Latikate kudeaeg lõputu võitlus röövpüüdjatega. Ta on ennast lõhkuda saanud. Hobuste ürgne kutse. Mõnus. Ei tahagi nagu tagasi minna linna üle mere parimatele rannaniitudele. Meie eesmärk on hobuseid pidada ja leida selleks kõige  mõistlikum koht, kus neid hobuseid pidada  ja praegusel hetkel see on nagu siin. On maikuu varahommik, kell on pisut neli läbi  ja me oleme Räpina sadamas, Lämmi järve ääres,  et minna keskkonnainspektoritega järvele. Nimelt käib praegu latikatel usin kudeaeg  ja röövpüüdjad ei jäta seda võimalust kasutamata. Latikate ürgse kutse soo jätkamise kaitseks kehtib sisevetel  maikuus püügikeeld. Kudemisel on latikad kõige haavatavamad,  sest nad tulevad madalasse vette, roostiku  või üleujutatud aladele kudema. Seda teavad hästi röövpüüdjad, kes proovivad lihtsa vaevaga  võrkude mõrdade ja ka lausa ahingutega kaitsetuid kalu kätte saada. Kuidagi tundub niimoodi, et igal kevadel tuleb inimeste  jaoks see latikate kudemine ja püügikeeld üllatusena  siis või. See on rahvakultuuri osa, et inimesed teavad väga täpselt aega,  kuna latikas tuleb paremini kui meie, et nad on ikkagi rannarahvas,  on ju, et, et, et meie pigem vaatame nende järgi,  et kui nemad hakkavad liikuma, siis liigume meie ka,  et, et meil ei ole sellist aega, et me lihtsalt kogu aeg  siin nagu lihtsalt seiraks, mis järve peal toimub,  aga lihtsalt rahva järgi. Ja, ja kuulujuttude järgi, et, et kuuleme meie esimesena,  et latikas on kohal ja nüüd hakkab rannarahvas latikat  kudevat latikat püüdma. Mis on nende traditsioon ajast aega olnud. Keskkonnaameti inspektoritele on püügikeeluaegne valve  lõputu töö. Kohati meenutab see kassihiiremängu, teisalt üha uue  ja uue jama likvideerimist. Keegi paneb võrgud vette ja keskkonnavalvuritel tuleb need  ruttu välja korjata, et kalad ei hukuks. Millega siis need patustajad ikkagi ennast põhjendavad? Nad teavad ju, et latikas koeb, see on keeluaeg ikka püüavad. Ma ei oskagi öelda, et võib-olla põhjendamine on ikkagi see,  et, et kui keegi vahele nagu tõesti jääb nüüd  selle ebaseadusliku püügivahendi või selle püügiga et  siis nad põhjendavad pigem sellega, et seda on ju palju,  seda on ju kõik kalda ääres, et roostiku ääres,  et kala on nii palju, et mis siis juhtub. Ma võtan seal kaks tükki suitsuahjule, et  mis siis juhtub. Aga neid võtjaid on palju, et see annab,  ma arvan küll, et väga tugeva hoobi kala varudele tulevikus  on ju, et ega nad ise ei mõtle selle peale võib-olla et ei tea,  kus ta läheb seal üks põlvkond aega, kus,  kus juba et, et maast madalast see keskkonnaharidus nagu  ja keskkonnateadlikkus tõuseb. Ja, ja inimesed nad mõtlevad rohkem, et see on seesama kala,  et mida me tulevikus rohkem saaksime. Kas me püüame täna kõik välja, järv on tühi  ja siis kirume, et näed, kala, kala pole. Vahepeal saabub inspektoritele teade, et politsei  ja piirivalveameti laev on tõmmanud järvest välja nii-öelda tontvõrgu,  millel puudub märgistus ja selles on surnud kalad. Ka sellised püügivahendid tuleb kokku koguda  ning leiuandmed kirja panna. Siit on ilusti näha, näed, et, et kala on täiesti raiskanud  ja väga vana võrk. No ma arvan, et see on talve talvevõrk jääga. Võrk muidugi on nüüd ehe näide sellest, et kui püügivahend  on niimoodi sisse jäänud, on ta siis röövpüüdjate pandud  või on ta näiteks jäänud kasvõi talvest,  siis kala püüab ta