Meie tänase loo tegelane on ebapärlikarp. Ebapärli karbi seest pärli ei leia, küll aga on temast  talletanud paari sajandi pikkune informatsioon. Tema vanus on aukartus äratav. Eestist on leitud üle 200 aasta vanuseid karpe,  Soomes koguni 240 kuni 260 aastaseid. Eva pärli karp on väga ürgne ja põline liik,  kes elab jõgedes. Kunagi oli tema leviala Eestis väga lai. Praeguseks on alles jäänud ainult Pärli jõgi lahemaal  ja siingi on arvukus aastatega langenud. 1990.-st aastast alates on ebapärli karbi elu pärlijões  uurinud Tartu teadlane Nikolai Laanetu. Siin me näeme, on lahtised karbid põhjas,  siin on jalg näha ja kui me torkame talle natukene siia jala  pihta näed nüüd ta tõmbab kenasti selle jala sisse. Ja see jalg ongi tal selleks, et liikuda siin jõepõhjas ringi. Need karbid on tegelikult väga rangete ökoloogiliste  nõudlustega vee ja ka selle elukeskkonna suhtes. Ja. Seetõttu on, on noh, ta küllaltki konservatiivne  ja paljudest veekuudest kadunud. Eestis on ta nüüd punase raamatu liik liikide hulka arvatud  ja ta on ohustatud esimese kategooria liik. See tähendab seda, et me peame sellele liigile pöörama  tõsist tähelepanu ja need alad, kus ta esineb,  peaksime võtma küllaltki range kaitse alla,  et, et see liik säiliks. Meil on vajalik tagada, et, et veepatareid näete sood,  raba ei jookseks kraave kanalid mööda kevadel kohe tühjaks,  vaid see vesi säiliks ja ta imbuks jõkke allikate kaudu,  mis hoiab vee jaheda puhta filtreeritu ja kindlustab sellega  siis pärlikarbi edasise eksistentsi. Liigi kaitse eeldab selle liigi ja tema elupaiga väga head tundmist. Ebapärli karbi uurimisega on tegelenud pikka aega Soome  uurija Ilmar valuvirda. Soomes on ebapärli karp kaitse all 1955.-st aastast. Ebapärlikarp kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiiviga  kaitstavate liikide hulka. Poolteist nädalat tagasi oli Soome Ebapärlikarbi uurimise  töörühm pärlijõel. Mida kaadeksakümme seitse? Ja 100. 171. Meil on tusse kaks sukelduja katsumas teda jogiosal. On jokihelmi simu ja joki Helmi simbuka üksi lööda. Ja tema on tänane viiendast meetri petke  ja side tutkitu. Meeletoimetaja esimene. Tanja euro plaadion kasvuadai t peenetamist. Tilan näite talle hetkel silda ette, et ta sepüsinud  suhteliselt vagana. Tänava suvel siin hästi väike suremus kuigi kuigi siin on  alati olnud selline viie, kuue protsendi ümber,  noh alati on üks, 10 20 eksemplari siin surnud. Aga tänavu suvel oli millegipärast vähe,  aga ma ei tea, mis see põhjus on, aga nüüd on näha,  et tuleb nüüd juurde. Üks tuli veel. Jo, sa katsu tema, tema on õige õige hüvakoori ei,  ei mida ole veel sulanud poiss, et et see on tema Kesale koolud. Liiga kuum ka oli tänavu suvel madal vesi  ja kuum ja võib -olla see ka. Just pika on kadeks ost astet lämbudila Silon alga kolema. Mus ei kannata üli tänavu nali suunile ehk ehk. Üheteks, teist 20 või vedelambud pikka see hetk ei,  ei kovi, pitka aega. Null on see hüvapuu oli, just meil on lähte vett. Kas on aina lähte, et sinagi püsi see ja,  ja. Saata aga 10 12 aastat ja tase ongi