja distsiplineeritud sõjavägi ja need astusid siis nad puuridelega vastu ja seal toimusid siis esimesed niuksed, tõsised puuride ja suulude sõja taga, aga tegelikult puurid said loomulikult tõrjutud need suulut kaugemale oma paremate relvadega. Ja lõpuks lõid nad sadade kilomeetrite kaugusel Kaplinnas seal kuskil nii-öelda savanni tühjuses omaette kaks vabariik iseseisvat puurivabariiki. Just selle mõttega, et nüüd me oleme sõltumatud nendest inglastest ja me oleme vabad savanni valitsejad ja me loome oma riigi siia. Sina olen puurid, olid. Väga liikuvad ja muudkui rühkisid edasi ja edasi ja lõid oma riiki, aga see inglise seltskond, nemad olid rahul oma Kaplinna ja selle ümbrusega vä? No alguses olid ja alguses oli kõik väga hästi ja inglased olid siis seal, selles Kaplinnanurgas seal nii-ütelda kapimaal ja ka ütleme, lõunarannik ja puurid olid seal nii-öelda kirdeosas ja üks ei seganud teist ja näiteks need esimesed riigid, mis seal siis loodi, need vabad puuride riigid, nende nimed olid Oranje vabariik ja Lõuna-Aafrika Vabariik, huvitav Lõuna-Aafrika vabariik, täpselt sama nimi, mis on praegu kogu sellel Lõuna-Aafrika vabariigil. Et algselt oli see üks pisikene osa praeguses Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus olid siis puurid ise valitsejad ja vot see Lõuna-Aafrika algse vabariik ei pealinn oli Bretooria, see on nüüd see praegune miljonilinn on praegu terve Lõuna-Aafrika vabariigi pealinn samuti jah, ta tegelikult üks pealinnadest seal Bretoorias on ju praegusel ajal siis nagu valitsus ja parlament on Kaplinnas just aga praeguse Bretooria kõige vanemas osas ma käisin ja see praegusel ajal ta jääb selle miljonilinna lääneserva ja seal siis loomulikult Bretooria nimi tuli nimest Bretoorius ja tinus, Vesselbretoorius oli see, kes selle Bretooria linna lõi, lihtsalt tegelikult tühjale kohale. Ja praegusel ajal, kui ta jääb linna serva, siis on päris mõnus paik, seal on palju haljasalasid ja ja näiteks pargi keskel on siis selle Bretooriuse monument ja huvitaval kombel sekretooriusin seal oma silinderkübaras ja meenutab kangesti meie mingisuguseid ka, mis aja või, või isegi vaata, et Eesti vabariigi algusaegseid niukesi juhtivaid poliitikuid, sihukene, väärikas mees. Ja kindlasti oli taga väga võimukas ja näiteks selles Bretooria linnaosas on siis säilinud ka need algsed tänavad, need, need on nii võimsad ja laiad, natuke meenutavad nagu Peterburi tänavaid, siis nad olid planeeritud täiesti tühja koha peale. Ja tänavate laius võeti selle järgi, et see hiigelsuur härjale kär koos mitme paarilise härjaga saab rahulikult tänaval ümber pöörata. Et sellepärast pidid hästi lai olema, aga kaks härjavankrit kõrvuti mahtusi see nii ei olnud arvestatud, siis pead ikka kordamööda nagu ümber pöörama ka ise ühesuunaline tee, ühesuunaline tee, aga noh, tähendab üksteisest mööda võivad vabalt sõita, aga lihtsalt täitsa härjavanker, see suurem kui meie tänapäeva rekka koos oma härgadega, et see saaks rahulikult tänaval ümber pöörata, kui on vaja see, see tähendab, et see tänaval on ka tänapäeval vaadates väga lai. Ja selle Martinus Vestseltretooriuse majagi on säilinud, see on ausalt öeldes niukene päris tagasihoidlik maamaja ja selle maja sees on huvitav see, et põhimõtteliselt retoorius ei võtnud oma majas ühtegi eset, mis on valmistatud Inglismaal. Sest kange ka ja et