ikka edasi ja sinna on ikkagi jäänud  repetama ja roiskuma väga palju kala. Kala on lihtsalt niisama inimeste siis kas lohakusest  või pahatahtlikkusest surnud. Aga ega ei oskagi öelda, et ma nagu ei taha kellegi osas  olla ülekohtune, ei saa öelda, et see kindlasti võib olla  nüüd röövpüügiga pandud, on ju, et eesmärgil see võib olla  täitsa ongi, et seaduslik võrk, et võrgu loaga jää jääajal  kusagil pandud, aga, aga lihtsalt, et inimene ei saanud  selle jääolud, muutusid ta võib-olla enam veekogu peale ei  saanud ja, ja või siis lihtsalt jääd riivis minema  ja tema. Ütleme nii, et kui enne ei olnud üles ärganud,  siis selle lõhna peale on nagu parem kui kuradi hommikune kohvi,  noh. Teie, ma ütlen teile, peab, et ta seda lõhna ei tunne,  on mitu korda juba süda pahaks läinud. Viskab tagasi. Kas mõnikord siin seda valvetööd tehes on ohtlik  ka olnud? Kas või eelmine nädal oli meil siin ilusti on parda  inspektori pardakaamerast on näha 15 minutit korralikku  sõimu ja ähvarduse, et, et, et see on suht tavapärane,  et, et inimesed ja kui on keegi veel alkoholi tarbinud  siis on julgem, et siis ikkagi täitsa on reaalne oht  vahepeal tõesti, et, et võib-olla inspektori elule,  sest ähvardused tunduvad väga tõesed. Igal kevadel me siit tegelikult võtame päris hästi võrke välja,  et see väike jupp on siin Eesti ja külarahvas tegutseb  või siis kes sinna lähevad. Ei läinud poolt tundigi mööda Lämmijärve sõitmist  ja juba kisub põnevaks, mis siis täpsemalt toimub,  sulle tuli mingi info ja tuli info siin kuskil ääres on üks  mingi väike mõrd, et nüüd saame minna seda vaatama. See mõrd ei ole ilmselt seal niisama. Mõrd on sellepärast, et ikka latikat püüda,  sest me oleme siin latika kodu ajal. Aga kuidas need röövpüüdjad siis siia sellisesse kohta saavad,  tulevad ka niimoodi, jalutavad kummipükstes  või paadiga või kui kallast mööda tulla,  siis siin näha ka siin on selline. Järve poolt ei ole midagi näha, kalda poolt on selline mõnus  bassein siin, et. Siin. See mõrd õnnestub veest välja tõmmata veel enne,  kui ükski kala jõudis lõksu langeda kõik sellised selguseta  kuuluvusega või, või sellised ebaseadused,  püsivahendid, müügi teema. Pakendame siis ka kilekotti, kui ei ole võimalik pakendada,  siis plommime niisama selles mõttes, et välistada see,  et kuhugile kaotsi lähevad või, või neid uuesti kasutatakse,  et oleks kõik arvel ja korras. Kas see on täiesti tavapärane, et kui te nüüd latika  kudemise ajal käite järve peal, siis kogu aeg neid võrke  ilmub sinna juurde nagu seeni pärast vihma  ja kahjuks on see tavapärane. Iga kord, kui väljas käime või siis ka ühe väljaskäigu  jooksul käime samas kohas tagasi on teinekord sinnasamma  kohta juba võrk sisse pandud ja ka probleem on selles,  et kõigil on see võrk nii hästi kättesaadav,  et siis Ei ole enam vaeva selleks, et pead minema kuhugi  võrgumeistri poole pöörduma, vaid lähed poodi,  ostad ja siis noh, ta on ka odav ja selle tõttu on ta  lihtsasti kättesaadav igale ühele tuleb paneb võrgu sisse  mõni tund ja on latika noos käes. Täna Ma ütleks, et meil läheb väga palju ressurssi  selle peale, et need võrgud välja korjata. Need plommitakse ära hoiusta. Antakse hiljem hävitatakse, et kokku, kui töötunnid  ja kõik need kilomeetrid ja hiljem veel see. Misele kulu summa panna, siis see on päris suur ressurss,  tee, mis