nii,  normaline on 12 13 14 aastat kisale ja see üks üle on aina kümnene. Ma olen huumori ei paiguta, nii hirmsasti näi aikusi,  vaesed paiguta, vaesed paiguta, s valla kogu ir. Väära ainus. Sest täiskasvanud ebapärlikarbid saaksid,  selleks on vaja niinimetatud vaheperemeest. Selleks sobib kõige paremini jõe forell,  kes elab jões aastaringselt. Augustikuul eralduvad tal sellised vastsed munast sellist klohiidid,  et haakuvad siis forelli, lõpustele ja lõpuste peal. Nad parasiteerivad. Kuni kevadeni ja siis moodustub tas väike karp,  see pisike karp siis pudeneb maikuus ja lõppustelt lahti  ja see on oluline, et ta ei pudene kuskil muda sisse,  vaid ta pudeneks selliste kiirevooluliste liivapatjade sisse  ja vot seal ta siis areneb neli-viis aastat liiva sees,  kuni tast tuleb selline kahe-kolme sentimeetrine karbikene  ja siis ta hakkab kiiremini kasvama. Ja siis ta kasvab kuskil 20 30 aastaselt,  on ta saab nagu pärlikarbi nagu normaalselt mõõtud,  10 sentimeetri juba. Pärlijões praegu jõe forelli ei ole. See tähendab, et puudub vaheperemees, kelle lõpustel vastsed  saaksid talve jooksul areneda. Ilma vaheperemeheta ebapärlikarbi munad kantakse koos mudaga  süvikutesse ja sinna nad jäävadki. Ebapärlikarp on küll jões, aga järglasi ei anna. Järelikult populatsioon väheneb pidevalt. Rakuja oli. Ja mine oli see sinna? Ka oli, mis sa saad üksi? Pohja laadu oli. Tänud sõnu, et et silla on muudame rasiteid,  siis tähtsad juhtis, näeme, see need kohta oli,  oli palju, palju hieka ja siin oli kuus üksil. Ja ja, ja tema tema lia. Ta on esimüügis sumesi üks, nii mis musta hangalistasis,  toisata tee tähtsa on suhteliselt virdaus,  see on eriti ainult hüvedel jokihelmi sinuga. Ja. Kalastoa talle hetkel on muuta, oskate ei lisanud,  ütleme, populaati, mitte hirve voimakas. Kahelda, et teda nüüd on katsutu ja löödi nüüd lisandu pobulaadida. Nii see mina side, et et Juku kala kalas toa on vähese,  siis tammuka taisite. Ütleme vene ladu on Julakin Taala koormidet. Tead me üht asja vahe, sest täna ma me vahel registööri,  nemad tema tema tilani üle, sest sõna, et alla Joela kaiki  mahe suure olla hyva joki puhke, joki. Ebapärlikarp vajab oma eluks hästi läbiuhutavaid liivapadjandeid,  kust ta saab kätte toitaineid ja hapnikurikka. Vee setete koormus ei tohi olla suur, siis blombeeritakse  liivapadjandid kinni. Sealt ei toimu enam normaalne vee läbivool. Karbid jäävad nälga või hapniku defitsiiti  ja surevad. Viimastel aastatel on pärlijõkke tulnud kobras,  kes uputab ebapärlikarbi elupaigad üle. Siin on tegemist sellise situatsiooniga,  kus ta paisutab vett liiga palju ja selle tulemusena  hakkavad kogunema sinna paisu taha vette,  kus voolukiirus väheneb, hakkavad kogunema setted. Ja kui jõepõhi kattub juba viie sentimeetri paksusel see on  nüüd maksimum peente orgaaniliste või, või selliste liivasetetega,  siis tegelikult noh, liivasetes jõuab pärlikarp nagu ennast  üles ajada, aga kui ta on, need seted on väga pehmed,  nii nagu koprapaisu taha harilikult kogunevad,  siis ta lämmatab lihtsalt pärlikarbi ära  