niisugune iseseisvuse vajadus oli, oli nii suur. Kuidas see maja siis ikkagi seest välja nägi, kuidas ta elas, ta võib olla niisugune, ma arvan, et kui ta oleks kusagil külase maal, siis ta oleks täitsa esinduslik maja, aga noh, selline ühekordne tube oli küll päris palju seal, aga tegelikult ikkagi kuidagi Spartalikult sisustatud ei ole luksust seal üldsegi kohe. Asketism oli hea märksõna ja et need olid niisugused karmid mehed ja nad tõesti hoolitsesid kogu oma kogukonna eest eelkõige et oma heaolu eest, aga peret tal ei olnud ikkadel, perega ja õieti ta panigi selle linna nime oma isa nime järgi veel, kes ka loomulikult kandis sama perekonnanime. Ja, ja see linn siis rajati 1855. aastal ja siis paistis kõik väga hästi, puurid elavad omaette, inglased teises nurgas seal kuid siis juhtus niisugune asi, et sellel vastloodud puuride riigis avastati nii kulda kui ka teemantid. Ja siis 19. sajandil oli jah, see oli 19. sajandil ja siis oli korraga puuridel vaja kaevandustööde jaoks väga palju töökäsi ja nad muidugi saatsid sõnumeid Euroopasse, et tulge siin on, kuldasin, on teemad teid ja see kutse jõudis avatud kõrvadele, Euroopast hakkas voolama meeletult rahvast sinna puurida aladel. Ikka kullapalavik lõi välja ja möll käis, rahvaarv kasvas, Gide elatustase kasvas tohutu kiirusega ja kõik oli väga hästi. Kuid inglased, kes olid nüüd ikkagi sisuliselt maailma kõige suurem impeerium, nendele hakkas see väga pinda käima, et kellelgi läheb nii hästi, kellelgi on teemandid ja kuldmeil on vaja need endale saada ja meil on vaja saada enda kontrolli alla see ala. Ja kuna seal olid väga suur osa kaevanduste töölistest olid inglased, siis inglise impeeriumi poliitikud mõtlesid välja sellise põhjenduse, et meie inglasi, meie kodakondsed ahistatakse puuride maal ja meil on vaja neile appi minna. Kõlab kuidagi väga koduselt ja iroonilises mõttes on jah, hilisemal ajal mujalgi maades ette tulnud nihukest põhjendust ja kuna Inglismaa oli tõesti väga tugev, siis ta saatis lihtsalt oma regulaarväed, tohutud regulaarväed sinna puurida, aladele ja esitada. Eks põrkasid need regulaarväed kokku Zulu kuningriikidega ja siis toimusid need inglise puuri sõjad. Nendest on kirjutatud palju raamatuid ja isegi filme tehtud ja Need olid väga kummalised sõjad. Sulud olid kanged sõjamehed ja väga distsiplineeritud, aga nende relvastus oli see, mis oli eksale ja inglastel jälle regulaarvägikahurite ja püssidega. Ja kokkuvõttes muidugi inglased, siis said nendest suulutest jagu ja siis nad juba põrkasid kokku puuridega ja 1899 siis 19. 20. sajandivahetusel õieti algasid siis puuri inglise sõjad. Ja seal muidugi arvasid ka inglased, et nad tulevad kergesti toime nende puuridega, aga, aga tegelikult nii ei läinud. Kuigi nende inglaste ülekaal oli väga suur, et noh, näiteks inglise sõjamehi oli kokku umbes pool miljonit ja neid puuri võitlejaid oli kuskil alla 100000. Aga need puurid olid ju elanud Sovannides, nad olid head kütid, tundsid hästi ümbrust ja nad olid väga sitked võitlejad ja nad panid inglastele väga visalt vastu. Ühesõnaga, nii kui leiti suured teemandi kullaleiukohad, nii oli rahuaeg läbi ja see on läbi aegade inimkonda iseloomustanud. Minnakse lihtsalt. Ogaraks, või tuntakse, et, et meil on jõudu ja me võtame selle oma tugevama õigusega lihtsalt enda kätte selle ala, kust saab rikkusi ja siis need