kulub. Tüüpiline Hiina võrk, Hiina võrk, see ongi see rappasuus  levinud Hiinakas, millest kellelgi pole kahju,  ehk siis tullakse jäetakse siia vette ja neil ongi täiesti ükskõik. Täiesti on see, keda me siia otsima tulime  ja see, keda praegu röövpüüdjad ihaldavad suur latikas. Latikatel tekib kudemise ajal selline, justkui väike kare  ogaline selg selle järgi tunneb ära, et latikas on oma kude rüüs. Võiks kõvasti rapsida, ata on ennast lõhkuda saanud. Võrgu võrguvigastusele turja peale. Ossa väga hea. Vihma kallab nagu oavarrest, aga inspektorid ei saa sellise  ilmaga ka kuskil puhata, sellepärast et kalad võivad samal  ajal siia võrku ära surra. Nad tuleb vabastada. Need inimesed, kes siin seda kala tahavad kätte saada,  nad väga pikalt ei mõtle, et nad panevad  selle võrgu siia, samal ajal, kui nad loobuvad sellest,  siis kala püüab see võrk ikka ja kala sureb siia ikka  ja kindlasti, et kui on neil nende poolt väiksemgi oht  vahele jääda või, või on hirm, et inspektor nüüd läheduses  ootab või, või passib, et, et või, või peale võib sattuda,  et siis üldjuhul jäetakse see püügile ja sellest lihtsalt ei  ole kahju. Igal kevadel vabastavad keskkonnaameti inspektorid  ebaseaduslikest püügivahenditest sadu ja sadu kalu. Paraku pole harvad juhud, kui uued võrgud jõuavad vette juba  vähem kui poole tunni jooksul. On nüüd sellist röövpüüki vähem seoses latika püügiga ei  tunneta numbrit ka ei näita. Et pigem ei ole vähem. Et pigem kõik numbrid on täpselt selle järgi,  et kui palju meie jõuame panustada, et see avastamine  röövpüügi osas näen näengi siin, et tegelikult järelevalvet  võiks olla oluliselt rohkem neid inimesi,  kes seda järelevalvet teevad kalajärelevalvet. Siit Saaremaalt Kuusnõmmel stardib täna viimane salk suurest  Eesti tõugu hobuste karjast, kes lähevad siit üle mere  Vilsandi saarele. Suveks pärandniitusid hooldama. Kui keeruline ettevõtmine see on? No sõltub kellele, kuidas? Nii osavatele, meestele nagu meie ei tohiks väga keeruline olla,  aga eks seal omad niisugused nõksud on, aga,  aga üldiselt hobuste liigutamine kõige lihtsam ongi seda  teha tegelikult ratsa. Et see on nagu hobustele endale väga loomulik,  nad saavad liikuda ja ja kui on niisugused tublid tööhobused  olemas nagu see, siis ei tohiks mingit probleemi olla  tegelikult noh, Vilsandile on siit umbes neli kilomeetrit  või natuke rohkem ja põhiline osa tegelikult eriti madala  veega kulgeb mööda kuiva maad, et mööda neid laidusid,  mis siin vahepeal on, aga vahepeal peab nagu vett  ka ületama, et kõige põnevam koht on kindlasti siin kohe  alguses see käkisilm, mis on süvendatud kanal,  kus siis käib paadiliiklus Vilsandile läbi. Et, et see on nagu sügava veega võib seal olla sihuke  keerulisem koht natuke, et võib voolu olla  ja üldiselt tehnika on see, et, et igaks juhuks üks hobune  pannakse ette, kes näitab nagu selle õige raja,  siis nad üldiselt võõras kohas niikuinii tahavad sellele  juhthobusele nagu järgi minna. Eelmise sajandi alguses majandati Eestis pärandkoosluse ühe  koma kaheksal miljonil hektaril. Täna on neid aktiivses kasutuses 38000 hektarit. Peamiselt Lääne-Eestis ja saartel asuvad rannaniidud on oma  suuruse ja terviklikkuse poolest kuulsad üle Euroopa. Traditsiooniline karjakasvatus on tänaseks hääbunud  ning paljud rannakarjamaad on kasvanud roogu võssa  või lausa metsa