ja ta sureb maha. Ja veelgi hullem on see, kui pais on mitu aastat juba vana. Ja üks paisudest siin pärlijõel ongi niimoodi,  et kaks aastat on paisutus ja seal on kogunenud teatud  kohtades ligi pool meetrit setteid 30 40 sentimeetrit,  ütleme voolusoonik ühel või teisel moel on väiksemate setetega,  aga igal juhul on seal peaaegu poole kilomeetri ulatuses on  pärlikarp muda setete alla ära uppunud ja see elupaik on tal  kõlbmatu ja nad on surnud seal. Kuna meil on Eestis praegu teada üks elupaik. Ebapärlikarbid. Siis me peame igal juhul eelistama seda liiki  ja see teine Naturaliik on meil ju jahiliik. Tammide lõhkumine on, ei ole lahendus, vaid me peame kopra  välja püüdma ja siis ka tammid rahulikult maha võtma,  niimoodi, et allavoolu ei lähe väga tugevalt seda risu  ja prahti ja me ja setteid. Nii et me peame seda tegema ikkagi planeeritult,  aga igal juhul on vaja koprat siit jõest  ja vesikonnast ka välja saada. Siin on 10. Siin. Siit on ära uhtunud setted. Juba. Peale tammi maha laskmist. See setete mõju on ikka üsna suur, nii et  ega seal Midagi teha ei ole, see tamm oli vaja maha võtta  ja koprasid välja saada ja. See on ainus võimalus, nagu seda asurkonda päästa,  aga seal taga on muidugi küllalt palju oli kaldale uhutud  surnud kodasid, nii et see näitab, et siin praktiliselt ei  ole midagi elus. Eesti ainukese ebapärlikarbi elupaiga päästmiseks tuleb  kiiresti abinõud tarvitusele võtta. Küllap on abiks ka Soome uurijate kogemused,  kes on ebapärlikarpi uurinud Põhjamaades  ja Soomes. Ühtekokku on vee all läbitud üle 2000 kilomeetri. Kuidas on ebapärlikarbiga lood Soomes? Ebapärli karbil on suur roll vee puhastamisel. Kui ta on viie-kuue aastane, siis ta lükkab välja oma Ja hakkab endast läbi voolavat vett filtreerima. Võttes veest ära orgaanilise aine, parandab ta sellega vee kvaliteeti. Ühelt poolt on tal endal suured nõudmised veekogu suhtes,  teiselt poolt puhastab seda jõge, kus elab. Kui ka korkalane oli ohjaste imbuga Kaivaautonina kuuga süvel. Pärljõge on teadlased jälginud pikka aega. On teada ebapärli karpi ohustavad tegurid. Nüüd on viimane aeg auväärne liik väljasuremisest päästa. Kõigepealt tuleks pärlijõest kobras välja püüda  siis asustada sinna korralik jõefurelli asurkond. Et ebapärlikarbi populatsioon nooreneks. Edasi tuleb jälgida kõiki ökoloogilisi nõudeid,  mida ebapärlikarp oma elupaigale esitab. Ühe liigi hävimisega vaesustub kogu veekogu. Väheneb bioloogiline mitmekesisus. Kuna tegemist on Natura liigiga, siis on meil lausa kohustus  tema elupaika kaitsta. Ja miks mitte ebapärlikarpi ka ümber asustada Lõuna-Eestisse  Koiva jõgi, konda, kus ta kunagi on elanud. Raske mees siia ülesse redelile ronib. Siis. Peab ju ikkagi päris tõsine põhjus olema. Okei ronime siis puu otsa? Oksad on mõnusalt libedad, praegu. Ja ütlesid head ronimist, ühesõnaga. Ega see kotkapesa juurde mine, väga lihtne ei ole. Kotkas on ikka õige puuvalinud, et nojah,  muidu ta võiks ju kuskil mätta peal ka elada,  aga eks igasugu untsantsakad ei tuleks külla. No täpselt. Päris hästi. Väike