purisõdu oli tegelikult kaks tükki, aga lõppude lõpuks muidugi inglise regulaararmee suutis puuridest jagu saada. Ja siis kuskil 1902 olid siis puurid sunnitud, et vaherahu tegema, aga mitte nad ei alistunud, vaid nad tegid vaherahu inglastega ja inglased ka jätsid selle nii sinnapaika, et nad nad ei hakanud seda noh, täiesti enda omaks võtma. Aga tegelikult ütleme, selle lahinguta ja kogu selle sõja tulemused olid, olid ikkagi noh, inglaste jaoks võrdlemisi ebameeldivad, et et seal näiteks ütleme, inglased kaotasid kokku mingi 22000 meest, meeletu arv sõdureid ja, ja puurid kaotasid kuskil 7000 meest üle kolme korra vähem. Ja puuride võitlus käis veel ka siis edasi, kui inglise regulaararmee igal pool sees oli, siis käis seal palju aastaid veel partisanivõitlus. Lõpuks, kui mehi enam ei jätkunud, siis puuride naised samuti sitlejat kasvanud seal savanni oludes võtsid püssid kätte, võitlesid edasi ja lõpuks, kui inglased olid puurid ikkagi nagu enda kanna alla saanud, siis, siis nad lõid sellised koonduslaagrit kuhu nad viisid puuride naised ja lapsed. Ja kuna põhjendus oli nagu see, et nende majad on maha põletatud, nende isad ja vennad on surnud, et keegi neid ei hoolda, nad surevad nälga. Aga teistpidi see koonduslaager oli ikka päris jube. Ja praegu me teame, et seal nendes koonduslaagrites suri 27000 puuri, naist ja last ja vot see on nüüd see näitaja või, või niisugune märk, mis on tõeline häbiplekk inglastele nende ajaloos läbi ajaloo. Siiamaani meenutatakse piinlikkusega, et, et niisugust asja üldse tehti. Aga nüüd, kui Rahu oli jalule seatud, läks ivake aega mööda ja siis aastal 1910 tegid inglased ise ettepaneku puuridele, et luua ühine riik. Ja niimoodi need kaks puuri riiki, mis seal olid need Oranje vabariik ja Lõuna-Aafrika vabariik. Ja teiselt poolt siis kaks inglise koloniaalriiki, mis asusid seal lõuna pool kappima, tal need kokku moodustasid Lõuna-Aafrika liidu ja niimoodi tekkis juba peaaegu see piirkond, mis on praegu Lõuna-Aafrika vabariik. Ja kogu sellel alal oli siis nagu dominiooni õigus, dominjon oli sisuliselt vabariik, mis ise otsustab oma asju, aga ta nagu viitas sellele, et ta on olnud briti impeeriumiga kuidagi seotud selline seisund ja huvitaval kombel niisugune riik, mis siis loodi 1910, see püsis peaaegu samades piirides 1961. aastani välja. Et ikka väga kaua. Ja 1961.-st aastast siis jõudis ühiskond nii kaugele, et hakati ühesõnaga Demokraatia oli tohutult kasvanud, inimeste õigused olid kasvanud ja 1961. aastal siis oli selline seis, et korraldati esimesed suhteliselt vabad valimised kõigil nendel aladel. Kusjuures muidugi mustanahaliste valimisõigused olid väga piiratud tegelikult ja siis selle tõttu. Aga ometi oli seal ka selles poliitilises võitluses 1961 juba ka mustanahaliste parteide parteid olemas, kes enda eest võitlesid nende õiguste eest, aga põhiliselt niuksed parteid, kes seal omavahel võitlesid, olid siis muidugi nii-öelda inglise põhja peal tekkinud parteid ja siis puuride põhja peal tekkinud parteid ja inglise päritolupoliitikud. Nemad pooldasid niisugust nagu võrdõiguslikku matriits. Aga need puurid, kes tegelikult olid siis nagu hollandlaste järeltulijad, nemad pooldasid niisugust tugevat riiki, kellel on ainult üks kindel valitseja ja teised peavad neile alluma. Ühesõnaga jämedas joones, oli naljakas seis minu meelest see, et ma