säilimiseks vajavad nad praegu inimese  sekkumist ehk hooldust. Vilsandile kolivad hobused moodustavad aga saare loodusega  ürgse terviku. Mis hobune on Eesti tõugu hobune? Eesti tõugu hobune on. On maatõugu hobune, need on need, mis on tuhandeid aastaid. Siinsetel aladel elanud mitte mitte ei ole inimese aretatud. Aborigeen on loodusega kohanenud. Muidu tihtipeale vaadatakse sellele Eesti hobusele kui  sellisele jäärapäisele ja vahepeal öeldakse,  et noh, et pole midagi teha temaga või midagi aga väga hästi  tulevad väga tugevad tugevused välja. Kui keegi inimene sõidab siit sellest käkisilmast läbi siia  Vilsandi saarele Eesti hobusega siis saab selgeks,  et, et kuidas ta pinnast loeb, kuidas ta jookseb,  kuidas, kas ta kas ta saab aru, mis kari teeb? Seal on nii palju aspekte. Ongi aborigeensed omadused, et kui me, kui me oleme  loodusega koos, siis need omadused ka avalduvad. Rannaalasid ja, ja alvareid on meil kuskil umbes 100 hektari ringis,  mida me siin karjatama? See on päris suur ja palju neid hobuseid umbes siin iga  aasta käib. See ala on jah suur, aga hobuseid on siin natukene sõltuvalt aastast,  aga praegu umbes 80 on see on see kogus. Ja milline see hooldamise töö siis on, et te toote need  hobused siia siis, mis siin hakkab suvel nagu toimuma,  kas nad on kuidagi vabalt teete midagi siin? No selles mõttes, et ega see hooldamise sellest hooldamise  tööst ei saa üldse rääkida kui nüüd mingist hooldamise tööst,  see ei ole nüüd mingi omaette tegevus, ta ei saa olla see,  et minu töö, see on siis muru niitmine või  mis asi see on. Et selles mõttes, et meie ikkagi meie eesmärk on hobuseid  pidada ja leida selleks kõige mõistlikum koht,  kus neid hobuseid pidada ja praegusel hetkel see on nagu siin,  sest et, et kuidas öelda, see, see kohalik keskkond saab  ka sellest. Kasu. Mida hobune siin ikkagi selle suve jooksul teeb,  mida ta sööb, kus ta käib mis elu tal siin on? No eks tal on selline tavaline hobuselu,  midagi erilist ta ei tee, aga aga peamine on see,  et, et me üritame ikkagi hoida neid alati võimalikult suurel alal,  et neil oleks vabadust ringi liikuda. Et näiteks see karjamaa, kus me siin praegu seisame,  see on kokku üle 40 hektari, et kõige olulisem ongi see,  et tavaliselt inimene mõtleb, et tema on  nii tark, ta teab absoluutselt kõike, mida loomal vaja on  ja ta teab seda loomast paremini. Aga tegelikult see nii ei ole. Et üldiselt on eesmärk see, et hobusel oleks alati endal  võimalus valida, kuhu ta tahab minna, kus ta tahab olla,  mida ta tahab teha ja mida ta parasjagu süüa tahab. Kuidas keskkonnaamet suhtub sellesse, et hobused  nii suurt ala Vilsandil hooldavad väga hästi? Juhtub, et, et tegelikult, arvestades seda,  et see karjamaa, kus me praegu oleme, et siin on elupaigaliselt,  on siin niisugune väga vahelduv, et siin rannaniit vaheldub  tegelikult loopealsetega, et siin on päris paljugi selguse  intensiivsema taimekasvuga alasid noh, kasvõi siinsamas sees  on see pillirooala näha, et, et, et hobused on selles mõttes  väga head maastikuhooldajad. Et, et neid ei sega ka silgused, natuke märjemad augud,  et, et kui võrrelda võib-olla näiteks lambaga,  siis lammas ütleme väga vabatahtlikult niugusesse märgauku  ta ei taha minna, et kui tal on võimalus kuskil kõrgema  nõlva peal, kus on kuivem, pesitada ja süüa,  siis ta on seal ja