konnakotkas suhteliselt levinud röövlind Eestis. Suurkonnakotkas haruldane röövlind Eestis. Hübriidkonnakotkas väikse ja suure konna kotka ühine  järglane väga haruldane röövlind nii arvukuselt kui  ka nähtusena üldse. Vaatel noh, väga kiita ei ole, siit pesast ju see on jah,  suhteliselt tiheda koha peal palju Eestis üldse konnakotka noh,  väike kannakotkast on suhteliselt palju. Mingi 500 600 paari neid territooriume pesitsus territooriumi,  kus on suurkonnakatus, on kuskil 20 30 aga noh,  nendest omakorda pooled on siis Sellised, kus on juba üks paarilistest väikekonnakotkas  mismoodi segapaaride moodustamine käib, et,  et kummast liigist on emaslind ja kummas Viigist isaslind. Noh, ta võib mõlemat pidi olla, aga praegu nüüd  nii palju, kui meie neid juhte oleme teadnud Eestimaalt,  siis on noh, mingi 90 protsenti on nii, et isalind on väike  kannakotkas ja ema lind on suurkannakotkas. Mismoodi ökoloogia, seda seletavad, miks see juhtub niimoodi? See on tegelikult emaslind, on just suurkonnakotkas sain  väikekonna kotkas. No see on natuke kentsakas küll, esimesel pilgul,  sellepärast et kotkastel on emaslinnu suuremad kui isaslinnud. Nii on kontrasti maksimaalne. Loogiline oleks arvata jah, et võtavad selline. Emane väike konnakotkas, mis on suhteliselt suur,  võtab siis paariliseks isase. Suurkonnakotka, kes on suhteliselt väike,  et nad on sellised ühte mõõtu enam-vähem. Aga ei, et pigem jah, nii et pisike isane väikekonnakotkas  tahab hästi suurt emast saada maale ja siis võtab omale suurkonnakotka. Ja tegelikult isegi. Nüüd väike konnakotka enda sellist ökoloogia uurimise  uurides jõudsime järeldusele, et. Väikekonnakotka. Suured emaslinnud on suhteliselt edukad jamad pesitseväed,  kui. Väikesed emaslinnud näiteks rasketel nälja-aastatel,  nad jaksavad kannatada seda toidupuudust  ja kokkuvõttes nad on edukamad ja see tähendab,  et neid isalinnud peaksid ka eelistama, siis. Ja. Kui nüüd juba eelistavad suuremaid väikekonnakotkaid  ja valivad seda suuruse põhjal siis noh,  mis võiks olla siis veel parem talle kui võtta üks eriti  suur selline vihane suurkonnakotka. Mammi omale koju. Selles mõttes on ta ökoloogiliselt täiesti ära seletatav. Sa rääkisid sellest, mismoodi emaslind või mismoodi  isaslindudel on mõttekas võtta võimalikult suur ema. Aga miks peaks olema suurel ja edukal ema sel põhjust võtta  väike isaslind partneriks? Noh. Ühelt poolt võiks jälle olla ökoloogiliselt seletatav,  et väikesed isaslinnud on sellised edukamad jahtijad  ja hästi vilkad ja tublid jahimehed, aga aga ma arvan,  et siin võib ka lihtsalt proosalisem põhjus olla,  et selle suurkonnakotkas seal lihtsalt pole palju valida. Et kuna nad on niivõrd haruldased siin siis noh,  hea, et nad üldse saavad kellegagi pesitseda. Et noh, kui nad omale suurkonna ka kaasat ei leia,  siis noh, ajab see väike kannakotkas ka asja ära. Sest noh, tegelikult ega nemad ju noh, nii liigi tasemel  vaevalt et otsuseid langetavad, et mõtlevad hommikust õhtuni  selle peale, kuidas suurkonnakotka liik ja populatsioon  Eestis püsiks, vaid