mõtlesin puurid omal ajal, kui nad seal vabade savanni kuningatena rikkusid vannides ringi või kui nad visalt võitlesid inglaste vastu nad olid noh, minu meelest paatsed isegi minu vanaisa, kes on sündinud 19. sajandi lõpupoolel, ta on minule rääkinud kui mina poisike, mina olin, et kui tema oli poisike, siis Euroopa ajalehtedes ja mujal oli päris palju juttu sellest inglise puuri, sõjast ja eesti haritlased elasid kangesti kaasa sellele puuridele, kes pidasid õiglast võitlust ja ja olid visad vastu panema. Kuigi minu vanaisa oli sel ajal poisike, aga talle oli see nagu meelde jäänud ja minule siis poisikesepõlvest jälle see meelde puurid on ühed igavesed vahvad inimesed. Aga nüüd, 1961. aastal oli asi jõudnud nii kaugele. Nende puuride järglased ehk aafrikaanid, nagu neid ka nimetatakse said valimistel võitjaks. Ja nad olid juba 1948. aastal loonud apartheidi ehk rassieralduse eesti keeles. Ja nende ideoloogia oli juba sel ajal välja töötatud, aga nüüd tuli selle ideoloogiaga partei võitjaks 1961. aastal ja see tähendas seda, et nüüd see riik muutuski apartheidiriigiks. Ja noh, eks me umbes ju teame, mida see endast kujutas väga lihtsalt öeldes, oli see siis niimoodi, et kogu võim kuulus valged tele ja kogu rahvastik oli jagatud rangelt erinevatesse kihtidesse. Valged olid kõigist üle, aga värvilised jagunesid tegelikult veel kolme erinevasse kihti. Et seal olid siis segaverelised, kellel oli natuke rohkem õigusi siis asiaadid, kellel oli juba vähem õigusi ja lõpuks mustanahalised, kellel oli kõige vähem õigusi, see oli väga keeruline ja selline lihvitud reziim tegelikult, kus kõik oli väga täpselt ette määrata paljud helged pead töötasid selle kallal. Jah, ja, ja õieti kui sellesse süveneda, see natsionalism, see on rahvuslus ja päris palju said nad tegelikult eeskuju 30.-te aastate Saksamaalt. Omakorda selle ideoloogia väljatöötamisel, aga siin kauges Aafrika nurgas lõi see siis nüüd uuesti õitsele teisel kujul ja hoopis teistes oludes, mida nad viimsel Ka tänase päevani häbenevad, mis, millest oli enne juttu, et ajalugu on ümber tehtud ja mustad on võitnud valgeid ja nii edasi mingite piltide põhjal. Läksin veel võib-olla sedamoodi, et selle apartheidiriigijäljed on praeguses Lõuna-Aafrika vabariigis ikka selgesti näha, see on see pärand seto mille nad lõid. Ja huvitav oli see, et 1980.-te lõpus pus täpselt sel ajal, kui Eesti ühiskonnas siin ja meie riigis algasid niuksed, tõsised käärimised poliitilised käärimised hakkas seal ka käär, täpselt samal ajal. Ja siis 1994. aastal natukene pärast seda, kui Eesti oli vabaks saanud sai ka Lõuna-Aafrika Vabariik lõplikult vabaks, toimusid esimesed tõeliselt vabad valimised, kus ka mustanahalistele oli täis õigus hääletada ja, ja seal juba tekkis päris uudne Moody ühiskond. Teistmoodi riigikord. Aga see on õieti juba järgmise saate teema. Kuid üldiselt ikkagi võib siis öelda, et, et kogu selle Lõuna-Aafrika ajaloo tõttu on ka see praegune Lõuna-Aafrika vabariik just selline, nagu ta on. Ja üks osa sellest on kahtlemata ka need verised sõjad sajandite jooksul. Ja ühest nendest siis laulavad ka suulud oma laulus Soome lahingust puuride suulude vahel. Selline oli siis tänane saade Lõuna-Aafrika vabariigi ajaloost, millest tuleb järgmine. Räägime tänapäeva Lõuna-Aafrika Vabariigis. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.