märgata ei lähe. No sedasama kohta nimetatakse siin ka, eks ju,  pärandkoosluseks on poollooduslik kooslus,  miks ta pärandkooslus on? Sest et sellised maastikud ja sellised kooslused on olnud  meie ajalugu ja nii-öelda väga lähedane osa  siis nii-öelda Eesti traditsioonilisest nii-öelda maaelust et,  et peeti loomi ja nendel oli ju vaja esiteks nii-öelda karjamaad,  kus nad suvel ollasid ja siis oli vaja ka heinamaid,  et, et loomadel talvel süüa oleks. Ja kuna noh, sajandi rohkem tagasi, siis tegelikult ju nende  põllumaade või kultuurtaimede nii-öelda külvamisega ei tegeletud,  et nii-öelda põllumehed nii-öelda ei väärindatud selles mõttes,  et viidi kultuurtaimed sisse, mis siis on intensiivsema  suurema kasvuga ja, ja nendel pärandniitudel  siis ongi säilinud see nii-öelda meile omas,  et looduslik nii-öelda taimekooslus Millistele liikidele on need pärandniidud rannaniidud,  olulised elupaigad? No rannaniidud, kui me nüüd jätame selle spetsiifilise  taimestiku välja, mida on noh, hästi palju erinevaid liike  lisaks niidutaimedele ju ka kõik need soolaku liigid et  siis ta eelkõige on ikkagi väga oluline elupaik  ja pesitsusala niidukahlajatele. Näiteks kiivitaja punajalgtilder, tikutaja,  mis esimene seal meelde tulevad, osadel läheb kohe väga halvasti,  nagu, nagu tutkas, kes meilt on peaaegu ära kadunud  ja need liigid ongi avatud elupaikade spetsialistid,  et kindlasti nad vajavadki seda lagedust  ja sellepärast Ja tõesti, see puudega ülekasvamine neile ei sobi ja,  ja kuna nad et nad, eks ju teevad oma pesa sellesse elupaika  ja ka nad pojad, kes, kes pesast välja tulevad,  nad ju kuu aega veel peaaegu ei lenda. Et nad peavad kõik seal söönuks saama, et seal peab olema  selliseid märgikohti, kus, kus toituvad nii vanalinnud kui tibud,  et päris palju nõudmisi on sellele elupaigale,  lisaks peab see rohi olema selline madal,  et need linnud ja eriti need tibud jälle,  nagu seal liikuma saaks. Muidugi, ma hea meelega tooksin siia sisse  ka kõre, aga kõre, paraku on meie rannaniitudelt ikkagi  tänaseks sisuliselt kadunud, et et tegemist oli samamoodi liigiga,  kes nendel majandatud karjatatud rannaniitudel oli veel  kuuekümnendatel aastatel täiesti tavaline liik. Ja tegelikult praegu me oleme natuke seisus,  kus needsamad niidukahlajad näitavad nagu sama märke. Pärandniitude säilitamiseks ja hooldamiseks on toetusi  makstud juba 20 aastat. Nüüd soovib riik koos Euroopa projektiga loodusrikas Eesti  senist toetussüsteemi ajakohastada. Et üle 800-l pärandniidu väga erineva taustaga hooldajal  oleks jätkuvalt motivatsiooni sellega tegeleda. Ja niitude hooldamine tooks kaasa ka oodatava tulemuse  ehk liigid tuleksid tagasi. Millised on majandajate huvid? Tutvume Hiiumaal, Käina lahe ja Kassari rannaniitudel. Millest tuleb nagu mõista selle rannaniidu puhul,  et praegu me näeme siit kõik mere kuni selle metsani siin. Kui siin ei oleks loomi oleksin. Selline pilliroog. Kahemeetrine pilliroog, et me ei näeks siit midagi läbi. Et et see on see, on see, see avatus ja siis  ka ka täiesti isegi taimeliigiti on ju, et kui siin oleks  pilliroog lihtsalt siis siia vahele midagi väga ei mahuks  selleks nagu monokultuur põhimõtteliselt. Minu vanemad Juba karjatasid ja majandasid siin nii-öelda enne seda,  kui olid igasugused Euroopa Liidu toetused. Et see oligi lihtsalt need merepiir