noh, pigem ikka selle peale,  et nad saaksid omal konkreetsel aastal järglased anda ja. Ja noh Iseenda. Ise enda lapsi ikka teha. Aga kas korraga üldse saavad aru, et näiteks,  et, et, et tema ei ole päris see, et ta nagu teisest liigist  või ta lihtsalt vaatab, et enam-vähem minu moodi  ja üritab paaritada. Noh, eks tegelikult ikka need liigi Liigipiirangud, või noh, liigimääramise mehhanismid ikka  liigi säilimismehhanismid looduses ikka töötavad,  et noh, püütakse püütakse paariline valida ikka enda liigist  ja noh, ma arvan, et eks see kogannakotkastel on samamoodi. Iseenesest see hübriidide saamine looduses ei ole  nii haruldane, et on ju räästa ja suitsupääsuke saavad  hübriid osad pardid, et et küsimus on ikka selles,  kas hübriidid on sigimisvõimelised. Me oletame küllalt. Me arvame, et see on küllalt tõenäoline. Et vähemalt osad nendest hübriididest on sigimisvõimelised  noh järeldades puhtalt selle põhjal, et et me oleme vaadanud,  et, Kena väike konnakotka, paar lendab metsa kohal,  pesas on poeg, kes näeb välja nagu väike konnakotkas,  aga tal sees on juba suur konnakotka, mitte kondreaalne DNA. Et noh, see näitab seda, et kui mitte et selles eelmises  vanemate põlvkonnas ikka seda suurkonnakotkast ei ole. Aga see on olnud mingis üle-eelmises näiteks  või varasemas jah, et selles mõttes nad peaksid olema sigimisvõimelised. Mis võiksid olla need põhilised tunnused,  mille järgi ma oskan eristada väikekonnas kord,  kas suurt suurt konnakotkast ja kahtlustada kedagi hübridiseerumises. See, et sa nüüd niimoodi pinokliga saaksid hübriid eristada,  ma arvan, et see on üsna üsna keeruline ja tahab pigem  sellist käest uurimist ja, ja geenimat geneetilise info vaatamist. Suurkonnakotka. Pojad on kah üldiselt sellised mustjas pruunid,  tumedad ja neil on hästi palju selliseid väikseid  või noh, hästi palju ja suhteliselt suuri heledaid laike  sulestikus näha. Väike konnakotkad on. On pigem. Heledamad pruunid, selliseid tähne on sulestikus vähem  ja noh, kõige parem tunnus on muidugi see,  et väike konnakotka kukla peal on selline hele roostes laik suurnat. Seda ei ole. Aga kui nüüd selgub tõesti teie uuringute põhjal,  et hübriidid on ka sigimisvõimelised, kas see on nagu  teaduslikus mõttes suur? Noh, teaduslikus mõttes suur avastus oleks suur  ja üsna ebameeldiv avastus oleks see, kui,  kui mõlemad sood oleks sigimisvõimelised,  nii emased kui isalinnud mida see tähendaks,  siis see tähendaks seda, et, et tõesti hakkaksid nad  omavahel läbi isegi ristuma need hübriidid  ja ja toimuks mõlemat, pidi see geeni geenide ülekanne  nii väikesest suurde kui suurest väikeses suhteliselt takistamatult. Mis võib juhtuda on, on see, et jah, see, Hübriidid kaovad sinna. Tavalise eeliigi populatsiooni ja noh, tänu sellele tõmbuvad  kaasa ka selle Selle haruldase suurkonnakotka noh, teoreetiline võimalus on jah,  et kui, kui see jama siin kaua kestab, et  siis Et siis on suurkonnakott ka ka suhteliselt kitur,  et, et võib ära kaduda. Aga noh, juba praegu isegi see, kui nüüd järglased ei oleks  sigimisvõimelised isegi see on sellele haruldasele liigile  suhteliselt kahjulik, sellepärast et noh,  see, Nad ei suuda ju. Oma liigi isenditega paaruda hübridiseerumine nüüd ainukene Ainukene põhjus on on selleks, et me suur kankotkast ilma  võime jääda, et. Et, et see võib olla üks Selline. Kild selles mosaiigis, milles on ka teisi faktoreid,  noh näiteks see See, et, Elupaikade säilimine ühest küljest ta või noh,  elupaikade kadumine, kõigepealt on juba see,  et uruonkotkaid endaid jääb vähemaks ja see võib olla  siis see faktor, mis edasi. Põhjustab hübridiseerumist, nii et see ristumine võib-olla  ei olegi see ainult põhjusta võib-olla osalt kui  ka tagajärg. Me ei saa ju ometi väikekonnakotkaid piitsaga minema ajada,  et sellel ei ole mingit mõtet. Pigem me peame kaitsma ikkagi suurmaakotka elupaika  ja tegema kõik selleks, et neid suurkonnakotka puhastel  paaridel oleks võimalik võimalikult hästi pesitseda  ja järglasi anda. Väikese ja suure konnakotka ühiste järglaste puhul tekib  ka küsimus millise liigi vaatenurgast tuleks neile läheneda. Levinuma väikese haruldasema suure konnakotka. 96 97 98 99 100. Nii, nüüd oleme 100 meetrit väike konnakotka pesast,  et see on nüüd kaitsetsoon, et palju see suure konnakotka  pesa on. Suure ranna katkel on 250 meetrit see piir,  kus sa ei tohi pesitsuse ajal teda häirida  ja ja noh, metsaraie on ka piiratud. Aga kui nüüd on segapaar, siis on asi keerulisem,  kas siis võetakse 175 või? Ei, segapaari puhul on väga lihtne. Kõigepealt sa võtad oma 100 meetrit ja siis võtad veel 150 meetrit,  esimene ring on siis väike konnakotkale,  aga kuna sa siit edasi nagunii ei tohi midagi teha,  siis sa mine parem kohe sinna 250 peale,  nii et et segapaaride puhul tuleb kindlasti suur konnakotka  reeglitega arvestada, sest suurkonnakotkas seal ju ometi pesitseb,  aga Nendesse hübriididesse puutub, siis siis ma küll ei tea,  mis ma nendega peaks tegema. Aga mismoodi hübriidkonnakatas ise oma segapaarilistest  vanematelt õpib? See siin on nüüd tüüpiline väike konnakotka pesamets või? Jah, seda ta on. Sest vaata, ümberringi on kuusk kõvasti ja kuusiku ka. Konnakotkas tahaks pigem sellist soist leht metsa. Pigem väike konnakotka, aga oled sa tähele pannud siis,  kumba hübriidid eelistavad kuusemetsa nagu väike konnakotkad  või hoopis segametsa luhtade ääres? Esmamulje põhjal tunduvad küll niimoodi. Noh, pigem, Suurkonnakotka moodi olevat sellelt maastiku üldpildilt aga  aga noh vabalt, võibolla ka mingis kõrges kuusetukas selline  segapaari pesa. See, et neil nüüd on pesapaigad, on erinevad metsad,  kas see mõjutab kuidagi nende söögilauda  ka metsas nad ei toitu, nad käivad ikka avamaastikul oma  saaki püüdmas. Ja noh, teoreetiliselt on küll niimoodi,  et suurkonnakotkad peaksid olema sellised Luhtadel toitujad rohkem ja väike kannakotkad kultuurmaastikul,  aga noh, siin Eestis lendavad suurkonnakotkad kah mööda  kultuurniite ja püüavad hiiri ja nii et pole asi,  kui on üks ühest liigis teine teises liigis,  siis on ka see asi veel erinev, et nad ju rändavad  erinevatesse