ühel pool  ja teisel pool aeda peab vähe ehitama ja,  ja tehtigi ratsaturismi. Ja siis oli karjamaa, kus kus noor noorloomi kasvatada,  karjamagus neid ööseks lasta. See meeldib loomadele. Meie eripära ongi see, et meie karjamaad asuvad  poollooduslikel kooslustel ja meie jaoks on ikkagi  majandustegevus see, et sellega koos saavad korda  ka rannaalad, see on juba juba teisejärguline meie jaoks. Muidugi on hea, et riik Seda tegevust toetab nii või teisiti kulud ja,  ja tulu siin on väiksem kui kultuurohumaadel  lihaveisekasvatusega tegelemiseks. Täna väga räägitakse liigikaitset erinevate liikide kaitsest  nii siis taime kui ka loomalinnuliikide. Et tuleb suuremat tähelepanu pöörata siiski ka. Nende kohalike põllumajandustootjatele, et me oleme  ka üks liik loodusest ja ka meid on vaja selleks natuke kaitsta,  et, et ka meie siin aladel ellu jääksime. See pärandkoosluste säilimine minu arvates sõltub sellest,  et ega see ei saa olla jälle see ei saa igavesti olla  selline tegevus, mida lihtsalt makstakse kuskilt kinni,  et see on omaette tegevus. Pigem on küsimus selles, et see on praegu hädaabimeede selleks,  et seda elurikkust säilitada, aga tegelikult on ikkagi vaja  muutust selles mõtteviisis, on vaja aru saada sellest,  et see intensiivpõllumajandus kasumile orienteeritud  intensiivpõllumajandus Ei ole hea, ei sellele loomale ei inimesele ei keskkonnale. Me suutsime selle ala nagu lagedaks teha,  eks ole, luua uuesti nende lindudele need pesitsuskohad,  need ühesõnaga, tuua endale tagasi neid alasid,  siis ma näen igapäevaselt, mis, mis seal  või iga kevadel ma ju näen, kes sinna tulevad. Üks küsis, et miks ma seda tööd teen seal karjamaal,  mõtlesin, et et võib-olla sellepärast, et lagedaks saada  ja saada tagasi need tutkad siia alale. Et võib-olla siis ongi minu elu eesmärk nagu täidetud. Minu unistus oleks see, kui ministeerium omad kõik nagu ütleme,  et või, või ütleme, need oriontoloogid, bioloogid. Siis keskkonnaomad, et nad kõik tulevad ja tuleb  ka see talunik sinna ja individuaalselt vaadatakse,  mis on omapärane sellele alale. Mitte ei tehta neid regulatsiooni, et vaat seal  nii on ja vaat see kehtib ka siin, eks ole. Mina, mina ju tean oma ala, eksole. Milles me tahaksime edasi liikuda? Saada mingit kvalitatiivset paranemist on on nõustamissüsteem,  et meil on, oleme küll pärandniitude hooldamiseks  ja taastamiseks maksnud toetusi juba pea paarkümmend aastat ja,  ja väga keskne roll on olnud sellel keskkonnaametil. Aga aga tihtipeale ikkagi jääb see suhtlusnõuet kes,  eks, et mis nõudeid on vaja täita, mis kuupäevaks midagi  tuleb ära teha. Et tegelikult tahaks taaselustada seda, seda suhtlust konsulteerimist,  mis võib-olla oli veel siin kümmekond või 15 aastat tagasi,  kui olid kaitseladu administratsioonid, kus,  kus, kus nii-öelda ametnikud olid lähemale inimestele. Et et siis sealt koostöös jõuda nende tulemuseni Me võime ütelda, et siin on rannaniitu hooldatud 1000 aastat. Aru kassaris on ela elu olnud 1000 aastat,  eks ja kogu aeg on nagu loomad rannas olnud  ja ega põllu peale siis loomad astunud. Loom sai rannas nii veised, lambad kui hobused. Kui sa nüüd veel võtad ilusti niimoodi oksal kaelast kinni  ja tunned teda, proovi, proovi ilusti, pane pea sinna kõrvale,  nüüd sa tunned, mis tal on. Väga soe, mõnus. Ei tahagi nagu tagasi minna linna.