kohtadesse, jõuavad erineval ajal,  mismoodi seal siis kooskõla leiti? Nojah, eks see on kokkuleppe küsimus, aga ma arvan,  et segapaaris noh, kui üks on väike konnakotkas,  teine suurkonnakotkas, siis nad lähevad ikkagi sinna,  kuhu nad tahavad minna, et väike konnakotka vanalinn põrutab  Aafrika Kesk või lõunaossa ja suurkonnakotkas jääb siia  lähemale kuskile Lõuna-Aasias või noh, Aasias  või Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse,  aga aga kuhu see vaene hübriidne poeg nüüd oma mõistusega  minema hakkab, seda ma küll ei tea, et et noh Kõige kavalam oleks muidugi satelliitsaatjatele selga panna  ja vaadata Siiski on väike ja suurkonnakotkas väga sarnased liigid  ja paljud vastused jäävad saamata. Kui piirdu kotkaste uurimisel vaid puu otsa ronimisega. Bioloogia doktorandina uurib Ülo Väli ka Eesti konnakotkaste  DNA- toomaks selgust konnakotkaste põllemise  ja liigilise kuuluvuse kohta. Noh, mis proovi sa nüüd võtad vereproove  või ma nägin, et sul olid ka suled siin,  et et mismoodi näiteks Sules DNA proovi sealt on võimalik  võimalik sulest küll võtta näiteks siit alumise t otsast noh,  selle alumisest lõikad see sule ots, mis kinnitub keha keha külge. Sealt lõikab kuskil millimeeter paar ära teete hästi peeneks  ja ka sealt on võimalik eraldada DNA noh,  suhteliselt lihtsa vaevaga, aga veel lihtsam on see muidugi vereproovidest,  kus on. See DNA natukene ehedamal kujul säilinud,  aga vanalinnul vist on versus raske saada. Jah, sellepärast ma olengi nüüd võtnud suled appi,  et poegadelt ma saan vereproove võtta, aga vanalinnadelt mitte,  kui ma nendest kinni ei püüa. Ta on selles mõttes keeruline materjal, et,  et noh, vereproovis on võimalik hästi lihtsate kohalike  kemikaalide ega ilma mingi probleemita DNA kätte saada,  aga sulest on see keerulisem, seal on mingit sodi rohkem  sees ja DNA on lagunenud, et seal on vaja juba jah,  sellist litsentseeritud materjali kasutada. See geenivärk on suhteliselt keeruline asi,  et seal on mitu sorti see DNA, mida sina  siis kasutad kotkaste uurimisel. Noh, tegelikult me nüüd paralleelselt on,  on nii tuumaDNA markereid kui ka kui ka mitu kandreaalsed  DNA-d kasutatud mitte kandreaalsed DNA-d,  mis noh, pärandub siis ainult emaliini pidi seda on. Olnud lihtsam uurida, sealt on saanud erinevaid järeldusi  teha noh nii, nii nende konnakotka populatsioonide  põlvnemise kohta kui ka kui ka siis liikide määramise kohta. Kaua sa proovi teinud oled? Mitu aastat noh, nüüd, kui lugema hakata,  siis, siis tuleb juba üsna palju välja mingi mingi viis,  kuus aastat juba vaikselt nikerdanud. Aga noh, eks ta võtab ikka aega kah, enne kui kui tulemuste  ni saab jõuda selle kuue aasta jooksul, mitu kotkast sa oled  läbi uurinud, siis geneetiliselt. 100 200 vahel kuskil 150 kanti ilmselt, kes väikekonnakotka  suurkonnakotkas ja hübriidkonnakotkas on  siis kõik ikkagi erinevad geneetiliselt. Et ei ole tegu ühe ja sama seltskonnaga,  kelle natuke varieerub? Nojah, ikka nii ongi, et on, suurkonnakotkas on  väike-konnakotkas ja nendevahelised hübriidid.
